Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

reede, 28. juuni 2024

Mets

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mets on ökosüsteem, mis koosneb kasvavate puudega maast ja selle elustikust (taimestikustloomastikustseenestikust). Mets on ühtlasi puittaimedega kooslus, mille pindala on suurem kui 0,5 ha, puude kõrgus ületab 5 m ja võrade pindala üle 10% kogu alast. Metsa mõiste alla ei kuulu puuviljaaiad ja linnapargid.

Mets moodustab kogu maismaa pindalast 30% (kuid Maa ajaloos on olnud perioode, kus metsaga oli kaetud ligikaudu 50% maismaast). Selle biosfääriosa globaalne tähtsus seisneb orgaanilise aine produtseerimises ja selles talletunud biogeensete elementide kaitsmises väljauhtumise eest (metsadesse on koondunud 80–90% maismaa orgaanilisest ainest) ning õhkkonna gaasilise koostise reguleerimises. Mõjutades sademete hulka ja jaotust ning pinnavee äravoolu ja aurumist, määrab mets maa-ala veerežiimi ja kliima kujunemise. Seega määrab mets suure osa ka aine- ja energiaringesErosiooni ja deflatsiooni tõkestajaina ning õhu puhastajaina on metsad olulised ka keskkonnakaitseliselt.

Definitsioonid

Metsa kohta on mitu definitsiooni:

  • Eesti metsaseaduse järgi:
mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust.

Metsamaaks loetakse metsaseaduse järgi:

maad, mis on metsamaa kõlvikuna kantud maakatastrisse, või maatükki pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti.
maa-ala, mis on suurem kui 0,5 hektarit ning kus kasvavad üle 5 meetri kõrgused puud ning puuvõra katab üle 10% sellest maa-alast. Metsaks ei loeta valdavalt põllumajandusliku/aiandusliku või linnalise maakasutusega alasid (näiteks aiandeid ja parke).

Levik

Puupiir mägedes

Metsi võib leida igast piirkonnast, kus on suhteliselt suures hulgas sademeid ja vähemalt 2-kuune periood, kus õhutemperatuur on üle 10 kraadi. Pinnaselt, mis on omadustelt kõlbulik puude kasvuks ning kus häiringud (metsatulekahjud, liiga pikad põuaperioodid) pole väga sagedased. Mägedes levivad metsad kuni puupiiri kõrguseni.

Metsad, kus domineerivad õistaimed (laialehised metsad) on liigirikkamad, kui valdavalt paljasseemnetaimi sisaldavad metsad (okas- ja heitleismetsad). 2000. aastal hõlmab FAO (Ühinenud Rahvaste Toidu ja Põllumajanduse Organisatsioon) andmetel maailma metsade suurjaotus 4 tüüpi: boreaalsed (33%), parasvöötme (11%), subtroopilised (9%) ja troopilised metsad (vihmamets) (47%). Suurima metsade pindalaga riigid on VenemaaBrasiilia ja Kanada. FAO 2010 andmetel on looduslikke metsi säilinud kõige enam Lõuna-Ameerikas, kuid maailmas domineerivad üldiselt poollooduslikud metsad looduslike üle. Istutatud metsade osakaal on suhteliselt tühine. Maailmas levinumad puude perekonnad on mänd (Pinus), tamm (Quercus), kuusk (Picea) ja nulg (Abies).

Levik laiuskraadiliselt

  • boreaalsed metsad 50–70 põhjalaius
  • parasvõõtme metsad 35–60 laiuskraadidel
  • subtroopilised metsad 25–40 laiuskraadidel
  • troopilised metsad 0–30 laiuskraadidel

Boreaalsed metsad

Boreaalse metsa levikukaart

Boreaalsed metsad ehk taigad. Enamik kasvab Euraasia mandri Aasia osas. Vegetatsiooniperiood kestab 3–6 kuud. Sademeid on 250–500 mm/a. Taiga asub jahedas ja niiskes kliimas, millele on iseloomulik temperatuuri suur aastaajaline kõikumine. Mullad on happelised ja seetõttu on seal valdavalt heitlehised ja okaspuud. Mõnes piirkonnas esineb igikeltsa. Puudel on kohastumuseks juured pindmised (igikelts), lehed muundunud okasteks, et takistada aurumist. Igihaljus võimaldab pikemalt fotosünteesida ja võra on kitsaskooniline, kuna lumi peab talvel maha vajuma, et see ei vigastaks puid oma raskusega.

Parasvöötme metsad

Sügisene parasvöötme segamets

Parasvöötme metsad paiknevad piirkonnas, kus talv on lühike ja mõõdukalt külm. Vegatatsiooniperiood kestab 6–12 kuud ja sademeid on 500–1000 mm/a. Muld nende metsade all on viljakas ja tüse, mistõttu valdavateks puudeks on lehtpuud (tammpööksaar). Parasvöötme metsad kannatavad tugevalt liigse inimmõju käes. Tihti on alles vaid sekundaarsed metsad, sest vanad metsad on inimasustuse laiendamiseks, põllumaaks või kaevanduste tarvis maha raiutud. Rohttaimedel on nendel aladel kiire arengutsükkel vahetult pärast talve, sest lehed varjavad päikesevalguse. Samblaid on ka maapinnal vähe, sest rohkelt mahalangenud lehed ei kõdune piisavalt kiiresti ja varjavad valguse.

Subtroopilised metsad

Vahemere tüüpi subtroopiline mets

Subtroopika jaguneb Vahemere tüüpi ja niiskeks subtroopikaks. Esimesel juhul on kuiv suvi ja vihmane talv ning sademeid 500–600 mm/a. Paiknevad väga viljakatel muldadel ja kuuluvad igihaljaste kõvalehiste metsade hulka (loorberipuukorgitammõlipuu). Puud on kohanenud sagedaste põlengute, kuivuse ja suure aurumisega, mistõttu on neil nahkjad lehed, milles leidub lisaks veel palju eeterlikke õilisidTugikoel on ka suur osa selles, et taim ei saaks närbuda

Niiske subtroopilise metsa levikukaart

Teisel juhul esineb vihm aastaringselt ja sademete maksimum on suvel. Selles piirkonnas levivad igihaljad vihmametsad, kus tavalistest liikidest leidub jugapuud (Podocarpus) ja magnooliad (Magnolia).

Troopilised metsad

Vihmametsa levikukaart

Troopilised metsad jagunevad sesoonseteks ja humiidseteks, kus esimesel juhul on sademeid kuni 2000 mm/a, kuid kuivaperiood võib kesta kuni 5 kuud. Teisel juhul esineb sademeid üle 2000 mm/a ja kuivaperiood puudub üldse (vihmamets) või on lühike. Nendes metsades ei lange temperatuur kunagi alla 0 kraadi. Mullad on toitainevaesed, happelised ja punakad, sest aastaringne vegetatsiooniperiood kurnab mullad ära.

Suktsessioon

Metsa suktsessioon

Metsa suktsessioon ehk koosluste vahetus tähendab, et esmalt tekib rohutasand ehk domineerivateks taimedeks on rohttaimed ja põõsad. Tekib soodne keskkond seemnete ja eoste idanemiseks. Lagedal rohumaal hakkavad kasvama esimesed puuliigid, mis virguvad jõudsalt ja puittaimed hakkavad alal domineerima. Varju suhtes tolerantsed puuliigid (kuuskvaher) jäävad aga ebatolerantsetele (mändkask) alla ehk ei konkureeri nendega kõrgustes. Puud kasvavad viimaks nii suureks, et rohttaimed ja põõsad jäävad neile olelusvõitluses alla. Noores metsas jätkub puude kiire kasv ja puudevaheline konkurents võib olla mõnedele isenditele hukatuslik. Kui mõni ebatolerantne isend jääb kasvus teistest maha, siis ta sureb konkurentsis ja asendatakse mõne teise liigiga, mis tolerantsem. Täiskasvanud metsas jätkub konkurentsist tingitud puude väljalangemine. Tekib lamapuit, mis muudab metsa mosaiiksemaks ehk loob valgust vajavatele liikidele uue sobiliku elupaiga. Ebatolerantsed ja tolerantsed liigid jagavad elupaika ja välja võib kujuneda selgepiiriline kihistatus kahe eelmise vahel. Kliimaksstaadiumiks on kujunenud suhteliselt stabiilne taimekooslus, kus domineerivad liigid, mis on konkreetses keskkonnas kõige kohasemad.

Tähtsus inimesele

Peale selle, et inimene saab metsast toorainet mööbli- ja paberitööstusseküttepuid ja ehitusmaterjali, on metsal ka oluline esteetiline väärtus. Inimene saab metsas matkata, seeni ja marju korjata, jahti pidada ja vaba aega veeta. Metsad aitavaid meil hoida väärtuslikku pinnast erosiooni eest. Lisaks aitavad puuderibad teede ääres hoida talvel teid lumest puhtana. Metsad takistavad reostuse jõudmist jõgedesse ja järvedesse. Ühtlasi muudavad puud õhu tolmust ja heitgaasidest puhtamaks ning metsad seovad väga suures hulgas süsinikku atmosfäärist endasse. Metsaökosüsteemide iseloomulikud keskkonnatingimused pakuvad elupaika paljudele spetsiifilistele elusorganismidele, keda inimene vajab, et tehislikkuse keskel eksisteeriks veel ka tükike sellist keskkonda, nagu see oli enne inimest.

neljapäev, 27. juuni 2024

15 levinumat eesti lehtpuu- ja lehtpõõsaliiki

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tere! Seekord nimetan ma siin ära 15 Eestis levinuimat lehtpuu- ja lehtpõõsaliiki. Igal nimetataval puul ja põõsal nimetan ma lisaks eestikeelsele nimele ära ka liigi ladinakeelse nime; rahvapärase(d) nime(d); spstemaatilise kuuluvuse; eluvormi; õie, vilja, lehe, varre ja juure kirjeldused; levikuala, sageduse, paljunemise, kasvukoha ja selle tingimused; liigi koha ökosüsteemis; selle,kas ta on kaitsealune taim või mitte; ja taime (lehtede, puidu, viljade jne...) kasutusvaldkonnad.

Arukask



eestikeelne nimi

arukask

Ladinakeelne nimi

Betula pendula Roth.

Rahvapärased nimed

arukõiv, maarjakask, raudkask, õmmik

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda kaselised, perekonda kask.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m, vanus kuni 150 a.

Õis

Lahksugulised õied on koondunud silinderjateks urbadeks, noorelt on need rohelised, valminult kollakaspruunid. Isasurvad moodustuvad sügisel, on rippuvad, 5¼8 cm pikad. Emasurvad tekivad kevadel enne lehtede puhkemist, on püstised, valminult 2¼3 cm pikad, läbimõõt kuni 1 cm. Õitseb mais. Tuultolmleja.

Vili

Vili on veidi pikliku kujuga kahe laia tiivaga pähklike, seemned valmivad juuli lõpus või augustis, on kollakaspruunid, veidi läikivad.

Leht

Kolmnurksed kuni rombjad harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed. Pikkvõrsetele kinnituvad vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Nahkjad, pealt läikivad, noorelt kleepuvad. Pikkus 4…7 cm, laius 2,5…4 (5,5) cm. Värvuselt helerohelised.

Vars

Koor noorelt valge ja kestendav, 30…40-aastaselt moodustub tüve alumises osas paks mustjas korp. Noored võrsed punakad, heledate vahatäpikestega. Tüvi sirge, oksad pikad, rippuvad.

Juur

Juurestik on hästiarenenud sammasjuurestik, pinnapealne.

Paljunemine

Paljuneb peamiselt sugulisel teel seemnete abil. Tuullevija. Noorelt annab kännuvõsu, juurte läbiraiumisel juurevõsu.

Levik ja ohtrus

Kasvab looduslikult peaaegu kogu Euroopas, idas ulatub kuni Siberi lääneosani. Eestis sage puu.

