Organismidevahelised suhted

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Organismidevahelised suhted

Sümbioos – erinevat liikide vastastikku kasulik kooselu, mis on kujunenud evolusiooni jooksul. Koos elavad sümbiondid.
Näiteks: vetika- ja seenerakud moodustades sambliku; mügarbakterid aedhernel või hernel aitavad muuta lämmastikku taimedele vastuvõetavaks. Erakvähk kes elab mõnes vanas teokojas. Meriroos kaitseb vähki aga ise toitub vähist ülejäänud toidust.

Kommensalism – erinevat liiki organismide kooselu vorm, mis on ühele osapoolele (kommensiaalile) kasulik, teisele kahjutu s.t. ei ole sest kasu ega kahju.
Näiteks: hai külge end kinni imev imikala, inimese soolestikus elavad bakterid ja protistid.

Parasitism – erinevat liiki organismide kooselu vorm, mis on ühele kasulik, kuid teisele kahjulik s.t. parasiit elab peremeesorgani sees või peal, saades ise kasu ja tekitades peremeesorganile kahju.
Näiteks: paeluss koera soolestikus, inimese verd imevad sääsed, täid.

Kisklus ehk karnivooria – on kiskja (karnivoori) ja saaklooma suhe. Kiskjad ei saa elada saakloomata. Kuid kiskjate hävitamine võib viia ka saakloomade allakäigule. Tippkiskja – toiduahela tipplüli.
Näiteks: hunt murrab haige loomad maha, siis ei saa haigused levida

Taimetoidulisus ehk herbivooria – on taimetoidulise looma (herbivoori) ja taime omavaheline toitumissuhe. Kasulik vaid loomale. (Herbivoorid: lehetäi, maipõrnikas, viidikas, metskits, põder)
Näiteks: jänes sööb talvel puukoort.

Konkurents – sama või erinevat liiki organismide vastastikku piirav kooselu vorm. Võitlus kasulikumate keskkonnatingimuste pärast s.t. osavõitlus piiratud keskkonna ressurside pärast
Näiteks: metsvindi pesad on teineteisest 100 – 2000m kaugusel. Vältides toidule konkurentsi.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Agrotsönoos

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Agrotsönoos ehk agrobiotsönoos ehk agrofütotsönoos ehk kultuurtaimekooslus on kultuurtaimede kooslus.

Agrotsönoose moodustavad nii põllukultuurid, energiakultuurid kui ka kunstlikud heina- ja karjamaakooslused.

Mutualism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mutualism on kahe eri liiki organismi vaheline suhte tüüp ökosüsteemis, millest mõlemad liigid saavad kasu (näiteks suureneb nende elumus).

Sarnane organismidevaheline suhe on ka protokooperatsioon, kus liikidevaheline suhe on ajutine ja fakultatiivne.

Mutualism mängib võtmerolli ökoloogias ja evolutsioonibioloogias. Näiteks on mutualistlikud suhted olulised maismaaökosüsteemi talitlemiseks, sest 90% taimedest sõltub suhtest seente mükoriisaga, kuna see varustab taime anorgaaniliste ühendite ja mitmete mikroelementidega. Vaatamata selle suhte tüübi olulisusele on see võrreldes teiste liikidevaheliste suhetega (näiteks kiskluse ja parasitismiga) pälvinud ajalooliselt märksa vähem tähelepanu.

Populatsiooniökoloogia ehk demökoloogia

Demökoloogia ehk populatsiooniökoloogia (Schwerdtfeger 1963: 13–14) on ökoloogia haru, mis uurib organismide 

populatsioone ja nende keskkonnaoludest johtuvat dünaamikat.

Populatsiooniökoloogia

Tänapäeva ökoloogias on ühtedeks põhiküsimusteks populatsioone puudutavad probleemid, näiteks optimaalne liikide arv piirkonnas, millised tegurid mõjutavad selle arvu langust ja kuidas liigid omavahel suhtlevad. Selliseid küsimusi kokku võttes on loodud termin populatsiooniökoloogia. Populatsiooniökoloogia on osa suuremast teadusharust, populatsioonibioloogiast, mis hõlmab nii evolutsioonilisi kui ka ökoloogilisi tegureid, mis mõjutavad populatsiooni.

