Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Looduslik rohumaa

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Looduslik rohumaa on rohumaa, kus on säilinud looduslik rohukamar ning kus inimtegevus piirdub põhiliselt rohusaagi kasutamisega.

Looduslike rohumaade hulka kuuluvad looduslikud karjamaad ja looduslikud niidud.

Sookarjamaa

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Sookarjamaa on teatav karjamaa.

Vastavalt soostunud ja sooniite toitvate vete iseloomule jagatakse sookarjamaad lubajarikasteks ning lubjavaesteks. Lubjarikkad niidud on taimestiku poolest liigirikkamad ja liikide seas on ka arvukalt haruldasi ning kaitstavaid taimi. Näiteks orhideed: soohiilakas, kärbesõis, soo-neiuhiilakas ja mitmed teised. Saaremaale omased haruldused on tömbiõieline luga, alpi võipätakas, saaremaa robirohi.

Sookarjamaadel karjatamisega kaasnevad hädaohud

Sookarjamaadel kasvavad vähese söödaväärtusega tarnad ja mürgised osjad. Eriti hädaohtlikud koduloomade tervisele on seisva vee loikudega sookarjamaad. Veeloigus elutsevad teod, kes on vaheperemeesteks maksakaantõve levitamisel. Samuti levib sookarjamaadel sõramädanik, mida on võrdlemisi raske ravida, eriti siis, kui nimetatud haigus on haaranud kogu karja.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Looduslik karjamaa

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Looduslik karjamaa on karjamaa, mis on kujundatud pärismaise elustikuga kooslusele karjatamise ja metsavööndis ka puude eemaldamise teel.

Looduslikud karjamaad on pärandkooslused. Ka enamik puiskarjamaid on looduslikud karjamaad.

Karjamaa

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Karjamaa on rohumaa, kus karjatatakse kariloomi.

Karjamaal kasvavad tavaliselt üheidulehelised ja kaheidulehelised rohttaimed, põõsad ja puud. Puudega karjamaid nimetatakse puiskarjamaadeks.

Eristatakse looduslikke karjamaid, mis on pärandkooslused, ning kultuurkarjamaid, mis on külvatud rohustuga.

Enne kunstlike toitude ja jõusööda leiutamist oli karjamaa peamine kariloomade (näiteks veiste, lammaste, kodukitsede, hobuste ja sigade) toiduallikas.

Karjamaid kasutati minevikus sageli ekstensiivselt: loomi saadeti karjamaale enam-vähem iga päev seni, kuni nad karjamaa nii-öelda paljaks sõid, seejärel saadeti nad mõnele teisele karjamaale. Niisugune eluviis on tüüpiline nomaadidele, kes koos karjaga paremate karjamaade otsingutel ringi rändavad. Tänapäeval on karjamaade ekstensiivne kasutamine koos nomaadlusega tunduvalt vähenenud, ehkki seda esineb mõnelgi pool maailmas.

Tehiskooslus ehk kultuurkooslus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tehiskooslus

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Tehiskooslus ehk kultuurkooslus on inimese poolt ja enamasti võõrliikide kasutamise abil oluliselt ümber kujundatud biotsönoos. Tehiskooslusteks on näiteks põllud ja enamasti aiad, sageli ka linnade pargid või haljasalad. Tehiskoosluste loomisel tihti teisaldatakse muld või töödeldakse seda mehaaniliselt ja keemiliselt, muutes nii suurel määral mullaelustikku. Taimed enamasti kas külvatakse või istutatakse.

Kui aga majandatakse või kujundatakse pärismaise elustikuga kooslust, siis pole tegu tehiskoosluse, vaid pärandkooslusega. Seega puisniidud, looduslikud aiad või pärismaiste puude ja põõsastega pargid võivad olla pärandkooslused ja mitte tehiskooslused.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Pärandkooslus

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Alates 1990ndaist kasutatakse Eestis pärandkoosluste hooldamisel järjest sagedamini šoti mägiveiseid

Pärandkooslus (ka poollooduslik kooslus) on niisugune biotsönoos, mis on looduslikust kooslusest kujunenud mõõduka inimmõju tulemusel. Pärandkooslused koosnevad pärismaisest elustikust. Harva kasutatakse ka terminit "pärandmaastik", mis sisuliselt hõlmab üht biotsönoosi olulist komponenti – biotoopi.