Kasvukoht

Puurindes puisniitudel, sega- ja lehtmetsades, peaaegu kõikides kooslustes. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik, eelistab kergemaid liivsavi- või saviliivmuldi, väga kuivadel muldadel kiratseb põõsana (näiteks nõmmemetsades). Külmakindel. Väga valgusenõudlik, varjus hukkub kiiresti, mistõttu viljakal pinnasel vahetub sageli kuusega.

Koht ökosüsteemis

Toiduobjektiks kasekedrikvaksikule ja kitsedele, kes söövad lehti, mitmed linnud toituvad seemneist. Juurtel mükoriisa, näiteks kaseriisikaga. Puitu mädandavad seened: tuletael, tuletaelik, must pässik. Luudikseened tekitavad “nõialuudasid”. Parandab pinnast.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Puit on tugev, elastne, hästi poleeritav, kasutatakse vineeri-, mööbli- ja suusatööstuses. Ühe vormi, karjala kase puit on mitmevärviline, väga kõva, hinnatud mööbli ja iluesemete tegemisel. Treimis- ja nikerdustöödel on väärtuslikud pahad. Puidust toodetakse ka sütt, äädikhapet, tõrva, atsetooni. Koort kasutatakse naha parkimisel. Mahl on suhkru- ja vitamiinirikas. Haljastuses kasutatakse lisaks harilikule mitmeid dekoratiivseid vorme. Okstest tehakse luudasid ja saunavihtu. Tohust tehakse määrdeõlisid. On ravimtaim: pungi on kasutatud sapi-, uriini- ja higierituse soodustamiseks, liigesevalude, krampide, maohäirete ja kopsutuberkuloosi korral, lehti uriinierituse soodustamiseks, tõrva nahahaiguste ja sügeliste raviks. Kasel kasvaval seenel, mustal pässikul, on arvatud olevat vähivastane toime.






Arukask
(Betula pendula)
arukõiv, maarjakask, raudkask, õmmik

Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni valge tüvega ja pikkade rippuvate okstega. Ilus välimus ja kasulikkus on teinud kasest eestlaste ühe lemmikpuu, millest annavad tunnistust paljud muistendid ja laulud. Oma soojust lisab juurde õhukeste kaselehtede õrn kohin.

Arukasele on erinevalt sookasest iseloomulikud paljad vahatäpikestega kaetud punakaspruunid võrsed. Emas- ja isasõied on koondunud urbadesse. Emasurvad on mõne sentimeetri pikkused, moodustuvad kevadel, isasurvad poole pikemad ja tekivad juba sügisel. Viljaks on arukasel väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti võib tuule abil lennata päris kaugele.

Arukask on väga kasulik puu: kõik tema osad on leidnud oma rakenduse. Puidust tehakse vineeri, samuti sobib see hästi kütteks. Eriti kaunist mööblit saab teha karjala kasest. Karjala kask on üks arukase vorm, mille puit on kirju punastest, lilladest, roosadest, kollastest ja valgetest toonidest. Kes ei tahaks sellest midagi meisterdada! Sellised kaunid puutükid on Soomes, Karjalas ja Lapimaal olnud kasutusel isegi raha asemel. Kuid kasepuidust tehakse ka suuski. Nikerdamiseks sobivad suurepäraselt kasepahad. Puidust võib toota ka sütt, äädikat, atsetooni, tõrva, millest igaühest saab omakorda palju kasulikke asju toota. Kasetõrva on kasutatud ka ravimina nahahaiguste korral. Omapärane materjal on veel kasetoht. See on koore pindmine õhuke valge kiht, millest saab punuda kauneid korve, karpe, ehteid, kuid millest tehakse ka määrdeõlisid. Kasekoort saab kasutada ka naha parkimiseks. Lehed on ravimiks uriinierituse parandamiseks, samuti heaks lisatoiduks kitsedele, aga ega kasevihadki ilma head lõhna tekitavate lehtedeta mingid vihad ole. Okstest saab valmistada luudasid ja kauneid munapühade linnupesi. Ravimina on kõige laiemalt levinud aga kasepungad. Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada.

Kuid ka kasel on omad vaenlased: tihti võime näha vaksiku röövikuid tema lehti söömas, tüvel halli seent tuletaela või musta pässikut, ka omapärased oksapuntrad puuladvas on seente töö.





































Sookask

Sookask
(Betula pubescens)
karune kask, sokikask, sookõiv, suukõiv

Tihtipeale ei osata sookaske arukasest eristada. Eks nad ole ju mõlemad ühtmoodi tavalised ja nende kasutamisvõimalusedki on ühesugused. Kuid neil vahe tegemine polegi igakord nii keeruline. Kõigepealt võib märgata, et ühtedel kaskedel on oksad rippuvad, teistel aga rohkem taeva poole suunatud, teine on sookask. Siis võib kaugelt tähele panna veel puu tüve: sookasel on see peaaegu aluseni valge või siis vaid õhukese musta korbaga, arukasel aga paksu sügavate lõhedega korbaga juba üsna noores eas ja üsna kõrgele välja. Kui puule lähemale minna ja oksa lähemalt vaadelda, võib märgata, et sookase noored võrsed on tihedalt rohekashallide karvadega kaetud, kuid arukasel pole üldse karvu, on vaid vahatäpid. Sookase leht on ümaram, arukasel peaaegu rombjas. Ning lõpuks, ega nimesidki puudele päris juhuslikult panda - sookask kasvab niiskemas kui arukask.

Sookask on sageli jändrikum arukasest ja ka veidi aeglasema kasvuga, seepärast ei saa tema puitu nii laialt kasutada kui arukase oma, kuid sobib ta kõigeks sama hästi. Nii saab arukase puidust vineeri, suuski, kütet, tõrva, äädikat, atsetooni ja veel hulka kasulikku ning ilusat mööblit. See-eest aga valget tohtu, millest kauneid meeneid ja häid määrdeõlisid valmistada, on sookasel tunduvalt rohkem. Ka luuad tulevad sookase okstest paremad, sest nad on tugevamad, jäigemad ja peavad nii pikema aja vastu. Kaselehed on toiduks kitsedele ja vaksikute röövikutele, paljud linnud maiustavad talvel pungadega ja kase õite ning urbadega. Urbasid on neil kahesuguseid: ühed on isasõitega, need ilmuvad puule juba sügisel ning on suhteliselt pikad; teised on emasurvad, need tekivad alles kevadel ja on isasurbadest lühemad. Kase vili on kahe tiivaga pähklike.

Ka sookase pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena ja neid peetakse isegi veidi paremateks kui arukase omi. Pungad aitavad haigeid krampide ja maotegevuse häirete korral, aga parandavad ka sapi, uriini ja higi eritamist, peale selle sisaldavad pungad vitamiini C ja veel teisi kasulikke aineid. Pungade kogumisest vaata aga arukase juurest. Teha võib neist lihtsalt teed: teelusikatäis pungi poole klaasi kuuma vee kohta ja päeva jooksul ära juua.















Eestikeelne nimi

sookask

Ladinakeelne nimi

Betula pubescens Ehrh.

Rahvapärased nimed

karune kask, sokikask, sookõiv, suukõiv

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda kaselised, perekonda kask.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline. Kõrgus kuni 20 (30) meetrit.

Õis

Lahksugulised urbadeks koondunud õied on noorelt rohelised, valminult kollakaspruunid. Isasurvad moodustuvad sügisel, on rippuvad, kuni 8 cm pikad. Emasurvad moodustuvad kevadel enne lehtede puhkemist, on valminult longus, 2¼3 cm pikad, läbimõõt kuni 1 cm. Õitseb mais, arukasest veidi hiljem. Tuultolmleja.

Vili

Piklik kahe tiivaga pähklike, tiib kitsam kui arukase viljal. Seemned valmivad suve lõpus, aga võivad veel kauaks puule jääda, kollakaspruunid, veidi läikivad.

Leht

Munajad ümardunud alusega saagja servaga rootsulised lihtlehed, vesivõsudel sageli südajad ja karvased. Leheroots on karvane. Pikkvõrsetele kinnituvad vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Pikkus 4¼6 cm, laius 3¼4 (5) cm. Värvuselt helerohelised.

Vars

Koor ka vanemas eas peaaegu maapinnani valge ja kestendav, vaid tüve kõige alumises osas moodustub õhuke must korp. Noored võrsed on rohekad või punakad, tihedalt kaetud hallikate karvadega. Tüvi sirge, ülespoole suunduvate tugevate okstega.

Maa-alune osa

Hästi arenenud pinnapealne sammasjuurestik.

Paljunemine

Paljuneb peamiselt seemnetega. Tuullevija. Kännuvõsust uueneb hästi ka vanemas eas.

Levik ja ohtrus

Levib looduslikult Euroopa ja Aasia põhjaaladel, idas ulatub kuni Jakuutiani. Eestis sage puu.

Kasvukoht

Kasvab enamasti alumises puurindes segametsades või puisniitudel, soodes, rabades. Eelistab happeseid soostuvaid muldi, kuiva ei talu. Väga külmakindel. Talub arukasest paremini varju.

Koht ökosüsteemis

Toiduks paljudele loomadele: kasekedrikvaksik ja kitsed söövad lehti, mitmed linnud seemneid. Puitu mädandavad mitmed parasiitseened: tuletael, tuletaelik, must pässik, luudikseened tekitavad “nõialuudasid” (tihedad oksarägastikud enamasti puu tipuosas). Parandab pinnast.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Puit on omadustelt võrdne arukase omaga, kuid jändrikuma tüve ja aeglasema kasvu tõttu on tema osatähtsus väiksem. Kasutatakse vineeri-, mööbli- ja suusatööstuses. Pahad on väärtuslikud treimis- ja nikerdustöödel. Puidust toodetakse sütt, äädikhapet, tõrva, atsetooni. Koort kasutatakse naha parkimisel. Mahl on suhkru- ja vitamiinirikas. Oksi kasutatakse luudade ja saunavihtade valmistamisel. Mustal pässikul on arvatud olevat vähivastane toime. Tohust tehakse määrdeõlisid. Ravimtaim: pungi on kasutatud sapi-, uriini- ja higierituse soodustamiseks, liigesevalude, krampide, maohäirete ja kopsutuberkuloosi korral; lehti uriinierituse soodustamiseks; tõrva nahahaiguste ja sügeliste raviks.











Sanglepp

Sanglepp
(Alnus glutinosa)
must lepp, emalepp, soolepp, seatamm

Sanglepp on Eesti niiskete metsade, jõeservade ja puisniitude tavaline asukas. Tihti võime teda kohata ka madalsoos. Niiskus teda ei hirmuta, samuti mitte külm, mis võib niisketel aladel tavalisest sagedamini esineda. Kuid ta ei talu liigset varju ja kaua seisvat põhjavett. Istutada tasub teda vaid viljakale mullale, sest mujal ei saavuta sanglepp oma täit hiilgust.

Sanglepp on omapärane ja kahtlemata ilus puu. Hästi torkab silma tema tumepruun või hallikas, vahel peaaegu must ja väga paks koor. Selle järgi on ta oma teise nime saanud: must lepp. Erinevalt meie teisest lepast, hallist lepast, kasvab ta tõeliseks puuhiiglaseks, kel võib jämedust olla niipalju, et kaks meest ei ulatu ümbert kinni võtma ja kõrgust ligi 30 meetrit. Kaunis on ka tema tumeroheline läikiv lehestik. Lehtede järgi on teda lihtne eristada hallist lepast. Nimelt on sanglepal lehetipp tömp või sageli isegi sisselõikega, halli lepa leht aga terava tipuga, umbes nagu kasel.

Kui me puud veel lähemalt silmitseme, näeme, et kuigi lepp pole okaspuu, on tal siiski küljes käbid. Neid käbisid on aga isegi ravimina kasutatud. Väikeste tumepruunide käbide sees on peidus viljad, pähklikesed, mis on vaevalt paari millimeetri suurused ja seetõttu õige kergelt lendavad tuulega jõeveele, ujuvad kaugemale ja sobivas kohas kasvavad neist uued sanglepad. Isasõied on neil urbadena, mida paljud on märtsikuus tuppa toonud ja pärast kirunud, miks kõik kollast tolmu täis on.

