Totalitarism
Totalitarism on poliitiline süsteem, kus riik ei tunne võimu piire ning püüab reguleerida nii avaliku kui ka eraelu iga aspekti. [1] Totalitaarsed režiimid püsivad võimul laiahaardelise propaganda abil, mida levitab riigi kontrolli all olev massimeedia. Võimul on ainult üks partei, teised parteid on keelatud. Võimuloleva ainupartei tegevust iseloomustavad poliitilised repressioonid, isikukultus, kontroll majanduse üle, sõnavabaduse puudumine või selle piiramine, järelevalve rahva üle ja laiaulatusliku terrori kasutamine.
Totalitarismi kontseptsiooni pakkus välja Carl Schmitt 1920. aastatel. Schmitt kasutas terminit Totalstaat oma mõjukas teoses "Der Begriff des Politischen" ('poliitilise mõiste').[2] Tema kontseptsioon oli kuulus läänemaailmas külma sõja ajal antikommunistlikes poliitilistes diskursustes. Teoses tõsteti esile sarnasusi fašistide ja kommunistide vahel, mis pidi põhjendama külma sõja aegseid poliitilisi jaotusi.[3]
Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Totalitarismi mõiste tähenduses '„totaalne“ poliitiline riigivõim' sõnastas 1923. aastal Giovanni Amendola, kes selle kaudu kirjeldas Itaalia fašismi, mille valitsemise süsteem erines fundamentaalselt seni tuntud diktatuuridest.[4] Termin sai hiljem positiivsema kuvandi Giovanni Gentile kirjutistes, kes oli sel ajal Itaalia üks prominentsemaid filosoofe ja fašismi juhtiv teoreetik. Ta kasutas terminit totalitario, et viidata uue riigikorra struktuurile ja eesmärkidele, mis pidid pakkuma "kogu rahva esindatust ja üleüldist juhtimist riigi eesmärkide saavutamisel".[5] Ta kirjeldas totalitarismi kui ühiskonda, kus riigi ideoloogial on mõju ning võimu enamiku kodanike üle.[6] Benito Mussolini sõnul niisugune süsteem politiseerib kõik spirituaalse ja inimliku: "Kõik riigis, mitte midagi väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu." [4]
Erinevused totalitarismi ja autokraatia vahel[muuda | muuda lähteteksti]
Autoritarism erineb totalitarismist peamiselt sotsiaalsete ja majanduslike institutsioonide olemasolu poolest, mis ei ole riigi kontrolli all. Tabelis on toodud välja veel mõned erinevused:[7]
| Totalitarism | Autoritarism | |
|---|---|---|
| Karisma | suur | väike |
| Juhi kontseptsioon | juht kui funktsioon | juht kui indiviid |
| Võimu lõpp | avalik | privaatne |
| Korruptsioon | väga väike | suur |
| Ametlik ideoloogia | jah | ei |
| Pluralism | ei | jah |
| Legitiimsus | jah | ei |
Autoritaarseks režiimiks võib pidada valitsemiskorda, kus riigis on võimumonopol ühe isiku ehk diktaatori, komisjoni, hunta või väikse grupi inimeste ehk poliitilise eliidi käes. Seevastu totalitaarne režiim üritab kontrolli all hoida kõiki elu aspekte – majandust, haridust, kunsti, teadust, eraelu ja moraali. "Ametlik väljakuulutatud ideoloogia tungib kõige sügavamale ühiskondlikku struktuuri ja totalitaarne valitsus püüab täielikult kontrollida kodanike tegusid ja mõtteid."[4]
Võrreldes totalitarismiga, "autoritaarne riik siiski säilitab kindla eristatuse riigi ja ühiskonna vahel". Autoritaarses riigis on kõige olulisem poliitiline võim ning niikaua, kui ühiskond sellele vastu ei vaidle, on teatud määral võimalikud vabaduse aspektid. Totalitarism teiselt poolt tungib inimeste eraellu ja lämmatab selle.[8]
Erinevuseks on muuhulgas ka see, et autoritarism ei ole elustatud utoopia abil, nagu see tihti totalitaarsetes režiimides on. Autoritaarne riigikord ei püüa maailma ega ka inimloomust muuta.[8] Carl Joachim Friedrich kirjutab, et "kõikehaarav ideoloogia, kontroll industriaalühiskonna üle ning partei, mis on kindlustatud, kasutades salapolitsei abi" on kolm totalitarismi komponenti, mis eristavad seda teistest mitte-demokraatlikest režiimidest.[8]
Seega võrreldes totalitaristlike režiimidega jäetakse autoritarismis laiem vabadus eraeluks, puudub suunav ideoloogia, tolereeritakse teatud pluralism (poliitika)pluralismi ühiskonnakorralduses, puudub võime mobiliseerida tervet populatsiooni, et saavutada rahvuslikud eesmärgid, ning võimu teostatakse, teades selle piire. Nõukogude kirjaniku Fazil Iskanderi sõnul oli totalitaarses režiimis elamine võrreldav sellega, et "sa olid sunnitud elama samas ruumis mehega, kes on üle mõistuse vägivaldne".[9]
Külma sõja aegne uurimus[muuda | muuda lähteteksti]
Politoloogid Carl Friedrich ja Zbigniew Brzezinski olid esimesed, kes kasutasid totalitarismi terminit ülikoolides sotsioloogia loengutes ja erialastes teaduslikes töödes, et kirjeldada Nõukogude Liitu ja fašiste. Friedrich ja Brzezinski väitsid, et totalitaarsel süsteemil on kuus vastastikku toetavat, defineeritud tunnusjoont:
- Läbimõeldud suunav ideoloogia
- Üheparteisüsteem, mida tüüpiliselt juhib diktaator
- Süstemaatiline elanikkonna terroriseerimine, kasutades vägivalda ning salapolitsei abi
- Relvade monopol
- Kommunikatsioonivahendite monopol
- Plaanimajandus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar