Otsing sellest blogist

UUS!!!

Aas

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Aas  (kõnekeeles ka...

Kuvatud on postitused sildiga Geoloogia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Geoloogia. Kuva kõik postitused

neljapäev, 14. märts 2024

Geokronoloogiline skaala

Geokronoloogiline skaala

Geokronoloogiline skaala on ajaskaala, mis jagab geoloogilise aja ehk Maa ajaloo väiksemateks geokronoloogilisteks ning geokronomeetrilisteks üksusteks. Skaala on välja töötatud peamiselt fossiilide leviku uurimise alusel.  

Algus (miljonit aastat tagasi)
.
.
.
.

Kainosoikum

Uusaegkond

0,0115
2,588
5,332
23,03
33,9 ± 0,1
55,8 ± 0,2
65,5 ± 0,3

Mesosoikum

Keskaegkond

99,6 ± 0,9
145,5 ± 4,0
161,2 ± 4,0
175,6 ± 2,0
199,6 ± 0,6
228,0 ± 2,0
245,0 ± 1,5
251,0 ± 0,4

Paleosoikum

Vanaaegkond

260,4 ± 0,7
270,6 ± 0,7
299,0 ± 0,8
Karbon  
318,1 ± 1,3
359,2 ± 2,5
 385,3 ± 2,6
397,5 ± 2,7
416,0 ± 2,8
Silur      
418,7 ± 2,7
422,9 ± 2,5
428,2 ± 2,3
443,7 ± 1,5
460,9 ± 1,6
471,8 ± 1,6
488,3 ± 1,7
499
510
521
542,0 ± 1,0
600
850
1000
1200
1400
1600
1800
2050
2300
2500

Arhaikum

Ürgeoon

  – 
2800
3200
3600
ca 4500

 

kolmapäev, 13. märts 2024

Eesti kronostragraafiline skaala

Eesti kronostratigraafiline skaala

Eesti ala pealiskorra kronostrafigraafiline skaala.

LadestuLadestikLadekivimiline koostis avamuselpaksus
KvaternaarHolotseen
Pleistotseen
Setted puuduvad
DevonÜlemdevonDaugavalubjakivi8+ m
Dubnikisavidolomiit15 m
Pļaviņasedolomiit, lubjakivi27...32 m
KeskdevonAmataliivakivialeuroliit, savi12...30 m
Gaujaliivakivi, aleuroliit, savi78...80 m
Burtniekiliivakivi, aleuroliit61...95 m
Arukülaliivakivi, aleuroliit66...97 m
Narvadolomiit, savi, aleuroliit30...109 m
Pärnuliivakivi, aleuroliit, savi, dolomiit15...47 m
AlamdevonRēzekneliivakivi, aleuroliit1...52 m
Ķemeriliivakivi, dolomiit6...8 m
Tilželiivakivi, aleuroliit2...18 m
SilurPřidoliOhessaarelubjakivi, mergel, dolomiitkuni 34 m
Kaugatumalubjakivi, mergel42...86 m
LudlowKuressaarelubjakivi, mergel5...28 m
Paadlalubjakivi, dolomiit, mergel3...28 m
WenlockRootsikülalubjakivi, dolomiit20...40 m
Jaagarahulubjakivi, mergel, dolomiit32...145 m
Jaanilubjakivi, mergel, lubjakas savi, dolomiit24...70 m
LlandoveryAdaveremergel, savi, lubjakivi, dolomiit11...56 m
Raikkülalubjakivi, dolomiit, mergel16...176 m
Juurulubjakivi, mergel20...64 m
OrdoviitsiumÜlemordoviitsiumPorkunilubjakivi, dolomiit4...15 m
Pirgulubjakivi17...70 m
Vormsilubjakivi2...22 m
Nabalalubjakivi2...35 m
Rakverelubjakivi2...28 m
Oandulubjakivi0...6 m
Keilamergel, lubjakivi3...32 m
Haljalalubjakivi2...14 m
Kukruselubjakivi, kukersiit4...25 m
KeskordoviitsiumUhakulubjakivi, mergel5...25 m
Lasnamäelubjakivi, dolomiit3...15 m
Aserilubjakivi0,1...7 m
Kundalubjakivi, lubiliivakivi0,1...15 m
Volhovilubjakivi, dolomiit0...21 m
AlamordoviitsiumBillingeniglaukoniitaleuroliit0...1 m
Hunnebergiglaukoniitliivakivi, aleuroliit0,5...2 m
Varangusavi, argilliit4...25 m
Pakerordiliivakivi, argilliit4...25 m
KambriumFurongliivakivi, aleuroliit, fosforiit0...150m
Kolmas ladestikaleuroliit, liivakivi
Teine ladestikaleuroliit
Terre-Neuvesinisavi aleuroliidiga
Ediacaraliivakivi, aleuroliit, savi0...123 m
Setted puuduvad
Kristalne aluskord

reede, 1. märts 2024

Hüpolimnion

Hüpolimnion (eesti keeles nimetatud ka alusveeks) on kihistunud veekogu (enamasti sügava järve) kõige alumine veekiht.

Üldjuhul on see kiht kõige külmem suvel ja kõige soojem talvel, mil veekogu võib olla jääga kaetud.

Sügavates parasvöötme järvedes on hüpolimnioni veemassiiv aasta ringi 4 °C ringis. Väiksematel laiuskraadidel (soojema kliimaga aladel) võib hüpolimnioni veemassiivi temperatuur olla palju kõrgem kui 4 °C.

teisipäev, 27. veebruar 2024

Epipelagiaal

Epipelagiaal on maailmamere kõige pealmine sügavusvöönd, pelagiaali osa. See vöönd on valgusküllane (eufootne vöönd) ning seetõttu saab seal toimuda fütoplanktoni fotosüntees.

Ookeanides algab see vöönd veepinnalt ja ulatub umbes 150–200 meetrini, sisemeredes harilikult 0–50(100) m.

Epipelagiaalile järgnev sügavusvöönd maailmameres on mesopelagiaal.

esmaspäev, 26. veebruar 2024

Supralitoraal

Supralitoraal ehk prits(m)ete vöönd on maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, litoraali üks kolmest põhivööndist (teised on eulitoraal ja sublitoraal).

Supralitoraal on vöönd, mis ulatub tõusuvee kõrgeimast piirist kuni pritsmete ülempiirini.

reede, 23. veebruar 2024

Mediaal

Mediaal on jõgede ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa. See hõlmab jõe sügavamad piirkonnad, mis jäävad ripaalist allapoole. Mediaalis puudub põhjataimestik.

Mõnikord loetakse mediaaliks ka selle põhja kohal lasuvat veesambamassi.

neljapäev, 22. veebruar 2024

Ripaal

Ripaal on jõgede ökoloogiline sügavusvöönd, mis ulatub jõe kalda veepiirist kuni põhjataimestiku lõpuni. Angloameerika kirjanduses mõistetakse ripaalivööndi all jõe kalda piirkonda veepiirini (ehk hõlmamata jõe veelist osa).

Ripaalile järgnevat põhjataimestikuta sügavusvööndit nimetatakse mediaaliks.

kolmapäev, 21. veebruar 2024

Profundaal

Profundaal sügavate veekogude (järvedeveehoidlatebentaali ökoloogiline sügavusvöönd. Profundaal hakkab litoraali lõpust (põhjataimestiku levikupiiri lõpust) ja ulatub veekogu sügavaimate kohtadeni.

Profundaali ei ulatu enamasti päikesekiirgus. Enamasti on profundaal termokliini all.

Profundaalile vastab jõgedes mediaal.

teisipäev, 20. veebruar 2024

Abüssaal

Abüssaal on maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa, mis asub 2000–6000 meetri sügavusel ookeani pinnast.

Abüssaalist ranniku poole jäävat ookeanipõhja osa nimetatakse batüaaliks. Juhul kui vastav ookeaniosa on sügavam kui 6000 meetrit (enamasti on siis tegemist süvikutega), nimetatakse sellest piirist allpool olevat osa hadaaliks.

