Konfutsianism on Kon Fuzi ehk Konfutsiuse õpetus.
Konfutsianism ehk žusue (hiina keeles 儒學; pinyin'is: Rúxué – "õpetlaste ehk haritlaste kool") on Hiinast pärinev Kaug-Ida eetika-, poliitika- ja filosoofiasüsteem. Hiinas žusue või žu nime all tuntud õpetust pole traditsioon kunagi taandanud ühe mõtleja tegevusele. Küll aga on selle õpetuse eristumine eraldi koolkonnana otseselt seostuv Kong Fuziga, keda väljaspool Hiinat Konfutsiuse nime all tuntakse.
Varajast konfutsianismi ehk žusued on "Mozis" nimetatud dao-õpetuseks (daojiao) ja "Zhuangzis" dao-kunstiks (tehnikaks). Neokonfutsianismi kutsutakse Hiinas daosueks (daoxue).
Konfutsianismi väärtustest ja Konfutsiuse usust.
Konfutsianismi tuumaks on sügava inimlikkuse (ren) tunnetamine, mis tähendab tegutsemist, arvestades inimsuhete tundikkust. Konfutsius seadis esikohale vanema ja lapse vahelise suhte. Tema vaadete kohaselt pidi laps näitama üles pojalikkust, see tähendab olema oma vanemate vastu kuulekas ja kohusetundlik, kusjuures vanemad võlgnesid talle armastuse ja hoole. Selline suhe kajastus ka mujal, näiteks suhetes mehe ja naise või valitseja ja ministri vahel. Täielik võrdsus oli võimalik vaid sõprade vahel. Konfutsianism rõhutab ka selliseid inimlikke voorusi nagu ustavus, õiglustunne ja otsekohesus.
Konfutsius uskus, et täiusliku käitumise omandamiseks peab inimene õppima ja teostama li'd - rituaale ja kombeid, mis olid tema arvates ren'i kristalliseerunud avaldumisvormid ja mis tulenesid omakorda muistsetest väärtustest. Ta uskus, et li on nii võimas, et selle järgimine kogu südamest põhjustab isiksuse muutumise, mis vallandab omakorda ahelreaktsiooni ja mõjutab lõpuks kogu universumit.
Konfutsius võttis eeskuju vääriva käitumise ja täiusliku riigivalitsemise musternäidiseks Shangi ja Zhou dünastia ning veel kaugemad mineviku jumalikud ja pooljumalikud tegelased. Konfutsianistid võtsid ühtviisi õppust nii muistsetelt türannidelt kui ka kangelastelt ja tarkadelt.
Konfutsianistlik kaanon
Konfutsianistliku kaanoni tuumikuks on Viisikraamat ja Nelikraamat. Viisikraamat (Wujing) koosneb tekstidest, mida Konfutsius kasutas oma õpilaste õpetamiseks ning jaguneb viieks osaks:
Muutuste raamat (Yijing)
Kirjade (Ajaloo) raamat (Shuijing)
Laulude raamat (Shijing)
Kommete raamat (Liji)
Kevaded-sügised (Chunqui)
Konfutsius viitab ka kuuendale, Muusika raamatule (Yuejing), kuid see läks Hani dünastia ajal kaduma.
Traditsiooniliselt peetakse Konfutsiust nende teoste koostajaks või väljaandjaks, kuid tänapäeval arvatakse, et need koostati ja muudeti mitme sajandi jooksul kuni Hani dünastiani välja.
Nelikraamat (Sishu), mille koostas Zhu Xi(1130-1200), sisaldab õpetuste kokkuvõtlikku esitlust ja koosneb neljast tekstist:
Vesteid ja vestlusi (Lunyu);
Mengzi (Mencius);
Suur õpetus (Daxue);
Keskmine tavaline (Zhongyong)
Lääne-Hani dünastia (206 eKr – 24 pKr) valitsejad tegid konfutsianismist riigi ametliku moraalse ja poliitilise õpetuse.
(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Konfutsianism)
Konfutsius seadis kesksele kohale inimese suhted iseenese, ühiskonna, riigi ja taevaga. Inimlikkus saigi Konfutsiuse õpetuse keskseks mõisteks: inimeseks olemise väärtusi ja kohustusi kirjeldas ta ideaalse inimtüübi õilsa kaudu.
Konfutsius võttis esimesena Hiina mõtteloos kasutusele kulu (hiina keeles dao) kui üleüldist korda ning asjade loomulikku käiku tähistava mõiste.
Tema õpetuses olid inimese kõrval kesksel kohal ühiskond ja riik. Konfutsiuse nägemuse järgi on ühiskond ideaalselt korraldatud siis, kui kogu taevaalune, s.t Hiina, kuulub ühe valitseja ehk taevapoja valitsuse alla. Samas ei tohiks taevapoeg liigselt sekkuda ühiskonna kulgu. Inimesed peavad elama kommete ja eetiliste põhimõtete najal. Nad peavad olema kuulekad õilsatele ametnikele, kes juhivad riiki ja rahvast leebelt, rakendades mitte niivõrd karistusi, kuivõrd eeskuju. Inimliku eetika, riigi ja ühiskonna ülesehitus algab perekonnast, pojalikkuse ja vennalikkuse kasvatamisest.
Konfutsiuse õpetuse põhitalad:
Kõige olulisem voorus on pojalikkus: lapsed on pojalikud vanematele, rahvas ametnikele, ametnikud keisrile, keiser taevale. Nõnda kulgeb ideaalis kõik kosmilise korra kohaselt, mida väljendab mõiste suur ühtsus.
(https://ida-motteloo-leksikon.fandom.com/et/wiki/Konfutsianism)
suur ühtsus (hiina keeles ⼤同 datong), konfutsianismi sotsiaalpoliitika teooria keskseid mõisteid, mis kõige üldisemas mõttes tähendab riigi ja ühiskonna ideaalset seisundit, kus valitsejad ja rahvas on üksmeeles ning riigis valitseb kord, rahu ja õitseng ehk kulg.
Juba varajastes allikates tehakse vahet suure ühtsuse kui ideaali ja ’väikese hüveolu’ (hiina keeles xiaokang) kui selle poole püüdleva tegelikkuse vahel.
Suure ühtsuse kontseptsioonile on tugevat mõju avaldanud taoism ja hiina natuurfilosoofia, mis on toonud riigiõpetusse kosmilise mõõtme: kooskõla looduses ja inimühiskonnas on teineteisega lahutamatult seotud. Suure ühtsuse õpetust on läbi aegade rakendatud Hiina riigi ühtsuse põhjendamiseks; sellele on tuginenud ka uusaegsed hiina reformaatorid, näiteks Sun Yatsen (1866–1925).
Tänapäeva Hiina Rahvavabariigi poliitiliseks dogmaks oleva ühe Hiina kontseptsiooni juured on samuti iidses suure ühtsuse kontseptsioonis.
(https://ida-motteloo-leksikon.fandom.com/et/wiki/Suur_ühtsus)