Thomas Robert Malthus – esimene teadlane, kes uuris populatsioone

Esimesena uuris lähemalt populatsioone ja selles toimuvaid protsesse Thomas Robert Malthus. Oma teoses "Essay on the Principle of Population" (1798) kirjutas T. Malthus, et kui sündide ja surmade arv on konstantne, eeldades et sünde on rohkem kui surmasid, siis populatsioon kasvab geomeetriliselt seniajani, kuni väline tegur hakkab seda piirama. Tänapäevani kasutatakse Malthuse parameetrit indeksina, et kirjeldada populatsiooni. T. Malthuse ideed mõjutasid paljusid esimese generatsiooni biolooge, kes hakkasid mõtlema populatsioonides toimuvate protsesside peale. Ühes selliseks oli Charles Darwin, kes mõistis, et geomeetriline populatsiooni kasv toob kaasa tohutu suremuse ning sellest tulenevalt annab suure eelise igale päritavale tunnusele, mis aitab isendil ellujäämise eest võidelda.

Eluslooduse organiseerituse tasemed

Sissejuhatus

Bioloogia ei suuda kõiki eluilminguid samaaegselt uurida ega kirjeldada. Seetõttu jaguneb bioloogia paljudeks haruteadusteks, mille uurimisobjektideks on elu organiseerituse erinevad tasemed. Vastavalt uurimisobjektile nimetatakse ka vastavaid bioloogia haruteadusi. Järgnevas peatükis tutvutegi elu organiseerituse tasemetega ja kuidas neid uuritakse.

 

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks: 

• teate elu organiseerituse tasemeid;
• oskate seostada bioloogia uurimisobjekte vastavate haruteadustega;
• mõistate elu kõrget organiseeritust.

 

Molekulaarne tase

Elusorganismides pole neile ainuomaseid aatomeid. Elusa ja eluta objektide eristamine algab biomolekulidest, sest need moodustuvad üksnes elusorganismides. Molekulaarne tase ongi elu organiseerituse esmane tase. Bioloogia haru, mis uurib elu molekulaarsel tasemel, nimetatakse molekulaarbioloogiaks. Selle teadusharu uurimisobjektideks on näiteks sahhariidid, lipiidid, valgud, nukleiinhapped ja teised biomolekulid. Molekulaarbioloogid uurivad biomolekulide ehitust ja nende organismisisest talitlust. Molekulaarse tasemega tegelevad ka biokeemikud, kelle huviorbiidis on biomolekulidega toimuvad reaktsioonid.

Raku ja koe tase

Elusorganismidele on iseloomulik rakuline ehitus. Rakk on väikseim üksus, millel on veel kõik elu omadused. Üks osa bioloogiateadustest ongi valinud raku uurimisobjektiks. Seda teadusharu nimetatakse tsütoloogiaks. Tsütolooge huvitavad raku organellide ehitus ja talitlus. Eri organismirühmadest pärit rakud on mõnevõrra erineva ehitusega. Nii uuritaksegi eraldi taime-, looma- ja seeneraku talitlust või siis valitakse uurimisobjektiks hoopis bakter.

Hulkraksetes organismides eristatakse ehituselt ja talitluselt erinevaid rakutüüpe. Ühesuguse ehituse ja talitlusega rakukogumikud moodustavad koe. Nii eristatakse hulkraksetel loomadel nelja põhilist koetüüpi: epiteel-, side-, lihas- ja närvikudet. Kude on raku tasemest järgmine elu organiseerituse tase. Kudede uurimisega tegelev bioloogiaharu on histoloogia ja sellega tegelevaid teadlasi nimetatakse histoloogideks.

