Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

teisipäev, 31. oktoober 2023

Totalitarism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Totalitarism

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Poliitikaartiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

redigeeri

Totalitarism on poliitiline süsteem, kus riik ei tunne võimu piire ning püüab reguleerida nii avaliku kui ka eraelu iga aspekti. [1] Totalitaarsed režiimid püsivad võimul laiahaardelise propaganda abil, mida levitab riigi kontrolli all olev massimeedia. Võimul on ainult üks partei, teised parteid on keelatud. Võimuloleva ainupartei tegevust iseloomustavad poliitilised repressioonidisikukultus, kontroll majanduse üle, sõnavabaduse puudumine või selle piiramine, järelevalve rahva üle ja laiaulatusliku terrori kasutamine.

Totalitarismi kontseptsiooni pakkus välja Carl Schmitt 1920. aastatel. Schmitt kasutas terminit Totalstaat oma mõjukas teoses "Der Begriff des Politischen" ('poliitilise mõiste').[2] Tema kontseptsioon oli kuulus läänemaailmas külma sõja ajal antikommunistlikes poliitilistes diskursustes. Teoses tõsteti esile sarnasusi fašistide ja kommunistide vahel, mis pidi põhjendama külma sõja aegseid poliitilisi jaotusi.[3]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Totalitarismi mõiste tähenduses '„totaalne“ poliitiline riigivõim' sõnastas 1923. aastal Giovanni Amendola, kes selle kaudu kirjeldas Itaalia fašismi, mille valitsemise süsteem erines fundamentaalselt seni tuntud diktatuuridest.[4] Termin sai hiljem positiivsema kuvandi Giovanni Gentile kirjutistes, kes oli sel ajal Itaalia üks prominentsemaid filosoofe ja fašismi juhtiv teoreetik. Ta kasutas terminit totalitario, et viidata uue riigikorra struktuurile ja eesmärkidele, mis pidid pakkuma "kogu rahva esindatust ja üleüldist juhtimist riigi eesmärkide saavutamisel".[5] Ta kirjeldas totalitarismi kui ühiskonda, kus riigi ideoloogial on mõju ning võimu enamiku kodanike üle.[6] Benito Mussolini sõnul niisugune süsteem politiseerib kõik spirituaalse ja inimliku: "Kõik riigis, mitte midagi väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu." [4]

Erinevused totalitarismi ja autokraatia vahel[muuda | muuda lähteteksti]

Autoritarism erineb totalitarismist peamiselt sotsiaalsete ja majanduslike institutsioonide olemasolu poolest, mis ei ole riigi kontrolli all. Tabelis on toodud välja veel mõned erinevused:[7]

TotalitarismAutoritarism
Karismasuurväike
Juhi kontseptsioonjuht kui funktsioonjuht kui indiviid
Võimu lõppavalikprivaatne
Korruptsioonväga väikesuur
Ametlik ideoloogiajahei
Pluralismeijah
Legitiimsusjahei

Autoritaarseks režiimiks võib pidada valitsemiskorda, kus riigis on võimumonopol ühe isiku ehk diktaatori, komisjoni, hunta või väikse grupi inimeste ehk poliitilise eliidi käes. Seevastu totalitaarne režiim üritab kontrolli all hoida kõiki elu aspekte – majandust, haridust, kunsti, teadust, eraelu ja moraali. "Ametlik väljakuulutatud ideoloogia tungib kõige sügavamale ühiskondlikku struktuuri ja totalitaarne valitsus püüab täielikult kontrollida kodanike tegusid ja mõtteid."[4]

Võrreldes totalitarismiga, "autoritaarne riik siiski säilitab kindla eristatuse riigi ja ühiskonna vahel". Autoritaarses riigis on kõige olulisem poliitiline võim ning niikaua, kui ühiskond sellele vastu ei vaidle, on teatud määral võimalikud vabaduse aspektid. Totalitarism teiselt poolt tungib inimeste eraellu ja lämmatab selle.[8]

