Vana-Egiptus
Vana-Egiptuse esinduslikum periood kestis umbes 4. aastatuhande lõpust 2. aastatuhande lõpuni, mil piirkond sai välisvallutuste tallermaaks.
Kunstile on omapärane ta iseseisvus ja stabiilsus – põhilaadilt jäi see samaks kogu perioodi vältel. Kunst jaguneb arhitektuuriks ja kujutavaks kunstiks.
Vana-Egiptuse arhitektuur
Arhitektuuris on märksõnadeks püramiidid, mastabad ja templid. Esimesed ja teised on haudehitised ning arvatakse, et üks on teisest välja kasvanud: kuna vaarao matmispaik pidi olema mõistetavatel põhjustel suurejoonelisem, siis hakati asetama mastabasid üksteise peale. Püramiididest suurimad Gizas – Cheopsi, Chepereni ja Mykerinose – on kõik ehitatud Vana riigi ajal, hilisemad on pisemad.
Templeid ehitati jumalatele, selle moodustasid sissekäik, sammashoov, kuhu ka rahvas pääses, ning tagumised kinnised ruumid, kus vaid preestrid võisid toimetada.
Kui ka Vana riigi ajal olid templites sambad, leidsid nad Keskmise riigi ajal süstemaatilisemat kasutust. Vormilt olid nad protodooria stiilis, tõenäoliselt saadud nelinurksel sambalt järjest nurki ära lõigates, saavutades nelinurgast kaheksanurga, siis 16-nurga jne. Lisaks protodooria sammastele on egiptuse ehituskunstile omased veel lootos-, papüürus- ja palmsambad, mis jäljendasid vastavaid taimi. Nii nagu Vana-Kreekas moodustusid sambad baasist, tüvesest ja kapiteelist.
Uue riigi ajal – tänu poliitilisele võimsusele ja tihematele kultuurisidemetele – võeti Ees-Aasiast ja Kreetalt üle uusi elemente.
Üldmulje templitest on monotoonne, erksust lisavad vaid templi seinu ja sambaid katvad reljeefid ja hieroglüüfid.
Vana-Egiptuse kujutav kunst
Kujutava kunstist esinesid skulptuur ning reljeefi- ja maalikunst. Kuna viimased kaks olid väga lähedased – reljeefid olid väga madalad ja värvilised ning allusid koos maaliga samadele stiiliseadustele – käsitletakse neid koos pinnakunstina.
Pinnakunst oli väga selge ja ülevaatlik ning eksisteeris koos kirjaga. Valitsejaid kujutati kõige suurematena, seejärel ametnikke, väikseimaina aga lihtrahvast. Kuningad ja ametnikud olid alati egiptuse poosis: pea, käed, alakeha ja jalad külgvaates, õlad eestvaates.
Skulptuuris kujutati samuti enamasti valitsejaid ja pooside valik on piiratud: pea sirgelt püsti, istuval figuuril jalad üksteise kõrval, käed põlvedel, vahel üks rinnal; püsti seisval figuuril vasak jalg pisut ees, käed ripuvad alla, vahel hoidis üks keppi.
Skulptuuride valmistamise kunsti peeti väga oluliseks, sest muumia hävimise korral pidi just portreeskulptuur täitma hinge jaoks keha aset. Seepärast püüdsid kõik, kel vähegi võimalust, endast skulptuuri maha jätta. Skulptuure raiuti kivist, kuid on teada ka puitskulptuure, mis olid jõukohasemad vaesemale rahvakihile.
Teise kategooria moodustavad teeniate kujud, mida ülikuile hauda kaasa pandi. Nemad olid kujutatud märksa vabamas olekus, kuigi mõningane kangus on ka neile omane.
Iidse Egiptuse kunst sisaldas maale, skulptuure puit, kivi ja keraamika, joonised papüürus, usku, Ehted, elevandiuud, ja muud kunstimeedia. Sellel on iidsete egiptlaste sotsiaal-majandusliku staatuse ja veendumuste süsteemide elav esindatus.
Iidses Egiptuse keeles ei olnud sõna "Kunst ". Kunstiteosed teenisid sisuliselt funktsionaalset eesmärki, mis oli seotud religiooni ja ideoloogiaga. Kunsti teema muutmiseks oli selle püsivus. Seega, iidne Egiptuse kunst kujutas idealiseeritud, ebarealistlikku vaadet maailmast. Individuaalse kunstilise ekspressiooni traditsiooni ei olnud, kuna kunst teenis tellimuse säilitamiseks laiemat ja kosmilist eesmärki.
Iidses Egiptuse keeles ei olnud sõna "Kunst ". Kunstiteosed teenisid sisuliselt funktsionaalset eesmärki, mis oli seotud religiooni ja ideoloogiaga. Kunsti teema muutmiseks oli selle püsivus. Seega, iidne Egiptuse kunst kujutas idealiseeritud, ebarealistlikku vaadet maailmast. Individuaalse kunstilise ekspressiooni traditsiooni ei olnud, kuna kunst teenis tellimuse säilitamiseks laiemat ja kosmilist eesmärki.
