Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Agrotsönoos

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Agrotsönoos ehk agrobiotsönoos ehk agrofütotsönoos ehk kultuurtaimekooslus on kultuurtaimede kooslus.

Agrotsönoose moodustavad nii põllukultuurid, energiakultuurid kui ka kunstlikud heina- ja karjamaakooslused.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Fütotsönoos

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Fütotsönoos ehk taimekooslus (varasemas eesti keeles kasutatud ka vormi taimeühiskond) on taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes.

Taimekooslust iseloomustavad:

• kindel liigiline koosseis;
• struktuur – liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele;
• aastaajaline muutuste käik;
• pikaajalised muutused (suktsessioon);
• kasvukoht.

Fütotsönoosi uurib fütotsönoloogia ehk fütosotsioloogia, sageli tähendavad sama ka "taimeökoloogia" ja "geobotaanika".

Mutualism (majandus)

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mutualism (tuletatud ladina sõnast mutuum – 'vastastikune' või 'vahetus') on eraomandit kaitsev anarhistlik (s.t riigi ja partei ülemvõimu vastustav) ideoloogia, mis lähtub sotsiaalse turumajanduse mudelist ja vastustab kapitalistlikule majandusmudeli ebaõiglasi majandussuhteid, mis tulenevad kapitali eesõigustest (fiat- ja võlaraha), oligopolide ja monopolide turumanipulatsioonidest ning korrumpeerunud riigiametnike sätestatud õiguslikest piirangutest ja fiskaalpoliitilistest lahenditest.

Sõna "mutualism" märgib turumajanduslikus keskkonnas vabatahtlikul koostööl põhinevat ettevõtet või organisatsiooni, mille liikmed tegutsevad üheskoos mastaabiefekti saavutamiseks ja riskide maandamiseks ning teenitud tulu jaguneb töö- või osaluspanuse põhiselt. Mutualistlikul põhimõttel tegutsevad ettevõtted pakuvad erialateenuseid (advokaadi-, audiitori- jms bürood), investeerimisvõimalusi, vastastikust kindlustust jms usalduslikku suhet eeldavaid teenuseid.

Mutualismi kui individualistliku ideoloogia positsioon turumajanduse mudelis.

Mõiste tekkelugu

Selle mõiste võttis kasutusele prantsuse filosoof Charles Fourier (1772–1837), märkides oma 1822. aastal ilmunud kirjutises sõnaga mutualisme vastastikusel kasul põhinevat ühistegevust, mis toimub phalanx'ides (kommuun, millega inimesed ühinevad vabatahtlikult). 

Ameerikas võeti sõna "mutualist" kasutusele 1826. aastal oweniitide (Oweni õpetuse järgijad) aastatel 1825–1828 välja antud New-Harmony Gazettes. Inglismaal võttis sõna "mutalism" kasutusele kirjanik John Gray oma 1825. aastal peetud avalikus loengus inimlikust õnnest. See avaldati trükitud tekstina Ameerikas aasta hiljem, kusjuures sellele lisati eessõna ja Pennsylvania osariigis Vally Forges asutatud Friendly Association for Mutual Interestsi põhikiri. Aasta hiljem rajati samasugune organisatsioon Ohio osariigis Kendalis. 

Josiah Warreni poolt kasutusele võetud ajaraha

Praktikas rakendas mutualismi põhimõtet Ameerikas Josiah Warren, kes asutas Cincinnati Ajapoe (tegutses aastatel 1827–1830), millest sai kaupu osta „ajarahaga“. Ajaraha oli alternatiivraha, millega tööandjad maksid tehtud töö eest. 1847. aastal rajas Warren Utoopia nimelise asunduse, mis põhines eraomandil ja turumajandusel, milles vahetusmeediumina kasutatid samuti ajaraha. Projekt toimis 1875. aastani vaatamata kodusõjale ning üldisetele majandusraskustele ja kaubapuudusele ümbruskonnas. Koostöös Stephen Pearl Andrewsiga asutas Warren veel teise samasuguse asunduse New Yorgi osariiki Long Islandile, mis toimis 1860. aastani. 

Prantsusmaal organiseerusid väikeettevõtjad peale tsunftikorra likvideerimist, industriaalse revolutsiooni käigus domineerivate kapitaliühingute vastu, vastastikuse toetuse seltsideks (Sociétés de secours mutuel), mis oli ainus juriidiliselt lubatud organiseerumise vorm, mille raames töötajad võisid teha koostööd. Sellest tulenevalt hakati neid nimetama mutualistideks. Tuntuim selline oli 1827. aastal Lyonis asutatud kodukudujate ühendus, mis mängis kandvat rolli 1831. aasta siidikudujate ülestõusuajal, mille loosungiks sai sõnum: „Ela tööl või sure lahingus“.

Teoreetiline käsitlus

Pierre Joseph Proudhon, mutualismi teoreetik

Pierre-Joseph Proudhon (1809–1865), prantsuse filosoof ja poliitik ei tunnistanud sotsialistlikku riigikorda, milles partei või riigiametnikud juhivad ühisomandit plaanimajanduse põhimõttel. Mutualism oli temal versioon anarhismist, mille põhirõhk asetub majanduslikel uuendustel.

Oma töödes idealiseeris ta spontaanseid turumajanduslikke suhteid, mis põhinevad vabal tahtel ja vastastikusel kasul. Tema suhtumine omandisse oli kahetine ja see väljendus meemis: Omand on vargus, Omand on vabadus, Omand on võimatu. Näiliselt vastuoluliselt eristas ta siiski kahte erinevat omandi vormi:

• Omand: näiteks maa, mis on anastatud vägivallaga või kapital, mis on omandatud pettusega tuleb üle anda avalikku huvi esindavale institutsioonile;
• Omand, mis on loodud tööga kuulub selle loojale, kuid seda ei saa kasutada teiste töö viljade omandamiseks. Omandit, mida inimene ei vaja, tuleb vahetada millegi vastu, mida ta selle senine omanik vajab või anda avalikku kasutusse.

Proudhon leidis, et turumajandus põhineb toodete vahetamisel lihtsa väärtusseaduse põhimõttel, milles osapooltel on võrdne vabadus tehinguga nõustuda või sellest keelduda. Ta propageeris ühistulist ettevõtlusvormi (s.h panganduses) ja rahasüsteemi, milles tootjatel on võimalik saada krediiti tootmisvahendite hankimiseks, kusjuures intressimäär oleks 0,25–0,5% (halduskulude katteks). Samuti propageeris ta vastastikuse põhimõttel toimivat kindlustussüsteemi. Suurettevõtetes töötavatele palgatöölistele soovitas ta sõlmida tööandjatega vastastikusel kokkuleppel põhinevaid kollektiivlepinguid. Riigikorralduses pooldas ta konföderalismi, subsidiaarsusprintsiipi ja võimude lahusust ning sõltumatut kohtuinstitutsiooni. Tema maksiim „Anarhia on kord“ inspireerituna sündis anarhismi sümboliks kujunenud sümbol: ringjoonega ümbritsetud A-täht. 

Proudhoni õpetuste järgijad ühinesid I Internatsionaaliga ja vastustasid selles algselt marksiste, kuid 1868. aastal III kongressi järel ühinesid anarhokollektivistidega.

Charles Anderson Dana (1819–1897), ameerika riigiametnik ja ajakirjanik, ajalehe New York Tribune peatoimetaja aastatel 1841–1862. Ta kirjutas palju artikleid, mis tutvustasid ja propageerisid mutualismi põhimõttel toimiva vabapanganduse ideed. Anarhist Benjamin Tucker (1854–1939) kogus need artiklid kokku ja andis 1896. aastal välja raamatuna „Proudhon ja tema Rahvapank“ (Proudhon and His Bank of the People).