Kitsamas mõttes on pärandkooslusteks niidud, mis püsivad tänu regulaarsele niitmisele (samuti puisniidud, millel lisaks niitmisele ka raiutakse valikuliselt puid) ning karjamaad (sealhulgas puiskarjamaad), mis püsivad tänu kariloomade regulaarsele karjatamisele.

Laiemas mõttes on pärandkooslusteks kõik mahedalt majandatavad pärismaised kooslused – näiteks majandatavad pärismaistest liikidest (looduslikult uuenenud) metsad, aga ka traditsiooniliselt majandatavad looduslike veekogude kooslused.

Pärandkooslused Eestis

Botaanik Toomas Kuke hinnangul ei ole Eesti pärandkooslused valdavalt vanemad rahvasterännu- ja eelviikingiajast 450-800 pKr, mil Eesti aladel muutus üldiseks heinategu. Suurim oli pärandkoosluste pindala Eestis 19. sajandi lõpul, mil poollooduslikud kooslused, enamjaolt karja- ja heinamaad, hõlmasid ligi 40% Eesti maismaast ehk 1,8 miljonit hektarit. Kiirelt hakkasid need kaduma pärast Teist maailmasõda, mil põllumajanduses mindi üle suurtootmisele. Nüüdseks on pärandkooslusi Eestis jäänud kuni 75 000 hektarit, neist puisniite kuni 750 hektarit.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Looduslik kooslus

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Looduslik kooslus on niisugune biotsönoos, mille väljakujunemisel pole inimese kujundav mõju olnud märkimisväärne.

Looduslikud kooslused koosnevad pärismaisest elustikust.

Kui looduslikku kooslust majandatakse, võib sellest kujuneda pool-looduslik kooslus ehk pärandkooslus. Kui looduslik kooslus asendada, on tegu tehiskooslusega.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Lodu

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Lodu on toitainerohkest vooluveest märg kasvukoht.

Lodud on sageli tekkinud läbivooluga nõgudes ja orgudes. Leidub nii lagedaid kui ka metsaga lodusid (lodumetsad). Lodumetsade karakterpuuliik on sanglepp (sanglepalodu).

Soostumisprotsessi, mille tagajärjel lodu tekib, nimetatakse lodustumiseks.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Raba

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

---

Kaasikjärve raba

Ohtu raba turbatootmisala

Raba ehk kõrgsoo on üksnes sademeist toituv soo, milles ladestub kasvav turbakiht.

Rabale vastandub madalsoo, mille vesi pärineb sademetest ja põhjaveest. Seetõttu kasutatakse madalsoo puhul mõnikord ka terminit minerotroofne soo (vesi on toiterikkam) ja raba puhul ombrotroofne soo (vihmaveest toitumise tõttu on vesi toitevaene). Raba on soo arengu toitevaene (oligotroofne) järk.

Maastik rabas on ühtlane ja vähese kõrguskõikuvusega. Mullastik on väheviljakas, niiske ja seal toimub aeglane lagunemine. See pakub elupaika mõningatele rabaloomadele ja taimeliikidele, kuigi on küllaltki väikse viljakuse ja suure niiskusega. Kuna üleliigne niiskus ei suuda ära auruda, siis maapind jääb vesiseks.

Rabad, mis saavad oma vee ainult sademetest, välistades põhja-, järve- ja liustikuvee, nimetatakse vihmavee tekkelisteks rabadeks. Selliste rabade pinnases on väga vähe toitaineid, mille tõttu on suurel osal taimedel seal raske elutseda, jätkusuutlik kasv toimub ainult mõnedel vähenõudlikel taimeliikidel ning see on ka üldjuhul kidur. Osad taimed toituvad ellujäämiseks putukatest, näiteks pikalehine huulhein (Drosera anglica), ümarlehine huulhein (Drosera rotundifolia) ja vahelmine huulhein (Drosera intermedia).

Raba kummub ümbruse vete tasemest kõrgemale, seetõttu voolavad ojad alati rabast välja. Järsku rabaserva nimetatakse rabarinnaks. Suurtes rabades koguneb vesi rohkeisse pisiveekogudesse (älvestesse ja laugastesse), mis koos mätaste ja rabapeenardega moodustavad rabale iseloomuliku maastiku.

Rabaturba keskmine juurdekasv on 1 mm aastas.