Organi ja organsüsteemi tase

Ühesuguse talitlusliku eesmärgiga koed moodustavad organeid e. elundeid. Taimede organiteks on juur, vars, leht, õis ja vili. Inimese arvukatest organitest võib näideteks tuua aju, südame, neerud, kõhunäärme ja kopsud. Organ on elu järgmine organiseerituse tase. Selle tasemega teadlasi nimetatakse vastavalt sellele, millist organit nad uurivad. Nii näiteks uurib inimese kopse pulmonoloog, südant kardioloog ja neerusid nefroloog.

Ühesuguste talitlustega organid moodustavad organsüsteemi e. elundkonna. Taimedel organsüsteemid puuduvad. Imetajatel võime eristada näiteks tugi- ja liikumis-, hingamis-, eritus- ja suguelundkonda. Seega on organsüsteemi tase järgmine, eelmistest kõrgem organiseerituse tase.

Organismi ja populatsiooni tase

Kudedel, organitel ja organsüsteemidel väljaspool organismi kõiki elu tunnuseid ei ole. Seetõttu peetakse organismi taset rakulise taseme järel kõige olulisemaks. Organismil on kõik elu tunnused. Üherakulistel kattub rakuline tase organismi tasemega, kuna vahepealsed tasemed puuduvad. Organismi ehitust uurib anatoomia ja talitlust – füsioloogia. Seejuures võime täiendavalt eristada näiteks taimeanatoomiat ja taimefüsioloogiat või ka inimese anatoomiat ja inimese füsioloogia.

Samal asustusalal elavad sama liiki organismid moodustavad populatsiooni. Näiteks samas metsas elavad põdrad moodustavad ühe põdrapopulatsiooni. Populatsiooni puhul ilmnevad mõned uued tunnused ja eluavaldused, mida üksikorganismi tasemel ei saa uurida. Selliseks näiteks või tuua sugulise paljunemise, mille seaduspärasusi saab uurida alles populatsiooni tasemel. Seetõttu peetakse ka popilatsiooni oluliseks elu organiseerituse tasemeks.

Liigi ja ökosüsteemi tase

Liike ei saa üksteisest eristada mõne üksiku tunnuse alusel. Liikide määramine toimub mitmete tunnuste koosesinemisel. Ühte liiki organismidele on iseloomulik sarnane välis- ja siseehitus, talitluslik sarnasus, spetsiifiline geenide kogum ja sarnased nõuded elupaigale. Kõik need uurimisobjektid saavad võimalikuks alles liigi tasemel. Liik on üks põhilisi elu organiseerituse tasemeid. Enamasti on bioloogid keskendunud ühele uurimisobjektile ja vastavalt sellele võime eristada mitmeid haruteadusi: näiteks põdra geneetikat, lapsuliblika füsioloogiat ja toakärbse anatoomiat.

Samal asustusalal elavad ja omavahel toitumissuhetega seotud populatsioonid moodustavad koos ümbritseva eluta keskkonnaga ökosüsteemi. See ongi järgmine elu organiseerituse tase. Ökosüsteem on isereguleeriv süsteem, mis püsib pikema aja jooksul stabiilsena. Ökosüsteemis valitsevaid seaduspärasusi uurib ökoloogia. Lähtuvalt kitsamast uurimisobjektist saab ka siin eristada näiteks raba, okasmetsa ja niidu ökoloogiat. Kõige suurem ökosüsteem on biosfäär – see hõlmab Maad ümbritsevat kihti, milles paiknevad elusorganismid. Biosfäär on kõige kõrgem elu organiseerituse tase.

Elu organiseerituse peamistest tasemetest annab ülevaate joonis 1.1.2.1.

Joonis 1.1.2.1. Elu organiseerituse peamised tasemed

 

Kokkuvõte

Kuna elu kõiki ilminguid ja seaduspärasusi ei saa samaaegselt uurida, eristatakse uurimisobjekti alusel elu organiseerituse tasemeid. Põhilised elu organiseerituse tasemed on molekulaarne, rakuline, organismiline, liigiline, populatsiooniline ja ökosüsteeme. Kõiki neid uurivad bioloogia haruteadused. Igal tasemel on mõned ainuomase tunnused ja seaduspärasused. Seetõttu ei saa ühe taseme teadustulemusi üldistavalt üle kanda mõnele teisele tasemele.