Sanglepal on ka huvitavaid kaaselanikke. Näiteks elavad temagi juurtel mügarbakterid nagu liblikõielistel, nii teeb lepamets mulla palju paremaks kui ta enne oli. Osa linde söövad meelsasti urbi - õietolm meeldib lindudele.

Kindlast tuleb aga rääkida veel sanglepa puidust, mida on ka kameeleoniga võrreldud. Kui tüvi maha saagida, võib näha, et puu on ilus säravvalge, kuid mitte kauaks - õige pea muutub see kollakaks, siis oranzikaks, seejärel tumeoranziks ja lõpuks tuleb juurde veel roosasid ja lillasid toone. See näitab, et puus on peidus mitmeid huvitavaid värvaineid. Neid õppisid inimesed juba ammu kasutama, peale selle leidsid nad sanglepa ka naha parkimiseks sobiva olevat. Peale kõige muu on sanglepp ka tuntud vastupidava niiskuskindla ehitusmaterjalina, temast valmistatakse vineeri ja mööblit. Kindlast on kõik maalapsed näinud, et isa suitsusingi tegemiseks toob metsast just neid punaseid puid: sanglepp annab lihale kauni läike ja hea maitse. Lõpuks võib teda ka niisama kütteks kasutada, kuid kes seda raatsib, sest igast puuhalust võib ka midagi huvitavad nikerdada, kuna must lepp sobib pehme ja hästi töödeldava puidu tõttu selleks suurepäraselt.

















Eestikeelne nimi

sanglepp

Ladinakeelne nimi

Alnus glutinosa (L.) J. Gaertn.

Rahvapärased nimed

mustlepp, emalepp, soolepp, seatamm

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda kaselised, perekonda lepp.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m. Saab kuni 100¼130 a. vanaks.

Õis

Lahksugulised tuultolmlejad õied. Isasurvad on 4¼7 cm pikad, rippuvad, punakaspruunid. Emasurvad on lehtede kaenlais ühisel rootsul, käbikesekujulised ja punased. Arenevad sügisel, õitsevad varakevadel märtsi lõpus või aprillis.

Vili

Lame väike üheseemneline pähklike on ümbritsetud kitsa tiivaga. Viljad valmivad oktoobris, varisevad talve jooksul. Tumepruunid käbid jäävad puu otsa pikaks ajaks, nende pikkus on 1,2¼2 cm ja läbimõõt kuni 1 cm.

Leht

Varrel vahelduvalt paiknevad sulgroodsed rootsuga lihtlehed on kujult äraspidimunajad või ümmargused, iseloomuliku pügaldunud või tömbi tipuga, pealt tume- ja alt helerohelised, noorelt kleepuvad. Leheserv on tipuosas kahelisaagjas, alusel terve.

Vars

Noored võrsed on kolmekandilised, siledad, vahel kleepuvad, punakaspruunid, heledate kriipsukestega. Vanemas eas on koor tumepruun kuni hallikas, rõmeline, moodustub paks korp. Tüvi laasub kiiresti.

Juur

Juurestik on hästi arenenud peajuure ja tugevate külgjuurtega, pindmine. Juurtel esinevad mügarbakterid.

Paljunemine

Paljuneb eelkõige seemnetega, mis idanevad hästi ja kiiresti, levikule aitavad kaasa kevadised vooluveed. Uueneb hästi nii seemneist kui kännuvõsudest, juurevõsusid annab harva. Paljundada võib ka pistokstest.

Levik ja ohtrus

Kasvab Kesk- ja Põhja-Euroopas, Aasia läänepoolsetel aladel ja Põhja-Aafrikas. Eestis tavaline, rohkem niiskematel aladel, eriti Lääne-Eestis.

Kasvukoht

Kasvab puurindes lodumetsades, jõekallastel, puisniitudel ja luidetel. Eelistab hästi lagunenud huumusrikkaid madalsoomuldi. Liigniiskuses kasvab vaid liikuva põhjavee korral. Valguselembene. Hea külmakindlusega.

Koht ökosüsteemis

Juurtel on mügarbakterid, mis seovad õhulämmastikku - nii kuulub pinnaseparandajate hulka. Puitu mädandavad parasiitseened, näiteks lepataelik. Õietolmu kasutavad mesilased toiduks. Viljad on toiduks mitmetele lindudele, näiteks urvalindudele.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Puit on kerge, pehme, hästi töödeldav, kuivanult roosakas, vees vastupidav. Sellest toodetakse vineeri, joonestuslaudu, mööblit, kasutatakse ka nikerdustöödeks ja kütteks, hinnaline suitsutatud toodete valmistamisel (annab tootele kuldkollase värvuse, läike ja hea maitse). Sanglepast valmistatakse kõrgekvaliteedilisi muusikariistu. Koor sisaldab park- ja värvaineid (sobivad naha värvimiseks ja parkimiseks). Puidust tehakse ka sütt ja äädikhapet. Haljastuses kasutatakse mitmeid dekoratiivseid vorme. Ravimtaim, käbisid kasutatakse seedehäirete korral.











Hall lepp

Hall lepp
(Alnus incana)
valge lepp, isalepp, emalepp, pasklepp

Hallil lepal on nagu meie teiselgi lepal, sanglepal, kaks nime: hall lepp ja valge lepp, mõlemad viitavad tema iseloomulikule koore värvusele, mis erinevalt sanglepa ehk musta lepa omast on helehall. Ülejäänuski erineb ta sanglepast suuresti. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel.

Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil.

Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik.

Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid, mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Rahva omaaegset mõttemaailma on see lepa “ruske veri” tugevasti mõjutanud. Lepp on läänemeresoome keeltes olnud vere sünonüümiks ja punase värvuse tähistajaks. Nii on lepatriinu saanud oma nime värvi järgi, mitte aga sellepärast, et ta kuidagi eriliselt lepapuud armastaks. Mitmeid linde, kelle sulestikus leidub silmapaistvat punakat tooni, on nimetatud lepalindudeks (leevikesed, punarind, siidisaba jne.). Aed-lepalind kannab seda nime ametlikult tänaseni.

Halli lepa käbidest tehtud tõmmis on heaks vahendiks kõhulahtisuse ja teiste kõhuhaiguste puhul. Paraja kangusega tee saamiseks tuleb klaasitäie vee kohta võtta kaks teelusikatäit käbisid ning lasta pool tundi tõmmata. Sisse võetakse 3-4 korda päevas, supilusikatäis korraga. Kuna arstim on maheda toimega, võib seda julgesti anda ka väikestele lastele. Lepakäbide tõmmisega võib põletiku korral suud loputada või silmale kompressi teha.

Karjamaade ja kraaviäärte kiiresti kasvava risupuuna on ta rahva seas vähe hinnatud, millele osutab ka laialt tuntud nimetus pasklepp. Ka mitmed muud lepaga seotud keelendid on tihti halvustava maiguga: lepalehed tähendavad raha, mis midagi ei maksa, lepikuliisu on võsas salaja aetud puskar jne. Kuna hall lepp on noores eas Eesti üks kiiremakasvulisemaid puid, siis on teda hea kasutada kütteks: taastub kiiresti. Kütteks sobib ta eriti hästi suitsuahjudele, kus annab lihale või kalale ilusa läike ja hea maitse. Halli lepa rabe ja kergesti mädanev puit ei kõlba tarbematerjaliks. Puitu on kasutatud naha parkimisel ja värvimisel.













Eestikeelne nimi

hall lepp


Ladinakeelne nimi

Alnus incana (L.) Moench

Rahvapärased nimed

valge lepp, isalepp, emalepp, pasklepp

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda kaselised, perekonda lepp.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine lehtpuu või kõrge põõsas. Ühekojaline. Kõrgus harilikult 15 m, harva kuni 25 m, jämedat tüve ei moodusta. Saab 50¼70 (harva 150) a. vanaks.

Õis

Lahksugulised õied. Isasurvad on rippuvad, punakaspruunid. Emasurvad on lehtede kaenlas ühisel rootsul, käbikesekujulised, punased. Arenevad sügisel, õitsevad varakevadel märtsis või aprillis, umbes nädal enne sanglepa õitsemist. Tuultolmleja.

Vili

Emasõisikute soomused puituvad valmimisel ja tekib tumepruun kuni 2 cm pikkune käbitaoline moodustis, mille sees on mõne millimeetri suurused kahe tiivaga varustatud viljad: üheseemnelised lamedad pähklikesed, mille tiib on laiem kui sanglepal. Viljad valmivad sügisel ja varisevad peagi.

Leht

Vahelduvalt asetsevad sulgroodsed ovaalsed või munajad lihtlehed teritunud tipu ja ümara või nõrgalt südaja alusega, kahelisaagja servaga. Pealt tumerohelised, alt heledamad, kaetud hallikate karvadega. Lehe pikkus 4¼10 cm, laius 3¼5 cm.

Vars

Koor helehall, sile, noored võrsed (ja ka pungad) karvased. Korpa tavaliselt ei moodustu. Kujult on tüvi kõver ja looklev.

Juur

Juurestik on hästi arenenud peajuure ja külgjuurtega, kuid ei tungi sügavale. Annab rikkalikult juurevõsusid. Juurtel elavad ka bakterid, kiirikulised.

Paljunemine

Paljuneb rikkalikult nii seemnetega kui vegetatiivsel teel juurevõsudega, uueneb ka kännuvõsust. Paljundada võib pistokste abil.

Levik ja ohtrus

Kasvab nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Eestis on tavaline puuliik, vähem leidub teda saartel.

Kasvukoht

Harilikult alumises puurindes kuuse-segametsades või võsastikena metsaservadel, endistel põldudel, veekogude kallastel ja puisniitudel. Mullastiku suhtes sanglepast vähem nõudlik, eelistab viljakat saviliiv- või liivsavimulda, kuid kasvab ka soostuvatel muldadel. Seisvat põhjavett talub sanglepast paremini. Võrdlemisi varjutaluv.

Koht ökosüsteemis

Juurtel kiirikulised, mis seovad õhulämmastikku: nii kuulub pinnaseparandajate hulka, mullaviljakust tõstavad ka sügisel mahalangevad kiiresti lagunevad lämmastikurikkad lehed. Puitu mädandavad parasiitseened, näiteks lepataelik. Õietolmu kasutavad mesilased toiduks. Viljad on toiduks mitmetele lindudele, näiteks urvalindudele.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Noores eas üks kiiremini kasvavaid puuliike Eestis. Puitu kasutatakse taara valmistamiseks, liha ja kala suitsutamisel, sobib ka kütteks. Koort saab suure park- ja värvainete sisalduse tõttu tarvitada naha parkimisel ja värvimisel. Ravimtaim, kogutakse käbitaolisi moodustisi, millest tehtud kuivekstrakt aitab kõhulahtisuse vastu. Parkaineterohkuse tõttu kasutatakse ka muude seedehäirete ja soolepõletike korral.
















Jalakas

Harilik jalakas
(Ulmus glabra)
jalak, jallai, jalapuu, raid

Jalakas on väga sarnane künnapuuga. Oksad on mõlemal looklevad, tüvi tume, lehed suured. Kuid tähelepanelikult vaadates võib märgata ka erinevusi. Jalaka võrsed on ka suve teisel poolel tihedalt pehmete karvadega kaetud, siis kui künnapuu oksad on juba siledad ja läikivad. Selle tunnuse järgi on neil hea ka talvel vahet teha. Kuid suvel piisab lihtsalt nende lehtede katsumisest. Jalaka lehed on nii pealt kui alt karedakarvalised. Seda on tunda, kui käega õrnalt tõmmata lehe tipust rootsu poole. Künnapuu lehed on peaaegu siledad. Ning vana metsameeste tarkus: jalakal on jalad all. See tähendab, et suur osa jalaka lehe külgroodudest haruneb enne leheservani jõudmist. Kevadel aprillikuus on jalakas õisi täis. Needki on veidi erinevad künnapuu omadest. Nimelt algul õied ja hiljem viljad on harilikul jalakal künnapuust lühema rootsu küljes. Suure lendtiivaga viljad ise aga on harilikul jalakal suuremad kui teistel jalakaliikidel.

