Amensalism on kahe erineva liigi vaheline suhe, kus üks liik (inhibiitor) takistab või pidurdab teise liigi (amensaali) olelust, saamata ise sellest kasu või kahju. Amensalism on üks liikide kooselu tüüpidest ökosüsteemis.
Näiteks esineb amensalismi bakterite suhetes, kus ühe organismi metabolismi käigus vabanevad keemilised ained, mis mõjuvad teisele organismile kahjulikult.
Amensalismi vormiks on allelopaatia, kui näiteks ühe taime juureeritised on pärssiva toimega teise taimeliigi kasvule.
Fakultatiivne parasiit ehk fakultatiivparasiit ehk parasitoid on parasiit, kes on võimeline elama ka ilma peremeesorganismita.
Fakultatiivsed parasiidid on paljud seeneliigid, näiteks perekond külmaseen, mille liigid parasiteerivad elavatel puudel, kuid puu surma korral ei sure ise.
Mutualism on kahe eri liiki organismi vaheline suhte tüüp ökosüsteemis, millest mõlemad liigid saavad kasu (näiteks suureneb nende elumus).
Sarnane organismidevaheline suhe on ka protokooperatsioon, kus liikidevaheline suhe on ajutine ja fakultatiivne.
Mutualism mängib võtmerolli ökoloogias ja evolutsioonibioloogias. Näiteks on mutualistlikud suhted olulised maismaaökosüsteemi talitlemiseks, sest 90% taimedest sõltub suhtest seente mükoriisaga, kuna see varustab taime anorgaaniliste ühendite ja mitmete mikroelementidega. Vaatamata selle suhte tüübi olulisusele on see võrreldes teiste liikidevaheliste suhetega (näiteks kiskluse ja parasitismiga) pälvinud ajalooliselt märksa vähem tähelepanu.
Kommensalism on eri liiki organismide kooselu vorm, liikidevaheline suhe ökosüsteemis, milles üks osapool saab kasu ning teisele osapoolele on see kooselu kahjutu, erilist kasu toomata (näiteks samblik ja puu).
Näiteks elab mardikas sipelgapesas ja saab sealt kaitset ja toitu, aga sipelgad ei saa sellest midagi, kui mardikas nende pesas elab.
Kommensalism - on ühele liigile kasulik, teisele pole sellest kooselust kasu ega kahju. Kommensiaalid on näiteks haiga kaasas rändav imikala, kes imeb end hai naha külge.
Eri organismide kooselu ja omavahelised suhted on väga erinevad. Organismid on kohastunud taluma erinevaid ilmastikutingimusi ja käituma vastavalt sellele, kuidas on neile kõige kasulikum või kõige vähem kahjulikum.
Sümbioos - on erinevate liikide isendite kasulik kooselu, mis on kujunenud evolutsiooni jooksul. Looduses ei saa ükski liik elada nii, et ta teist liiki organismidega kokku ei puutuks. Selline üksteisega kõrvuti elamine on mõjutanud bakterite, seente, taimede ja loomade elu väga mitmel viisil: mõnedele organismidele kasulik, teistele kahjulik. Kooselu on arenenud ka selliselt, et mõned liigid on hakanud üksteise olemas olust sõltuma, sest nad ei saa enam ilma teine teiseta elada. N: Meriroos ja erakvähi vahel on kujunenud vastastikku kasulik kooselu nõnda, et roos kaitseb vähki vaenlaste eest, vähk jätab roosile oma toidujäänuseid.
Joonis. Sipelga ja lehetäi vahel on sümbioos (http://www.redbubble.com/people/darrenjan/works/2741083-ant-aphid-symbiosis)
Kommensalism - on ühele liigile kasulik, teisele pole sellest kooselust kasu ega kahju. Kommensiaalid on näiteks haiga kaasas rändav imikala, kes imeb end hai naha külge.
Parasitism - mõned organismid elavad teiste arvel, neid nimetatakse parasiitideks. Neid, kelle arvel parasiit elab, nimetatakse peremeesorganismideks ehk peremeesteks. Taimedel elavad parasiidid. Looduses leidub ka selliseid parasiite, kes kasutavad teist looma ja tema pesa oma poegade kasvatamiseks. Näiteks paeluss sea või koera soolestikus.