Erinevuseks on muuhulgas ka see, et autoritarism ei ole elustatud utoopia abil, nagu see tihti totalitaarsetes režiimides on. Autoritaarne riigikord ei püüa maailma ega ka inimloomust muuta.[8] Carl Joachim Friedrich kirjutab, et "kõikehaarav ideoloogia, kontroll industriaalühiskonna üle ning partei, mis on kindlustatud, kasutades salapolitsei abi" on kolm totalitarismi komponenti, mis eristavad seda teistest mitte-demokraatlikest režiimidest.[8]

Seega võrreldes totalitaristlike režiimidega jäetakse autoritarismis laiem vabadus eraeluks, puudub suunav ideoloogia, tolereeritakse teatud pluralism (poliitika)pluralismi ühiskonnakorralduses, puudub võime mobiliseerida tervet populatsiooni, et saavutada rahvuslikud eesmärgid, ning võimu teostatakse, teades selle piire. Nõukogude kirjaniku Fazil Iskanderi sõnul oli totalitaarses režiimis elamine võrreldav sellega, et "sa olid sunnitud elama samas ruumis mehega, kes on üle mõistuse vägivaldne".[9]

Külma sõja aegne uurimus[muuda | muuda lähteteksti]

Politoloogid Carl Friedrich ja Zbigniew Brzezinski olid esimesed, kes kasutasid totalitarismi terminit ülikoolides sotsioloogia loengutes ja erialastes teaduslikes töödes, et kirjeldada Nõukogude Liitu ja fašiste. Friedrich ja Brzezinski väitsid, et totalitaarsel süsteemil on kuus vastastikku toetavat, defineeritud tunnusjoont:

  1. Läbimõeldud suunav ideoloogia
  2. Üheparteisüsteem, mida tüüpiliselt juhib diktaator
  3. Süstemaatiline elanikkonna terroriseerimine, kasutades vägivalda ning salapolitsei abi
  4. Relvade monopol
  5. Kommunikatsioonivahendite monopol
  6. Plaanimajandus

esmaspäev, 30. oktoober 2023

Teokraatia

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Teokraatia

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Poliitikaartiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

redigeeri

Teokraatia on valitsusvorm, mille puhul valitsejat peetakse kas jumalaks või Jumala asemikuks maa peal.

Sõna "teokraatia" pärineb kreeka keelest: θεοκρατία (theokratia) tuleb sõnadest θεός (theos "jumal") ja κρατεῖν (kratein "valitsema").

Teokraatia puhul on valitsusel (riigil) on religioosne legitiimsus, sest riik on üles ehitatud ja toimib vastavalt jumalikule tahtele. Religioon annab kuninga või poliitilise eliidi võimule religioosse legitiimsuse.

Tänapäeval on teokraatia kehtiv riigivalitsemise vorm ainult Vatikanis, mida juhib paavst. Varem on teokraatia olnud näiteks Tiibetis 17. sajandist kuni 1959. aastani.

Islam ja teokraatia

Muhameedlase religioonikäsitlusse kuulub palju sellist, mida kristlane peab ilmaliku elu probleemiks. Islam ei tunnista ilmaliku ja vaimuliku lahutamist. Muhamedi rajatud ühiskond oli juba teatud määral teokraatia. Muhamedil polnud vaja vaeva näha valitsejate soosingu võitmiseks, nii nagu kristlased seda esimeste sajandite jooksul Rooma riigis tegema pidid. Muhamed võitis vastupanu osutavad hõimud küllalt kiiresti, pealegi oli riiklik korraldus tollal Araabia poolsaarel nõrgalt arenenud. Muhamedi järel kujunes kalifaat teokraatiaks. Kaliif valvas usujuhtide, imaamide abiga Koraani käskude täitmist ning ilmalikku võimu teostas sultan. Paljudes islamimaades taotleb ilmaliku võimu kandja ka kõrgeimat vaimulikku autoriteeti.

Tänapäeva ühiskonnas toetavad sunniidid valitsevat ühiskondlikku süsteemi, šiiidid on aga tunduvalt radikaalsemad nii sise- kui välispoliitikas.

