Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

teisipäev, 9. aprill 2019

Konservatism, rahvuslik konservatism, liberaalne konservatism, kristlik demokraatia

Konservatism
Konservatism kujunes välja 18. sajandi lõpukümnendil vastuseisuna Prantsuse Revolutsioonile (sellest sündmusest tuleb blogis hiljem juttu) ja liberalismile.  Konservatismi loojaks peetakse ennekõike iiri poliitikut ja filosoofi Edmund Burke'i, kes sõnastas oma põhimõtted teoses "Reflections on the Revolution in France" ("Mõtteid Prantsuse revolutsioonist", 1790). Teoses rõhutas Burke, et muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Ta pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Tema arvates peaksid muudatused tulema ülevalt, valgustatud absolutismi või lihtsalt valitsuse initsiatiivi laadis, mitte aga valitsemisest mitte midagi teadva pööbli poolt. Burke leiab, et muudatused on küll paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida, revolutsioon seda aga ei suuda. Revolutsioon lõhub ka traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on aga tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali. Ta leiab, et just Inglismaal on kõik toimunud õigesti: on järk-järgult liigutud suuremate vabaduste poole, kuid samas on säilitatud monarhistlikud traditsioonid. (https://et.wikipedia.org/wiki/Konservatism#Konservatismi_voolud)
Konservatiivide arvates tugineb ühiskond traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile. Seepärast pooldavad nad stabiilsust ja ettevaatlikke, järkjärgulisi reforme. Kuigi kollektiiv (perekond, rahvus, kogukond, suguvõsa) on tähtsam kui üksikisik, ei tähenda see sugugi võrdsuse ülistamist. Pigem vastupidi - konservatiivid pooldavad sotsiaalsete erisuste säilitamist nii rahvuslikul kui ka varanduslikul alusel.
Majanduses on konservatiivid sarnaselt liberaalidele riigi sekkumise vastu ning eraomanduse ja mõõdukate maksude poolt. Erinevus seisneb, aga selles, et konservatiivid kaitsevad eeskätt rahvuslikku kapitali ja ettevõtjate huve. Nad suhtuvad tõrjuvalt avatud majandusruumi ning võivad pooldada kaitsetollide ja -kvootide kehtestamist. Näiteks ei toetanud Suurbritannia konservatiivsed valitsused euro käibelevõttu ega Euroopa Liidu ühist majanduspoliitikat.
Sotsiaalse heaolu tagamisel peavad konservatiivid esmatähtsaks traditsiooniliste koosluste - suguvõsa, naaberkonna, kirikukoguduse, seltside ja tööandja rolli. Kohusetundlikult tööl käiv inimene peaks teenima piisavalt, et kindlustada nii enda kui ka oma pere toimetulek. Riik maksab abirahasid ja toetusi peamiselt neile, kel puudub perekonna tugi. Tervikuna peaks riik tegelema pigem inimeste füüsilise turvlisuse kui sotsiaalse turvalisusega. Kohtusüsteemi ja korrakaitse arendamine on seetõttu ikka olnud konservatiivsete valitsuste prioriteet.
Konservatismi põhiideed:

Üldistavalt võttes võib konservatismile omaseks pidada järgmiseid põhimõtteid:

  • Traditsionalism tähendab ennekõike põhiväärtuste säilitamise ning järkjärguliste kontrollitud reformide teostamise vajalikkust. Vastu ollakse kiiretele reformidele, mis ühiskonda lagundavad, sest külvavad indiviididesse ebakindlust, kuna viimased ei suuda kohaneda kiirelt muutuvate oludega. Samuti ei ole inimene ise võimeline radikaalseks arenguks, sest puuduvad juhised kuidas peaks edasi toimima. Seega võib just traditsiooni ja aeglast arengut pidada konservatismi põhitunnuseks. Konservatiivne põhimõte on, et teha pigem natuke head, kui riskida teha palju halba, suurt heategu üritades. Konservatiiv peab traditsioone ja vanu institutsioone heaks mitte seetõttu, et nad on vanad, vaid vanaks seetõttu, et nad on head ja ajaproovile vastu pidanud. Ajalooline kogemus on väga oluline, sest on praktikas andnud tulemusi ja sellega saab reaalselt arvestada, mitte ei ole tegu hüpoteetilise mõttekonstruktsiooniga. Tähtis on ka eelarvamus (prejudice), see Burke’i termin tähistab kogemuse eelist mõistuse ees, kuna viimasel puudub praktikas toimunud alus, st isegi kui eelarvamus ei ole õige on ta siiski oluline, kuna ta eeldab millegi olnu põhjalt midagi oleva või tuleva kohta ja aitab seega inimesel elus orienteeruda. Konservatiivne mõtleja Leo Strauss on väljendanud seisukohta, et traditsioon peab eriti just õigustama mittetraditsioonilisi otsuseid, kuna traditsioon on allikaks, millest õppida, mis kätkeb endas möödunud põlvede akumuleerunud tarkust;
  • Inimolemuse ebatäiuslikkus – et inimene on egoistlik ja üksikuna saamatu, on tal vaja riigipoolset ühiskonnaelu korraldatust, mis kõige vabam on majanduses. Inimvõimed on piiratud, nad on ebaratsionaalsed, lisaks sõltuvad nad teistest inimestest ning keskkonnast ja kardavad seetõttu isolatsiooni ning eelistavad tuttavat olukorda;
  • Orgaaniline ühiskond – konservatiivide arvates vajavad inimesed ennekõike turvatunnet (isiklikku julgeolekut, aga ka ressursse äraelamiseks), mida suudab neile pakkuda vaid riik, mis on ühiskonnaelu paratamatu ning parim vorm; konservatiivid usuvad ka seda, et riik ja ühiskond saavad ning peavad inimesi õige loomusega isiksusteks kasvatama. Traditsiooniliselt näevad konservatiivid ühiskonda orgaanilisena, st sidusa terviku, mitte aga üksikindiviidide summana. Terviklik ühiskond eeldab ka terviklikke lahendusi probleemidele. Tervikuks seovad ühiskonna institutsioonid, näiteks kogukond, pere, kirik, rahvus ning inimeste vajadus sotsiaalse turvalisuse järele (kuulumisvajadus);
  • Käsitlus võimust on utilitaristlik: võimul peaksid olema need, kes toovad ühiskonnale suurimat kasu ehk annavad maksimaalseid ressursse; siit lähtub ka järeldus, et oluline on eraomand, kuna see tagab turvatunde ja ressursid igale indiviidile; omandi kasvatamine peaks olema võimalikult vaba, et saavutataks võimalikult suurt turvatunnet ja head elu;
  • Antikommunism – tulenevalt suhtumisest omandisse, ei saagi olla mingisugust tolereerimist kommunistliku ideoloogia suhtes. Kommunistlik ideaal on hingetu ja juurteta, see hävitab kõik inimliku ning viib ühiskonna loomuvastasesse seisundisse ja moraalsesse pankrotti. Kommunism täiel kujul tähendab konservatiividele „pühade“ institutsioonide nagu loomulik aristokraatia, eraomand, kogukond, kirik, ka perekond, hävitamist. Samuti on konservatismile moraal materialismist olulisem väärtus. Sotsialismi juures kritiseeritakse veel impersonaalset ja suurt bürokraatiat ning isikliku energia ja motivatsiooni pärssimist;
  • Hierarhia ja autoriteet – klassikaliselt on konservatiivid pidanud ühiskonda loomupäraselt hierarhiliseks, kus juhtkohal on need, kes on selle ära teeninud ja on juhtimiseks võimelised (igaüks ei ole võimeline olema hierarhia tipus ja kandma sellega kaasnevaid kohustusi ja vastutust). Eliit ei ole ainult loomulik, vaid ka vajalik, kuna keerukas orgaaniline ühiskond koos piiratud inimvõimetega vajab juhtima ainult parimaid. Sotsiaalne võrdsus ei ole saavutatav ega ka soovitatav. Stabiilne ja toimiv ühiskond eeldab, et igaühel on hierarhias oma koht ja kõrgemad tasandid on madalamatele autoriteediks, kelle suhtes tuleb üles näidata lugupidamist. Kui hierarhia ja autoriteet on ajale vastu pidanud, siis on nad ka austamisväärsed. Näiteks võib tuua traditsioonilised suhtepaarid, kus esmamainitu on teisele autoriteediks: lapsevanem–laps, õpetaja–õpilane, tööandja–töövõtja, valitsus–ühiskond. Siit ka konservatiivide reeglina negatiivne suhtumine ametiühingutesse, mis lõhuvad sotsiaalset korda. Samas on võimul ja autoriteedil piirid, st siit ei tohi kindlasti järeldada, et konservatism soosib piiramata tugevama õigusel põhinevat jõupoliitikat;
  • Moraal on kõige aluseks, ilma selleta poleks ettekujutust, mis on hea, mis halb, mis õige, mis vale ja milline oleks õiglane ühiskond. Ometi ei ole moraalinormidki universaalsed, vaid partikulaarsed (on üldkehtivad teatud kogukonna, nagu riik, rahvus või kultuuriruum lõikes), ent samas mitte relatiivsed. Tugev on seos kristlike väärtustega, millest tulenevalt on ka kirik institutsioonina Lääne konservatiividel väga väärtustatud, kuna just kristlus on peamisi moraaliväärtuste ja tõdede allikaid, millest tulenevad ka üldised põhimõtted ühiskonnaelu korraldamisel. Nii eitatakse homoseksuaalsust, pornograafiat ja abielueelset seksi, USA-s tugevamalt usule pühendunud ringkondades ka Darwini evolutsiooniõpetust. Autoriteet on Piibel. Sellest tuleneb ka vastuseis prostitutsioonile ja uimastitele – traditsioonilisedki seksuaalsuhted on moraalsed ainult abielupaari vahel, prostitutsioon lõhub ühiskonda ning usaldust ja hävitab moraali. Moraalist tuleneb ka elu pühaduse põhimõte, see tekitab vastuseisu abordile ja ka kloonimisele;
  • Perekond ja abielu on ühiskonna vundament, üks vanimaid institutsioone. Pere on ka ühiskonna miniatuurseks mudeliks, sellele peaks vastama ideaalühiskond. Kindel ja tugev perekond paneb aluse ka stabiilsele, tugevale ja sidusale ühiskonnale, olles laste esmaseks sotsialiseerijaks. Stabiilsete ja pikaajaliste peresuhete alus on abielu. Konservatiive iseloomustab vastuseis lahutustele;
  • Kogukond põhineb regionaalsel printsiibil, seob indiviide ja nende perekondi. Kristlikel demokraatidel on kogukond väga olulisel kohal, seevastu Thatcheri poliitika Suurbritannias oli pigem kohalikke omavalitsusi (kui kogukonna organisatoorseid vorme) nivelleeriv. Kogukond kui loomulik elukeskkond on tekitanud ka teatud väärtushinnanguid, mis on tuntud nn. „väikekogukondlike väärtustena“, mida võib pidada Ameerika konservatismi pärisosaks, aga, mis on omased ka konservatismile laiemalt. Sellised väärtused on naturaalsus ehk mittetööstuslikkus, heategevus, sotsiaalne-moraalne pieteet, tagasihoidlikus, mõõdukus – tasakaalukus, kokkuhoidlikus (eelkõige inimsuhete mõttes, aga ka majanduslikult), argipäevane elustiil aga ka rohkem inglasliku tagapõhjaga õiglus, iseseisvus, energilisus, jõulisus;
  • Töö on väärtus omaette ja ainus aktsepteeritav viis oma heaolu parandamiseks. Konservatiivse töö-austuse juured on osalt seotud ka protestantliku töö-eetikaga, mis tuleneb kristlikust moraalist. Töö pole ainult vahend rikastumiseks, vaid ka tingimus, et olla moraalselt täisväärtuslik inimene. Traditsiooniline, paljude arvates aegunud, ent siiani elujõuline vaade on, et mees on põhitöö tegija (palgasaaja) ning naise roll on kodutööd ja laste kasvatamine.
Konservatismi voolud:
Üldiselt jaguneb konservatism kaheks: autoritaarseks ja paternalistlikuks. Esimene on omane ebademokraatlikele, teine demokraatlikele riikidele. Autoritaarne konservatism oli levinum enne 20. sajandit, hiljem on see olnud mitme autoritaarse riigi ideoloogiaks (eriti Ladina-Ameerikas).
Konservatismiga lähemalt ja kaugemalt seotud konkreetsemaid poliitilisi voole on aga tunduvalt rohkem. 
(https://et.wikipedia.org/wiki/Konservatism#Konservatismi_voolud)
Kristlik demokraatia:
Kristlik demokraatia on konservatismi pehmem haru, mis kujunes välja Mandri-Euroopas II maailmasõja järel. Kristlik demokraatia pöörab rohkem tähelepanu heaoluriigile ja kodanikuühiskonnale. Leitakse, et turumajandus põhjustab liiga suurt majanduslikku ebavõrdsust ning riigi ja kolmanda sektori ülesanne on seda leevendada. Kristlik demokraatia on väga populaarne Saksamaal, kus sõjajärgsetel aastatel viidi ellu ka selle ideoloogia ühiskonnaideaal - sotsiaalne turumajandus (ühiskonnakord, mis ühendab endas vabaturumajanduse ning avaliku sotsiaalturva süsteemi.)
Kristlik demokraatia on konservatiivne poliitiline vool, mis püüab ühendada kristlikke moraaliprintsiipe sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, jõudes heaoluriigi kui keskteeni turumajandusliku kapitalismi ja sotsialismi vahel. Kristlik demokraatia ei ole üheselt seotud konkreetsete kristluse harudega, kristlik-demokraatlikke parteisid esineb nii protestantlikes kui ka katoliiklikes maades.
Euroopa Liidu poliitikas on kristlikul demokraatial oluline roll. Näiteks on Saksamaa üks traditsiooniliselt mõjukamaid parteisid Kristlik-Demokraatlik Liit, mida 2014. aasta seisuga juhib Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. Eestis on kristlikule demokraatiale suurtest erakondadest lähim Isamaa ja Res Publica Liit, väikeparteidest eelkõige Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, kuid vähemal määral ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (endine Rahvaliit). 
(https://et.wikipedia.org/wiki/Kristlik_demokraatia)
Rahvuslik konservatism:
Rahvuslik konservatism on poliitiline termin, mida kasutatakse peamiselt Euroopas, et kirjeldada konservatismi alaliiki, mis keskendub rahvuslikele huvidele rohkem kui tavaline konservatism, olemata samas oma lähenemiselt paremäärmuslik. Paljud rahvuskonservatiivid esindavad sotsiaalset konservatismi, pooldavad immigratsiooni vähendamist ja on Euroopas tavaliselt euroskeptikud.
Rahvusliku konservatismi iseloomulikeks joonteks on traditsioonilise perekonna ja ühiskonna sisemise stabiilsuse tähtsustamine.
Peale nende ühiste joonte võib rahvuskonservatiividel olla erinevates riikides väga erinevaid vaateid, mis sõltuvad kohalikest oludest. See kehtib eriti majandust puudutavates küsimustes, mille puhul rahvuskonservatiivide vaated võivad ulatuda plaanimajanduse pooldamisest kuni arvamuseni, et riik ei peaks üldse majandusellu sekkuma. Selle poolest erinevad rahvuskonservatiivid majanduskonservatiividest, kelle peamiseks prioriteediks on turumajandust toetava majanduspoliitika elluviimine.
Rahvusliku konservatismi kohta võib öelda, et see täidab poliitilise tühimiku peavoolu kuuluvate paremtsentristlike erakondade ja paremäärmuslaste vahel.
Rahvuslik-konservatiivsete erakondade hulka kuuluvad näiteks:


Rahvuslikku konservatismi esindab Eestis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
Samuti on ennast nimetanud rahvuslik-konservatiivseks erakonnaks Isamaa ja Res Publica Liit.[Ühenderakonna üks peamisi ideolooge Tõnis Lukas on öelnud, et seal saavad olla inimesed, kes tunnistavad, et Eesti on rahvusriik. See erakond on hakanud liikuma liberaalse konservatismi poole.
Rahvuslikku konservatismi esindasid ka Eesti Rahvuslik Liikumine ja internetiportaal Terve Mõistuse Sündikaat.
(https://et.wikipedia.org/wiki/Rahvuslik_konservatism)
Liberaalne konservatism:
Liberaalne konservatism on konservatismi alaliik, mille puhul "konservatismi" elemendid on kombineeritud "liberalismi" elementidega. Et need kaks väljendit on eri aegadel ja riikides olnud erineva tähendusega, võidakse liberaalse konservatismi all mõelda ka erinevaid asju.
Varem on politoloogias liberaalseks konservatismiks nimetatud vaba turumajandust pooldava majandusliku liberalismi kombineerimist konservatiividele omase austusega väljakujunenud traditsioonide, autoriteetide ja religiooni vastu. Selles tähenduses esindavad liberaalset konservatismi näiteks Jaapani Liberaaldemokraatlik Partei ja Austraalia Liberaalne Partei.
Nendes riikides, kus majanduslikku liberalismi peetakse traditsiooniliselt osaks konservatiivide vaadetest, nagu näiteks Ameerika Ühendriikides, on aga hakatud liberaalseks konservatismiks nimetama hoopis seda, kui konservatiiv näitab üles liberaalset suhtumist küsimustes, mis puudutavad moraali.
Eestis on liberaalse konservatismile lähedal Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liidu nn Res Publica tiib. Liberaalse konservatiivina on ennast määratlenud näiteks Kersti Kaljulaid.
(https://et.wikipedia.org/wiki/Liberaalne_konservatism)