Jalakas on suur puu laia ja aukartustäratava võraga. Pargipuuna on ta väga hinnatud. Plusspunkte annavad juurde veel kaunid kollased lehed sügisel ja see, et ta lubab end väga hästi kääride abil vormida. Nii võib jalakast kasvatada väga kõrge elavmüüri. Jalaka lehed asetsevad omapäraselt: lehed paigutunud nii, et neile langeks võimalikult palju valgust. Nii moodustub mosaiikpilt, millest ülevalt läbi vaadates maad ei paista. Seega on jalaka all alati vilu. Vihma ajal on ta aga asendamatu vihmavari. Kuna teda aga palju haljastuses kasutatakse, siis on loomulik, et on aretatud ka mitmeid iluvorme. Nende seas on ka leinavorm, mis näeb välja kui tõeline vihmavari. Harilikku jalakat istutatakse nii üksikpuuna, rühmiti, kui ka alleena ja kõrge hekina.

Pargis on jalakas küll üks tavaline puu, kuid meie metsades see nii enam ei ole. Põhjuseid on mitmeid: jalakale sobivad viljakamad kasvukohad on enamasti üles haritud, kliima on jahedam kui aastatuhandete eest ning eks teda ole ka usinasti raiutud. Jalaka puit on väga heade omadustega. See ei ole küll nii raskesti lõhestatav kui künnapuu oma, kuid väga kõva, sitke ja raske sellegipoolest. Ka temast on tehtud kaunist mööblit ning masinate puitosasid. Jalaka koore alumisest osast, niinest, on punutud vastupidavaid korve. Nagu on lood künnapuuga, nii ka jalakaga. Väärtuslik puit on metsast välja toodud, kuid uued jalakad kasvada ei taha. Lisaks kõigele on jalaka seemned küllaltki raskesti idanevad. Need valmivad küll juba juunikuus, kuid üksikud noored puukesed ilmuvad mullapinnale alles järgmisel kevadel. Siiski on ta meie niisketes viljakates metsades veidi tavalisem kui künnapuu. Teda pole ka v iimasest erinevalt looduskaitse alla võetud.

Jalaka leht















Eestikeelne

nimi

harilik jalakas

Ladinakeelne nimi

Ulmus glabra Huds.

Rahvapärased nimed

jalak, jallai, jalapuu, raid

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda jalakalised, perekonda jalakas.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine ühekojaline lehtpuu. Kasvab 25¼30 (harva 40) m kõrguseks.

Õis

Õied kahesugulised, oksal tiheda kimbuna, lühiraolised (rao pikkus kuni 1,2 cm). Õiekate lehterjas, sümmeetriline, viie või kuue tipmega, pruunikas. Õitseb enne lehtimist, aprillis või mai algul. Putuktolmleja.

Vili

Pähklike, mis on ümbritsetud suure tiivaga. Ovaalne, karvadeta, läbimõõt 2¼2,5 cm. Kinnitub oksale lühikese rao abil. Valmivad juba juunis ja kohe ka varisevad. Viljakandvus algab varakult ja on peaaegu iga-aastane. Viljad levivad tuule abil.

Leht

Veidi ebasümmeetrilised, ovaalsed või äraspidimunajad laikiilja alusega suured sulgroodsed lehed. Pikkus 8¼17 cm, laius 5¼8 (12) cm. Pealt tumerohelised ja karedakarvalised, alt heledamad, vähemkarvased. Lehe serv teravalt kahelisaagjas. Paljud külgrood harunevad leheserva läheduses. Noored lehed tipul sageli kolmehõlmalised. Lehed kinnituvad oksale vahelduvalt, kuid asetsevad nii, et päikesevalguse püüdmine oleks maksimaalne (varjates teiste lehtede eest vähem valgust).

Vars

Tüvi silinderjas, noorelt tumepruun, vanemas eas hallikasmusta sügavavaolise korbaga. Noored võrsed looklevad, jämedad, mustjaspruunid, tihedalt tumedate karvadega kaetud. Tüve läbimõõt kuni 1,75 m.

Maa-alune osa

Juurestik hästi arenenud.

Paljunemine

Peamiselt seemnetega. Uueneb hästi ka vegetatiivselt kännuvõsudest.

Levik ja ohtrus

Esineb peaaegu kogu Euroopas ja ka Väike-Aasias. Eestis looduses hajusalt, haljastuses tavaline.

Kasvukoht

Peamiselt salulehtmetsas, harvem okaspuu-lehtpuu segametsades, lammimetsas, lamminiidul. Täiesti külmakindel. Varjutaluv, mistõttu kasvab sageli hästi alumises puurindes. Mullastiku suhtes nõudlik, vajab viljakat huumusrikast värsket liivsavimulda. Talub hästi linnatingimusi.

Koht ökosüsteemis

Õitest saavad putukad nektarit ja õietolmu. Sageli põhjustab puude hukkumist seenhaigus jalakasurm.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Paljud varasemad leiukohad on üles haritud.

Kasutamine

Puit väga väärtuslik: kõva, raske, sitke, hästi töödeldav. Kasutatakse mööblitööstuses, masinaosadeks jne., kuid jalaka vähese leviku tõttu on raskesti kättesaadav. Kasvatatakse sageli pargipuuna, esineb mitmeid dekoratiivvorme. Ka tavalisel vormil on kaunis lehestik, mis sügisel muutub kuldkollaseks. Talub hästi kärpimist. Koort on kasutatud punumistöödel. Hea meetaim.































Künnapuu

Künnapuu
(Ulmus laevis)
künnap, küünapuu, loogapuu, pärn

Künnapuu on Eesti metsades mitmetel põhjustel väga haruldaseks jäänud. Küll aga kasvab suuri ja ilusaid puid sageli vanades parkides. Teda võib istutada nii üksikpuuna, kui ka rühmadena, alleena või isegi hekina. Üksikuna lagedal väljal jätab ta oma laia munaja võraga väga võimsa mulje. Kõrge heki kasvatamiseks laseb ta end hästi pügada. Eriti kaunis on ta sügisel, mil lehed muutuvad kollaseks või punaseks. Aga ega suvised suured tumerohelised lehedki möödujaid külmaks jäta. Huvitavad on veel pikad rippuvad õitekimbud kevadel enne künnapuu lehtimist. Nendest saavad mesilased rohkesti toorainet mee valmistamiseks.

Miks on siis künnapuu looduses nii haruldaseks jäänud? Tal on nimelt haruldaselt tugev puit ja nii on enamik künnapuid inimese tarbeks maha raiutud. Ka on ta küllaltki nõudlik kasvukoha suhtes. Ta ei kasva kehva viljakusega ega vähese niiskusega mullal, kuid viljakama mullaga alad on inimene sageli põldudeks harinud. Künnapuud võime kohata haruldastes laialehistes lammimetsades. Kaks tuhat aastat tagasi oli Eesti kliima märksa soojem ja künnapuule sobivam, kui praegune jahedam ilmastik. Kes teab, võibolla läheb kliima tänapäeval soojemaks ning millalgi aastasadade pärast hakkavad Eestis taas kasvama künnapuumetsad.

Künnapuu üks rahvapärane nimi on loogapuu, see näitab, et temast tehti lookasid. Kuid temast tehti ka tööriistade käepidemeid, vankreid, regesid, vaguneid, sillaposte vette, tünnivitsasid. Tänapäeval on ta eriti hinnatud mööbli valmistamisel. Künnapuu puit on kõva, raskesti lõhestatav ning elastne. Ka tema peeneid pikalt rippuvaid oksi on kasutatud punumisel. Kuid koorest on saadud abi ka nahkade parkimisel ning värvimisel.

Künnapuuga väga sarnane on meil rohkem levinud jalakas. Tema ei ole looduskaitse alla võetud, künnapuu aga on. Kuidas neid kahte siis üksteisest eristada? See polegi väga keeruline. Metsamehed ütlevad: jalakal on jalad all. See tähendab, et peame vaatama lehte. Selle alumisel küljel on selgelt näha leherood. Jalakal harunevad nad tavaliselt enne leheservani jõudmist kaheks, künnapuul aga harilikult mitte. Lehtedel on olemas veel teisigi erinevusi. Künnapuu leht on palju pehmem, sest ta on kaetud pehmete karvadega, jalaka leht on pealt lehe tipu poolt alusele tõmmates tugevalt kare. Ka lehekuju on veidi erinev: künnapuul on ta hästi ebasümmeetriline, jalakal vaid veidi. See tähendab, et künnapuu lehe üks külg on teisest kuni paar sentimeetri lühem. Viimane tunnus ei esine aga kõigil lehtedel





















Eestikeelne nimi

künnapuu

Ladinakeelne nimi

Ulmus laevis Pall.

Rahvapärased nimed

künnap, küünapuu, loogapuu, pärn

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda jalakalised, perekonda jalakas.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine ühekojaline lehtpuu. Kasvab 25¼30 (35) m kõrgeks ja tavaliselt 150, mõnikord 300¼400 a. vanaks.

Õis

Mõlemasugulised. Õiekate punakasvioletne, 6¼8-hõlmaline. Õied 1¼2 cm pikkuse raoga, kinnituvad kimbuna lühivõrsetele, rippuvad. Õitseb aprillis ja mais enne lehtede puhkemist . Nii putuk- kui tuultolmleja.

Vili

Tiibvili on helepruun ovaalne pähklike, läbimõõduga 1,5 cm. Pähklike asetseb tiibvilja keskel. Tiib ripsmelise servaga, ülaosas sügava väljalõikega. Viljad ripuvad kimbus küllaltki pikkadel raagudel. Levivad tuule abil.

Leht

Ovaalsed või ümarmunajad õhukesed tugevalt ebasümmeetrilised sulgroodsed lihtlehed. Külgrood tavaliselt ei harune enne lehe servani jõudmist. Lehe serv kahelisaagjas. Pealt on lehed tumerohelised, kaetud pehmete karvadega, harvem paljad. Lehe pikkus 5¼12 cm ja laius 3¼6 cm, leheroots kuni 1 cm. Sügisel muutuvad nad kollaseks või punaseks.

Vars

Tüvi silinderjas, koor hallikaspruun, eraldub õhukeste lamedate plaatidena või on peenepraolise korbana, läbimõõt kuni 1 m. Noored võrsed pikad, peened, rippuvad, helepruunid, läikivad, noorelt karvased. Võra suhteliselt lai.

Maa-alune osa

Juurestik hästi arenenud.

Paljunemine

Peamiselt seemnetega. Uueneb hästi kännuvõsust, juurte vigastamisel annab ka juurevõsu.

Levik ja ohtrus

Kasvab peaaegu kogu Euroopas. Eesti metsades vaid üksikute puudena, mandriosas.

Kasvukoht

Peamiselt laialehiste metsade ülemises või alumises puurindes, sageli kuuse-segametsas. Lammimetsas, lamminiidul, salumetsas. Külmakindel. Keskmise varjutaluvusega. Võrdlemisi nõudlik mullaviljakuse suhtes, eelistab huumusrikkaid muldi.

Koht ökosüsteemis

Putukatele hea nektari- ja õietolmuallikas. Vanemas eas kannatab sageli jalakasurma ehk hollandi haiguse all, mida põhjustab teatud seen.

Kaitse

III kategooria kaitsealune taim. Seemned kaotavad peale valmimist kiiresti idanemisvõime ja seetõttu on looduslik uuenemine väga harv.

Kasutamine

Puit väga väärtuslik: kõva, sitke, väga raskesti lõhestatav. Kasutatakse lookade, masinaosade, mööbli, reejalaste, vankrite ja tööriistade käepidemete valmistamiseks, ka vesiehitustes. Sageli kasvatatakse ilupuuna, kas üksikuna, rühmiti, alleena või harva kõrge hekina. Talub pügamist. Linnatingimustes keskmise vastupidavusega. Koort on kasutatud punumistöödeks, nahkade parkimiseks ja värvimiseks. Hea meetaim.















Saar















Harilik saar
(Fraxinus excelsior)
saarepuu, saarn, saarnas, suar

Saarepuu otsast langevad seemned alla helikopteritena nagu vahtralt. Kui erinevalt vahtrast on saarel viljad ühekaupa. Neist ei saa ka pikka nina teha. Kui vahtra seemned leiavad uue puu jaoks kasvukoha juba sügisel, siis enamik saare seemneid lendab õhus hoopis kevadel.

Tegelikult on neil kahel puul aga väga vähe ühist. Näiteks on saarel liitlehed, mille tõttu võib teda pihlakaga sassi ajada. Kuid saare lehed on rohkem läikivad, pole karvased ja jämedalt saagja servaga. Nende lehekesed on suuremad, terava tipuga ja täiesti paljad. Rohkem ühist on saarel meie parkide sireliga ja kaugete maade õlipuuga. Õlipuu on see puu, mille okstest punuti võitjate pärgi. Kõik nad kuuluvad õlipuuliste hulka. Kes seda ei usu, see otsigu üles värskelt saetud saareplank ja nuusutagu. Sellest õhkub väga tugevat vänget lõhna, mis on tingitud saarepuu eeterlikest õlidest.

Nende õlide tõttu on saar leidnud kasutamist ka rahvameditsiinis. Tarvitatakse koort, seemneid ja lehti. Noorte lehtede vann võib aidata näiteks liigese- la lihasevalu korral. Kuid koorest on saadud ka abi riide ja villa mustaks, siniseks või pruuniks värvimisel. Isegi naha parkimisel on teda kasutatud. Tegelikult soovitatakse saare noori vilju isegi süüa. Nad on eelkõige vitamiin C allikaks. Söömiseks tuleks viljad esmalt marineerida. Eks igaüks proovib ja siis otsustab, kas võiks teinekordki maiusrooga teha.

Kuid saare peamine väärtus on tema hinnaline puit. See on kõvem kui tammel, väga kaunite aastarõngastega, sitke, veidi punaka varjundiga ning väga raske. Eelkõige on temast tehtud tugevat materjali nõudvaid esemeid: mitmeid tööriistu, põllutöömasinate osi, suuski ja teisi spordiriistu, vankreid, regesid. Kuid väga ilus on ta majade siseviimistluses, parketina, vineerina, laialt kasutatakse saare puitu mööbli valmistamiseks.

Sageli võib saart kohata vanades parkides. Neis on ta väga kaunis oma suurte hõredate haraliste okstega. Ilu lisab seegi, et iseloomuliku lõhnaga mahla tõttu ei ole tal peaaegu kahjureid olemaski. Isegi seeni esineb tal vaid harva. Mõnikord võib kurja teha siiski talve käre pakane või kevadine hiliskülm. Uutel linnade haljasaladel ta hästi ei kasva, sest latv võib varakult kuivada kahjulike gaaside ja tahma tõttu.







Eestikeelne nimi

harilik saar


Ladinakeelne nimi

Fraxinus excelsior L.

Rahvapärased nimed

saarepuu, saarn, saarnas, suar

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda õlipuulised, perekonda saar.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus 25¼35 (40) m. Saab 150¼200 (300) a vanaks.

Õis

On nii emas- ja isasõisi kui ka mõlemasugulisi. Õied lihtsad, õiekatteta (ühesugulistes õites võib olla kuni 4 kroonlehte). Asuvad 4¼12 cm pikkustes violetjates või tumepruunides pööristes. Isasõied koosnevad vaid kahest tolmukast ning emasõied ühest emakast. Õitseb mai keskel enne lehtede puhkemist. Tuultolmleja.

Vili

Pähklike on tiivaga koos 2¼4 cm pikk, kuni 1 cm lai, süstjas, mõlemast otsast tömp, pruunikas. Valmivad septembris ja oktoobris, puule jäävad sageli kevadeni. Tuullevija. Seemneaastad korduvad 2¼3 a. tagant.

Leht

Paaritusulgjad vastakud liitlehed 9¼15 teritunud tipuga ja jämedalt saagja servaga lehekesega. Pikkus kuni 40 cm, lehekestel 4¼10 cm. Pealt tume- ja alt helerohelised.

Vars

Tüvi sirge, hästi laasuv, algul sileda ja rohekashalli koorega, hiljem sügavate peente pragudega korbaga, helehall, oksad hõredalt. Tüve läbimõõt kuni 1,8 m. Pungad väikesed, sametjad, süsimustad, puhkevad enamikest Eesti puudest hiljem.

Maa-alune osa

Juurestik hästi arenenud, peajuur väga sügavale ei tungi, kuid palju on rohkesti hargnevaid külgjuuri.

Paljunemine

Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid pärast raiumist annab rikkalikult ka kännuvõsusid.

Levik ja ohtrus

Esineb laial alal Euroopas ja Aasia lääneosas. Eestis tavaline, enam Lõuna- ja Kesk-Eestis.

Kasvukoht

Tavaliselt kasvab ülemises puurindes laialehistes metsades, salumetsas, lammimetsas, lodumetsas, puisniidul, sooniidul. Mullaviljakuse suhtes nõudlik. Soojalembene, eriti tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes. Valgusnõudlik, kuid noorena võib kasvada ka teiste liikide varjus.

Koht ökosüsteemis

Viljad on söögiks mõningatele lindudele. Kahjureid esineb harva. Ka mädanikke tekitavaid seeni tavaliselt pole.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Puit väga väärtuslik, kaunite aastarõngastega. Kasutatakse mööbli, vineeri, parketi ja suuskade tootmiseks, masinaehituses, siseviimistluseks, on ka kõrge kütteväärtusega. Väga kõva, raske, omapärase lõhnaga. Laialt levinud ka pargipuuna, on rohkesti dekoratiivvorme, kuid on tundlik linna gaaside ja tahma suhtes. Rahvameditsiinis on kasutatud koort, seemneid, lehti (eriti vastpuhkenuid), eelkõige neis sisalduvate eeterlike õlide tõttu. Koort on tarvitatud ka naha parkimisel ja musta, pruuni ning sinise värvi saamisel. Noori tiibvilju võib süüa marineeritult. Lehti ja võrseid on antud söögiks lammastele.














Tamm

Harilik tamm
(Quercus robur)
hiiepuu, talitamm, suvitamm, lesetamm

Tamm on vanadele eestlastele tuntud kui püha hiiepuu. Tammede all toimusid suured rahvakogunemised, peeti nii sõjaplaane kui pidusid. Tammed pakkusid kaitset ja andsid muudki kasulikku. Miks peeti harilikku tamme nii tähtsaks ja austusvääriliseks? Ilmselt seepärast, et tundus, nagu seisaks ta muutumatuna põlvest põlve. Arvati, et tammed on surematud, kes on näinud väga kaugeid aegu ja jäävad tunnistama ka praegu elavate inimeste tegusid. Osalt oli neil õigus, sest need puud elavad tõesti väga vanaks. Oma kõrguse saavutavad nad esimese saja aastaga, hiljem vaid jämenevad aeglaselt. Hariliku tamme vanus võib ulatuda pooleteise tuhande aastani. Teine põhjus on tamme austamiseks ilmselt see, et ta võib saavutada hiiglaslikud mõõtmed. Eesti suurim tamm on Tamme-Lauri tamm Võrumaal, tema ümbermõõt on üle kaheksa meetri, Euroopa jämedaima ümbermõõt on aga ligi neliteist meetrit.

Kuid kui tamme nime mainida lastele, siis meenuvad tihti kõigepealt tammetõrud. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Ravimina on laiemalt levinud noorte tammede koor, millest tehakse kas pulbrit või keedist. Selle sissevõtmisel saab abi kõhulahtisuse korral, suu ja kurgu loputamisel aga vabanetakse suus olevatest põletikest, naha peale määrides aitab lööbeid kõrvaldada, põletushaavu parandada ja jalgade higistamist vähendada.

Kindlasti peab rääkima veel ka tammepuidust, mis on hästi kõva, vastupidav ja kaunis, tema aastarõngad tulevad eriti selgelt esile. Huvitav on ka see, et kui paljud teised puud kaotavad vees ligunedes suure osa oma väärtusest, siis tamm muutub vees üha hinnalisemaks: ta muutub peaaegu mustaks, ilus muster tuleb veel paremini nähtavale ja puit muutub ülikõvaks ning miski ei suuda talle enam kahju tekitada. Selline puit on eriti hinnatu puidukunstnike poolt. Tamme kasutatakse veel laialt kauni mööbli, parketi ja vineeri tegemiseks, kuulsad on tammepuust vaadid. Paljud vees olevad ehitised on tehtud tammest, sest tema puit peab vees kaua vastu.























Eestikeelne nimi

harilik tamm

Ladinakeelne nimi

Quercus robur L.

Rahvapärased nimed

hiiepuu, talitamm, suvitamm, lesetamm

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda pöögilised, perekonda tamm.

Eluvorm

Heitlehine ühekojaline lehtpuu. Kõrgus 30...40 (50) m, vanus kuni 1500 a.

Õis

Õied lahksugulised. Isasõied koondunud kollakasroheliseks 3...6 cm pikkuseks rippuvaks urvaks. Emasõied isasõitest kõrgemal, punakal varrel, kolmepesalise sigimikuga, igas 2 seemnealget. Õitseb lehtimise ajal, mai lõpul ja juuni algul. Tuultolmleja. Seemnealged valmivad ja viljastuvad paar kuud hiljem.

Vili

Üheseemneline pähkel puitunud kestaga, nimetatakse sagedamini tõruks, 1,5...3,5 cm pikk, ovaalse kujuga, läikivpruun, sooneline. Seemneaastad enamasti 4...8 a. järel.

Leht

Äraspidimunajad, sulghõlmised, ümardunud hõlmatippudega lihtlehed. Pikkus 4...14 cm, laius 2...8 cm. Suvel muutuvad väga nahkseteks, pealt tumerohelised ja läikivad, alt helerohelised. Osal puudel jäävad lehed külge kogu talveks. Kõdunevad aeglaselt parkainete suure sisalduse tõttu. Oksale kinnituvad vahelduvalt, oksa tipul väga tihedalt.

Vars

Koor noorelt sile, oliivpruun, hiljem hallikaspruun või peaaegu must, vanadel puudel paks, sügavate pikilõhedega korp. Vabalt kasvades algavad oksad maapinna lähedalt, puistus laasub hästi. Tüve diameeter 1...1,5 m, maailma jämedamatel 4,5 ja Eesti jämedaimal 2,3 m.

Maa-alune osa

Sügavale tungiv peajuur, kaugele ulatuvate külgjuurtega.

Paljunemine

Paljuneb peamiselt tõrudega, mis võivad idaneda heades tingimustes juba samal sügisel. Nooremas eas uueneb vegetatiivselt kännuvõsudega.

Levik ja ohtrus

Kasvab suuremas osas Euroopast ning Aasia lääneosas. Eestis leidub paiguti, enam Lääne-Eestis.

Kasvukoht

Puisniitudel, salumetsas, loodudel, vähem ja tagasihoidlikemates mõõtmetes ka teistes kooslustes. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab huumusrikkaid liivsavimuldi, ei talu liigniiskust. Tundlik ülavarju suhtes, kuid külgvarju talub, viimane soodustab sirge ja pika tüve moodustumist. Pole meil päris külmakindel, eriti ohustavad kevadised hiliskülmad.

Koht ökosüsteemis

Tõrud on toiduks metsloomadele ja -lindudele (metssiga, orav, rähnid). Lehti söövad näiteks tammekedrikud.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Tammikute pindala on raiumise tõttu tunduvalt vähenenud.