Taimed

Rabamännid Põhja-Kõrvemaal

Mullastiku, hüdroloogiliste ja klimaatiliste tingimuste omapära tõttu valitsevad rabades sellised ökoloogilised tingimused, mida suudavad taluda vaid vähesed taimed ning sellepärast on rabades floorat vähe liike. Sagedamini esinevaid katte- ja paljasseemnelisi taimi on rabas kokku umbes paarkümmend liiki ja umbes samapalju on ka pärislehtsamblaid ja turbasamblaid. Rindelisuse järgi kuuluvad taimed kas samblarindesse, rohu-puhmarindesse või puurindesse, kusjuures puurinne Eesti rabades sageli puudub.

Samblarinne

Kõige sagedasemad taimed Eesti rabades on turbasamblad, mis kujundavad keskkonnatingimusi, tugevdavad ja kiirendavad soostumisprotsesse, uute soode tekkimist. Turbasamblad ehk turbasamblad on aeglase lagunemise ja suure veemahutavuse tõttu peamised raba turbamoodustajad.

Rabamännikutes ja puisrabades on sagedasemad järgmised turbasamblad: pruun turbasammal (Sphagnum fuscum), lillakas (punakas) turbasammal (S. angustifolium), Balti turbasammal (S. balticum), teravalehine turbasammal (S. acutifolium). Peale turbasammalde kasvavad samblarindes üsna sageli pärislehtsammalde hulka kuuluvad raba-karusammal, palusammal ja lainjas kaksikhammas.

Rohu- ja puhmarinne

Hommik Viru rabas

Eesti rabades on levinuim puhmas kanarbik, mis eelistab kasvamiseks sügava veetasemega rabaosi ning võib takistada valgusnõudlike sfagnumite levikut. Teiseks sagedasemaks valitsevaks taimeks on sookail, mis kasvab kuivematel rabaosadel (tihti mätastel, peenardel). Puhmarindes kasvavad veel: pohl, sinikas, mustikas, hanevits, kukemari, jõhvikas, küüvits, porss, tupp-villpea, raba-jänesvill, rabamurakas.

Puurinne

Tänu madalale mullaviljakusele kasvab rabas vähe puu- ja põõsaliike, kuid kõige levinumaks on harilik mänd. Raba põlendikel, servades ja läbivoolulistes osades võib leida ka sookaske. Harvem leidub kuuske ning veelgi harvem haaba, pihlakat, paakspuud, kadakat.

Rabamändidel võib lähemal vaatlusel leida mitmeid eriomaseid tunnuseid, mida mineraalmaal kasvavatel mändidel ei leidu. Näiteks on noorte ja madalate rabamändide tüvedel sageli lõvesid (näsakujulised moodustised, mis katavad samblasse jäänud tüveosa). Teiseks tunnuseks on juurekaela kooldumine ja juurestiku mandumine. Kolmandaks rabamändide pindmine juurestus. Kõige sagedasem rabamännivorm Eestis on F. litwinowii.

Loomad

Hommikune udu Tolkuse rabas

Madal- ja siirdesooga võrreldes on rabad loomastiku poolest mõnevõrra liigivaesemad ja ka asustustihedus on enamasti hõredam. Nii on see eriti selgrootute puhul. Puudega kaetud rabaosad on loomarohkemad kui lageraba.

Imetajatest võib rabas üsna sageli kohata põtra ja valgejänest, aga võib märgata ka hunti, rebast, mäkra, karu, metssiga, metskitse. Roomajatest leitakse kuivemates piirkondades arusisalikku, raba servaaladel võib vahetevahel sattuda rästikule või vaskussile. Kahepaikseid (rohukonn, rabakonn, veekonn) elab rohkesti laugastes ja rabaserva järvikutes ning rannikulähedastes rabades võib leida isegi looduskaitsealust juttselg-kärnkonna. Kalu on rabajärvedes vähe, peamine on ahven, harvem leidub haugi.

Ämblikud on võrreldes mujal paiknevate kooslustega rabas domineerivad. Neid on kindlaks tehtud lausa 187 liiki.

Eesti rabades võib kohata üle 80 linnuliigi, kellest umbes pool on alalised asukad. Pesitsevatest linnuliikidest kuus pesitseb Eesti tingimustes ainult rabades: rabapüü, põldrüüt, väikekoovitaja, hallõgija, rabapistrik ja väga haruldane punakurk-kaur. Hoopis kadunud on Eesti rabadest rabapistrik.

Vesi

Rabajärv Kakerdaja rabas

Raba võib käsitleda veekoguna, kus vesi on väikese kuivainekogusega tugevasti seotud. Rabaturba kogumassist 90–95% moodustab vesi. Suur veesisaldus tihti aga takistab rabade kasutamist, mõjutab raba ümbritsevate alade veerežiimi ning põhjustab ka nende soostumist.

Võrreldes vee toiteväärtust rabadel ning teiselt poolt mineraalmaadel ja madalsoodel, paistab silma põhiline erinevus: rabamullas ei ole eutroofset põhjavett. Rabavesi moodustub peamiselt sademeteveest, mille toiteelementide sisaldust mineraalne aluspõhi ei mõjusta. Rabavesi sisaldab kloori, lämmastikuühendeid (eriti lumevesi), väävelhapet, ammoniaaki ja muid keemilisi ühendeid. Vastupidi põhjaveele on sademetevesi vähese toitainesisaldusega, huumusvaene, oligotroofne.

Madal- ja siirdesoode veekogudega võrreldes on kaltsium- ja magneesiumioonide kontsentratsioon rabavees väga madal. Vähene soolasisaldus on põhjuseks, miks rabavesi ei kustuta hästi janu, küll aga sobib pesemiseks; vee veidi mõrkjas maitse ja pruunikas värvus on tingitud suurest orgaaniliste ainete sisaldusest.

Helle Simm, kes on uurinud Eesti rabavett ja selle omadusi, märgib, et rabavesi on eristatav kõigist teistest looduslikest pinnavetest äärmiselt väikse mineraalainesisalduse, väga kõrge orgaaniliste ainete kontsentratsiooni, pruuni värvuse ja happelise reaktsiooni järgi.

Rabaveestik

Laukad Männikjärve rabas

Rabamaastikku ilmestavad veekogud: rabajärved, jõed, ojad, laukad, älved, rabasaarte ja -servaalade ääres vooluribad. Laukad ja älved on eriomased rabadele.

Laukad on kinnikasvamata, älved aga varjatud veekogud. Nii älveste kui ka laugaste suurus algab mõnest ruutmeetrist ja ulatub sadadesse ruutmeetritesse. Nende esinemissagedus võib olla väga suur, Eesti aladel on loendatud üle 20 000 rabalauka. Laukad on erineva kujuga, kuid väga tihti piklikud. Laugaste sügavus võib ulatuda 4–5 meetrini, enamasti on see siiski alla kahe meetri. Suuremates laugastes võib olla väikeseid saarekesi, nn laukasaari, mis lainekulutuse tõttu on ümmargused või ovaalsed. Laukasaared võivad olla ujuvad.

Tänapäeval on Eesti rabades valdavad laugaste kinnikasvamise protsessid, laugaste muutumine älvesteks.

Rabajärved on putukatele ja vähenõudlike kasvutingimustega kalaliikidele hea elupaik. Rabajärvedes elavad näiteks sellised kalaliigid nagu ahven (Perca fluviatilis), haug (Esox lucius), koger (Carassius carassius) ja linask (Tinca tinca).

Rabade kaitse

Ökoloogilise tasakaalu säilitamise seisukohast on looduslikel turbaaladel, eriti ombrotoofsetel rabadel, oluline tähtsus orgaanilise süsiniku akumuleerijatena. Üks hektar looduslikus seisundis olevat sood akumuleerib aastas keskmiselt umbes 2 tonni süsinikdioksiidi. Tänu sellele aitavad sood leevendada tööstusettevõtetest tulenevat atmosfääri paisatavate gaaside mõju Maa kliimale ehk nn kasvuhooneefekti. Kuivendatud taimestikuta turbaalad muutuvad turba orgaanilise aine lagunemise tõttu aga ise õhku lenduva süsihappegaasi allikateks.

Rabad Eestis

Kõnnu Suursoo oktoobris

Kõik praegused Eesti rabad on kujunema hakanud pärast viimast jääaega.

Rabad kultuuris

Rabamaastiku tühjus on tuhandete aastate jooksul olnud inimfolkloori inspiratsiooniallikaks – seda seostatakse vaimude ja spiritualismiga.