Egiptus

Egiptuses sai 1956 presidendiks Gamal Abdel Nasser, kes moodustas 1958 Araabia Ühinenud Vabariigi, mis alguses oli liitriik Süüriaga. Põhiseadus annab islamile riigiusundi staatuse. Nasser ei lõhkunud islami nõutud poliitika ja religiooni ühtsust. Ta üritas araabiasotsialismi abil läbi viia uuendusi, mis tuginevad Koraanile. Araabiasotsialismi aluseks on Koraani kuulutus vendlusest. Almuste jagamise nõuet käsitatakse sotsiaalpoliitikana ning püha sõda on võitlus ebaõigluse ja ülekohtu vastu. Ka president Anwar Sadat tõlgendas islamit kui õigluse ja võrdõigluslikkuse religiooni. Egiptuseski on islami positsioon viimastel aastatel tugevnenud. Nähtava kuju on see saanud fanaatilise ja Sadati-vastase Moslemite Vennaskonna tegevuse elavnemises. Vennaskonnal on mõjuvõimu ka Sudaanis ja Süürias.

Iraan

Šahh Reza Pahlevi püüdis muuta Iraani mõnekümne aastaga rikaste naftamaardlate abil juhtivaks tööstusriigiks. Kuid ta kõrvaldas liiga järsult islami ja selle juhtide mullade ja ajatollade autoriteedi, samas ei saavutanud kiire läänestumine masside poolehoidu. Riigiusundi positsioonil asuv šiiitlus on traditsiooniliselt aldis uuendustele ja revolutsioonilistele muudatustele. Sellele toetub ka ajatolla Rūḩollāh Khomeynī juhitud liikumine, mis pagendas šahhi 1978 riigist ning mis üritab sellest ajast saadik Iraani muuta islamivabariigiks.

reede, 27. oktoober 2023

Tehnokraatia

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tehnokraatia

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Poliitikaartiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

redigeeri

Tehnokraatia (kreeka τεχνοκρατία tähendab kunst/meisterlikkus + võim/valitsemine) ehk tehniliste ekspertide võim on valitsemise vorm, kus valitsevad ideoloogiliselt neutraalsed poliitika teostajad, kes lähtuvad valitsemises otsuste ratsionaalsusest, mitte poliitiliste gruppide huvidest.

Tehnokraatia näeb otsustamist teaduslikult ratsionalistliku protsessina. 20. sajandi keskel tekkis arvamus, et tehnoloogia areng muudab põhimõtteliselt ka otsustusprotsessi demokraatias. Tehnoloogia eksperdid moodustavad uue valitseva klassi.

Ideed võimu üleminekust tehnokraatide kätte olid populaarsed ameerika sotsiaalteadustes 1960.–1970. aastail. Termini võttis kasutusele ameerika insener W. H. Smith 1919. aastal. Laiemalt jõudis see keelekasutusse pärast juhtimisteoreetiku James Burnhami 1941. aasta kirjutist "Managerial Revolution". Terminit hakati laialt kasutama poliitikute kirjeldamiseks. Praegu on see kasutusel põhiliselt sellise eliidi kirjeldamiseks, kes valitsemisel rõhutab tehnoloogia suurt tähtsust.

Tehnokraatia on selline riigikord, kus juhid on valitud bürokraatliku protsessi abil, mis rajaneb erioskustel ja teadmistel, mitte demokraatlikul või muul viisil. Termin võib olla nii negatiivne kui ka positiivne.

neljapäev, 26. oktoober 2023

Sotsiokraatia

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Sotsiokraatia

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Poliitikaartiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

redigeeri

Sotsiokraatia on valitsemisvorm, milles indiviidid kasutavad nõusolekul põhinevat otsuste langetamise meetodit ja organisatsiooni struktuur tugineb küberneetilistele printsiipidele. [1] Kaasaegse sotsiokraatia väljaarendaja on Gerard Endenburg.[2] Selline sotsiokraatlik valitsemisvorm on kasutusel paljudes erinevates avalikes, mittetulunduslikes ja eraorganisatsioonides.