Kasutamine

Tõrudest on tehtud jahu leivateoks ja kohvi aseaineks. Puit on väga hinnaline, kõva, aastarõngad on selgesti nähtavad. Vees seistes muutub tumedaks ja eriti vastupidavaks (must tamm). Kasutatakse mööbli, uste, dekoratiivesemete, vaatide, parketi, vineeri ja põllumajandusmasinate osade tootmiseks, sageli vesiehitustes. Haljastuses kasutatakse peale hariliku tamme mitmeid dekoratiivvorme, näiteks püramiidjat. Koort kogutakse noortelt võsudelt ravimiks kõhulahtisuse korral, koorekeedist suuõõnepõletike ja nahalöövete vastu ning põletushaavade raviks. Paljud tammed on olnud ohvripuudeks ja tammepärg võidu sümboliks.











Haab

Harilik haab
(Populus tremula)
haav, mädapuu, aab, hundipuu

Haab on meie metsade tavaline puu, kes paljudele meenub kindlasti värisevate lehtede tõttu. Haavalehed kõiguvad tõesti juba õrnas tuules täiesti märgatavalt, sest nad on hästi pika rootsu otsas. Samas on need ka üpris suured, nii et tuul ei pääse neist mööda. Tegelikult on haaval kahesuguseid lehti: ühed on pika rootsuga, peaaegu ümmargused, lainelise servaga. Nemad on tavalised vanade okste lehed. Teised on noortel võrsetel või maa seest tulevatel vesivõsudel olevad palju lühema rootsuga peaaegu kolmnurksed terava tipuga lehed. Viimased võivad mõne uudistaja täiesti segadusse viia: kas ikka on tegu haavaga või hoopis papliga. Tegelikult võib suure haava juba kaugelt ära tunda sileda rohekashalli hästi sirge ja oksteta tüve järgi, vaid päris puu all võib näha peenikeste ribidena korpa.

Haab on vanarahva hulgas sageli olnud mustas nimekirjas, sest midagi erilist temast teha ei saa. Oma panuse lisavad aga veel kaks asja. Nimelt on haab selline puu nagu draakon, et kui ta maha raiuda, siis kasvab ühe asemele vähemalt kümme uut, nii ei olegi temast võimalik metsas lahti saada. Haab annab väga rikkalikult juurevõsudest uusi taimi, eriti siis, kui vana puu maha raiuda. Teine asi, miks ta paljudele ei meeldi, on see, et enamik suurtest haavikutest on otsast lõpuni mädad. See on ühe seene, haavataeliku, töö. Sageli võib leida tema pealt musti ja alt punakaspruune viljakehi haavaokste alusel või murdunud okste armide juures.

Kuid palju on haavast siiski ka kasu, eriti metsloomadele. Haavapuu on kobraste lemmiktoit, mistõttu haavikute läheduses võime kopraid ja nende tegevusjälgi sageli näha. Peale selle on oksad meelistoiduks ka kitsedele, põtradele ja jänestele, haavakoor meeldib ka hiirtele. Kui leida kevadel lume alt välja sulanud haavaoks, siis on see peaaegu alati lumivalge: kogu maitsev koor on ära näritud.

Ka inimene saab haavast ühtteist kasu, sest ega päris kõik puud ka mädad ole. Haava puit on kergesti lõhestatav ja seetõttu tehakse temast katuselaaste, kastilaudu, tikke, vineeri, aga ka kauneid punutisi. Kuna haavapuidul ei ole kõrvalmaitset, siis tehti just temast ka puunõusid. Kui aga muud ei saa, siis küttepuud annab haab ikka.























Eestikeelne nimi

harilik haab

Ladinakeelne nimi

Populus tremula L.

Rahvapärased nimed

haav, mädapuu, aab, hundipuu

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda pajulised, perekonda pappel.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, kahekojaline. Kõrgus kuni 30 (36) m, vanus harilikult kuni 100, harva 160 a. Isaspuid on emaspuudest tunduvalt rohkem.

Õis

Õied on ühesugulised, koondunud ruljateks urbadeks. Isasurvad on 7¼8 cm pikad, tumepunased, kuid kaetud hallide karvadega. Emasurvad on kuni 12 cm pikad, hõbehallid kattesoomuste karvade tõttu, emakasuudmed punased. Õitseb enne lehtede puhkemist aprilli lõpus või mai algul.

Vili

Vili on kaheks poolmeks lagunev kupar, valmib juuni lõpul või juuli algul. Seemnete levikut hõlbustab karvatutt, seemned ise on väga väikesed, ühes grammis kuni 10000 seemet. Tuullevija.

Leht

Lehed on peaaegu ümmargused või veidi rombjad, läbimõõt 3…5 (10) cm pikad ja peaaegu niisama laiad, tömbilt saagja või laineliselt täkilise servaga lihtlehed. Noortel võrsetel ja vesivõsudel suuremad, munajad, teravneva tipuga ja sirge või nõrgalt südaja alusega. Noored lehed iseloomulikult kollakaspunased või pruunikad, suvel tuhmrohelised, sügisel sageli punased. Esmased lehed vastakud, järgmised vahelduvalt.

Vars

Noorelt on värvus rohekast hallikani, vanemalt tumehall, kaua sile, pikkade pragudega korp tekib alles kõrges eas. Noored võrsed läikivpruunid, pungad vaigused, läikivad, terava tipuga. Tüvi sirge, silinderjas, läbimõõt kuni 1m, oksi vähe, kuid need on tugevad ja palju harunenud. Tihedalt kasvades laasub kõrgelt.

Juur

Juurestik on maapinnalähedane, külgjuured hästi arenenud.

Paljunemine

Paljuneb seemnetega, kuid enamasti vegetatiivselt. Annab rikkalikult juurevõsusid, kuid vana metsa all hävivad need kiiresti. Kännuvõsu annab vaid noores eas.

Levik ja ohtrus

Väga laia levilaga: kasvab kõikjal Euroopas ja peaaegu kogu Aasias, ka Põhja-Aafrikas. Eestis sage.

Kasvukoht

Kasvab peamiselt salu- ja lodumetsades, aga ka teiste metsakoosluste servadel. Kliima suhtes on vähenõudlik, täiesti külmakindel. Valgusnõudlik, mistõttu laasub kergesti. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi.

Koht ökosüsteemis

Väga rohkesti kahjustavad seenhaigused, haavataeliku poolt on nakatatud enamik Eesti suurematest haabadest. Noored oksad on toiduks paljudele loomadele, maharaiutud latvade oksad süüakse koorest paljaks näiteks jäneste ja hiirte poolt, võrseid ja lehti söövad ka põdrad ja kitsed, eelkõige on ta aga põhitoiduks kobrastele. Pehme puuna sobib hästi rähnidele pesaõõnsuse rajamiseks.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Puit on valge, kerge, pehme, hästi lõhestatav, kuivalt tugev, kõva ja vastupidav. Kasutatakse tiku-, tselluloosi- ja paberitööstuses, kastilaudadeks, katuselaastudeks, puunõudeks. Haavalaaste kasutatakse ka iluesemete punumiseks. Hea küttepuu. Haava lehtedest ja koorest tehakse ravimitööstuses glükoosi. Talvine lisasöök metsloomadele.











Vaher

Harilik vaher
(Acer platanoides)
läänepuu, pikaninapuu, vastra, vahtras

Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine – on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Suvel annab ta kuumast nõrkenule head varju oma suurte, kuni paarikümne sentimeetri pikkuste lehtedega, aga sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik vaher üleni ehitud kirjude punakates, kollakates ja oranzides toonides lehtedega, millel mõni laik võib veel isegi roheline olla. Sellisest puust ei saa ükskõiksena mööduda. Peale selle võib sügisel näha lendamas vahvaid vahtra vilju. Nad langevad keereldes puult nagu väikesed helikopterid. Suur osa neist hakkab peagi idanema, et kasvada uueks puuhiiglaseks. Kuid need suure tiivaga viljad on ka lõbusaks mänguasjaks. Kui kaksikpropellerist eraldada üks pool ja sellest seeme välja võtta ning seemne asemele oma nina panna, siis ongi naljakas pikk nina olemas.

Vahtra kasutusala on tegelikult palju laiem kui ainult ilu- ja naljapuu. Need samad õied, mis on ilusad kollakasrohelised ja lõhnavad imehästi on ka väga heaks meeallikaks mesilastele, ühelt puult võib saada kuni kümme kilo mett. Vahtra puit on kollakas või punakas ja väga sitke, painduv ning vastupidav, seda kasutatakse mitmeti, muuhulgas ka vineeri, parketi, muusikariistade ja mööbli tootmiseks. Kevadel enne puu õitsemist-lehtimist võib üritada vahtramahla koguda. Selleks tuleb puu lõunapoolsele küljele teha väike auk, mille otsa kinnitada voolavat mahla purki juhtiv tila. Vahtramahl on väga suhkrurikas. Lehed sobivad loomadele söödaks ja allapanuks, aga neist saab ka kummitaolist kautsukit. Koorest on leitud parkaineid.

Suve lõpul või sügisel võib näha vahtra lehtedel musti laike, mis jätavad väga kauni mulje. Suurele vahtrapuule need erilist kahju ei tee, kuid tegelikult on see ühe parasiitseene töö. Teda kutsutakse vahtra pigilaiksuse tekitajaks. Vahtra pigilaiksuse esinemine viitab puhtale õhule: suurtes linnades ja tööstuspiirkondades see seeneke kaua vastu ei pea. Vanade suurte puude tüvel võib tihti kohata valgeid seeni, mis teevad palju pisikesi kübaraid – vahel kuni meetri pikkuse reana ülalt alla. Kui selline seen katki lõigata, siis võib näha palju imeõhukest torukeste kihte. Nende kihtide arv näitab, kui vana see seen on. Selle seene nimeks on aga pandud vahtratarjak.























Eestikeelne nimi

harilik vaher

Ladinakeelne nimi

Acer platanoides L.

Rahvapärased nimed

läänepuu, pikaninapuu, vastra, vahtras

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda vahtralised, perekonda vaher.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline. Kõrgus kuni 30 m, vanus 150...200 (300) aastat.

Õis

Õied mõlemasugulised, kuid osa neist emakata. Õiekate kaheli, kroon kollakasroheline, sigimik tiibja kujuga, sigimikku varjab meenääre. Õitseb mais enne lehtimist. Putuktolmleja.

Vili

Jaguvili: kaksiktiibvili, mis peale valmimist jaguneb kaheks üheseemneliseks osaks, tiibade välisservad moodustavad nürinurga, siseservad kumeralt välja veninud ja ühinevad nürinurga kuni täisnurga all. Kannab vilja peaaegu igal aastal. Seemned varisevad kohe pärast valmimist sügisel kuni talve alguseni.

Leht

Südaja alusega, 5...7 teravatipulise hõlmaga, rootsulised, toorelt sisaldavad valget piimjat mahla. Kinnituvad oksale vastakult. Pikkus 5...15 (25) cm, umbes niisama laiad, pika rootsuga (4...15 cm). Värvus suvel tuhmroheline või nõrgalt läikiv, sügisel väga mitmekesistes toonides kollane, oranz ja punane.

Vars

Noorelt punakaspruun, nõrgalt läikiv, sile, nagu ka noored võrsed. Vanemas eas kattub tumehalli peenerõmelise korbaga.

Maa-alune osa

Sammasjuurestik hästi arenenud. Peajuur ei tungi sügavale, kuid külgjuured on tugevad ja hästi harunenud.

Paljunemine

Peamiselt seemnetega, mis idanevad väga kergesti. Vegetatiivselt uueneb kännuvõsust ja maha painutatud ning mullaga kaetud okstest.

Levik ja ohtrus

Levinud looduslikult Kesk- ja Põhja-Euroopas ning kohati Aasia läänealadel. Eestis tavaline, lehtmetsades, teeservades, parkides.

Kasvukoht

Leht- ja segasalumetsades koos tamme ja saarega, enamasti alumises puurindes. Külmakindel, hea varjutaluvusega, eriti noores eas. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid niiskemaid liivsavimuldi.