William B. Greene (1819–1878) ameerika sõjaväelane ja riigitegelane, kellest sai Proudhoni mõjul tõttu Ameerika mutualistliku vabapanganduse propageerija kas sai tuntuks oma teosega „Mutual Banking“, milles propageeriti intressita laenu ja vabapanganduse mudelit. 1850. aastal algatas ta Massachusettsis rahvaalgatuse, mis esitas osariigi Ülemkogule ettepaneku asutada mutual pank. Peale ettepaneku ärakuulamist ja pikka arutelu andis Panganduskomisjon lühida teate: „Lükata tagasi“. (The Radical Deficiency of the Existing Circulating Medium, 1857). Greeni mõtted mõjutasid anarhistliku ajakirja Liberty toimetajat Benjamin Tuckeri. 

Ezra Heywood (1829–1893), ameerika anarhoindividualist asutas 1872. aastal ajakirja The Word, mis järgneva 20 aasta jooksul propageeris mutualismi ideoloogiat ja tegi koostööd anarhoindividualistlike ringkondadega. 1877. aastast hakkas ta välja andma kvartaalset väljaannet Radical Review (ilmus vaid neli numbrit) ning 1881. aastal ajalehte Liberty (ilmus kuni 1908. aastani) ning oli populaarne ka Euroopas.

Francisco Pi y Margall, katalaanist anarhist

Francisco Pi y Margall (1824–1901), katalaani filosoof ja riigitegelane, Hispaania I Vabariigi president (1873) tõlkis Proudhoni tööd ja propageeris mutualismi ideed ladinakeelses maailmas.

Kevin A. Carson (s 1963), ameerika politoloog uuris mutualismi arengut ja andis 2007. aastal välja raamatu „Studies in Mutualist Political Economy“. Selles kritiseeris ta marginalistide töö väärtuse teooriat ning väitis, et paljud mutualistid on loobunud töö väärtuse teooria algupärase põhimõtte järgmisest ja väldivad sotsiaalse mõiste kasutamist. Tema eesmärgiks oli taastada anarhoindividualismi majandusõpetuse aluseks olev mutualistlik poliitökonoomia, lisades sellele viimase saja aasta kasulikud kogemused ja vormistada sellest õpetus, mida rakendades saame me lahendada 21. sajandi majandusprobleemid. Oma töös esitab ta ka väite, et praegune kapitalistlik majandusmudel on võimalik vaid tänu feodalistlikele traditsioonidele ja riigibürokraatia sekkumisel majandusprotsessidesse ning just see sekkumine välistab vabaturu arengud.  Carson leiab, et rikkuse ebaproportsionaalne kontsentreerumine on võimalik vaid seetõttu, et riik on andnud valitud isikutele raha emiteerimise monopoli, piiranud teiste vabadusi patendi-, litsentsi- ja fiskaalpoliitiliste meetmete rakendamisega ning keelanud töötajatel ja tarbijatel ühineda oma huvide kaitseks.

Mutualism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mutualism on kahe eri liiki organismi vaheline suhte tüüp ökosüsteemis, millest mõlemad liigid saavad kasu (näiteks suureneb nende elumus).

Sarnane organismidevaheline suhe on ka protokooperatsioon, kus liikidevaheline suhe on ajutine ja fakultatiivne.

Mutualism mängib võtmerolli ökoloogias ja evolutsioonibioloogias. Näiteks on mutualistlikud suhted olulised maismaaökosüsteemi talitlemiseks, sest 90% taimedest sõltub suhtest seente mükoriisaga, kuna see varustab taime anorgaaniliste ühendite ja mitmete mikroelementidega. Vaatamata selle suhte tüübi olulisusele on see võrreldes teiste liikidevaheliste suhetega (näiteks kiskluse ja parasitismiga) pälvinud ajalooliselt märksa vähem tähelepanu.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Protokooperatsioon

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Protokooperatsioon on kahe liigi vaheline ajutine ja fakultatiivne suhe, mis on mõlemale osapoolele kasulik.

Parasitism

Parasitism ehk nugilisus (kreeka parasitos 'nugiline, kõrvaltoitlustuja') on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; üks variant organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit, nugiline) kasutab teist organismi (peremeesorganismi, peremeest) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms.

Parasitism hõlmab laialdase ampluaa võimalikest organismidevahelistest suhetest. Biotroofne parasitism (mis ei põhjusta peremeesorganismi surma) on looduses laialdaselt levinud. Sõltuvalt defineerimisest võib öelda, et ligi pool kõigist loomaliikidest elavad vähemalt mõne oma elutsükli parasiidina. Ka taimede ja seente puhul on parasitism väga sagedane nähtus. Peaaegu kõik vabalt elavad loomad on peremeheks mõnele parasiidile.

Parasitismi on teaduskirjanduses varem iseloomustatud kui suhet, mille puhul üks organism saab üksnes "kasu", teine aga üksnes "kahju". Selline lihtsustatult teleoloogiline interpretatsioon ei ole vastavuses tänapäevase ökoloogiaga. Organismidevahelised suhted on osutunud märksa keerulisemateks. Nagu teisteski kooselusuhetes, ei ole võimalik ka parasitismi puhul alati absolutiseerida "kasu" või "kahju". Tüüpiliseks näiteks tuuakse enamasti immuunsus, mis parasiitse infektsiooni järel peremeesorganismi tugevdab ja nii talle hoopis "kasulikuks" osutub.

Parasitism on lähedane kooselutüüp kommensalismile, mille korral suhe on ühele liigile vajalik ja kasulik, teisele aga neutraalne.

Parasitismi liigid

• Ektoparasitism – parasiit elab peremeesorganismi pinnal või läheduses. Ektoparasiitideks liigitatakse ka loomade seedetraktis elavad organismid. Tüüpilisteks ektoparasiitideks on näiteks soojavereliste loomade verd imevad putukad.
• Endoparasitism – parasiit elab peremeesorganismi kudedes või rakkudes. Endoparasiitide hulka kuuluvad paljud bakterid ja viirused.
• Fakultatiivne parasitism – parasiit on võimeline elama ja paljunema ka ilma peremeesorganismita.
• Obligatoorne parasitism – parasiit vajab peremeesorganismi vältimatult. Enamasti on sel puhul tegemist parasiitse eluvormiga, mis on täielikult kohastunud peremeesorganismiga. Tuntuimad näited on mitmesugused soolenugilised (laiuss, paeluss, solkmed jmt).
• Ajutine parasitism esineb vaid organismi(de) elu teatud perioodidel või teatud elutsüklitel.
• Alalise parasitismi puhul elavad organismid kogu elu koos.
• Nekrotroofne parasitism – parasiit (parasitoid) põhjustab oma elutegevusega peremeesorganismi surma, olles enamasti võimeline iseseisvalt edasi elama.
• Biotroofne parasitism ei põhjusta peremehe surma; peremehe surma korral pole parasiit võimeline enam iseseisvalt edasi elama.
• Sotsiaalne parasitism hõlmab mitmesuguseid organismidevahelisi suhteid:
  • Kleptoparasitismi puhul üks organism "varastab" või "röövib" teis(t)e organismi(de) poolt püütud või ettevalmistatud toitu, isendeid, mune vm. Kleptoparasitismi üheks liigiks on pesaparasitism, mida esineb lindudel. Paljud käolised munevad salaja oma munad teiste lindude pesadesse ja lasevad need seal välja haududa ning pojad üles kasvatada. Mitmete ühiseluliste kiletiivaliste liigid "varastavad" või "röövivad" teiste liikide pesadest tööisendeid ning rakendavad need "tööle" oma pesades.
  • Petuparasitismi puhul on parasiidi omadused sarnased peremeesorganismi elutegevuseks või paljunemiseks vajalike organismide omadustega, kuid petuparasiit neid peremehe vajadusi ei rahulda. Nii näiteks on mõned putukad ja linnud võimelised korjama taimede õitelt nektarit ilma neid tolmeldamata. Mõned klorofülli kaotanud taimed (mükoheterotroofid) moodustavad teiste taimede juurtel sarnaselt seentega
  •  mükoriisataolise moodustise.

Kohastumus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Kohastumus on bioloogias organismi anatoomiline struktuur, füsioloogiline protsess või käitumisjoon, mis on kujunenud loodusliku valiku tulemusena (kohastumise käigus) ning suurendab tõenäosust saada rohkem järglasi.

Ka organismide kohta saab öelda, et nad on oma keskkonnaga kohastunud.

Kohastumuste seletamine on olnud loodusteaduses ja loodusfilosoofias põhjapanevaks probleemiks. Enne 1859. aastat, kui Charles Darwin avaldas teose "Liikide tekkimine", võeti kohastumuste olemasolu kas lihtsalt teadmiseks või omistati selle tekitamine jumalale.

Darwin kogus palju tõendeid organismide evolutsioonilise päritolu kohta ning andis evolutsioonile seletuse loodusliku valiku teooria näol. Sellega nihkus kohastumuste ja looduse plaanipärasuse probleem täielikult loodusteaduse pädevusse. Ta asendas teoloogilise teleoloogia teadusliku teleoloogiaga.

Kohastumine

Kohastumine (ehk evolutsiooniline adapteerumine) on organismirühmade pöördumatu otstarbekohane ümberkorraldumine, sealhulgas sobitumine uute elamistingimustega. Kohastumine on seotud geneetiliste muutustega.

Kohastumise tulemusel tekivad organismidel kohastumused.

Ökoloogiline sobitumine

Ökoloogiline sobitumine (inglise keeles ecological fitting) on koosluse moodustumise protsess, kus organismid paigutuvad kooslusse lähtuvalt sobivusest seal olevate teiste liikide ja tingimustega.

Ökoloogiline sobitumine eristub evolutsioonilisest kohastumisest, mille kohaselt koosluse moodustavad koevolutsioneerunud liigid.

Mõiste võttis kasutusele Daniel Janzen 1985. aastal. Varem on sarnast mõistet kasutanud Jakob von Uexküll (saksa keeles Einpassung, eristades seda evolutsioonilisest kohastumisest – Anpassung).

Planktoni paradoks

Planktoni paradoks ehk vetikaparadoks ehk Hutchinsoni paradoks (inglise plankton paradox) on vastuolu, kus vaatamata piiratud ressurssidele (nt valgus, mineraaltoitained), esineb rikkalik planktoniorganismide koosseis. Paradoksile pööras esimesena tähelepanu USA limnoloog George Evelyn Hutchinson.

Planktoni paradoksi teeb vastuoluliseks see, et konkurentsi välistamise reegli (Gause reegel) järgi peaks kahest liigist, kel on sarnased ressursinõudlused, ellu jääma üks, mitte mõlemad. Fütoplanktoni suur mitmekesisus on aga nt mingis veekogus sarnastest ressursinõudlustest hoolimata (nt valgus, nitraadid, fosfaadid, ränihapped, 

raud) suur.

G. E. Hutchinson püüdis paradoksi seletada selliste tegurite nagu valguse või vee turbulentsi püstgradiendi olemasoluga, sümbioosi või kommensalismiga, valikulise kisklusega (inglise differential predation) või alaliselt muutuvate keskkonnatingimuste kaudu. Hilisemad tööd on välja toonud, et paradoksi saab selgitada suurussõltuva herbivoorsuse (inglise size-selective grazing), ruumilis-ajalise heterogeensuse, veekeskkonna fluktueerimise kaudu. Üldisemas plaanis on mõned teadlased välja pakkunud, et ökoloogilised ja keskkonnategurid muutuvad alaliselt ning planktoni asustatavates elupaikades ei saa kunagi tekkida tasakaal, kus üks liik on pikemat aega ainueelises.