Protektsionism

Protektsionism on üks majanduspoliitika suund. Protektsionism (lad. k protectio – kaitse) on majanduspoliitika, mis kaitseb siseturgu (kodumaist ettevõtlust) välisfirmade eest importkaupadele kõrge tollimaksu, piiravate kvootide ja limiitide kehtestamisega ning kodumaiste kaupade väljaveo soodustamisega. Kodumaiseid ettevõtteid võidakse toetada ka valitsuse toetustega. Protektsionism oli eriti omane kapitali esialgse akumulatsiooni etapile. Protektsionism on tihedalt seotud opositsiooniga globaliseerumisele.

Protektsionismi vastandiks on vabakaubandus, mis püüab hoida valitsusepoolset väliskaubanduse regulatsiooni võimalikult minimaalsena. Vabakaubanduse pooldajad on tüüpiliselt need riigid, kes on alla kirjutanud tolli- ja kaubandusleppele GATT ning on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmed.

Protektsionismi olemus

Protektsionismi loogika peitub selles, et kodumaised tööstused/ettevõtted võivad kannatada konkureerides välismaiste importkaupadega, sest välismaiseid kaupu on võimalik müüa madalamate hindadega, kuna kulud tööjõule on väiksemad, loodusressursid on kergemini kättesaadavad ning importkaupadele võivad olla kehtestatud toetused riigi valitsuste poolt, mis aitavad tootjatel hoida hindu madalamana. Kehtestades jäiku imporditariife, saab valitsus suurendada turgu kodumaistele toodetele, sulgedes turu välismaistele toodetele.
Kuigi üldiselt impordipiirangutega ning valitsuse toetustega ergutarakse kodumaiste toodete eksporti, mis on ka protektsionismi eesmärk, siis konkurentsi puudumine võib ka tekitada olukorra, kus ettevõtetel puudub huvi arendada uusi innovaatilisi tooteid ning jäädakse vanade tehnoloogiate juurde. Samas võivad tekkida ka raskused ekspordiga, sest paljud välisriigid vastavad protektsionismile omapoolse protektsionismipoliitikaga.
Protektsionismi tõttu võivad kannatada ka eraisikud, sest kaupade ja teenuste hinnad võivad kunstlikult kõrgeks muutuda. Ilma odava välismaise kauba konkurentsita saavad ettevõtted kehtestada kaupadele ja teenustele ükskõik milliseid hindu, see tähendab, et inimesed võivad maksta palju kõrgemaid hindu kui inimesed teistes maailma regioonides.
Protektsionismi pooldajad väidavad, et see aitab tärkavaid ettevõtteid, isoleerides neid avatud turult, kuni nad on piisavalt tugevad, et iseseisvalt toimida. Protektsionism teoreetiliselt kaitseb ka kodumaist tööturgu, julgustades ettevõtteid palkama kodumaist tööjõudu ning tagama paremat palka ja tingimusi töölistele. Pooldajad rõhutavad, et protektsionismi abil saab avaldada survet välisriikidele, et need parandaksid oma töötajate tingimusi.

Protektsionistlikud poliitikad

Kasutatakse erinevaid poliitikaid, et saavutada protektsionistlikke eesmärke. Näiteks:

1. Tariifid – tavaliselt kehtestatakse tariifid (või maksud) imporditavale kaubale. Tariifimäärad varieeruvad vastavalt imporditava kauba tüübile. Imporditariifid suurendavad kulusid importijatele ja tõstavad importkaupade hinda kohalikul turul ning vähendavad seega imporditava kauba hulka, et eelistada kohalikke tootjaid. Kui eksporditariife peetakse kohalikku tööstust kahjustavaks, siis imporditariife peetakse kohalikku tööstust aitavaks. Seetõttu rakendatakse eksporditariife harva.
2. Impordikvoodid – kasutatakse selleks, et vähendada kaupade hulka ning seeläbi tõsta imporditud kaupade turuhinda. Impordikvootide majanduslik mõju sarnaneb tariifide omaga, välja arvatud see, et maksutulu kasu asemel jagatakse see neile, kes saavad impordilitsentsi. Majandusteadlased viitavad sageli sellele, et impordilitsentse peaks andma oksjonil kõrgema pakkumise tegijale või et imporditariifid tuleks asendada samaväärse tariifiga.
3. Administratiivsed barjäärid – riike süüdistatakse mõnikord erinevate administratiivsete eeskirjade (nt toidu turvalisuse tagamine, keskkonnastandardid jne) kasutamise pärast kui viisina seada takistusi impordile.
4. Dumpigu-vastane seadustik (dumping on kauba või teenuste ajutiselt madalate hindadega müümine, et tõrjuda välja konkurente ja vallutada turgu) – sellise seadustiku toetajad väidavad, et tuleb ennetada odavamate välismaiste kaupade dumpingut, sest see võib põhjustada kohalike ettevõtete väljasuremise. Praktikas on dumpingu-vastaseid seadusi kasutatud rakendamaks kaubandustariife välisriikide eksportijatele.
5. Otsesed toetused – valitsuse subsiidiume (ühekordsete maksete või odavlaenude näol) antakse mõnikord kohalikele ettevõtetele, kes ei suuda hakkama saada impordi tagajärjel suurenenud konkurentsiga. Nende toetuste eesmärk on "kaitsta" kohalikke töökohti ja aidata kohalikel ettevõtetel kohaneda maailma turgudel.
6. Eksporditoetused – eksporditoetusi kasutatakse valitsuste poolt selleks, et suurendada eksporti. Eksporditoetustel on vastupidine mõju eksporditariifidele, sest eksportijad saavad makseid, mis on protsent või osa eksporditud väärtusest. Eksporditoetused suurendavad kaubanduse hulka ning paindliku vahetusmääraga riigid omavad sarnast efekti nagu imporditoetuste puhul.
7. Valuutakursiga manipuleerimine – valitsus võib sekkuda valuutaturule, et müüa seal oma valuutat, alandades selle väärtust. Seejuures tõusevad impordikulud ning langevad ekspordikulud, mis soodustab riigi majanduslikku arengut. Siiski on selline poliitika edukas vaid lühiajaliselt ning põhjustab inflatsiooni, mis omakorda tõstab ekspordikulusid ning vähendab suhtelist impordihinda.
8. Rahvusvaheline patendisüsteem – väidetakse, et patendisüsteem on varjatud protektsionism riiklikul tasandil.
9. Poliitilised kampaaniad, mis propageerivad sisetarbimist.

Samas vabakaubanduslepingud, milles on protektsionistlikud sätted, nagu intellektuaalne vara, autoriõigus ja patendipiirangud, toovad kasu suurettevõtetele. Sellised sätted piiravad näiteks muusika, ravimite, filmide, tarkvaraga jms kauplemist.
Enamik peavoolu majandusteadlasi nõustub sellega, et protektsionism on kahjulik ja sellise majanduspoliitika kulud on suuremad kui tulud ning seetõttu takistatakse majanduskasvu.