Ookeanipõhjast suurema osa moodustab abüssaalne tasandik, mis paikneb vähem kui kuue kilomeetri sügavusel, mistõttu on abüssaalne tasandik ühtlasi ka abüssaali põhjaks.

Abüssaalis puudub valgus, mistõttu pole seal fotosünteesivaid organisme. Abüssaalis elavad organismid peavad olema kohastunud suure rõhu (>200 atm), valguse puudumise ning madala veetemperatuuriga (0–2 °C).

Abüssaali kohal lasuvat vastavat veemassiivi nimetatakse abüssopelagiaaliks.

Abüssaali elustik

Abüssaali asustavaid organisme nimetatakse batübiontideks ehk süvaveeorganismideks. Süvavees elavaid kalu nimetatakse ka abüssaalikaladeks.

esmaspäev, 19. veebruar 2024

Geomorfoloogia

Geomorfoloogia (kr γῆ, ge- "maa"; μορφή, morfé- "kuju"; ja λόγος, logos- "õpetus") on õpetus pinnavormidest ja geoloogilistest protsessidest, mis neid kujundavad. Geomorfoloogid uurivad, kuidas maastik on kujunenud, pinnavormide ajalugu ja dünaamikat ning ennustavad pinnavormide muutusi väliuuringutega, eksperimentidega ja arvutimodelleerimisega. Geomorfoloogia uurib Maa reljeefi nii maismaal kui ka veekogude põhjas.

Erosiooni tekitatud looduslik kaar Jebel Kharazas Jordaanias
Maapinna reljeef, kõrgemad kohad on näidatud punasega

Geomorfoloogiat kasutatakse loodusgeograafiasgeoloogiasgeodeesiasinseneriteadustesarheoloogias ja geotehnoloogias. Nii suur huvide ring tähendab paljude uurimismeetodite ja -objektide kaasamist.

Geomorfoloogia sünonüümiks on füsiograafia, mis oli varem kasutusel angloameerika maades. Rahvaste Ühenduse maades, Jaapanis ja ka Eestis peetakse geomorfoloogiat geograafia osaks, mujal on ta enamasti geoloogia alldistsipliin.

Geomorfoloogia uurimisvaldkond

Lainete tegevuse ja vee keemiliste omaduste mõjul kivimid murenevad

Geomorfoloogia uurib põhiliselt litosfääri ning atmosfääri ja hüdrosfääri vastastikmõjusid, et saada aru süsteemidevahelistest seostest. Geomorfoloogid pööravad erilist tähelepanu kliima ja tektoonika vahelistele seostele, mida mõjutavad geomorfoloogilised protsessid. Geokronoloogia kasutab dateerimise meetodeid, et mõõta protsesside kestust. Maastiku mõõdistamise tehnikate hulka kuuluvad diferentseeritud GPS, kaugseire andmete põhjal tehtud digitaalne maastikumudel ja laserskaneerimine, mille abil väljendatakse koguseliselt maastikku elemente, tehakse analüüse, illustratsioone ja kaarte.

Lisaks suuremõõtkavalistele probleemidele uurivad geomorfoloogid spetsiifilisemaid ja kohalikke küsimusi. Liustikulist tegevust uurivad geomorfoloogid tegelevad liustiku setetega nagu näiteks vooredoosid, liustiku serva esised järved ja ka liustiku kulutava tegevusega. See on vajalik, et koostada kronoloogiat väikeste liustike ja suurte jääkilpide liikumisest ja uurida nende mõjusid maastikule. Vooluveelist tegevust uurivad geomorfoloogid keskenduvad jõgedele – kuidas transporditakse setteid, kuidas jõed tekivad, kuidas jõed lõikuvad aluskivimisse, kuidas need reageerivad keskkonna ja tektoonilistele muutustele ning kuidas jõed kohanevad inimtegevusega. Mulla geomorfoloogid uurivad mulla profiile ja keemilist koostist, et teada saada maastiku ajaloost ja uurida kliima, elustiku ja kivimite vahelisi seoseid. Teised geomorfoloogid uurivad, kuidas mäenõlvad tekivad ja muutuvad ning ökoloogia ja geomorfoloogia vahelisi suhteid. Geomorfoloogia on väga lai ala, kuna uurib kõike, mis on seotud Maa litosfääriga ja protsessidega, mis seda muudavad.