Kisklus - on suhe kiskja ja saaklooma vahel. Kisklus on levinud nii selgroogsete kui ka selgrootute loomade vahel. Loomad jagunevad toitumiselt taimtoidulisteks, lihasööjateks ja kõigesööjateks. Kisklus saagi tabamiseks kasutatakse samuti väga erinevaid meetodeid. Saaki jälitatakse või varitsetakse üksi või püütakse meeskonnaga.
Taimtoidulisus - näitab suhet taimtoidulise looma ja taime vahel. Kasulik on see vaid loomale, kes toitub taimedest. Toitumissuhteid organismide vahel iseloomustatakse toiduahela kaudu. Toiduahelas nimetatakse taimtoidulisi loomi esimese astme tarbijateks ja röövloomi teise astme tarbijateks.
Konkurents - on liikidevaheline või liigisisene olelusvõitlus piiratud keskkonnaressursside pärast. Nii talitavad hundikarjad, ilvesed ja teised kiskjad, inimahvid, rasvatihased ja paljud teised linnud pesitsusajal. Linnud annavad territooriumi omamisest enamasti märku lauluga, teised loomad märgistavad territooriumi piirid uriini, väljaheidete ja muude eritistega. Olenevalt sellest, kas tegemist on koloonialiste või üksikeluliste loomadega, kaitstakse samuti kas üksi või kollektiivselt.
Sümbioos (vanakreeka keelest σύν 'koos' ja βίωσις 'elamine') on eri liikidesse kuuluvate organismide (sümbiontide) vaheline kooselu.
Mõistet kasutasid esimestena Albert Frank 1877. aastal ja De Bary oma 1879. aastal Strasbourgis ilmunud monograafias "Die Erscheinung der Symbios".
Sageli peetakse sümbioosi all silmas vaid mutualismi – kahe eri liigist organismi (sümbiondi) obligaatset ehk mõlemale kasulikku ja ühtaegu möödapääsmatult vajalikku kooselu, kuid sümbioos hõlmab lisaks mutualismile veel vastastikku neutraalseid (kommensalism), ühele kasulikku ja teisele kahjulikku (parasitism), ühele neutraalset ja teisele kahjulikku (amensalism) ning väga harva esinevat vastastikku kahjulikke (sünnekroos) kooselu vorme. Näiteks mutualismiga on tegu vetika ja seene sümbioosi puhul samblikes.
Sümbioos - on erinevate liikide isendite kasulik kooselu, mis on kujunenud evolutsiooni jooksul. Looduses ei saa ükski liik elada nii, et ta teist liiki organismidega kokku ei puutuks. Selline üksteisega kõrvuti elamine on mõjutanud bakterite, seente, taimede ja loomade elu väga mitmel viisil: mõnedele organismidele kasulik, teistele kahjulik. Kooselu on arenenud ka selliselt, et mõned liigid on hakanud üksteise olemas olust sõltuma, sest nad ei saa enam ilma teine teiseta elada. N: Meriroos ja erakvähi vahel on kujunenud vastastikku kasulik kooselu nõnda, et roos kaitseb vähki vaenlaste eest, vähk jätab roosile oma toidujäänuseid.
Looduslik valik (vahel tõlgitud ka: loomulik valik) on bioloogilise evolutsiooni tegur, mida kirjeldas põhilisena Charles Darwin, eristades seda kunstlikust valikust ja sugulisest valikust, ning mida neodarvinistlikus bioloogias peetakse ka liigitekke teguriks.
Teisteks evolutsiooni teguriteks on geenitriiv, geenisiire, mutatsioonid jm.
Looduslikuks valikuks nimetatakse genotüüpide diferentseeritud paljunemist. See tähendab, et loodusliku valikuga on tegu parajasti siis, kui populatsioonis mingi geneetilise tunnuse poolest erinevate isendirühmade ellujäävate järglaste arv (isendi kohta) on mittejuhuslikult erinev.
Loodusliku valiku põhiidee seisneb selles, et keskkonnatingimused (ehk "loodus") määravad (ehk "valib"), kui hästi organismide tunnused aitavad kaasa organismi ellujäämisele ja paljunemisele; organismid, kellel need tunnused puuduvad, võivad surra enne paljunemist või olla vähem viljakad. Seni kuni keskkonnatingimused jäävad samaks või piisavalt lähedaseks, et need tunnused oleksid endiselt adaptiivsed, muutuvad need tunnused populatsioonides tavalisemateks. Liigi ökoloogilise niši kadumine või ülerahvastus arvukuse kasvu tagajärjel võib ellujäämiseks vajalikke adaptiivseid tunnuseid tunduvalt muuta. Sel juhul ning ka mis tahes keskkonnas, kus ellujäämist määrab rohkem ökoloogia kui teisesed sugutunnused, leiab aset ökoloogiline valik. Viimast terminit kasutatakse ainult selleks, et tuua välja ristumise ja paaritumisega mitteseotud tegurid.