Juured[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna tuleneb ladina ja vanakreeka keelest ning koosneb tüvedest socius ('seltsiline', 'liitlane') ja κρατος ('võim', 'valitsus'). Esimesena kasutas sõna sociocratie aastal 1851 Prantsuse filosoof ja sotsioloog Auguste Comte [3] ning hiljem aastal 1881 USA sotsioloog Lester Frank Ward ajalehes Penn Monthly, seejärel aga Hollandi haritlane ja rahuaktivist Kees Boeke, kes hakkas mõistet kasutama hariduses. Laiemas tähenduses on sotsiokraatia sociose valitsemine – st inimesi, kellel on üksteisega sotsiaalne suhe (võrdle nt demokraatiaga, mis tähendab "demos"-e valitsemist st lihtrahva võimu).

Ward laiendas hiljem mõistet oma raamatutes "Dynamic Sociology" (1883) ja "The Psychic Factors of Civilization" (1892). Ward oli oma ajal väga mõjuvõimas ja ülemaailmselt tuntud sotsioloog. Ta uskus, et ühiskonna kõrge haridustase on efektiivseks valitsemiseks hädavajalik ja et tuleb aeg, kui riiklik poliitika muutub efektiivsemaks, kiretumaks ja teadusel põhinevaks aruteluks küsimustest ja probleemidest. Demokraatia areneb siis täiustatud valitsemissüsteemiks, sotsiokraatiaks. [4]

Sotsiokraatia 20. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi keskel uuendasid ja laiendasid Wardi ideesid Hollandi patsifist ja haritlane Kees Boeke ning tema naine Betty Cadbury, võttes sotsiokraatliku organisatsioonistruktuuri kasutusele Hollandis Bilthoveni koolis. Kool tegutseb praegugi: Werkplaats Kindergemeenschap. Boeke nägi sotsiokraatiat (hollandi keeles Sociocratie) valitsemis- või haldamisviisina, mis usub indiviidide võrdsusesse ja põhineb üksmeelel. Võrdsust ei väljendata mitte demokraatia põhimõttel "üks inimene, üks hääl", vaid rühma indiviididena, kes arutlevad koos kuni jõuavad otsusele, mis on kõiki rahuldav.

Et panna sotsiokraatlikud ideaalid tööle, kasutas Boeke konsensuslikku otsustamismeetodit, mis põhineb kveekerite seas kasutusel olnud süsteemil. Boeke koolis käis umbes 400 õpilast, ühiseid otsuseid võeti vastu iganädalastel koosolekutel. Tegutsema hakati alles pärast ühise kokkuleppeni jõudmist. Seal oli "demokraatlikust" enamuse türanniast väga erinev õhkkond. Boeke defineeris kolm põhireeglit: (1) Arvesse tuleb võtta kõikide liikmete huvisid ja iga liige peab austama rühma kui terviku huvisid. (2) Kui ei leita lahendust, mida kõik aktsepteeriksid, siis tegevust ei toimu. (3) Kõik liikmed peavad aktsepteerima otsuseid, mis on vastu võetud ühehäälselt. Kui rühm ei suutnud otsust vastu võtta, langetati otsus iga rühma valitud esindajatest koosnevas kõrgema taseme rühmas. Ta pidas sobivaks, et suuremad otsuste vastuvõtmise rühmad koosnevad kuni 40 liikmest ja detailsemate otsuste puhul 5–6 liikmest. Kui rühmas oli üle 40 liikme, valiti otsuste langetamiseks esindajad.[5]

Boeke mudel põhines kveekerite otsuste langetamise meetodil ja sarnaselt teiste konsensusliku otsustamise meetoditega asetas see olulise rolli usaldusele. Et protsess oleks efektiivne, peavad iga rühma liikmed üksteist usaldama ja ta väidetavalt ehitatakse liikmetevahelist usaldust üles senikaua, kui kasutusel on sotsiokraatlik meetod. Meetodi rakendamisel kodanike tasemele peaksid inimesed hakkama huvi tundma teiste läheduses elavate inimeste vastu. Sotsiokraatliku valitsemiskorra kõrgem tase moodustatakse siis, kui inimesed on õppinud meetodit kasutama oma naabruskondades. Lõpuks valitaks esindajad kõige kõrgemate kohalike tasemete seast, et luua "maailma koosolek", mille kaudu valitsetakse maailma.[5]

"Kõik sõltub inimeste seas levivast uuest vaimsusest. Kas pole nii, et pärast paljusid sajandeid hirmu, kahtlustamist ja viha, levib aina rohkem vaimsus, mis soovib lepitust ja vastastikust usaldamist. Pidev sotsiokraatiakunsti praktiseerimine ja selleks vajalik haridus paistab olema parim viis, kuidas levitada seda uut vaimsust, millest sõltub tõeline lahendus maailma probleemidele."[5]

Sotsiokraatia tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses arendas ja rakendas Boeke printsiipe oma vanematelt päritud firmas elektriinsener ja endine Boeke õpilane Gerard Endenburg. Endenburg tahtis Boeke koolis kogetud koostöö ja harmoonia atmosfääri kopeerida ärikeskkonda. Ta tunnistas, et mitmekülgse ja muutuva tööjõuga tööstusliku tootmise korral ei saa töötajatelt oodata, et nad hakkaksid enne otsuste langetamist üksteist usaldama. Selle probleemi lahendamiseks kasutas ta analoogiat füüsika ja küberneetikaga ning süsteemset mõtlemist, et arendada edasi Comte, Wardi ja Boeke sotsiaalseid, poliitilisi ja hariduslikke teooriaid. Mõistes hästi mehaaniliste ja elektriliste süsteemide tööd, kasutas ta samu teadmisi inimsüsteemide lahtimõtestamisel.

Pärast aastatepikkust eksperimenteerimist ja kasutamist töötas Endenburg välja ametliku organisatsioonimeetodi, millele pani nimeks "Sociocratische Kringorganisatie Methode" (Sotsiokraatlik Ringide Organiseerimise Meetod). Meetod põhineb ringikujulise tagasiside protsessil, mida ta kutsus "ringikujuliseks põhjuslikuks tagasiside protsessiks" ja mis praegu on tuntud nime all "tagasiside tsükkel". Sotsiokraatlik Ringide Organiseerimise Meetod kasutab hierarhiat ringidest, mis vastavad organisatsiooni osakondadele, kuid see on ringikujuline hierarhia – ühendused iga ringi vahel kombineeruvad ja moodustavad tagasiside tsükleid ülevalt alla ja alt üles. Tagasiside liigub organisatsioonis alt üles ja ülevalt alla ning seda ei saa ignoreerida.

Kõik poliitilised otsused, reeglite loomine, mis on seotud ressursside jagamise või piirangutega töötamisel, nõuavad kõikide ringi liikmete nõusolekut. Igapäevaste tegevustega seotud otsuseid teeb töödejuhataja reeglite piires, mis on vastu võetud ringides. Poliitilised otsused (reeglite loomine), mis mõjutavad ettevõtet laiemalt, kui ühe ringi haldusala, võetakse vastu erinevate ringide esindajatest moodustatud kõrgema taseme ringis. Selline ühendatud ringidest struktuur, kus otsustatakse nõusolekust lähtuvalt, säilitab hierarhia efektiivsuse, jättes alles ringide ja selle liikmete samaväärsuse.

Endenburg alustas enda ja Boeke meetodite testimist ja muutmist 1960. aastate keskpaigas. 1970. aastate keskpaigas hakkas ta nõustama teisi ettevõtteid, et rakendada sotsiokraatiat laiemalt ja erinevates organisatsioonides.

Endenburg ja tema kolleeg Annewiek Reijmer asutasid 1980ndatel Rotterdamis Sotsiokraatia Keskuse (Sociocratisch Centrum) ja hakkasid abistama teisi Hollandi organisatsioone sotsiokraatia kasutusele võtmisel.[6] 1990ndatel levis Endenburgi sotsiokraatia tänu uute konsultantide sertifitseerimisele Hollandist väljapoole, Euroopasse, Põhja-Ameerikasse ja Lõuna-Ameerikasse. Alates 21. sajandist on sotsiokraatia keskusi avatud mitmetes maades, paljud praktiseerijad ja organisatsioonid on võtnud kasutusele sotsiokraatia meetodeid, kasutamata seejuures väljendit "sotsiokraatia" (nt. POCA[7]); teised on aga asutanud uusi harusid, mis sisaldavad Endenburgi printsiipe, kuid pannud oma harule uue nime (nt holakraatia).

Põhiprintsiibid[muuda | muuda lähteteksti]

Endenburg avaldas oma reeglite loomise meetodi, mis põhines algselt neljal põhiprintsiibil, rõhutamaks, et inimeste valikul rollidesse ja kohustustesse on samuti vaja nõusoleku protsessi. Ehkki neid printsiipe on neli, õpetatakse miskipärast ikkagi, et Endenburgi meetod põhineb kolmel põhiprintsiibil: [8]

Reeglite loomisel valitseb nõusolek (printsiip 1)[muuda | muuda lähteteksti]

Otsus langetatakse, kui pole enam ühtegi "kaalukat vastuväidet", see tähendab et on olemas kõikide osalejate teadlik nõusolek. Vastuväited peavad olema põhjendatud ja põhinema vastuväite esitaja võimel töötada efektiivselt organisatsiooni eesmärkide heaks. Kõik reeglid võetakse vastu nõusoleku läbi, kuid rühm võib läbi nõusoleku otsustada ka mõne muu otsuste langetamise meetodi kasuks. Igapäevaseid tööotsuseid võetakse tavaliselt vastu traditsioonilisel viisil.

Organiseerumine ringidesse (printsiip 2)[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiokraatlik organisatsioon koosneb osaliselt autonoomsete ringide hierarhiast. See hierarhia pole aga jõustruktuur, nagu autokraatlike hierarhiate korral. Iga ring vastutab enda protsesside käivitamise, mõõtmise ja kontrollimise eest saavutamaks eesmärke. Selline rühm valitseb kindlat vastutusala laiema organisatsiooni sees. Ringid on vastutavad ka enda arengu ja iga liikme arengu eest. Ringilt ja selle liikmetelt oodatakse, et nad määraksid, mida vajavad, et olla oma alal konkurentsivõimeline ja jõuda ringi eesmärkideni.

Topeltühendajad (printsiip 3)[muuda | muuda lähteteksti]

Indiviidid, kes on ühendajaks, osalevad korraga täisliikmena omaenda ringis ja üks aste kõrgemas ringis. Ringi koordinaatori olemuseks on esindada oma ringis kõrgema astme ringi huvisid (nt selle ringi otsuseid ja ettepanekuid). Iga ring valib lisaks esindaja rolli inimese, kelle ülesandeks on esindada ringi huvisid kõrgema astme ringis (koordinaatori ja esindaja rollides peavad olema erinevad inimesed, sest esindamise suund on vastupidine). Sellised ühendajad aitavad moodustada tagasiside tsükli.

Organisatsiooni kõrgeimal tasemel on "tipuring", mis sarnaneb direktorite nõukoguga, välja arvatud see, et tipuring allub ringide struktuurile, mitte ei valitse selle kohal. Tipuringi liikmeteks on väliseksperdid, kes ühendavad organisatsiooni väliskeskkonnaga. Tavaliselt on need eksperdid asjatundjad seaduse, valitsuse, rahanduse, kogukonna ja organisatsiooni missiooni osas. Suurfirmas võib üheks liikmeks olla ka osanike poolt valitud esindaja. Tipuringi kuuluvad lisaks firma tegevjuht ja vähemalt üks üldnõukogu esindaja. Iga tipuringi liige osaleb täielikult otsuste vastuvõtmisel.

Valimised läbi nõusoleku (printsiip 4)[muuda | muuda lähteteksti]

See neljas printsiip laiendab esimest printsiipi. Indiviidid valitakse rollidesse ja millegi eest vastutama avatud arutelul, kasutades sama nõusoleku kriteeriumi, nagu reeglite vastuvõtmisel. Ringi liikmed esitavad ennast või teisi liikmeid kandidaadiks ja põhjendavad oma valikut. Pärast arutelu saavad liikmed muuta oma kandidaati ja arutelu koordinaator soovitab valida tema arvates kõige tugevamate argumentidega kandidaati. Ringi liikmed võivad esitada vastuväiteid ja jätkata arutelu. Rolli korral, mis sobib paljudele liikmetele, võib arutelu jätkuda veel mitu ringi. Kui sobiv kvalifikatsioon on vähestel kandidaatidel, ei lähe valimistega kaua. Ring võib otsustada valida ka kedagi, kes pole veel ringi liige.

"Kolm printsiipi"[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeses Sotsiokraatliku Ringide Organiseerimise Meetodi sõnastuses tõi Endenburg välja kolm printsiipi ja pidas neljandat, nõusolekuga valimisi, mitte omaette printsiibiks, vaid esimese printsiibi osaks (reeglite loomisel valitseb nõusolek). Paljud inimesed said aga valesti aru, et inimeste valimine rollidesse ja vastutama on ressursside jaotamine ja seega reeglite loomine. Et rõhutada, kui tähtis on selliseid otsuseid teha läbi nõusoleku, eraldas Endenburg selle neljandaks printsiibiks.

Endenburgi loal õpetatakse USA-s neid printsiipe aga nime all "kolm põhiprintsiipi".[9]

Nõusolek vs. üksmeel[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiokraatias eristatakse nõusolekut (consent) ja üksmeelt (consensus), rõhutamaks, et ringi otsused ei pea looma üksmeelt (konsensust). Nõusolek ei tähenda lepingut või solidaarsust. Sotsiokraatias defineeritakse nõusolekut selles tähenduses, et pole vastuväiteid ning vastuväited peaksid põhinema ringi liikme võimel töötada efektiivselt organisatsiooni eesmärkide heaks. Konsensuse (üksmeele) protsess, mida praktiseeritakse paljudes inimrühmades, on rühmaprotsess, mille konsensuse definitsioon on lähedane Boeke omale. Kui konsensuse praktiseerijad ja hõlbustajad kasutavad sama definitsiooni, nagu sotsiokraatia kasutab, võib tekkida arusaamatus. Tavapäraselt on konsensust samastatud isiklike väärtuste harjutamise või üksmeelse kokkuleppega. Traditsiooniliselt on konsensust kõige sagedamini praktiseeritud rühmade täieliku otsustamismeetodina, mitte kohandatud jagatud otsuste langetamisele. Sotsiokraatias defineeritakse ja praktiseeritakse nõusolekut kui keeruka valitsemismeetodi osaks olevat otsustamismeetodit, mis suudab toetada kompleksset organisatsioonistruktuuri.[10]

Lihtsamalt väljendatuna võttis sotsiokraatia keskuse kaasasutaja Reijmer erinevuse kokku järgmiselt:[11] "Konsensuse korral pean sind veenma, et mul on õigus; nõusoleku korral aga küsid endalt, kas suudad sellise otsusega edasi elada."

Vastastikune sõltuvus ja läbipaistvus[muuda | muuda lähteteksti]

Printsiibid on üksteisest sõltuvad ja et organisatsioon töötaks sotsiokraatlikult, on vajalik kõikide printsiipide rakendumine. Iga printsiip toetab teiste printsiipide rakendumist. Printsiipide töötamiseks on vajalik ka organisatsiooni nn täielik läbipaistvus. Et otsuste langetamine on jaotatud üle kogu organisatsiooni, peab kõikidel organisatsiooni liikmetel olema ligipääs informatsioonile. Ainus erand on erateave ja informatsioon, mis võib organisatsiooni või selle kliendid ohtu seada. Kõik finantsotsused ja reeglite loome on organisatsiooni liikmetele ja klientidele avalik.

Lisaks põhiprintsiipidele kasutatakse sotsiokraatlikes organisatsioonides suuna-tee-mõõda ringtagasiside protsessi, et kujundada tööprotsesse ning äriettevõtetes põhineb tasustamine palgaturu tasemel ja ringi edukusel. Sotsiokraatliku organisatsiooni töötoimingud ühilduvad kaasaegse juhtimisteooriaga.

Eelised[muuda | muuda lähteteksti]

Nõusolek sellisena, nagu seda defineeritakse ja praktiseeritakse sotsiokraatlikes organisatsioonides, on väidetavalt tõhusam ja efektiivsem meetod, kui autokraatlik otsuste langetamine, sest see kaitseb organisatsiooni iga liikme ja iga töörühma võimet töötada efektiivselt eesmärkide heaks. Sotsiokraatia aitab ehitada üles usaldust ja mõistmist, kuigi eesmärgiks on eelkõige hõõrdumiste vähendamine ja efektiivne tegutsemine. Nõusoleku protsess harib osalejaid teiste liikmete vajadustest efektiivseks töötamiseks.

Hästi defineeritud, informatiivne ja korrastatud otsustamisprotsess aitab organisatsioonidel jääda keskendunuks ja liikuda väledalt läbi küsimuse uurimise ja otsuse langetamise. Tagasiside struktuur ringide vahel ja kõikide organisatsiooni liikmete kaasamine reeglite loomisel kindlustab organisatsioonis ühtsuse.

Sotsiokraatliku lähenemise kasutuselevõtu peamiseid eeliseid on põhjalikult uuritud, eriti koostöös professor Georges Rommega (Maastrichti Ülikool ja Eindhoveni Tehnikaülikool); vaata näiteks: Romme & Endenburg (2006).[12]

Sotsiokraatlike printsiipe kasutatakse praegu[12] üle kogu maailma. Sealjuures suurfirmades, väikefirmades, hooldekodudesülikoolidesökokülades ja majutusühistutes, religioossetes organisatsioonides, erakoolides ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Näiteks Boeddhistische Omroep StichtingBudistliku Ringhäälingu Sihtasutus, Hollandis; Living Well – tervisekeskus VermontisThe Eco-Village of Loudoun County Virginias  – majutusühistu; Creative Urethanes – rulade rataste ja varuosade tootja Winchesteris, Virginias. Sotsiokraatlike printsiipe on rakendatud ka kõrghariduses, näiteks School of Media, Culture, and Design of Woodbury UniversityCalifornias, University of Regina, Kanadas ja mujal.

Sotsiokraatiat edendavad organisatsioonid ja rühmad[muuda | muuda lähteteksti]

  • The Sociocracy Group. Endenburg asutas Hollandis Rotterdamis sotsiokraatia keskuse Sociocratisch Centrum, et toetada sotsiokraatia kasvu. Keskus organiseeriti ümber Sotsiokraatiarühmaks (The Sociocracy Group), sihtasutuseks, mis pakub rahvusvahelist õpet ja juhendamist oma kontorite abil Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Sotsiokraatiarühma üks sõltumatu osa tegeleb ka sotsiokraatia juhendajate sertifitseerimisega.
  • The Sociocracy Consulting Group, LLC [1] on koolitanud praktiseerijaid Austraalias, Kanadas, Ühendkuningriigis ja USA-s ning pakub ka internetikoolitusi.
  • Sociogest [2] pakub prantsuskeelseid konsultatsioone Kanadas, Belgias, Prantsusmaal ja Šveitsis.
  • The Sociocracy Center Austria [3] ja Sociocracy Center Germany [4] pakuvad saksakeelseid koolitusi ja konsultatsioone.
  • Circle Forward [5] USA-s on spetsialiseerunud mittetulundusühenduste nõustamisele.
  • Genius Engine [6] aitab idufirmasid, mis soovivad kasutada sotsiokraatiat.
  • SociocracyUK Sociocracy.co.uk on mittetulunduslik organisatsioon Ühendkuningriigis, mis pakub koolituskeskkondi ning konverentside ja koolituste tutvustusi jms.
  • Yahoo arutelurühm Sociocracy [7] on olnud aktiivne alates aastast 2000.