Geomorfoloogia praktilisteks külgedeks on riskide hindamine (nagu näiteks maalihete ennustamine), rannajoone kaitsmine ja jõgede voolusängi taastamine. Planeete uurivad geomorfoloogid uurivad pinnavorme teistel planeetidel nagu näiteks Marsil. Uuritakse tuule, vooluvee, jää, nõlvaprotsesside, meteoriidi tabamuste ja tektoonika indikaatoreid. See mitte ainult ei aita aru saada teiste planeetide geoloogilisest ja atmosfäärilisest ajaloost, vaid aitab rakendada neid teadmisi ka Maa uurimisel.

Geoloogilised protsessid

Geomorfoloogilised protsessid hõlmavad 1) regoliidi tekkimist ilma ja tuule mõjul, 2) tekkinud materjali transporti ja 3) selle materjali settimist. Põhilised pinnavorme kujundavad protsessid on tuul, lained, murenemine, nõlvaprotsessid, põhjavee liikumine, pinnavee voolamine, liustikuline tegevus ja vulkanism.

Maakera pinda on muutnud maapealsed protsessid, mis kujundavad pinnamoodi, ja geoloogilised protsessid, mis põhjustavad maapinna kerget ja vajumist ning muudavad rannajoont. Maapealsed protsessid hõlmavad vett, tuult, jääd, tuld ja elavat loodust maakera pinnal koos keemiliste reaktsioonidega, mis moodustavad mulla ja muudavad materjalide omadusi. Samuti loetakse maapealsete protsesside sekka gravitatsioonist tulenevad muutused ja teised faktorid, näiteks inimeste muudetud maastik. Paljud neist teguritest on tugevalt mõjutatud kliima poolt. Geoloogilised protsessid hõlmavad mäeahelike kerget, vulkaanide tegevust, isostaatilisi muutusi maapinna kõrgustes (mõnikord vastuseks maapealsetele protsessidele) ja settebasseinide tekkimist. Selletõttu on maapind oma topograafiaga klimaatiliste, hüdroloogiliste ja bioloogiliste tegevuste koostöö koos geoloogiliste protsessidega.

Suuremõõtkavalised topograafilised kaardid Maast illustreerivad maakoore pingeid. Mäeahelikud kerkivad geoloogiliste protsesside tõttu. Selliste üleskergitatud alade kulutuse tagajärjel transporditakse setteid teistesse maastiku piirkondadesse või rannikule, kus need settivad. Väiksema mõõtkavaliselt toimivad samad protsessid, kus individuaalsed pinnavormid kujunevad hoolimata kuhjavate (maapinnakerge ja settimine) ja kulutavate protsesside (vajumine ja erosioon) tasakaalule. Sageli need protsessid mõjutavad teineteist: liustikud, vesi ja settimine on tegurid, mis mõjutavad topograafiat isostaatiliselt. Topograafia mõjutab ka kohalikku kliimat, näiteks läbi orograafiliste sademete, mis muudavad topograafiat hüdroloogilise režiimi muutuse kaudu.

Eoolsed protsessid

Eoolsed protsessid viitavad tuule tegevusele, täpsemalt tuulte võimele muuta Maakera pinda. Tuul võib erodeerida, transportida ja setitada materjali. Tuule mõju on kõige tugevam hõreda vegetatsiooniga ja ulatuslikel kivistumata setetega aladel, näiteks kõrbetes, kus vee ja nõlvaprotsesside transportiv toime on väike. Eestis on eoolsete protsesside mõju väike, kõige paremini saab neid jälgida liivastel rannaaladel.