Kometabolism

Kometabolism on raskesti muundatavate ühendite kasutamine mitme eritasemelise organismi järjestikuses talitluses.

Tavaliselt on ettevalmistavateks muundajateks mikroobid, kelle elutegevuse tulemusena muutuvad raskesti muundatavad ühendid kasutatavaks teistele organismidele (nt taimedele ja loomadele).

Kometabolismi protsessid toimuvad ka inimese seedekulglas.

Anabolism

Anabolism ehk assimilatsioon on organismis aset leidvate ainevahetuslike protsesside kogum, kus lihtsamatest keemilistest ühenditest sünteesitakse keerulisemad ühendid. Protsessi käigus vajatakse energiat ja ainet. Sõna "anabolism" tuleb kreeka keelest: ἁνά ana "ülespoole" and βάλλειν ballein "viskama".

Anabolismi vastandprotsess on katabolism. Katabolismi käigus lõhustatakse suured molekulid väiksemateks osadeks ja neid omakorda kasutatakse hingamisel. Paljusid anaboolseid protsesse varustab energiaga ATP (adenosiintrifosfaat).

Laias laastus võib öelda, et anaboolsete protsesside käigus moodustuvad rakkude diferentseerumise ja suurenemise tõttu koed ja elundid, ning mis omakorda viib ka organismi kehamõõtmete suurenemisele.

Anaboolsetest protsessidest on ökoloogilist aspekti rõhutades tähtsaim fotosüntees.

Katabolism

Katabolism ehk dissimilatsioon ehk lagundav ainevahetus (kreeka katabolē 'allaviskamine', sõnadest κατά kata, "allapoole" ja βάλλειν ballein, "viskama") on organismis hapniku kaasabil toimuv keemiline protsess, ainevahetuse osa, milles keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ja milles vabaneb energiat.

Katabolism on polümeeride biolagundamine ensüümide toimel monomeerideni (näiteks tselluloos glükoosini) või lihtsate orgaaniliste aineteni (glükoosi lagundamine CO₂ ja H₂O-ni).

Dissimilatsiooni moodustavad organismi kõik lagundamisprotsessid. Toiduga saadavad või organismis sünteesitud orgaanilised ühendid lõhustatakse ensüümide abil järk-järgult lihtsama ehitusega molekulideks. Selles protsessis võime eristada biopolümeeride hüdrolüüsi (nt. tärklise lagundamist glükoosi molekulideks) ja sellele järgnevat monomeeride (nt. glükoosi) oksüdatsiooni. Enamiku dissimilatsiooni protsessidega kaasneb energia vabanemine. See talletatakse energiarikastesse ehk makroergilistesse ühenditesse umbes 40% kasuteguriga. Üheks peamiseks makroergiliseks ühendiks on ATP (adenosiintrifosfaat). Viimasel on oluline roll ka assimilatsiooni protsessides. Dissimilatsioonist ja assimilatsioonist koosneb organismi metabolism.

Metabolism

Metabolism (kreeka keeles μεταβολή metabolē 'muutus') ehk ainevahetus tähendab organismis aset leidvaid sünteesi- ja lagundamisprotsesse. Metabolism on kõikide elusorganismide rakkudes toimuvate keemiliste reaktsioonide, mille osalusel toimuvad elusrakkudes keemilise energia protsessid, tulem. Terves organismis on sünteesi- ja lagundamisprotsessid omavahel tasakaalus. Oluline osalejamolekul metabolismis on vesi. Metabolism hõlmab biokeemilisi reaktsioone näiteks selliste orgaaniliste molekulidega nagu:

• rasvhapped
• süsivesikud
• valgud
• aminohapped
• ensüümid
• hormoonid
• vitamiinid
• ravimid
• toksiinid jpt.

Ainevahetuse moodustavad kaks vastandprotsessi – katabolism ja anabolism.

