Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

neljapäev, 25. aprill 2019

Uued loodususundid

Uued loodususundid ehk Uuspaganlus on levinud üldnimetus neile uususulistele liikumistele, mis püüavad taaselustada või võtavad tegevuse aluseks judeokristlike 

monoteistlikemaailmareligioonide leviku eelseid (eeskätt Euroopa) muinasusundeid.

On palju inimesi, kes peavad nimetust "uuspaganlus" osatavaks ja/või halvustavaks ja leiavad, et mõiste "uuspaganlus" asemel oleks kohasem rääkida lihtsalt uususunditest. Samas on palju inimesi, kes oma usutunnistuse järgi nimetavad end meelsasti paganateks või uuspaganateks.

Huvi antiikkultuuri ning kreeka-rooma mütoloogia vastu oli kristlikus Euroopas kõrge juba hiliskeskajal. Üldine huvi muinasusundite vastu elavnes peamiselt 18.19. sajandilseoses romantismiajastu ja ka natsionalismi ideedega. Moodi läksid viikingid ja druiidid. 19. sajandi lõpul ja sajandivahetusel levis esoteerika- ja okultismiharrastus, mis omakorda juhtis inimesi "muistseid tarkusi" otsima. Innustust andis muinasusundite uurijatele Briti kultuuriantropoloogi Sir James Frazeri mahukas võrdleva mütoloogia alane teos "Kuldne oks" (1900). 1930. aastatel huvitusid germaani mütoloogiast natsid (vaata ka: Natsid ja aaria rahvuse uurimine, Adolf Hitler ja Okultism), kes jätsid kogu uuspaganlusele pikaks ajaks varjutava pitseri. 1940. aastatel tõi Gerald Gardner Ameerikas kasutusele termini wicca, mis on tänini nimeks eriti anglosaksi kultuuriruumis levinud maagia- ja looduseusule. 1960.70. aastatel kogusid Wicca jt analoogilised traditsioonid populaarsust koos New Age'iga ning mässuliste noorteliikumistega, mis vastandasid end etableerunud ideoloogiatele ja religioonile.

Erinevad grupid järgivad vanadest rahvausunditest teada olevat erineva põhjalikkusega; paljud püüavad muinasusundit ühendada New Age'i, keskkonnaliikumisefeminismi vm ideoloogiatega. Nii võib eristada rekonstruktsionistlikke ja sünkretistlikke suundi.

Uuspaganlikes liikumistes üldiselt puudub dogmaatika ning ulatuslik organisatsioon, mitmed järgijad võivad samaaegselt tunnistada ja praktiseerida ka teisi uske. Osalt on neis sisuliselt tegu inimese individuaalse religiooni konstrueerimisega. Enamik uuspaganlikke traditsioone on polüteistlikudvõi panteistlikud ning jumaluse mõistet käsitletakse neis üsna vabalt. Levinud on usk Maa ja looduse pühadusse, paljudes harudes usutakse looduse hingestatust, hauatagust elu või reinkarnatsiooni, mõnes praktiseeritakse maagiat. Mõistet "uuspaganlus" seovad kriitikud ja vastased mõnikord satanismiga.

On oletatud, et maailmas võib olla kokku umbes miljon uuspaganlike liikumiste järgijat.