Koht ökosüsteemis

Meerikkad õied annavad toitu paljudele putukatele. Lehtedel võib näha valgeid jahukaste seente või mustasid vahtra pigilaiksust tekitava seene laike. Puitu lagundavad mitmed seened, näiteks vahtratarjak. Seemned on toiduks lindudele.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Puit on kollakas või punakas, kõrgelt hinnatud sitkuse painduvuse ja vastupidavuse tõttu. Kasutatakse parketi, vineeri, mööbli ja muusikariistade tootmiseks. Õisi hinnatakse mesinduses nektarirohkuse tõttu. Kevadel annab suhkrurikast mahla. Koores leidub parkaineid ja lehtede piimmahlas kautsukit. Laialt kasutatakse dekoratiivtaimena, talub hästi kärpimist, levinud on mitmed kauni lehestikuga vormid. Lehti võib kasutada loomasöödaks.












Pärn

Harilik pärn
(Tilia cordata)
niinepuu, lõhmus, pähn, jalakas

Pärnapuu on kõigile hästi tuntud, ehkki harilik pärn ei olegi võib-olla linnahaljastuses kõige harilikum. Tema asemel võib sagedamini kohata suurelehist pärna. Nii nagu nimigi ütleb on viimasel lehed mõnevõrra suuremad, samuti on lehed ning eriti leheroots palju karvasemad. Kuid õisi kannavad nad mõlemad väga kauneid ja väärtuslikke ning puit ja koor on ka ühesuguste omadustega. Siiski on vahest huvitav teada, et ka õitsemise aja järgi saab neil vahet teha: harilik pärn puhkeb kuldkollastesse ja meelitavalt lõhnavatesse õitesse nädal või paar hiljem. Ka peale õitsemist ei ole neil raske vahet teha, sest harilikul pärnal on viljad peaaegu siledad, suurelehisel aga omapäraste kõrgete ribidega.

Nüüd peaks linnaparkide kahe tavalise puu eristamine selge olema ja vaatame, mis neist kasulikku saab. Kõigepealt räägime kaunitest pärnaõitest. Väga paljud on kindlasti joonud pärnaõieteed, et külmetusest või köhast vabaneda. See toime on tal tõesti olemas, kuid tuleb meeles pidada: koguda on mõtet vaid värskeid äsjapuhkenud õisi, ühtegi ravimtaime ei tohi korjata saastunud kohast, seega ka autoteede lähedusest ning kuivatada tuleb neid pimedas, näiteks kahe paberi vahel (kuid kasutada ei tohi ajalehepaberit). Selliselt kogutud ravimõied säilivad paar aastat, siis nende toime väheneb, kuid seni võib neid kasutada maitsva teena või teeauruna sissehingamiseks, nii ajab ta hästi higistama ja peletab eemale angiini. Ravimit on aga tehtud ka pärna puidust: söepulbrit. Kui see alla neelata, siis imeb ta maos paljud mürgid enda sisse, nii nagu praegu apteekides müüdav söetablett.

Kuid ega pärn ainult ravimiseks kasulik ole. Tema õitest saavad mesilased väga palju head nektarit, millest valmib suurepärane pärnamesi, see aga on jälle vitamiiniderikas ravim. Ka pärnaõied sisaldavad vitamiini C. Mesilastele meeldivad pärnaõied niivõrd, et pärnapuude õitsemise ajal koguvad nad nektarit ka öösiti, mida nad muul ajal kunagi ei tee. Huvitav on ka pärna koor, millest valmistati varem viiske. Temast on väga hea nööri ja köisi punuda, selleks peab aga kahjuks noore puu ära koorima, nii et parem on mitte proovida.

Puit on tal huvitav selle poolest, et kuivades ei tõmba see kuskilt kokku, ei lähe kõveraks ega pragune ära. Nende omaduste tõttu ongi teda palju kasutatud nikerdamiseks ja mööbli meisterdamiseks.



























Eestikeelne nimi

harilik pärn

Ladinakeelne nimi

Tilia cordata Mill.

Rahvapärased nimed

niinepuu, lõhmus, pähn, jalakas

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda pärnalised, perekonda pärn.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m, vanus harilikult kuni 300¼400, sageli ka kuni 600 a.

Õis

Õisik on 3¼11 õiega ebasarikas, kandelehega, mille pikkus on 6¼8 cm, laius 1¼2 cm. Õied mõlemasugulised, valkjaskollased, tugeva meeldiva lõhnaga, väga nektaririkkad. Õitseb juulis 10¼15 päeva. Putuktolmleja.

Vili

Kerajas pähklike, vaevalt märgatavate ribidega (erinevus enamikust teistest Eestisse toodud pärnadest), rohekaspruun, noorelt viltjate karvadega, mis hiljem peaaegu kaovad. Pähklikesed valmivad oktoobris ja varisevad kogu talve jooksul. Viljas 1¼2 seemet.

Leht

Südajad peensaagja servaga rootsulised vahelduvalt kinnituvad lihtlehed. Lehtede pikkus on 4¼6 (9) cm, laius enam-vähem samasugune. Pealt on nad tumerohelised, mõnikord veidi läikivad, alt valkjasrohelised, oranzikate karvadega roodude harunemiskohtades, leheroots paljas. Vesivõsude lehed tavalistest palju suuremad.

Vars

Noores eas sile, tumehall, vanemalt tekib mustjas rõmeline korp. Noored võrsed kollakasrohelised või pruunikaspunased, pungasoomused erineva suurusega, mistõttu pung on ebasümmeetriline. Tüvi rohkesti harunev, läbimõõduga kuni 1 (3) m.

Maa-alune osa

Taimel esineb hästiarenenud sammasjuurestik tugevate külgjuurtega, vaid savimuldadel ei arene peajuur korralikult.

Paljunemine

Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid uueneb kõrge eani hästi ka kännuvõsust. Vorme paljundatakse sageli ka maha painutatud ja mullaga kaetud okstega.

Levik ja ohtrus

Levinud laiadel aladel Euroopas ja Aasia läänepiirkondades. Eestis tavaline kogu territooriumil.

Kasvukoht

Sega- ja lehtmetsades, eelkõige salumetsas ja puisniitudel. Enamasti alumises puurindes või põõsarindes, harva ülemises puurindes. Mullastiku suhtes küllaltki nõudlik, vajab viljakat mulda, soostunud muldi ei talu, põuda kannatab aga hästi. Meie lehtpuudest parima varjutaluvusega. Täiesti külmakindel.

Koht ökosüsteemis

Lehtede kõrge kaltsiumisisalduse tõttu takistab toorhuumuse teket ja parandab pinnast. Mesilastele väga hea meeallikas.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Puit on kerge, valge, kasutatakse tisleritöödel, vineeriks, mööbliks, kastilaudadeks. Koor sobib niine pikkade kiudude tõttu sidumismaterjaliks, varem valmistati temast viiske. Nektaririkastest õitest saab kvaliteetmett. Õied on laialt levinud ka ravimtaimena: teed juuakse higileajava vahendina külmetuste ja köha puhul, kasutatud ka neerude tugevdamiseks, pärnaõietee aur aitab hingamisteede haiguste, ka angiini puhul. Õied sisaldavad vitamiini C. Neid on kasutatud konjakite ja likööride valmistamisel. Väga sageli kasutatakse haljastuses, eriti linnades pikkade alleedena ja ridadena, sest on linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes vastupidav. Puidust tehtud sütt on tarvitatud arstimina ja ka joonistamiseks.









Raagremmelgas



Leviala

Kesk-ja Põhja-Euroopa, Põhja-Aasia.

Suurus:

kuni 20 m.

Võra:

noorelt püstine, munajasovaalne, hiljem laiuv, sageli kasvab põõsana.

Koor, võrsed:

tüvekoor rohekashall, sile, vanemas eas pruunistub ja muutub rõme­liseks. Noored võrsed tugevad, hallikaskollased. Pungad suured, kollakas- või punakaspruunid. Pungad kaetud kahe kokkukasvanud soomusega, mis puhkemisel heidetakse ära.

Lehed:

vahelduvad lihtlehed, elliptilised, teritunud tipuga, kortsus, kuni 15 cm pikad, terve või lainja servaga, pealt hallikasrohelised, alt hallikasviltjad. Leheroots kuni 1 cm pikk.

Õied ja viljad:

õitseb enne lehtede puhkemist, aprillis. Kahekojaline liik. Õied paiknevad urbades. Isasurvad kollased, kuni 4 cm pikad, emasurvad rohekad, 5 cm pikad. Vili on kahe poolega kupar, mis sisaldab palju väikesi karvatutiga seemneid. Viljad valmivad augustis.

Kasvutingimused:

külmakindel. Poolvarjutaluv. Kiirekasvuline. Eelistab niiskemaid viljakaid kasvukohti. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Eluiga kuni 100 aastat.

Kasutamine:

hea meetaim. Mitmeid vorme kasutatakse haljastuses. Puit küllaltki väärtuslik, kasutatakse ehitusel, treimistöödel.

Kasvatamine Eestis:

levinud metsapuu.

Süstemaatiline kuuluvus:

Kuulub pajuliste sugukonda paju perekonda.

Pildid

1.  2.  3.  4.






5.  6.


1 - võrsed; 2 - suured punakaspruunid pungad; 3 - võrse emasurbadega; 4 ­- võrse isasurbadega; 5 - elliptilised kortsus lehed; 6 - lainjas serv, alt valgeviltjas



Pihlakas

Harilik pihlakas
(Sorbus aucuparia)
pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu

Pihlapuu ei jää sügisel oma kaunite oranzikate marjadega kellelegi märkamatuks. Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Ilu ei kõlba aga alati patta panna. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab, millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas.

Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel.

Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks.

Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlasid, veine, likööre.







Eestikeelne nimi

harilik pihlakas

Ladinakeelne nimi

Sorbus aucuparia L.

Rahvapärased nimed

pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, alusmetsas kasvab ka põõsana. Ühekojaline. Kõrgus 10¼15 (20) m. Vanus 80¼100 (300) a.

Õis

Õied valged, mõrumandli lõhnaga, suurtes paljuõielistes tihedates kännastes lühivõrsete tipus. Õisiku läbimõõt 5¼10 cm. Õie läbimõõt 0,8¼1,5 cm. Õitseb mais ja juunis, peaaegu igal aastal rikkalikult. Putuktolmleja.

Vili

Viljaks on kerajas punane või oranzpunane mõrkja maitsega õunvili, mille läbimõõt on kuni 1 (1,5) cm. Seemneid viljas harilikult kolm. Valmivad septembris ja oktoobris. Levivad peamiselt lindude abil.

Leht

Paaritusulgjad 11¼15 lehekesega liitlehed. Lehekesed saagja või kahelisaagja servaga, teritunud tipuga, läiketa, tumerohelised, alt hallikad, noorelt karvased. Lehekese pikkus 3¼8 cm ja laius 1¼2 cm. Kinnituvad võrsele vahelduvalt.

Vars

Tüve koor sile, läikiv, hallikas, vanemas eas tekib pikipragudega korp. Tüve läbimõõt on kuni 30¼40 (50) cm. Noored võrsed karvased, hallikaspruunid. Pungad on kaetud iseloomulike siidjate karvadega.

Maa-alune osa

Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik.

Paljunemine

Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest.

Levik ja ohtrus

Levinud kogu Euroopas. Sage kogu Eestis.

Kasvukoht

Segametsades ja nende servadel, praktiliselt kõigis metsatüüpides, ka puisniitudel. Sagedamini põõsarindes, harvem alumises puurindes. Külmakindel. Noores eas varjutaluv, hiljem valgusenõudlus kasvab. Mulla suhtes leplik, eelistab värskeid ja niiskeid saviliiv- ja liivsavimuldi.