Biolagunemine

Bioloogiline lagunemine ehk biolagunemine ehk biodegradatsioon on orgaaniliste ainete muundumine lihtsateks anorgaanilisteks aineteks (CO₂, H₂O, NH₃) mikroorganismide toimel. Erinevad orgaanilised ühendid lagunevad erineva kiirusega. Elusloodusele võõrad orgaanilised ühendid, orgaanilise keemia saadused nagu plastid, polüetüleenkile jne ei lagune looduslikus aineringes nagu orgaanilised ained. Nende lagunemine toimub oluliselt pikema aja jooksul. Sellepärast saastavad, reostavad nad loodust. Ka teokarbid ja selgroogsete luud lagunevad aeglaselt. Luustike järgi saab uurida kauges minevikus toimunut. Nii näiteks uurivad paleoantropoloogid säilinud luustiku põhjal inimese evolutsiooni.

Biolagunemise kiirus oleneb keskkonnast, kus lagunev aine asub. Oluline on just vee ja hapniku sisaldus selles, samuti temperatuur. Vaakumis ja madalal (või vastupidi väga kõrgel) temperatuuril, kus mikrooragnismide elutegevus peatub, bioloogiline lagunemine ka lõppeb. Bioloogiline lagunemine vajab eluks võimalikku keskkonda (biosfääri keskkonda). Elu võibki defineerida kui sobivat, piisavalt stabiilset keskkonda universumis, kus on võimalik elusorganismide bioloogiline lagunemine. Bioloogilisele lagunemisele vastandub abiootiline lagunemine, lagunemine ilma elusorganismide abita. (Abiootilist lagunemist põhjustab ultraviolettkiirgus, gammakiirgus, radioaktiivsus jne.) Kui mingi aine võib laguneda mikroorganismide kaudu, nimetatakse seda biolagunevuseks (võimeks bioloogiliselt laguneda, inglise biodegradability).

Lagundamise aeg

Ligikaudne aeg, mis on vajalik erinevate ühendite lagundamiseks mere keskkonnas

Produkt	Aeg
Õuna südamik	1–2 kuud
Tavaline paber	1–3 kuud
Paberrätik	2–4 nädalat
Pappkarp	2 kuud
Puuvillriie	5 kuud
Plastkattega piimapakk	5 aastat
Vahaga kaetud piimapakk	3 kuud
Plekkpurk	50–100 aastat
Alumiiniumist purk	150–200 aastat
Klaaspudel	määratlemata(igaveseks)
Kilekott	10–20 aastat
Pehme plast (pudel)	100 aastat
Kõva plast (pudeli kork)	400 aastat

Toiduvõrk

Toiduvõrk (ka toiduvõrgustik) on toitumissuhete võrk, kogum biotsönoosis või bioomis põimuvaid toiduahelaid.

Toiduvõrgu skeemidel kujutatakse enamasti üksnes arvukamaid ja/või ökosüsteemi seisukohast kõige olulisemaid liike.

Toiduahel

Toitumisahel ehk toiduahel (inglise trophic chain, food chain, feed chain ) on jada organisme, keda seostab järjestikku toitumine ja sealhulgas ka toiduobjektiks olemine. Toitumisahel algab alati tootjatest ehk produtsentidest (rohelised taimed ja puud) ja lõppeb konsumentide (tippkiskjad nagu grislid ja mõõkvaalad), detritivooride (kakandilised, vihmaussid) ja destruentidega (seened, bakterid).

Teadlane ja filosoof Al-Jahiz oli üks esimesi, kes juba 9. sajandil tutvustas inimestele toitumisahelat. Alles pärast 1927. aastat andis Charles Elton välja raamatu, kus tutvustati juba lähemalt ka toitumisvõrgustiku mõistet.