Ameerika Ühendriigid jt – wicca

Eesti – taarauskmaausk

Briti saared – druidism

Island – ásatrú

Itaalia – religio Romana

Kreeka – hellenism

Leedu – Romuva

Läti – Dievturība

Rootsi jt – asatro (asatru), odinism

Soome – Ukko usk

Venemaa, Ukraina jt – slavjanstvorodnoverijerodoverijerodjanstvopokon


Šamanism

Šamanism on üldistav nimetus mitmes kultuuris tuntud usundilistele praktikatele, mille keskmes on vaimudega suhtlemine teatud ekstaatiliste teadvuseseisundite kaudu. Usutakse, et teatud isikutel (šamaanidel; eri rahvastel on kasutusel erinevad nimetused) on kaasa sündinud, õpitud või üleloomulike jõudude või olendite antud võime astuda ühendusse väljaspool inimeste maailma asuvate jõudude või vaimudega, tavaliselt ravimise, ennustamise või mõnele ettevõtmisele soodsate tingimuste loomise eesmärgil. Selleks viib šamaan ennast transiseisundisse (lovesse), kasutades erinevaid tehnikaid nagu laulmine, tantsimine, trummilöömine, hallutsinogeensete ainete manustamine vm. Šamaani sotsiaalne positsioon on erinevates kultuurides olnud erinev. Preestrist eristab šamaani see, et tema autoriteet tugineb pigem tema enda isikule kui formaalsele positsioonile. Siiski on Siberis olemas hierarhilisi šamaanikultuure, milles astmelt madalamad šamaanid saavad kõrgemate šamaanide käest pühitsuse.


Arvatakse, et šamanism (vaimude maailmaga suhtlemine eriliste vahendajate kaudu) on olnud üks vanimaid ja üldisemaid religioosseid praktikaid, mis oli tuntud juba hiljemalt nooremal kiviajal. Tänapäeval on šamanism teatud määral levinud väheste traditsionaalsete kultuuride juures. Suhteliselt hilise ajani oli šamanism levinud saamidel ja sealt on ka eesti rahvapärimusse jõudnud teated "lapi nõidadest". Enim uuritud on Siberi rahvaste ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste šamanismi traditsioonid.


Sõna šamaan on rahvusvahelisse kasutusse tulnud evengi keele kaudu, kuid selle etümoloogia pole lõplikult selge. Ühe versioon järgi on sõna tuletatud tüvest sa-, mis tähendab teadma ja šamaan on seega teadja. Teise hüpoteesi järgi on sõna evengi keelde laenatud hiina keele kaudu ja tuleneb algselt sanskriti sõnast šramana, mis tähendas askeeti. Vene ja saksa keele kaudu on šamaani nimi laienenud erinevate kultuuride vaimudega suhtlejatele. Mitmed uurijad (nt Alice KehoeMihály HoppalTatjana Bulgakova) on kritiseerinud šamanismi mõiste kasutamist, mis võimaldab eksitavalt panna ühte patta väga erineva algupära ja olemusega traditsioonid ja vaimsed tehnikad ning implitseerib ühtse õpetuse või distsipliini olemasolu. Alternatiivina on välja pakutud terminit šamaanlus (vene šamanstvo, inglise shamanhood), mis järgib 19. sajandi vene Siberi šamaanide uurijate kasutust.


Esimesi šamanismi tähelepanuväärseid käsitlusi Lääne-Euroopas oli Mircea Eliade1951. aastal ilmunud "Le Chamanisme et les techniques archaiques de l'extase". Šamanismi on uurinud antropoloogidfolkloristid ja usundi-uurijad, näiteks Åke HultkrantzAnna-Leena SiikalaMihály HoppálJuha Pentikäinen ja paljud teised.


Eesti teadlastest on šamanismi käsitlenud Aado LintropArt Leete ja Anzori Barkalaja.


Loodususundid

Loodususundiks nimetatakse harilikult põlisrahvaste usundeid, milles on keskne roll loodusnähtuste ja looduslike objektide (mägedehiite, puude, kivide, veekogude jms) või nendega seotud üleloomulike olendite austamisel.

Teatud mõttes võib loodususundeiks nimetada ka 20. sajandil tekkinud või taastatud looduskeskseid usundeid (mitmesugused uuspaganluse vormid, Eestis nt taara- ja maausk). Loodususundi mõiste ei ole range ja kattub suuresti šamanismi jts kategooriatega, tihti esineb neis ka esivanematekultust, samuti seotakse loodususundeid tihti rahvakalendriga.