Ebolaviirused

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Ebolavirus (lüh EBOV) on viiruseperekond.

Ebolavirus
Ebolavirus elektronmikroskoobiga
Taksonoomia
Riik	Viirused Virus
Selts	Mononegavirales
Sugukond	Filoviirused Filoviridae
Perekond	Ebolavirus

Sisukord

Klassifikatsioon

Perekonda liigitatakse järgmised viiruseliigid:

• Zaire Ebola viirus (ZEBOV; ka EBOV)
• Taï Forest ebolavirus (TAFV) – Tai metsa ebola viirus (varem Elevandiluuranniku ebola viirus)
• Sudan ebolavirus (SEBOV) – Sudaani ebola viirus
• Reston ebolavirus (REBOV) – Restoni ebola viirus
• Bundibugyo ebolavirus (BEBOV) – Bundibugyo ebola viirus.

Kirjeldus

• Miinusahelaline RNA-viirus – (-)ssRNA
• viirusel on 7 geeni
• virioon: 970 nm pikkune, kiudjas, diameeter 60–80 nm
• lipiidkestaga.

Nakkavus

Väljaspool organismi on viiruseliigid tavatemperatuuridel nakkusohtlikud mitmeid päevi, –70 °C on viiruseosakesed üsna stabiilsed.

Nakatumisvõime väheneb ultraviolettkiirguse ja gammakiirguse toimel.

Rakukultuurides on ebolaviirused võimelised nakatama mitmete imetajate rakke, kuid ei ole paljunemisvõimelised (katsete alusel) lindude, roomajate, kahepaiksete ja lülijalgsete rakkudes.

Patoloogia

Perekonda liigitatud viirused (va Reston) võivad inimestel tekitada hemorraagilist viiruspalavikku.

Bioloogilise relvana

Laboratooriumides töödeldavad Ebola viiruse tüved on klassifitseeritud bioloogiliste relvade 4. kategooriasse.

Hiirte katse viirusena

USA 4. kategooria turvalaboris läbi viidud katsed, mille käigus nakatati hiiri spetsiaalselt hiirte tarbeks muundatud Ebola viiruse tüvega, võivad indikeerida geenide osalust Ebola viirusnakkuse ja hiirekeha elundisüsteemide võimes viiruseosakeste liikumisele vastu panna – letaalse lõppega nakkuse korral on Ebola viiruse osakestel tendents (kalduvus, soodumus) aktiveerida geene, mis soodustavad veresoonte põletikku ja rakkude surma, tervenenud hiirtel aga oli geenikombinatsioon, uurijate arvates, soodne ja viiruseosakesed aktiveerisid geene, mis kontrollivad veresoonte reparatsiooni ja nakkuse levikule ebasoodsat toimet avaldavate immuunrakkude tootmist.

Lastehalvatus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Lastehalvatus ehk poliomüeliit on valdavalt lastel esinev neurotroopne infektsioonhaigus, mida põhjustab enteroviiruste hulka kuuluv polioviirus. Oma klassikalises vormis väljendub lastehalvatus seljaaju alfamotoneuronite hävinemise tagajärjel lihaste halvatusena.

Pikka aega oli lastehalvatus kardetumaid vastsündinute ja väikelaste nakkushaigusi. Tänapäeval esineb lastehalvatust ka üle 15 aasta vanustel noorukitel.

Poliomüeliidi all võidakse silmas pidada ka eksperimentaalset poliomüeliiti katseloomadel.

Sisukord

Peiteaeg

Peiteaeg on varieeruv ja võib olla 5–35 päeva, keskmiselt 7–14 päeva.

Sümptomid

Umbes 90% nakkusjuhtudel sümptomid ei avaldu.

Kergematel juhtudel kulgeb haigus palaviku, pea-, kurgu- ja kõhuvaluga.

Tüsistused

• atelektaas
• cor pulmonale
• halvatus
• hingamisseisak
• kopsuödeem
• kopsuembol
• kopsupõletik
• kuseteede põletikud
• kusekivitõbi
• Pehmete kudede ja luustiku deformatsioonid
• kõrgrõhk
• surm.

Umbes 1% juhtudest siseneb viirus kesknärvisüsteemi, mis võib lõppeda lihastoonuse vähenemise ja halvatusega. Halvatus võib olla erinevat tüüpi sõltuvalt kahjustatud närvidest. Kõige sagedasem on ühepoolne, eriti jalgu haarav halvatus. Hingamislihaste halvatus võib lõppeda surmaga.

Esinemine ja hädaolukord

2008. aastal registreeriti maailmas üle 1600 lastehalvatuse juhu 17 riigis. Eestis ei ole alates 1962. aastast lastehalvatust esinenud. 1958. aasta ägeda epideemia ajal oli Eesti esimene piirkond Nõukogude Liidus ja maailmas, kus rakendati kogu elanikkonna vaktsineerimist poliomüeliidi vastu.

Mais 2014 kuulutas WHO seoses polioviiruse massilise rahvusvahelise levikuga välja rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealase hädaolukorra.

Ajalugu

Esimest korda kirjeldas lastehalvatust eraldi haigusena Jakob Heine 1840. aastal. Polioviiruse avastasid 1908. aastal Austria arstid Karl Landsteiner ja Erwin Popper.

20. sajandil oli poliomüeliit üks kardetumatest lastehaigustest. 1950. aastatel välja töötatud vaktsiinid on aidanud epideemiaid vähendada.

Eestis oli viimane lastehalvatuse puhang 1958. aastal, kui haigestus ligi 1000 inimest. 1959. aastal alustati lastehalvatuse vastast lausvaktsineerimist, mis kestis kaks aastat. 1961 registreeriti viimane lastehalvatuse juhtum ning Eestist sai esimene lastehalvatusest vaba piirkond maailmas.

Polioviirus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Polioviirus (inglise poliovirus) on viirus, mida peetakse lastehalvatuse tekitajaks inimestel ja eksperimentaalselt ka mitmetel teistel imetajatel.

Polioviirus
Taksonoomia
Riik	Viirused
Sugukond	Pikornaviirused Picornaviridae
Perekond	Enteroviirus
Liik	Enterovirus C
Alamliik	Polioviirus

Varem on laste seljaajuhalvatuse tekitaja viirus kandnud ka nimetust neurotroopne ultraviirus.

Sisukord

Klassifikatsioon

Polioviirusel klassifitseeritakse tänapäeval kolm serotüüpi: PV1, PV2, ja PV3.

Morfoloogia ja kirjeldus

• Genoom: üheahelaline RNA-viirus 7500 nukleotiidiga;
• Kapsiid: ikosaeedriline ja koosneb neljast valgust VP1, VP2, VP3 ja VP4. Tugev valkkest peab vastu ka mao happelises keskkonnas;
• arvatakse, et inimesel seostub spetsiaalse PVR:CD155 valguretseptoriga;
• looduslikult siseneb rakku rakuretseptor-vahendatud endotsütoosi teel;
• 4–6 tunni jooksul "omastab" polioviirus raku normaalse valkude sünteesimise nii, et rakk hakkaks tootma uusi viiruseosakesi (10 000 – 100 000);
• polioviirus võib lümfi kaudu levida kõikjale peremeesorganismis;

Reservuaarid

Viiruse looduslikuks reservuaariks on harilikult inimesed.

Elulemisvõime ja paljunemine

Polioviirus säilitab virulentsuse mitme kuu vältel ka väljaspool peremeesorganismi: vees kuni 100 päeva ja roojas kuni 6 kuud. Polioviirus talub hästi külmutamist (laboritingimustes säilib viirus aastaid).

Varem (1957) on viirust tuvastatud ka toiduainetes, piimas ja võis.

Arvatakse, et polioviirus hävib kuumutamisel, keetmisel, kuivatamisel, ka UV-kiirguse ja formaldehüüdi sisaldavate desinfitseerivate vahendite toimel.

Polioviirus siseneb organismi küll enamasti epiteelkudede kaudu, kuna viirus asub tervete, haigete inimeste ja rekonvalestsentide nina limaskestal. Soolte kaudu siseneb polioviirus vistseraalsete närvikiudude kaudu ganglionidesse ja seljaajusse. Sealt liigub viirus (oletati varem) lümfiteede kaudu rakuvälises ruumis ja perifeersetes närvides olevate veresoonte kaudu seljaajju ning tekitab seal lümfotsütaarset põletikku. Põletiku tagajärjel arenevad rakkude nekroosid, neurogliia vohamine, sklerootilised ja atroofilised protsessid. . Arvatakse, et paljuneb viirus lümfisüsteemi kudedes ja närvisüsteemi rakkudes (sh motoneuronid).

Lastehalvatus inimestel

Polioviirused on obligatoorsed intratsellulaarsed parasiidid, kes võivad vastuvõtlikele inimestele üle kanduda kas fekaal-oraalse või oraalse kontakti kaudu, ja lastehalvatust põhjustada.

Laste seljaajuhalvatuse aluseks on seljaaju eessarvede ja ka peaaju osade osaline kahjustus..

Raskekujuline müasteenia inimestel

Mõnede raskekujulist müasteeniat põdevate müasteenikute tüümuses on tuvastatud polioviirusega nakatunud makrofaage.

Biomeditsiin

Polioviiruse kunstlikuks reservuaariks on inimeste poolt loodud laboratooriumid ja 'elavat' metsikut polioviirust sisaldavad preparaadid.

1908. avastasid Karl Landsteiner ja Erwin Popper polioviiruse.

1948. aastal avastas dr John Franklin Enders koos kolleegide dr Thomas Huckle Welleri ja dr Frederick Chapman Robbinsiga, et külmikust võetud polioviirus kasvas hästi imikutelt kirurgiliste protseduuride käigus eemaldatud neerukudedel. Hilisemad katsed näitasid, et viirus kasvas ka aju-, naha-, lihas- jt kudedes. Nimetatud doktorid said oma avastuse eest 1954. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.

Patogeense biopreparaadina

Kinnitamata andmetel on Nõukogude Liidus püütud valmistada ka polio- ja Ebolavirus'e geneetiliselt muundatud "hübriidviirust" Ebolapox, mida oleks võimalik kasutada biorelvana.