Otsing sellest blogist

UUS!!!

Laanemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Laanemetsad Laaneme...

kolmapäev, 20. jaanuar 2021

Kõik on korras mentaliteet ehk tugevusekultus


Ma ei vaja abi!


Kas oled endamisi vaikselt naeru pugistanud, kui mõnes järjekordses Holliwoody linateoses küsib üks tegelane: „Are you okey?“ ning teine vastab, „Yes, I’m fine!“, vaatamata sellele, kas ta on just äsja kaotanud töö, jala, kodu või mõne pereliikme. Mis ka ei juhtuks, ikka olen rõõmus! Ükskõik kui halvasti ka lood poleks, on justkui elutähtis kohustus hoida näol keep smilingut. Me vaatame selliseid stseene võõristusega ning imestame, miks ei võiks olla tegelased nendes stseenides pandud käituma nagu inimesed. Miks ei võiks nad öelda ja teha midagi sellist, nagu ütlevad pärisinimesed päriselus?
Järele mõeldes on „I’m fine“ käitumine muutunud poliitkorrektsuseks ka meil, Maarjamaal. Ka päriselus näeme ümberringi inimesi, kes püüavad jätta, nui neljaks, muljet, et nendega on kõik korras. Ka need, kelle põhitoidus on juba aastaid antidepressandid; ka need, kes ei ole aastaid oma hirmude pärast maganud; ka need, kes näevad kurja vaeva, et sooritada igapäevane toidupoeskäik; ka need, kes katsetavad suitsiide…
Kellelgi neist justkui ei oleks abi vaja, sest kõik on korras! Miks tunnistavad inimesed nii harva, et vajatakse abi? Isegi teraapiakabinetti tullakse sageli nii, et tõeline tuleku põhjus on küll vajadus abi järele, kuid seda püütakse esialgu ka terapeudi eest varjata. Tundub, justkui inimesed oleksid kokku leppinud „normaalse inimese“ käsitluses ehk „normaalse inimese“ mudelis, millesse ei kuulu kindlasti oma nõrkuse tunnistamine.
Millest see tuleb? Teraapiakabinetti satuvad ju ometi inimesed, kes vajavad abi, kes tulevadki selle järele, kes loodavad koos terapeudiga oma elu rööbastele saada. Miks siis nemadki üritavad nii sageli varjata oma nõrkust ning hoiavad tagasi pisaraid?
Tundub, et tegemist on pika aja jooksul väljakujunenud standarditega ühiskondlikes hoiakutes, mida on raske muuta ning mida ühisondlik arvamus siiaamaani heaks kiirdab.
(https://www.tasakaaluruum.ee/ma-ei-vaja-abi/)
Selle põhjustajaks on tänaste täiskasvanute ja lapsevanemate kasvamiskeskkond, mille tulemusi nad ka ise, võimalik, et ka teadmatusest, edasi annavad.
Millest algab tugevusekultus
Tugevusekultus algab eelkõige iseendast. Tugevusekultus algab sellest hetkest, kui sa ta endasse vastu võtad. Kuid tänapäeva Eestis on väga raske ilma tugevusekultuseta elada. Seda sellepärast, et väga paljudel eestlastel on tugev tugevusekultus. Selle positiivseteks tagajärjeks on Eesti (idu)ettevõtete edukus ja suur töökus, kuid negatiivseteks tagajärgedeks on kõige endast erineva ehk nii-öelda normaalsusest erineva vihkamine ning orienteeritus majanduslikule edule, märkamata looduse, kliima ja elukeskkondade hävinemist.
Tugevusekultusest lahti saamine
Tugevusekultusest läbi murdmine ei käi läbi tugevuse. Küll on aga selleks vaja üksjagu julgust – julgust tunnistada oma nõrkust.
Kui sa julged öelda, et vajad abi või et sa ei saa mingil hetkel üksi hakkama, siis ei maksa hakata end pidurdama selliste küsimustega nagu “Kuhu jäävad siis positiivsed kinnitused? Kui ma ütlen välja, et ei saa hakkama, siis sellega ju kinnistan oma seisundit?”
Siinkohal tuleks endale aru anda, kuidas toimib enesesisendus. Juhul, kui pöördud kaotsiläinud Mina Ise ülesleidmiseks terapeudi poole, sellega tunnistades, et ei tule selle ülesandega üksi toime, siis sellega sa mitte ei kinnista oma seisundit, vaid vastupidi – astud suure sammu selles suunas, et sellest vabaneda. Pöördudes terapeudi poole, annad Universumile märku, et oled teinud otsuse astuda uuele levelile, see on teade selle kohta, et senine viis elada ei ole sulle enam vastuvõetav ning sa viid sisse muudatused. Alateadvuses vabaneb justkui pind, selleks, et saaksid sinna anda uusi sisendeid.
Seevastu probleemi eitamine, oma tunnete ja küsimuste allasurumine hoiab sinu energiat kinni, laskmata sul edasi liikuda. Seega just abi vältides ning enda sees peituvaid küsimusi eitades kinnistame oma seisundit. Alateadvus suunab fookuse nagunii meid häirivale probleemile, ja kui üritame tahtejõuga probleemidest „üle olla“, siis justnagu korrutaksime pidevalt mantrat „mul ei ole midagi viga!“, mis kõlab alateadvuse keelde tõlgituna „midagi viga“.

Ettevaatust! Varisemisoht!

Igal asjal ja nähtusel siin ilmas on kaks otsa. Nii on ka tugevusekultus üheks polaarsuseks, mille teiseks otsaks on ohvrimentaliteet. Ohvrimentaliteedist tavatsetakse rääkida ja kirjutada sagedamini, sest see haagib meie ühiskondlike mudelitega paremini. Kirjeldused selle kohta, kuidas ohvrimentaliteeti ära tunda ja õpetused sellest vabanemiseks on inimestele arusaadavamad ja söödavamad just tänu tugevusekultusele.