Toiduahela tasemed

Esimene troofiline tase koosneb produtsentidest ehk orgaaniliste ainete tootjatest, kes päikesekiirguse abil fotosünteesivad endale orgaanilisi aineid. Teise troofilise taseme moodustavad konsumendid ehk tarbijad, nemad kasutavad oma eluks orgaanilist ainet. Konsumendid jaotatakse vastavalt toiduobjektile kas I astme tarbijaks (rohusööja), II astme tarbijaks (kõigesööja) või III astme tarbijaks (lihasööja). Kolmandale troofilisele tasemele kuuluvad destruendid ehk lagundajad, kes toituvad eelnevate tasemete surnud orgaanilisest ainest, muutes need taas lihtsamateks ühenditeks. Toitumisahel ja toiduvõrgustik on omavahel ühendatud erinevate loomade toitumissuhete alusel ja selles keerulises võrgustikus võetakse reegliks eripära, kus liik on keskendunud ainult ühele toiduobjektile . Läbi toitumisahelate toimub energia ülekandumine, mis algab alati madalamast astmest nagu produtsendid või orgaaniline aine ning lõpevad tarbijatega.

Toiduahela pikkuse olulisus

Toiduvõrgustiku troofiliste struktuuride koguseid väljendatakse toitumisahela pikkusega. Toitumisahela pikkus on pidevalt muutuv, varieerudes 2–6 ja enama lülini. Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest vormist teise. Igal järgmisel kõrgemal toiduahela tasemel on saadaval järjest vähem kasulikku energiat. Tihti kasutatakse toitumisahelaid ka ökoloogilistes mudelites. Seal kujutavad nad endast üldiselt lihtsustatud toitumisvõrku, kuid on piisavalt keerulised, et neid dünaamiliselt ja matemaatiliselt teistele mõista anda. Ökoloogid on koostanud ja proovinud erinevaid hüpoteese, kus looduslik ökoloogiline muster võiks seostuda toitumisahela pikkusega. Näiteks suurema toitumisahela lülide arvu tõusuga suureneb ka ökosüsteemi enda suurus, igal edukal tasemel saavutatud energia vähendamine või väide, kus pikad toitumisahelad võivad olla ebapüsivad. Läbi toitumisahelate õppimise võime jälgida mürkide edasi kandumist ühelt troofiliselt tasemelt teisele ja näha seeläbi, et keskkonnas olevad reostusained võimenduvad, kui liikuda troofiliselt tasemelt üles.

Toiduahelad jaotatakse:

• karjamaa tüüpi toiduahel (selle lõpus kiskahel)
• laguahel ehk detriitahel
• nugiahel ehk parasiittoiduahel

Omavahel seotud toiduahelad moodustavad toitumisvõrgustiku.

Kisklus

Kisklus ehk röövlus ehk episitism ehk predatsioon on röövlooma ja saaklooma vaheline toitumissuhe.

Kiskjad ehk röövloomad peavad jahti teistele loomadele (saakloomadele), surmavad nad ning söövad ära. Samas võib kiskja olla mõne teist liiki kiskja toiduobjekt (mõni kiskja võib üheaegselt olla nii kiskja kui ka saakloom, kui ta ise langeb saagiks). Sel viisil moodustub kiskahel, mille viimaseks lüliks on tippkiskja.

Kisklus hõlmab ka putuktoiduliste ja lihasööjataimede toitumissuhteid.

Mutualism (bioloogia)

Mutualism on kahe eri liiki organismi vaheline suhte tüüp ökosüsteemis, millest mõlemad liigid saavad kasu (näiteks suureneb nende elumus).

Tolmeldamine on klassikaline näide mutualismist

Sarnane organismidevaheline suhe on ka protokooperatsioon, kus liikidevaheline suhe on ajutine ja fakultatiivne.

Mutualism mängib võtmerolli ökoloogias ja evolutsioonibioloogias. Näiteks on mutualistlikud suhted olulised maismaaökosüsteemi talitlemiseks, sest 90% taimedest sõltub suhtest seente mükoriisaga, kuna see varustab taime anorgaaniliste ühendite ja mitmete mikroelementidega. Vaatamata selle suhte tüübi olulisusele on see võrreldes teiste liikidevaheliste suhetega (näiteks kiskluse ja parasitismiga) pälvinud ajalooliselt märksa vähem tähelepanu.

Sümbioos

Sümbioos (vanakreeka keelest σύν 'koos' ja βίωσις 'elamine') on eri liikidesse kuuluvate organismide (sümbiontide) vaheline kooselu.

Mõistet kasutasid esimestena Albert Frank 1877. aastal ja De Bary oma 1879. aastal Strasbourgis ilmunud monograafias "Die Erscheinung der Symbios".

Sageli peetakse sümbioosi all silmas vaid mutualismi – kahe eri liigist organismi (sümbiondi) obligaatset ehk mõlemale kasulikku ja ühtaegu möödapääsmatult vajalikku kooselu, kuid sümbioos hõlmab lisaks mutualismile veel vastastikku neutraalseid (kommensalism), ühele kasulikku ja teisele kahjulikku (parasitism), ühele neutraalset ja teisele kahjulikku (amensalism) ning väga harva esinevat vastastikku kahjulikke (sünnekroos) kooselu vorme. Näiteks mutualismiga on tegu vetika ja seene sümbioosi puhul samblikes.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Nõmm

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

---

Lüneburgi nõmm

Nõmm (ka kanarbikunõmm) on lage või väheste kadakate ja mändidega ala, millele on iseloomulik toitainetevaestel kuivadel liivastel leetmuldadel kasvav taimekooslus, milles harilikult domineerivad puhmarinde moodustavad kanarbikud. Nõmmed on sageli tekkinud hävinud nõmmemetsa asemele.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Looduslik rohumaa

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Looduslik rohumaa on rohumaa, kus on säilinud looduslik rohukamar ning kus inimtegevus piirdub põhiliselt rohusaagi kasutamisega.

Looduslike rohumaade hulka kuuluvad looduslikud karjamaad ja looduslikud niidud.

Sookarjamaa

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Sookarjamaa on teatav karjamaa.

Vastavalt soostunud ja sooniite toitvate vete iseloomule jagatakse sookarjamaad lubajarikasteks ning lubjavaesteks. Lubjarikkad niidud on taimestiku poolest liigirikkamad ja liikide seas on ka arvukalt haruldasi ning kaitstavaid taimi. Näiteks orhideed: soohiilakas, kärbesõis, soo-neiuhiilakas ja mitmed teised. Saaremaale omased haruldused on tömbiõieline luga, alpi võipätakas, saaremaa robirohi.

Sookarjamaadel karjatamisega kaasnevad hädaohud

Sookarjamaadel kasvavad vähese söödaväärtusega tarnad ja mürgised osjad. Eriti hädaohtlikud koduloomade tervisele on seisva vee loikudega sookarjamaad. Veeloigus elutsevad teod, kes on vaheperemeesteks maksakaantõve levitamisel. Samuti levib sookarjamaadel sõramädanik, mida on võrdlemisi raske ravida, eriti siis, kui nimetatud haigus on haaranud kogu karja.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Looduslik karjamaa

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Looduslik karjamaa on karjamaa, mis on kujundatud pärismaise elustikuga kooslusele karjatamise ja metsavööndis ka puude eemaldamise teel.

Looduslikud karjamaad on pärandkooslused. Ka enamik puiskarjamaid on looduslikud karjamaad.

Karjamaa

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Karjamaa on rohumaa, kus karjatatakse kariloomi.

Karjamaal kasvavad tavaliselt üheidulehelised ja kaheidulehelised rohttaimed, põõsad ja puud. Puudega karjamaid nimetatakse puiskarjamaadeks.

Eristatakse looduslikke karjamaid, mis on pärandkooslused, ning kultuurkarjamaid, mis on külvatud rohustuga.

Enne kunstlike toitude ja jõusööda leiutamist oli karjamaa peamine kariloomade (näiteks veiste, lammaste, kodukitsede, hobuste ja sigade) toiduallikas.

Karjamaid kasutati minevikus sageli ekstensiivselt: loomi saadeti karjamaale enam-vähem iga päev seni, kuni nad karjamaa nii-öelda paljaks sõid, seejärel saadeti nad mõnele teisele karjamaale. Niisugune eluviis on tüüpiline nomaadidele, kes koos karjaga paremate karjamaade otsingutel ringi rändavad. Tänapäeval on karjamaade ekstensiivne kasutamine koos nomaadlusega tunduvalt vähenenud, ehkki seda esineb mõnelgi pool maailmas.