Ulatuslik ja rikas Burgundia riik oli soodsaks pinnaseks kunstidele ja muusikale. Kuna mandril tegutses palju inglasi, olid inglise ja prantsuse muusika tihedas kontaktis. Sedakaudu leviski tertsi- ja sekstiintervallide kasutamine Inglismaalt mandrile. 14. sajandil domineeris heliloojate loomingus ilmalik laul, 15. sajandil tõusis esiplaanile kirikumuusika. Esmakordselt kirjutati terviklikke missatsükleid ja polüfoonilisi hümne. Uus žanr oli ka Magnificat (Maarja kiidulaul). Madalmaade koolkonnal oli uudne muusikaline keel, kombineerides endas ars nova ratsionaalset kompositsioonitehnikat, inglise terts- ja sekstkooskõlasid, laulvat meloodiat ja imitatsioonilist polüfooniat (kaanon). 15. sajandi keskel kujunes muusikas normiks neljahäälsus. Tuntumad Madalmaade koolkonna heliloojad olid Guillaume Dufay, Josquin Desprez ja Orlando di Lasso.
Madalmaade koolkond (inglise keeles ka Franco-Flemish School, Netherlandish School, Burgundian School, Low Countries School, Flemish School, Dutch School või Northern School) on muusikas muusikastiil, mis ühendab aastatel 1420-1620 loodud renessanssmuusikat ja seda kirjutanud heliloojate kogum.
Madalmaade koolkonna keskuseks olid Burgundia Madalmaad ehk piirkond, mis osaliselt kattus tänapäeva Belgia, Hollandi, Luksemburgi ja Põhja-Prantsusmaaga. Aja jooksul levis Madalmaade koolkond ka mujal Euroopas.
Madalmaade koolkonna heliloojad kirjutasid eelkõige vaimulikku polüfoonilistvokaalmuusikat.
Madalaamade koolkonna põhilised muusikažanrid olid missa, motett ja ilmalik laul, mida Prantsusmaal nimetati šansooniks, Itaalias nimetati madrigaliks, Inglismaal nimetati song'iks ja Saksamaal nimetati Lied'iks.
Madalmaade koolkonna keskuseks olid Burgundia Madalmaad ehk piirkond, mis osaliselt kattus tänapäeva Belgia, Hollandi, Luksemburgi ja Põhja-Prantsusmaaga. Aja jooksul levis Madalmaade koolkond ka mujal Euroopas.
Madalmaade koolkonna heliloojad kirjutasid eelkõige vaimulikku polüfoonilistvokaalmuusikat.
Madalaamade koolkonna põhilised muusikažanrid olid missa, motett ja ilmalik laul, mida Prantsusmaal nimetati šansooniks, Itaalias nimetati madrigaliks, Inglismaal nimetati song'iks ja Saksamaal nimetati Lied'iks.
Madalmaade koolkonna muusika stiilimudel
Madalmaade koolkonna muusikas sulandusid nii eri maade kui ka eelnevate sajandite muusikalised saavutused. Lihtsustades võib öelda, et
Madalmaade koolkonna muusikas hakkas kasvama ka polüfoonilises faktuuris osalevate häälte arv. Aegamööda kujunes välja tänapäevane neljahäälne faktuur, milles hääli nimetatakse sopraniks, aldiks, tenoriks ja bassiks.
Muusikat esitati ühtaegu nii lauljate kui ka muusikainstrumentide poolt. Mõiste a cappella, mis tänapäeval tähendab laulmist ilma pillisaateta, tähendas tookord laulmist "koos kapelliga" ehk koos pillidega. Pillid võisid tookord kas dubleerida või asendada lauluhääli.
Madalmaade koolkonna imitatsioonilise polüfoonia olulisimaks kompositsioonimeetodiks kujunes kaanon.
Madalmaade koolkonna muusika stiilimudel ajaloolises arengus:
- Inglismaalt võeti muusika üldine heakõlaline harmoonia, milles hakati kasutama ka tertse ja sekste;
- Itaaliast võeti meloodia laulvus;
- Prantsusmaalt võeti ars novamuusikateoreetiline tipptase, võimekus käsitleda keerulisi rütme ja polüfoonilisistruktuure ning üldine ratsionaalne lähenemine heliloomingule.
Madalmaade koolkonna muusikas hakkas kasvama ka polüfoonilises faktuuris osalevate häälte arv. Aegamööda kujunes välja tänapäevane neljahäälne faktuur, milles hääli nimetatakse sopraniks, aldiks, tenoriks ja bassiks.
Muusikat esitati ühtaegu nii lauljate kui ka muusikainstrumentide poolt. Mõiste a cappella, mis tänapäeval tähendab laulmist ilma pillisaateta, tähendas tookord laulmist "koos kapelliga" ehk koos pillidega. Pillid võisid tookord kas dubleerida või asendada lauluhääli.
Madalmaade koolkonna imitatsioonilise polüfoonia olulisimaks kompositsioonimeetodiks kujunes kaanon.
Madalmaade koolkonna muusika stiilimudel ajaloolises arengus:
- Alates 1430. aastatest loobusid heliloojad järk-järgult isorütmikas kasutatavast suuremahuliste rütmimustrite täpsest kordamisest.
- suurvormis heliteoste fookus pöördus üha enam rooma-katoliku missa suunas. Missa varasem kolmehäälse faktuuri standard muutus: hakati kasutama vähemalt neljahäälset faktuuri, kusjuures vähemate häältega võisid olla ainult kontrastsed vahelõigud.
- meetrum muutus järk-järgult põhiliselt kaheosaliseks, st taktis hakkas üldiselt olema kaks lööki.
- eriti Ockeghemi muusikas ja eriti selle alumistes häältes meloodia ulatus laienes, hakates aegamööda hõlmama laulja kogu hääleulatust.
- varasema aja muusikaga võrreldes hakati vähem kasutama häälte ristumisi.
- järjest populaarsemaks muutus imitatsioon, st sama materjali ajalises nihkes kordamine eri häältes.
- vähenes keskajal tavaline muusikalise materjali kontrast eri partiides. Eri häältes olev materjal muutus üha sarnasemaks, mis viis kogu faktuuri suurema integreerituseni.
- varasemas muusikas kasutatud materjali intergreerimine uude muusikasse muutus järjest paindlikumaks.
- 1500-ndatel kaotasid heliloojate jaoks oma atraktiivsuse keskaja muusikale tüüpilised refrääniga lauluvormid: eelistati vabamaid poeetilisi vorme ja värskemat retoorikat. Näiteks Josquin hindas üha enam moteti tekstis sisalduvaid väljendusvõimalusi ning sel ajal loodud motettide arv, mitmekesisus ja muusikasse vormitud religioossete tekstide valik kasvas varasemaga võrreldes määratult.
- ilmalikus muusikas muutus ülekaalukamalt popolaarseks polüfooniline šansoon.
- kuigi kõik olulisemad heliloojad olid saanud vaimuliku koolituse ja teadlikud kirikulaadide modaalsest struktuurist, kasvas 16. sajandil hüppeliselt kromaatiliste helide kasutamine, mis vähendas helilaadide mõju.
- muusikapraktikas muutus tavaliseks terve rida selliseid meloodilisi ja harmoonilisi lahendusi, mis on omased pigem järgneva tonaalse ajastu duur-moll-süsteemis muusikale.
- madalmaade koolkonna heliloojate loomingus on täheldatavad ka paljude rahvuslike stiilide mõju. Näiteks Isaac sulatas oma loomingusse nii itaalia kui ka kontrastina saksa ilmalikku muusikat ning Josquin oli mõjutatud itaalia frottolast ja laudast.
- Josquinile järgnev põlvkond arendas Madalmaade koolkonna stiililist mitmekesisust veelgi. Näiteks Nicolas Gombert ja Jacobus Clemens jätkasid oma eelkäijate imitatsioonilist stiili. Faktuur muutus üha tihedamaks ning tavaliseks muutus viiehäälne faktuur. Rahvuslike traditsioonide asjatundjad olid ka Adriaan Willaert, Cipriano de Rore ja Jacob Arcadelt ning hilisemate meistrite seas kõige mitmekülgsem oli Orlando di Lasso.
- 1525. aastal sündinud põlvkonna hulgas omandasid järjest suurema kaalu Itaalia päritolu heliloojad.
- Itaalia mõju Madalmaade koolkonnale suurenes pidevalt ja 1600. aastaks olid just itaallased need, kellest kujunesid esimesed barokkheliloojad.
Madalmaade koolkonna heliloojad
Madalmaade koolkonna heliloojad jagatakse viide põlvkonda:
- põlvkond (1420–1450), millesse kuuluvad Guillaume Dufay, Gilles Binchois ja Antoine Busnois. Esimese põlvkonna heliloojate muusika stiil kujunes eelkõige inglise muusika mõjul. Näiteks 1442. aastal on luuletaja Martin le Franc kiitnud John Dunstaple'i jälgedes käinud Binchois and Dufay muusika inglise iseloomu (contenance angloise).
- põlvkond (1450–1485), millesse lisaks selle põlvkonna tuntumale esindajale Johannes Ockeghemile kuulusid ka Marbrianus de Orto, Loyset Compère, Johannes Prioris, Alexander Agricola, Firminus Caron, Guillaume Faugues, Johannes Regis ja Johannes Tinctoris.
- põlvkond (1480–1520), millesse lisaks selle põlvkonna tuntumale esindajale Josquin des Prez'le kuulusid Jacob Obrecht, Pierre de la Rue, Heinrich Isaac, Antoine Brumel, Antoine de Févin, Matthaeus Pipelare, Jean Richafort, Antonius Divitis.
- põlvkond (1520–1560), millesse kuulusid Nicolas Gombert, Thomas Crecquillon, Pierre de Manchicourt, Jacques Arcadelt, Cipriano de Rore, Adrian Willaert, Jean Courtois ja Jacob Clemens non Papa.
- põlvkond (1560–1615/20), millesse kuulusid Orlando di Lasso, Philippe de Monte, Jacobus Vaet, Jacob Regnart, Carolus Luython, Giaches de Wert, Giovanni de Macque ja Philippe Rogier.
