Raha on asjades sisalduva kasulikkuse mõõtmise ning selle alusel toimuva vahetuse abivahend.
Raha on hüviste vastu väljavahetamiseks mõeldud korduvalt kasutatav üldtunnustatud turuinstrument. Raha on rikkus, kui see rikkus on hüvistest erinev.
Hüviste puhul huvitab tarbijat tarbimisväärtus ehk kasulikkus, raha puhul on oluline vahetusväärtus.
Rikkuse likviidsuse püramiid:
Raha on likviidne finantsvara, mille funktsioonideks on:
1. Raha kui vahetusvahend - raha on bartertehingute alternatiiv, ta teeb võimalikuks jätta ära bartertehingud
2. Raha kui väärtusemõõt, st. võimaldab hinnata ja võrrelda kaupade ja teenuste väärtust
3. Raha kui maksevahend
4. Raha kui akumulatsioonivahend, raha saab teatud aja hoida, ilma väärtust kaotamata
Raha pakkumine on kogu rahavaru, mis on majanduses saadaval.
Raha pakkumist võib vaadelda kitsamas mõistes, see on baasrahana = sularaha + Keskpanga jooksvad kohustused. Kui sellele lisada nõudmiseni hoiused, valuutahoiused jt., siis raha hulk suureneb (mõiste laieneb). Eestis on baasraha hulk otseselt määratletud Eesti Panga valuutareservidega. MO(baasraha) = 15,6466 * Eesti panga valuutareservide väärtus EURO-des. Raha hulk laiemas mõistes sõltub aga kommertspankade laenutegevusest.
Pangasüsteem:
Keskpank
on pankade pank, iseseisev riiklik institutsioon, mis võib rohkem või vähem olla seotud valitsusega.
Eesti Keskpank ei allu valitsusele.
Keskpanga funktsioonid on:
· Kodumaise raha tehniline emiteerimine. Kuna Eestis kehtib Valuutakomitee süsteem, siis tekib raha juurde ainult välisraha sissevoolu teel, lihtsalt niisama ei saa raha juurde trükkida. Keskpanga kohustuste hulka kuulub raha trükkimine, hoidmine ja transport.
· Kodumaise rahakursi juhtimine ja selle määramine. Rahakurss võib olla ujuv, kus vahetuskurss kujuneb raha nõudmise ja pakkumise tagajärjel või siis fikseeritud mingi kindla rahaühiku või valuuta suhtes. Eesti kroon on seotud EURO -ga (varem oli seotud DEM-ga). Raha konventeeritavus tähendab raha vahetatavust, kas riigi siselt või ka väljaspool riiki.
· Riiklike rahatagavarade juhtimine (riikliku reservid). Eesti sai taasiseseisvumisel tagasi oma kulla (11.3 tonni), kuid see vahetati kindlate valuutade vastu, kuna kulla hoidmine oleks olnud liiga kulukas väikeriigile. Raha on paigutatud erinevate riikide võlakirjadesse.
Kommertspangad
on erapangad, kelle põhilised majanduslikud funktsioonid on:
· Klientide raha hoiustamine ehk võõrvahendite juurdetõmbamine
· Laenuandmine ja investeerimine kasumi saamise eesmärgil
· Maksete ja ülekannete teostamine
Oma kahe põhilise funktsiooni laenude andmise ja raha hoiustamise vahel peab pank leidma optimaalse tasakaalu. Raha hoiustajana müüb pank oma klientidele usaldust. Kui pank hoiaks kogu klientide raha pangas, siis ei teeniks ta üldse kasumit (reservimäär oleks 100%). Kuna panga eesmärgiks on teenida oma omanikele kasumit, peab pank võimalikult palju raha välja laenama. Iga laenamine on seotud riskiga, kui pank laenaks kõik hoiused välja oleks reservimäär 0%. Panga kasum tekib seeläbi, et väljalaenatava raha intress on suurem kui hoiustamise intress. Tasakaalu laenamise ja hoidmise vahel aitab säilitada Keskpank, kes määrab Kommertspankadele kohustusliku reservimäära, ehk kohustusliku pangas hoitava sularaha reservi suhte hoiusesse. Eestis on kohustuslikuks reservimääraks 13% ja see asub nõudehoiusena Keskpangas.
Just kommertspangad on need, kes loovad ringlusse raha juurde, suurendavad raha pakkumist, laenates välja rohkem kui nad hoiustavad. Kuna pangast laenuvõtja kasutab oma raha koheselt kaupade ja teenuste ostmiseks, tuleb see raha uuesti panka tagasi ja läheb välja laenates uuele ringile jne.. Raha juurde loomist saab tuletada reservivõimendi abil, mis on arvutatav kohustusliku reservi määra pöördväärtusena.
......1
m = ---
......r
Kui kohustuslik reservi määr on 20%, siis m= 1/0,2 =5. Pank suurendab raha hulka viis korda.m = ---
......r
Pangandus:
- tegevusharu: kõik pangad jt rahaasutused ning nende tegevus;
- pankade tegevus: pankade töö ja selle korraldamisel kasutatavad meetodid;
- pankade tegevusega seotud teadmised, oskused ja üldistatud töökogemused;
- pankade liigid, nende funktsioone ja töökorralduse põhimõtteid käsitlev majandusteaduse osa.
Pangandus kui tegevusharu
Panganduse ajalugu
Panganduse ajalugu algab 7. sajandil eKr. Arvatakse, et juba tol ajal olid Babüloonias olemas liigkasuvõtjad ja isegi esimesed rahatähed – hudu –, mis olid ringluses koos kullaga.Vana-Kreekas olid olemas rahavahetajad – trapesiidid. Nad vahetasid münte ja võtsid raha hoiustele. Tehti esimesed sularahata maksed, mille korral raha laekus klientide kontodele ja see debiteeriti. Nende puhul on tegemist esimeste arveldusteenustega. Lisaks andsid Kreeka templid laenu oma vahenditest. Templid ja paleed olid hästi turvatud. Eriti ohutuks peeti templeid, kuna neid valvasid jumalad ja seetõttu usuti, et templid on varguste eest kaitstud.
Juba 2. sajandil eKr olid mitmes suures linnas, nagu Teeba, Hermonthis, Memphis ja Siena, nn kuningapangad, kus hoiti maksudest kogutud raha ning riigiettevõtetest saadud tulu. Raha kulutati tavaliselt sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks, näiteks sõdurite palkade väljamaksmiseks.
Vana-Roomas tegelesid pangandusega mensariid ja argentariid. Esimesed neist vahetasid münte, teised kogusid raha ja andsid laenu ning tegid linnade vahel rahaülekandeid.
Keskajal nõudlus pangandusteenuste järele kasvas oluliselt: ringluses oli palju erinevaid münte, mida oli vaja vahetada, et teha kaubatehinguid. Sellest ajast pärineb ka sõna pank – koht, kus istusid müntide vahetajad. Itaalia keeles tähendab sõna banco letti või istepinki. Juba sel ajal ei tegelnud pankurid ainult raha vahetamisega, vaid ka klientide kontode haldamise ning sularahata maksetega.
Kuna katoliiklik kirik oli intresside nõudmise vastu, tegelesid pangandusega keskajal enamasti juudid. Paavst Aleksander II ütles 1179. aastal toimunud kolmandal lateraani ülemkogul, et need, kes võtavad intressi, tuleb jätta ilma osadusest ja kristlikust matusest. Pankureid kiusati taga püha Louisi ja Philipp Ilusa valitsemisajal Prantsusmaal ning Henry III ajal Inglismaal. Mõnikord ostsid tagakiusatud pankurid endale õiguse naasta riiki ning sellest kujunes valitsusele tuluallikas. 1460. aastatel alustasid Itaalias tegevust nn Montes Pietatis – asutused, mis kogusid annetusi ja andsid abivajajatele laenu. Intresse kasutati aga oma kulude katmiseks.
Üheks esimeseks pangaks peetakse Genova vabariigis asutatud partnerlust, mille ülesanne oli koguda maksu, et rahastada 1147. aastal sõda Alžeerias ja Tuneesias. Asutus tegutses kuni 1816. aastani ning muude teenuste hulgas võttis hoiuseid eraisikutelt.
Aastal 1609 avati Amsterdami Pank, mis võttis kasutusele mõiste panga florin – rahaühik, mis oli võrdsustatud puhta hõbeda kaaluga ning millesse kanti kõik vastuvõetavad mündid. Pärast seda, kui inglane William Peterson uuris Amsterdami Panga tegevust ning leidis, et kohustuste täitmiseks ei pea panga reservid ei pea olema tagatud reaalse väärismetalli kogusega, loodi 1694. aastal Petersoni projekti järgi esimene tänapäeva mõistes emissiooni- ehk keskpank, mis vastutas paberraha väljastamise eest – Inglismaa Pank (Bank of England). Panga kapitali hoiti riigi võlakirjades, mis tagasid rahatähtede väljaandmise. Samal printsiibil loodi ka 1668. aastal Rootsi Keskpank (Sveriges Rikspank, Bank of Sweden).
Pangandusteenused tänapäeval
Kliendid panevad panka oma säästud, et teenida intressi.
Laenude väljaandmine (ingl loans)
Pangad annavad laene eraisikutele, äriklientidele ja avaliku sektori organisatsioonidele. Pankade kasum on intress. Pangad pakuvad lühiajalisi, keskmise tähtajaga ja pikaajalisi laene.
Arvelduskrediit (ingl overdraft)
Pangad pakuvad arvelduskrediiti klientidele (tavaliselt äriklientidele), kes võivad kasutada raha suuremas koguses, kui on nende kontodel. Intressi arvestatakse alates hetkest, mil kontol olev summa läheb miinusesse.
Faktooring (ingl discounting of bills of exchange)
Sellist teenust kasutavad tavaliselt ettevõtted, kelle suur osa käibevarast on ostjatelt laekumata arved. Pank maksab ettevõtte ostjate (ingl bill holders) arved, kuid võtab selle pealt teenustasu. Kokkulepitud aja pärast maksavad ettevõtte ostjad arve summa pangale tagasi.
Tšekid (ingl cheque)
Pangad pakuvad oma klientidele tšekke, millega saab tasuda ostude eest. Peale identifitseerimist ja muid ametlikke protseduure vahetavad pangad klientide tšekid raha vastu välja.
Valuutavahetus (ingl currency exchange)
Pangad vahetavad välisvaluuta koduvaluutasse ja vastupidi. See teenus on üks olulisimaid rahvusvahelises kaubanduses.
Deebetkaardid (ingl debet cards)
Deebetkaardid on elektrooniline maksevahend, mis võimaldab raha võtta automaatselt maksja pangakontolt. Enamik deebetkaarte nõuab isiku identifitseerimise numbrit (ingl personal identification number) ehk PIN-koodi, mida kasutatakse tehingu kontrollimisel.[7]
Krediitkaardid (ingl credit cards)
Krediitkaardid võimaldavad panga klientidel maksta kaupade ja teenust eest, laenates pangalt raha. Teenuseosutaja saab raha kohe, kuid klient maksab pangale raha tagasi hiljem arvestatud intressiga.
Sularahaautomaadid (ingl ATM)
Sularahaautomaadid asendavad inimtöötajaid, pakkudes lihtsamaid pangateenuseid, nagu sularaha väljavõtmine, maksete sooritamine, kontojäägi vaatamine. Tavaliselt on automaadid avatud 24 tundi ning asuvad kohtades, mis ei ole pangakontoritega seotud.
Interneti- ja telefonipangandus (ingl internet banking, mobile banking)
Kõiki pangateenuseid (nt sooritada makseid, teha rahaülekandeid) on võimalik teha internetis ja mobiiltelefonis, kasutades spetsiaalseid rakendusi.
Tänapäeva pangandusteenuste hulka kuulub ka pangagarantiide väljaandmine, privaatne pangandus (eriteenindus rikastele klientidele), konsultatsiooniteenused, klienditeenindus telefoni ja internetivahendusel.
Panganduse riskid
Krediidirisk
Krediidirisk on risk, et tehingu vastaspool ei ole võimeline täitma või ei soovi täita oma lepingulisi kohustusi krediidiasutuse vastu.
Likviidsusrisk
Likviidsusrisk väljendub selles, et krediidiasutus ei suuda täita oma kohustusi kindlaksmääratud tähtajaks, sest tal puudub selleks vaba raha ning on tekkinud raskused finantsvara vahetamisega raha vastu ja/või täiendavate finantsressursside kaasamisega.
Intressimäärarisk
Intressimäärariski võib põhjustada nii uldine intressimaarade muutumine eiriti siis, kui krediidiasutusel ei ole tasakaalus intressitundlike varade ja kohustuste summad või kestused ning kui varade ja kohustuste struktuur on valuutades erinev.
Välisvaluutarisk
Välisvaluutariski põhjus on välisvaluutakursi muutus koduvaluuta suhtes ajavahemikus lepingu sõlmimisest kuni reaalse makse sooritamiseni. Välisvaluutarisk tekib siis, kui varade ja kohustuste valuutastruktuur ei ole tasakaalus.
Hinnarisk
Hinnarisk (kaubarisk) tuleneb raha investeerimisest hinnariskitundlikesse varadesse, nt väärtpaberitesse, kaupadesse. See tekib ebasoodsatest üldistest turutingimustest (nt turuhindade langusest väärtpaberiturul) või spetsiifilise üksikelemendi finantsolukorra halvenemisest. Sageli on hinnarisk tingitud krediidiasutuse rollist olla oma klientidele turutegija või krediidiasutuse enda kauplemispositsiooni võtmisest aktsia-, võlakirja- või tuletisinstrumentides.
Operatsioonirisk
Operatsioonirisk on igapäevase äritegevuse käigus ilmnev tahtlik või tahtmatu kõrvalekalle aktsepteeritud põhimõtetest, mille tulemusena võib tekkida kahju. Risk tuleneb sisemiste protsesside, inimeste tegevuse või süsteemide ebaadekvaatsusest või oodataval viisil mittetoimimisest või välistest sündmustest.
Mõisted:
Likviidsus - Maksevalmidus
