Mitmed antiikfilosoofid on teinud mitmesuguseid majandusalaseid tähelepanekuid. Kõige tähtsam neist on Aristoteles.
Keskaja araabia mõtlejatest, kes on majanduse mõistmisse oma panuse andnud, on üks tähtsamaid Ibn Khaldun Tunisest (1332–1406), kes näiteks näitas, kuidas rahvastiku tihedus on seotud tööjaotusega, mis viib majanduskasvule, mis omakorda suurendab rahvastiku tihedust.
Keskaegses Lääne-Euroopas arutati näiteks seda, kuidas määrata kauba õiglast hinda.
16. sajandi ususõdade aegu tekkisid vabakaubanduse ideed. Need sõnastas hiljem juriidilises vormis Hugo Grotius.
Merkantilistid jõudsid lähemale majandusteooriale. Nad rõhutasid maksete positiivse bilansi säilitamise tähtsust.
Füsiokraadid olid esimeste seas, kelle huvi majanduse vastu oli puhtteoreetiline. Tähtsaim neist oli François Quesnay.
Majandusteooriad:
Kronoloogia
15.–18. sajand
- Merkantilistid. Riigi aktiivne sekkumine majandusse. Väliskaubandusele kaasa aitamine kaitsetollidega. Esindati kodanluse huvisid.
- Varajased merkantilistid: John Hales
- Hilismerkantelistid: Thomas Mun (1571–1641), Antoine de Montchretien (1575–1622), Jean Baptiste Colbert (1616–1683). David Hume (1711–1776)
- Utopistlik sotsialism. Esimesed kapitalismi kriitikud, ei tunnista tootmisvahendite ega isiklike tarbeesemete eraomandust, on kaotatud vastuolud maa ja linna, füüsilise ja vaimse töö vahel. Thomas Morus (1480–1535), Tommaso Campanella (1568–1639)
William Petty (1623–1687). Püüdis kokku seada riigi tulude ja kulude bilanssi (1664). Pierre Boisguillebert (1646–1714). Põllumajanduse kaitsja ja merkatelismi kriitik. Kaubandus ilma rahata.
- Füsiokraadid. Pooldasid moderniseeritud monarhiat. Majandusteaduse uurimisobjektiks sai ringluse asemel tootmine, eelkõige põllumajandus. Pooldasid omanike-feodaalide maksustamist ja tööstuse ja kaubanduse toetamist. François Quesnay (1694–1774), Anne-Robert-Jacques Turgot (1727–1781), Vincent de Gournay (1712–1759) "Laissez faire, laissez passer" ("Laske toota, laske juhtuda")
- Liberaalne turumajandus (riik on kui öövaht, kes ainult valvab turgu). Adam Smith (1723–1790), rahandusteaduse rajaja.
19. sajand
- Klassikaline poliitökonoomia. David Ricardo (1772–1823) Uuris tootmissfääri ja pidas tööd rikkuse allikaks ja kaitses majandustegevuse vabadust. Ühiskonnas on kolm vastuolulist põhiklassi: tööstuskodanlus, maaomanikud ja töölised. Kaitses tööstuskodanluse huve. Ettevõtjad hoolitsevad kapitali akumulatsiooni eest. Valitsuse sekkumine majandusse pigem vähendab kui suurendab majanduslikku aktiivsust. Ühiskondliku tootmise eesmärk on kõrge kasum. Kasum tähendab progressi ja selle vaenlased on aga maaomanikud.
- Marksism. Karl Marx (1818–1883). Omistas masside, eriti proletariaadi osatähtsust ajaloos. Tööline ei müü tööd, vaid tööjõudu. Tööjõu kui kauba väärtuse määrab tööaeg, mis on ühiskondlikult vajalik tööjõu tootmiseks ja taastootmiseks. Jaotab kapitali põhikapitaliks ja käibekapitaliks. Analüüsib ühiskondliku kapitali taastootmist ja ringlemist.
20. sajand
- Neoklassikaline koolkond. Ratsionaalse valiku teooria. Paul Samuelson (1915), Thorstein Veblen (1857–1929)
- Austria koolkond. Ludwig von Mises (1881–1973), Friedrich von Hayek (1899–1992)
- Marginalistid. Valitses majandusteaduses kuni 1930 aastani, tänaseni oluline mikroökonoomikas. Carl Menger (1840–1921), H. Gossen, Léon Walras (1834–1910), William Stanley Jevons (1835–1882), Alfred Marshall (1842–1924)
- Uusmarksism. Louis Althusser (1918–1990)
- Keinsism. Lähtub eeldusest, et kapitalistlik majandus ei ole oma olemuselt stabiilne ning seda peab riiklikult juhtima. Majandusprobleemid on seotud eelkõige ebapiisava nõudlusega. John Maynard Keynes (1883–1946),
- Uuskeinsism 1980 – ...
- Chicago koolkond. Milton Friedman (1912–2006)
- Institutsionalism. Ronald Coase (1910)