Koht ökosüsteemis

Paljudele lindudele on marjad söögiks: kuldnokkadele, rästastele, varblastele, siidisabadele. Kuna haigused ja kahjurid ühtivad üldiselt õunapuu omadega, siis pole soovitatav õunapuuaedade läheduses kasvatada.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid. Kasutatakse mahla, keediste ja veinide tegemisel. Puit punakaspruun, kõva, raske, sobib mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Dekoratiivpuuna on eriti ilus kevadel õitsemise ajal ja sügisel punaste viljade valmimisel, ka lehed muutuvad sügisel punaseks. Marju kasutatakse ravimina, eelkõige vitamiiniteena. Soodustab neerude tegevust, aitab kaasa köha ja maokatarri ravimisel. Kuiva köha, külmetuse ja üldise nõrkuse peletamisel on tarvitatud ka pihlakaõitest valmistatud teed. Marjadest toodetakse õunhapet, on kasutatud veel likööri- ja veinitööstuses, keediste valmistamiseks. Liigne marjade söömine võib esile kutsuda ka mürgistuse. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel.









Sarapuu

Harilik sarapuu
(Corylus avellana)
pähklipuu, pähkmepuu, sarap, sarakas

Sarapuu nime päritoluks võiks pakkuda seda, et tema peenikestest vitsadest saab sara ehk aeda valmistada. Tegelikult on põhjus aga hoopis muus. Nimelt oli varem Põhja-Eestis rohkesti aedasid, sarasid, milles kasvasid need pähkleid kandvad puud. Sealt ongi Põhja-Eestis levinud sarapuu, seevastu Lõuna-Eestis aga pähklipuu.

Erinevalt kreeka pähklist on meie sarapuu vili tõeline pähkel. Pähkli sees on seeme, mida igaüks on süüa proovinud. Mõnele tekitavad pähklid kergeid allergilisi nähtusid, aga enamikele on need meeldivaks maiuspalaks. Kes ei ole ise pähklimetsas käinud, see võib-olla ei olegi saanud maitsta meie oma pähklit, sest poes müüdavad tuuakse kaugemalt sisse ja on tihti hoopis teist liiki sarapuude omad. Kultuursarapuude ühisnimi on funduk. Kuid sageli töödeldakse pähklid ümber. Nii valmistatakse nendest kompvekke, halvaad, sokolaadi, pähklisaia ja palju muudki, eelkõige aga pähkliõli. Pähkliõli on väga hinnatud paljude toidumeistrite juures, kuid seda kasutatakse ka kaunite värvide ning ilusa läikega lakkide segamiseks.

Oma väärtus on ka sarapuu puidul. Temastki võib sarasid meisterdada. Siiski saab temast rohkemat. Kui sarapuu puit ära poleerida, jääb ta väga kaunis. Seetõttu kasutatakse teda mööbli tootmiseks, väikeste iluesemete valmistamiseks ja ka kaunist materjali nõudvate viimistlustööde tegemiseks. Varem kasutati sarapuu jämedamaid vitsu tünnivitsadena, peenemad olid aga heaks materjaliks punutiste valmistamisel.

Ka aiakaunistuseks pole see metsapuu paha. Temast saab tihedaid kaitsehekke, mis septembris annavad pealegi veel head maitsvat saaki. Võrratult kaunis on ilupuuna sarapuu punaselehine vorm, mille lehed on kogu aeg tumepunased. On olemas ka kollaseid ja lõhestunud lehtedega vorme. Ilupuuna on iga sarapuu väga kaunis kevadel õitsemise ajal, tal on pikemad ja kaunimad urvad kui teistel Eesti puudel. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte.

Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane. Noored oksad on samuti sageli karvased. Talvel aga tuleb vaadata pungi. Need on rohekad või harvem punakad, pisut lapikud ning servas väikeste ripsmetaoliste karvadega.

Ja veel üks huvitav asi. Pähklil käies olete kindlasti märganud, et osadel on pisike auk sees. Sellises viljas ei ole aga mingit tuuma. See on kõik ühe väikese mardika töö. Nimelt pähklikärsakas muneb oma munad noore pähkli sisse, munadest kooruvad vastsed, kes hakkavad maitsvat sisu sööma. Lõpuks saab aga söök otsa ning nad närivad end seni kaitsnud kestast välja ning alustavad oma elu järgmist etappi.





















Eestikeelne nimi

harilik sarapuu

Ladinakeelne nimi

Corylus avellana L.

Rahvapärased nimed

pähklipuu, pähkmepuu, sarap, sarakas

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda sarapuulised, perekonda sarapuu.

Eluvorm

Rohkesti harunev heitlehine ühekojaline kõrge põõsas. Kõrgus 5¼8 m.

Õis

Ühesugulised õied. Isasõied moodustuvad õitsemiseelse aasta suvel, koondunud rippuvatesse urbadesse, mis õitsemisel pikenevad tunduvalt. Emasõied on suletud punga, millest väljub tumepunane kuni roosakas emakasuue. Õiekate on vähemärgatav, sigimikuga kokku kasvanud. Õitseb märtsis ja aprillis, enne lehistumist. Tuultolmleja.

Vili

Üheseemneline pähkel, mis on ümbritsetud kattesoomustest moodustunud kellukesetaolise narmastunud servaga lüdiga. Kujult on vili piklik või ümmargune. Pikkus kuni 1,8 cm. Valmivad augusti lõpul või septembris, kuni 5-kaupa kobaras. Seemneaastad 3¼5 a. järel.

Leht

Äraspidimunajad või peaaegu ümarad, südaja alusega, sulgroodsed lihtlehed, tipuosas veidi hõlmised. Lehetipp terav, serv kahelisaagjas. Tumerohelised, pealt läiketa, noorelt on kogu leht karvane, hiljem vaid roodude ümbert.

Vars

Pruunikashall, sile vars. Noored võrsed on pruunid, karvased. Tüveharude läbimõõt kuni 25 cm. Pungad sageli rohekad, harvem punakad, servas ripsmeliste karvadega, veidi lapikud.

Maa-alune osa

Juurestik on hästi arenenud nii sügavuti kui laiuti.

Paljunemine

Paljuneb peamiselt seemnetega, mille levikule aitavad kaasa pähkleid talveks varuvad loomad. Uueneb ka vegetatiivselt kännuvõsust, juurevõsust ja maha painutatud ning mullaga kaetud okstest. Võimalik paljundada ka pistokstest.

Levik ja ohtrus

Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Tavaline kogu Eestis, enam Lääne- ja Põhja-Eestis.

Kasvukoht

Kasvab põõsarindes ja alumises puurindes sega- ja lehtmetsas ja kaldavõsastikus ning raiesmikul, loometsas, salumetsas, looniidul, puisniidul, pärisniidul. Varjutaluv, kasvab hästi ka raiesmikel. Eelistab värsket viljakat huumuse- ja lubjarikast mulda. Liigniiskes ei kasva. Üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed.

Koht ökosüsteemis

Parandab pinnast, sest lehed kõdunevad kiiresti. Viljad on söögiks loomadele, eelkõige oravatele ja hiirtele. Pähkleid hävitab pähklikärsakas.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Puit punakasvalge, painduv, vastupidav. Sirgeid noori tüvesid kasutatakse tünnivitsadeks, peenemaid punumiseks. Poleerimisel saab kauni ilme, seetõttu kasutatakse ka mööbli valmistamiseks ja viimistlemiseks. Puidust saadakse ka joonistussütt. Koor sisaldab värvaineid. Söögiks tarvitatakse pähklite sees olevaid lihakaid seemneid, on kõrge toitväärtusega. Sisaldavad 60¼70% rasvu ja hulganisti valke. Pähklitest saadud õli kasutatakse toiduks, värvide ja lakkide tootmiseks. Kuna taim on väga tihe, siis on hea kaitseistanduste rajamiseks. On aretatud mitmeid kultuursorte eriti suurte viljadega ja dekoratiivsete lehtedega. Varakevadel on tähtis meetaimena.









Toomingas

Harilik toomingas
(Padus avium)
tumilgas, tuum, toom, meied

Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna. Paljudele meenub ka tugev lõhn, mis on juba kaugelt tunda. Sageli vaadatakse õiget kartuli mahapaneku aegagi toominga järgi. Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi teinud. Kuid alati ei olegi sellise ilusa puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada. Kuid ilus pargipuu on toomingas siiski. Mõnel pool võib näha ka täidisõielisi või roosade õitega vorme.

Ta ei ole kasulik ainult ilupuuna, vaid ka ravimtaimena. Toominga marjad on nagu väikesed ploomid, millel on viljaliha söödav, kuid keskel kõva kivi puudub. Viljad on hapukad ja muu toime kõrval ka head vitamiin C allikad. Kui terved marjad kokku korjata ja ära kuivatada, siis ei pea neilt kive välja võtma. Nii saame hea teematerjali. Võttes supilusikatäie kuivatatud marju klaasi vee kohta ja keetes seda segu veel paarkümmend minutit on meil rohi valmis, aga marjad tuleb enne joomist välja kurnata. Saadud teed juuakse kaks või kolm korda päevas pool klaasi korraga kõhulahtisuse ja ka paljude teiste seedehäirete korral. Ka toominga lehtedest ja õitest valmistatud tee on ravim, see aitab leevendada palavikku.

Vähem on kasutatud toominga puitu, peamiselt lihtsate põllutööriistade valmistamiseks ja puidutöömeistrite töölaual. Toomingavitsad sobisid nõuvitsteks, korvivõrudeks ja sidumisväätideks. Toominga koort on kasutatud riide kollaseks või pruuniks värvimisel.

Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema.

Lõpuks veidi toominga äratundmisest ajal, mil tal õiekobaraid pole. Olgu suvi, sügis või talv, alati piisab vaid ühest liigutusest: murda katki toominga oks ja nuusutada. Proovige see ükskord ära ja teil ei lähe tema vänge lõhn kunagi meelest. Ilma oksa lõhkumata tunneb toomingapuu ära valgete kriipsukeste järgi noorel võrsel või talvel hele- ja tumepruunides toonides triibuliste teravate pungade järgi.



















Eestikeelne nimi

harilik toomingas

Ladinakeelne nimi

Padus avium Mill.

Rahvapärased nimed

tumilgas, tuum, toom, meied

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda toomingas.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas sageli põõsakujulisena. Ühekojaline. Kõrgus kuni 16 m.

Õis

Õied 10...12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga, viietised, kellukja õiepõhjaga. Õiekate kaheli. Õitseb mai lõpul ja juuni algul.

Vili

Läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7...0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline, söödav. Valmivad augustis ja septembris, levivad lindude abil.

Leht

Piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised, pikkus 4...10 cm ja laius 2...6 cm. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega.

Vars

Tüvi rohkesti harunev, koor mustjashall, tuhm, läbimõõt kuni 40 cm. Noored võrsed läikivad ja oliivrohelised, hiljem muutuvad punakaspruunideks, iseloomulike valkjaskollaste kriipsudega. Koorel, puidul kui ka lehtedel on iseloomulik vänge lõhn ja maitse. Pungad näivad triibulised, sest soomused on tumepruunid, kuid soomuste servad on helepruunid.

Maa-alune osa

Keskmiselt arenenud sammasjuurestik.

Paljunemine

Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu- ning juurevõsust.

Levik ja ohtrus

Levinud väga laialt Euroopas ja Aasias, Himaalajas tõuseb maksimaalkõrgusele: 3600 m. Eestis tavaline.

Kasvukoht

Võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Külmakindel. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. Võrdlemisi aeglase kasvuga.

Koht ökosüsteemis

Toomingal esineb kahjuritest näiteks toominga-võrgendikoi. Kuulub pinnast parandavate liikide hulka, lehed sisaldavad rohkesti mineraalaineid (lämmastikku, kaaliumi, kaltsiumi) ja kõdunevad kiiresti.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Puit kollakaspruun, pehme, sitke, kasutatakse põllumajanduses ja tisleritöödes. Lehed sisaldavad rikkalikult vitamiini C. Nii lehed, õied kui ka koor eritavad rikkalikult fütontsiide. Peamine on siiski dekoratiivne tähtsus, eriti ilus kevadisel õitsemise ajal. On olemas roosade õitega ja täidisõielisi vorme. Marju kasutatakse ravimina. Teed juuakse eelkõige kõhulahtisuse korral. Lehtedest ja õitest tehtud tee on palavikuvastase toimega. Rahvameditsiinis on kasutatud ka koort.