Darwini teooria, mille kohaselt liikide evolutsioon toimub loodusliku valiku toimel, lähtub eeldusest, et organismide tunnused on vanematel ja järglastel mittedeterministlikul kombel erinevad. Seda nähtust nimetas Darwin individuatsiooniks. Selles teoorias puuduvad väited selle kohta, kuidas individuatsioon töötab. Hilisemad avastused geneetikas seletavad mitmeid paljunemisel toimivaid mehhanisme: nii mittesugulise kui ka sugulise paljunemise korral esinevad juhuslikud mutatsioonid (sealhulgas vead DNA transkriptsioonil); sugulise paljunemise puhul (järglasel on vanemate DNA segatud) on tähtsad mehhanismid ka geenitriiv ja geenisiire. Konkurentsi partnerite pärast (tavaliselt isaste konkurents emaste viljastamise pärast) pidas Darwin enamiku liikide puhul ökoloogilise konkurentsi suhtes teisejärguliseks.
Kuigi Charles Darwin pidas oluliseks eristada looduslikku valikut ja sugulist valikut, ei tee neodarvinistlik loodusliku valiku käsitlus neil vahet. Kui mingi muutus teeb järglased ellujäämisele või edukale paljunemisele kohasemaks, siis on selle muutusega järglastel suurem tõenäosus ellu jääda kui ilma selle muutuseta järglastel. Algsed tunnused ja kahjulikud tunnused kaovad, sest nendega järglased asenduvad edukamate sugulastega.
Seetõttu säilivad mõned tunnused tänu valikueelisele, mis nad oma kandjatele annavad, võimaldades isendil saada rohkem järglasi kui ilma selle tunnuseta isendid. Selle mehhanismi kordudes omandavad organismid üha rohkem keerukaid adaptiivseid tunnuseid.
Kui darvinism peab looduslikku valikut peamiseks evolutsiooniteguriks, siis on muid evolutsiooniteooriaid, mille kohaselt looduslikul valikul kas ei ole positiivset rolli (on üksnes negatiivne, kõrvalekaldeid elimineeriv roll), või on ta tähtsus üldse teisejärguline (nt nomogeneesiteooria).
Üks tähtsamaid alternatiive on James Mark Baldwini orgaanilise valiku teooria. Erinevalt looduslikust valikust, mis on määratud keskkonna poolt, on orgaaniline valik see valik, mida teevad organismid ise – oma elupaika, käitumisviisi, toitu, partnerit jne valides.
Isolatsioon ehk isoleeritus on lähedaste liikide või liigisiseste populatsioonide vahelise ristumise püsiv või pikemaajaline puudumine.
Saab eristada geograafilist ja bioloogilist isolatsiooni. Mõnikord eristatakse bioloogilise isolatsiooni alaliigina ökoloogilist isolatsiooni.
Sugutunnused ehk sootunnused on isas- ja emasisendeid eristavad morfoloogilised, füsioloogilised ja psüühilised tunnused.
Sugutunnused jaotatakse kaheks: esmased ehk primaarsed ja teisesed ehk sekundaarsed.
Teisesed sugutunnused on suguküpsete loomade (sh inimese) välised morfoloogilised soospetsiifilised tunnused, mis pole vahetult seotud suguelundkonnaga. Teisesed sootunnused võivad olla olulised seksuaalkäitumise kujundamises või mõjutamises.Sooline dimorfism on ühe bioloogilise liigi emas- ja isasloomade anatoomilised erinevused, välja arvatud suguelundite ülesehituse erinevused. Sooline dimorfism võib väljenduda erinevates füüsilistes tunnustes.
Mõned loomad, peamiselt kalad, näitavad soolist dimorfismi ainult paarituse ajal. Ühe teooria järgi on sooline dimorfism seda suurem, mida erinevam on mõlema soo panus lõimetishooldesse. Samuti on see polügaamia taseme näitaja.
Sooline dimorfism on üldbioloogiline nähtus, laialt levinud loomade ja taimede lahksuguliste vormide seas. Mõnedel juhtudel väljendub sooline dimorfism selliste tunnuste arenemisel, mis on ilmselt kahjulikud nende omanikele ning vähendavad nende eluvõimet. Sellised on näiteks paljude lindude kaunistused ja isaste ere värvus, näiteks paradiisilinnu isaslinnu pikad sabasuled, mis takistavad lendu. Isaste või emaste valjud karjed või laulud, samuti võib tugev lõhn äratada kiskjate tähelepanu ning panna neid ohtliku olukorda. Selliste tunnuste arenemine tundus loodusliku valiku seisukohast seletamatu. Nende selgitamiseks pakkus Darwin 1871. aastal välja sugulise valiku teooria, mis tekitas vaidlusi juba Darwini aegadel. Korduvalt väljendati arvamust, et see on Darwini õpetuse kõige nõrgem koht.
Sooline dimorfism peab olema seotud populatsiooni reproduktiivse struktuuriga: rangetel monogaamia esindajatel see on minimaalne, kuna nemad kasutavad sugude spetsialiseerumist ainult organismi (aga mitte populatsiooni) tasemel, samas kui polügaamia esindajatel, kes kasutavad diferentseerumise eeliseid täielikumalt, kasvab see polügaamia astme kasvuga.
Polüandria, mille puhul emane paaritub mitmete isastega, esineb selgrootutel, kaladel, lindudel ja imetajatel. Seejuures esineb tihti ka soolise dimorfismi reversioon, mille puhul emased on isastest suuremad, nende värvus on eredam, isased ehitavad pesa, hauduvad mune, hoolitsevad pesakonna eest ja ei pea emase eest võitlema. Selline nähtus eksisteerib nt emudel, värvilistel tikutajatel ja lutikatel.
Edumaa põhimõte on väljapakutud evolutsiooni jõud, mis kutsub mõnedel liikidel esile tunnuseid, mis esmapilgul vaadates viivad organismi mugandumise halvenemiseni. Näiteks ere värvus isaslindudel teeb neid hästi märgatavateks ning meelitab kiskjaid, samas kui mitte nii erksad emasloomad maskeeruvad hästi.
Kuid liigi tasemel on organismi reproduktiivne edu ehk tema järglaste arv tähtsam kui tema elu kestus. See on hästi nähtav faasani näitel, kelle emased elavad isastest kaks korda rohkem, aga faasani isaslinnu paljunemisvõime sõltub mitte tema elu kestusest, vaid tema köitvusest emaste jaoks. Isane ereda värvusega ja suure juuksesalguga näitab emasele suurt muganemist ehk seda, et ta jäi ellu hoolimata "edumaast", mis oli vähem märgatavatel isastel, ja sellepärast emane, kes annab tema geenid edasi (eriti tütardele, kelle värvus saab olema kaitsev), tagab nende suurt mugandumist.
Samuti võib välja pakkuda mõnede liikide "edumaa" olemasolule teist selgitust. Edumaad saab selgitada kui "relvastuse võidujooksu" tagajärge: üsna suur saba mängis hirmuäratava relva rolli, mis andis ühele vastastest rohkem võimalusi võidule kahevõitluses õiguse eest paarituda emasega, sest visuaalselt suur saba tekitas jõu ülekaalu illusiooni. Võitja geenid levisid populatsioonis kiiremini ning iga uue mutatsiooniga suurele sabale tema omaniku šansid (võimalused) suurenesid. Ajaga kahevõitlused faasanite isaste vahel ebamugava saba pärast muutusid evolutsiooni vaatepunktist stabiilse "tuvi" käitumise strateegiaks. Seega emaste jaoks isaslinnu saba suurus ei olnud enam märk sellest, et isane on edukas (tänu sellele, et jäi ellu) edumaale vaatamata, vaid oli sümboliks tugevusele ja paremale kaitsevõimele. Hoolimata sellest, et tänapäeva asjaoludel ei mõjuta saba suurus mitte mingil viisil emase turvalisust, on siin tegu kahe teguriga:
1. Ajalise hilinemise efekt, st partneri valikul geneetiliselt omandatud suunitlus ei jõudnud lõpuni evolutsioneeruda.
2. Kõikide liigi liikmetega omaks võetud sellise sugulise mängu tingimused annavad emastele kindlustunnet, et parema edumaaga isase geenid tagavad tema järglaste edu ülejäänud emastega.