Vooluveetekkelised protsessid

Jõed ja ojad ei ole ainult vee, vaid ka setete edasikandjad. Voolates mööda oma orgu, on vesi võimeline kaasa haarama setteid ja transportima neid allavoolu. Setete transpordi hulk sõltub setete/osakeste kättesaadavusest ja jõe vooluhulgast. Jõed on suutelised erodeerima kivimitesse ja tekitavad nii uusi setteid, mis tulevad jõe enda sängist, aga ka ümbritsevatelt mäenõlvadelt. Tänu sellele on jõed alusepanijad suurte alade kujundajana mitteliustikulises keskkonnas. Erinevaid maastikuelemente ühendavadki põhiliselt jõed. Jõed kasvavad oma arengus pidevalt ja lõpuks ühinevad teiste jõgedega, moodustades jõestikke, kuid võivad moodustada ka teistsuguseid süsteeme, sõltuvalt kohalikust topograafiast ja aluspõhja geoloogiast.

Liustikulised protsessid

Gröönimaa jääkilbi äär Kangerlussuaqi lähedal

Liustikud on väga efektiivsed maastiku kujundajad, kuid kuna liustikud esinevad väga piiratud alal, on seda raske jälgida. Jää järkjärguline edasi liikumine tekitab aluskorra kivimite abrasiooni ja erosiooni. Selle tagajärjel tekivad liustikulised setted ehk moreen, mida jää transpordib. Liustikuline erosioon tekitab U-kujulisi orge, vastukaaluks vee tegevusele, mis tekitab V-kujulisi orge. Eestis on mandriliustiku jälgi kõige paremini näha Vooremaal, kuna voored on tekkinud liustiku kuhjava-kulutava tegevuse tagajärjel. Lõuna-Eesti kõrgustikud on moodustunud liustiku poolt kokku kuhjatud moreenist. Liustiku tegevusest on maha jäänud mitmed oosistikud (Neeruti-Porkuni oosistik), mõhnastikud (Kurtna mõhnastik) ja otsamoreenid (Võlumäe otsamoreen).

Nõlvaprotsessid

Pinnas, regoliit ja kivid liiguvad gravitatsiooni mõjul nõlvast alla maalihetenalibisemisenavarisemisenavoolamisena või nihkena. Sellised protsessid toimuvad maa peal kui ka vee all ja neid on täheldatud Maal, Marsil, VeenuselSaturni kuul Titaanil ja Lapetusel. Käimasolevad nõlvaprotsessid võivad muuta nõlva kuju, mille tagajärjel võib muutuda protsesside toimumise kiirus ja ulatus. Väga järskudel nõlvadel võivad vallanduda väga kiiresti ulatuslikud pinnase liikumised, mistõttu on nõlvaprotsessid väga tähtsad tektooniliselt aktiivsetes piirkondades. Eestis esinevad nõlvaprotsessid enamasti jõgede kallastel, seda eriti kõrgustikelt alla voolavatel jõgedel, kuna seal on erosioon kõige suurem.

Vulkaanilised protsessid

Vulkaanilisetel protsessidel on suur mõju geomorfoloogiale. Vulkaanipursetel on hävitav mõju maastikule, nende tagajärjel vana maastik kattub lavatefraa ja püroklastilise materjaliga ja selle tagajärjel muutub jõgede voolutee. Vulkaanipurske tagajärjel tekkinud koonus on topograafia osa ja seda hakkavad mõjutama maapealsed geomorfoloogilised protsessid.

Tektoonilised protsessid

Tektoonilised protsessid võivad toimuda mõnest sekundist kuni miljonite aastateni. Tektoonilised protsessid on suuresti mõjutatud aluskivimi ehitusest, kuna sellest sõltub tektooniliste protsesside morfoloogia. Maavärinate tagajärjel võivad suured maa-alad vajuda ja tekitada uusi märgalasid. Pärast sadu ja tuhandeid aastaid mäestiku erosiooni tekib isostaatiline kerge, mille tagajärjel maapind koos mäestikuga kerkib, kuna piisavalt palju materjali on ära erodeeritud ja see laseb litosfääril kerkida. Pärast seda protsessi hakkavad loodusjõud uuesti mäestikku madalamaks erodeerima. Pikaajalised tektoonilised protsessid tekitavad orogeneesi – tekivad suured mäestikud, mille eluiga on kümneid miljoneid aastaid. Mäestikest saavad alguse nõlva- ja vooluveetekkelised protsessid ning nende tõttu pikaajaline setete tootmine. Kuna Eesti asub laama keskel ja seega tektooniliselt mitteaktiivses piirkonnas, ei esine meil ulatuslikke tektoonilisi protsesse, sealhulgas ka vulkaanipurskeid. Eestis toimub isostaatiline kerge, kuna siin oli liustik, mis surus maapinda alla, ja liustiku taganemise järel pole maapind veel lõplikult üles tõusnud.

reede, 16. veebruar 2024

Abüssopelagiaal

Abüssopelagiaal on maailmamere ökoloogiline vertikaalne vöönd, pelagiaali osa.

Abüssopelagiaali algab kokkuleppeliselt umbes 2500–3000 meetrist ja ulatub kuni maailmamere süvikuteni (umbes 11 000 m).

Sealsesse kihti ei jõua kunagi päikesevalgus, seetõttu puuduvad seal ka taimed.

Abüssiopelagiaali elustik on suhteliselt liigivaene, seal elavad organismid peavad taluma ülisuuri rõhkusid (300–1100 at).

Kitsamas tähendus peetakse abüssopelagiaali all silmas sügavust kuni 6000 m, suuremate sügavustega vööndit nimetatakse siis ultraabüssopelagiaaliks.

Abüssopelagiaali all lasuvat vastavat bentaali sügavusvööndit nimetatakse abüssaaliks.

neljapäev, 15. veebruar 2024

Batüpelagiaal

Batüpelagiaal on maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, pelagiaali osa.

Selle vööndi sügavusvahemik on 750–1000 kuni 2500–3500 m.

Batüpelagiaali peal lasub mesopelagiaal, all aga abüssopelagiaal; selle all olevat bentaali osa nimetatakse batüaaliks.

kolmapäev, 14. veebruar 2024

Batüaal

Batüaal on maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa.

See asub merepõhja sügavusel 500...1000 (3000) m.

Geomorfoloogilisest aspektist vaadatuna asub see bentaali osa maailmamere mandrinõlval.

Batüaali ei ulatu valgus ning seetõttu puudub seal ka floora.

Batüaali kohal lasuvat veemassiivi nimetatakse batüpelagiaaliks.

esmaspäev, 5. veebruar 2024

Mandrilava ehk šelf

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mandrilava

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Mandrilava
Elevation.jpg

Mandrilava ehk šelf on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üle ujutatud.

Mandrilava on küll vee all, kuid sellel on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist.

Mandrilava laius on keskmiselt 70 km, kuid võib varieeruda mõnekümnest meetrist 1500 kilomeetrini. Kõige laiem mandrilava on Põhja-Jäämeres Siberi rannikust põhja pool. Enamasti on mandrilava tasandikulise pinnamoega. Hilises geoloogilises minevikus (jääajal) on suur osa mandrilavast olnud osa maismaast. Seda tõendavad üleujutatud jõeorud ja rannamoodustised. Ka lehtersuudmed ehk estuaarid on üleujutatud jõeorud. Kohtades, kus ookeani suubuvad jõed, tekivad veealused kanjonid.

Mandrilava läheb üle tunduvalt suurema kallakusega mandrinõlvaks. Mandrilava keskmine kallakus mere suunas on umbes kümnendik kraadi. Üleminek mandrilavalt mandrinõlvale on keskmiselt 135 meetri sügavusel. Esineb siiski ka tunduvalt sügavamaid üleminekuid. Antarktise ümber on mandrilava piir umbes 350 meetri sügavusel.

Mandrilaval asuvaid meresid nimetatakse šelfimeredeks. Šelfimered on näiteks Kollane meriLäänemeri ja Pärsia laht.

Seda võib vaadata ka loodusvööndi ja/või mikroökosüsteemi ehk bioomina.

neljapäev, 7. jaanuar 2021

Kosk, Kivimid

Kosk:
Pildil on näha ordoviitsiumi ja Kambriumi kivimeid.
Kõige ülemine kivi on Lubjakivi. Järgmine kivimikiht (see sinist värvi) on glaukoniitliivakivi. Allapoole minnes järgmine kivim (see väike pruun kiht) on diküneemaargilliit. 
Ordoviitsiumi ja Kambriumi kivimid: