Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Teokraatia

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Poliitikaartiklid teemal Valitsemisvorm
Vormid
Anarhia Aristokraatia Autokraatia Autoritarism Demokraatia Despootia Diktatuur Feodalism Gerontokraatia Meritokraatia Monarhia Absoluutne monarhia Konstitutsiooniline monarhia Parlamentaarne monarhia Ohlokraatia Oligarhia Patriarhaat Matriarhaat Plutokraatia Sotsialism Sotsiokraatia Tehnokraatia Teokraatia Totalitarism Türannia Vabariik
redigeeri

Teokraatia on valitsusvorm, mille puhul valitsejat peetakse kas jumalaks või Jumala asemikuks maa peal.

Sõna "teokraatia" pärineb kreeka keelest: θεοκρατία (theokratia) tuleb sõnadest θεός (theos "jumal") ja κρατεῖν (kratein "valitsema").

Teokraatia puhul on valitsusel (riigil) on religioosne legitiimsus, sest riik on üles ehitatud ja toimib vastavalt jumalikule tahtele. Religioon annab kuninga või poliitilise eliidi võimule religioosse legitiimsuse.

Tänapäeval on teokraatia kehtiv riigivalitsemise vorm ainult Vatikanis, mida juhib paavst. Varem on teokraatia olnud näiteks Tiibetis 17. sajandist kuni 1959. aastani.

Islam ja teokraatia

Muhameedlase religioonikäsitlusse kuulub palju sellist, mida kristlane peab ilmaliku elu probleemiks. Islam ei tunnista ilmaliku ja vaimuliku lahutamist. Muhamedi rajatud ühiskond oli juba teatud määral teokraatia. Muhamedil polnud vaja vaeva näha valitsejate soosingu võitmiseks, nii nagu kristlased seda esimeste sajandite jooksul Rooma riigis tegema pidid. Muhamed võitis vastupanu osutavad hõimud küllalt kiiresti, pealegi oli riiklik korraldus tollal Araabia poolsaarel nõrgalt arenenud. Muhamedi järel kujunes kalifaat teokraatiaks. Kaliif valvas usujuhtide, imaamide abiga Koraani käskude täitmist ning ilmalikku võimu teostas sultan. Paljudes islamimaades taotleb ilmaliku võimu kandja ka kõrgeimat vaimulikku autoriteeti.

Tänapäeva ühiskonnas toetavad sunniidid valitsevat ühiskondlikku süsteemi, šiiidid on aga tunduvalt radikaalsemad nii sise- kui välispoliitikas.

Egiptus

Egiptuses sai 1956 presidendiks Gamal Abdel Nasser, kes moodustas 1958 Araabia Ühinenud Vabariigi, mis alguses oli liitriik Süüriaga. Põhiseadus annab islamile riigiusundi staatuse. Nasser ei lõhkunud islami nõutud poliitika ja religiooni ühtsust. Ta üritas araabiasotsialismi abil läbi viia uuendusi, mis tuginevad Koraanile. Araabiasotsialismi aluseks on Koraani kuulutus vendlusest. Almuste jagamise nõuet käsitatakse sotsiaalpoliitikana ning püha sõda on võitlus ebaõigluse ja ülekohtu vastu. Ka president Anwar Sadat tõlgendas islamit kui õigluse ja võrdõigluslikkuse religiooni. Egiptuseski on islami positsioon viimastel aastatel tugevnenud. Nähtava kuju on see saanud fanaatilise ja Sadati-vastase Moslemite Vennaskonna tegevuse elavnemises. Vennaskonnal on mõjuvõimu ka Sudaanis ja Süürias.

Iraan

Šahh Reza Pahlevi püüdis muuta Iraani mõnekümne aastaga rikaste naftamaardlate abil juhtivaks tööstusriigiks. Kuid ta kõrvaldas liiga järsult islami ja selle juhtide mullade ja ajatollade autoriteedi, samas ei saavutanud kiire läänestumine masside poolehoidu. Riigiusundi positsioonil asuv šiiitlus on traditsiooniliselt aldis uuendustele ja revolutsioonilistele muudatustele. Sellele toetub ka ajatolla Rūḩollāh Khomeynī juhitud liikumine, mis pagendas šahhi 1978 riigist ning mis üritab sellest ajast saadik Iraani muuta islamivabariigiks.