Ebola viirus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Ebola viirus ehk Zaire Ebola viirus (lüh ZEBOV, EBOV, EBO-Z) on viiruseliik.

Ebola viirus
Taksonoomia
Riik	Viirused Virus
Selts	Mononegavirales
Sugukond	Filoviirused Filoviridae
Perekond	Ebolavirus
Liik	Ebola viirus

Ebola viirus avastati hemorraagilise palaviku epideemia ajal Ebola jõe äärses külas (Zaires) 1976. aastal.

2014. aasta Ebola viirushaiguse epideemia käivitanud ebolaviiruse alltüübil oli aprilli 2014 seisuga Ebola viirusega 98% homoloogia.

Juuni seisuga on ebolaepideemia põhjustajaks siiski ZEBOV.

Laboratooriumides paljundatud, töödeldavad ja säilitatavad Ebola viiruse tüved on klassifitseeritud bioloogiliste relvade 4. kategooriasse.

Sisukord

Klassifikatsioon

Zaire Ebola viirusel on tuvastatud järgmised alatüübid:

• Zaire ebolavirus Mayinga (ZEBOV-May)
• Zaire ebolavirus Eckron (ZEBOV-Eck)
• Zaire ebolavirus Gabon (ZEBOV-Gab)
• Zaire ebolavirus Zaire (ZEBOV-Zai)
• Zaire ebolavirus Kikwit (ZEBOV-Kik)
• Zaire ebolavirus Tandala (ZEBOV-Tan).

Baltimore'i klassifikatsioonis klassifitseeritakse Ebola viirus miinusahelaliste RNA-viiruste (-)ssRNA rühma.

Valgud

Ebola viiruse valgud

Ebola viiruse genoom kodeerib 7 : NP, VP35, VP40, GP, VP30, VP24, L ja eritab valke: (sGP, delta-peptide, GP₁, GP_{(1,2 delta)}, ssGP).

Peremeesrakku sisenemise tagab EBOV glükoproteiin GP_1,2, ühinedes raku pinnal olevate retseptoritega. EBOV neelatakse alla makropinotsütoosi ajal raku endoplasmas leiduvate põiekeste poolt, tähtsat rolli selle juures mängivad GP1/NPC1 valgu interaktsioonid. Nende interaktsioonid tulemusel sünteesitakse rakuga ühinemiseks sobiv glükoproteiin tagamaks, ka endosomaalsete ensüümide katepsiin B ja L kaudu, EBOV sisenemise rakumembraani kaudu, kus EBOV nukleokapsiid VP30 valk vabastatakse raku tsütoplasmasse, sünteesimaks uusi täiesti nakatumisvõimelisi viirusi.

Täpseid rakutuumas toimuvaid transkriptsiooni ja paljunemise mehhanisme ei tunta, arvatakse, et need võivad sarnaneda sugukondadesse Paramyxoviridae ja Rhabdoviridae liigitatud viiruseliikide omadega.

Uurijad on tuvastanud, et Ebola viiruse valgud VP24 ja VP35 blokeerivad peremeesorganismi interferooni (IFN)-alfa/beeta sünteesi ja signaali edastamist IFN-alfa/beeta ja IFN-gamma retseptoritele ning takistavad bioloogiliste vahendajaainete signaalide saatmist rakutuuma ja osalevad seeläbi kaasasündinud immuunsuse inhibeerimises. VP35 mängib olulist rolli viiruse transkriptsioonil ja paljunemisel.

Täiesti nakatumisvõimelised viirusosakesed (virionid) vabastatakse 'puhkemise' (ingl k budding) rakumembraani kaudu.

VP24

Mitmed uurijad on tuvastanud, et Ebola viiruse valgud VP24 ja VP35 mängivad olulist rolli peremeesorganismi immuunsüsteemi 'eksitamisel'.

Ajakirjas Cell Host & Microbe avaldatud uurimuses on Amarasinghe ja Daisy Leung näidanud, kuidas VP24 seondub tihedalt nucleus transporter'iga ('tuumatransporteriga') – valguga, mis juhib molekulid rakutuuma ja sellest välja. Molekulide, mida nimetatud transporterid tuuma juhivad, hulgas on STAT1 (signaali ülekande ja transkriptsiooni aktivaator ehk faktor (immunoloogia)), mida peetakse interferooni signaalirajal oluliseks koostisosaks.

“Harilikult transporditakse STAT1 tuuma, selles aktiveerib ta geene sadade valkude jaoks, mis on tegevad antiviraalsete vastuse tekkel,” kirjutab Leung. “Kuid kui VP24 on seondunud mõningate transporteritega, võib juhtuda, et STAT1 ei jõua tuuma.”

See uuring näitas, et VP24 tegevus takistab spetsiifiliselt STAT1 transporti.

Peremeesorganismid

Looduslikud Ebola viiruse reservuaarid on käesoleval ajal tundmata. Peremeesorganismide osas puudub teadlaste hulgas üksmeel, kuid on tuvastatud, et viirus eluneb asümptomaatiliselt osadel nahkhiirtel ning sümptomaatiliselt sigadel ja osadel ahvidel ning inimestel.

Uurijad on pakkunud välja mitmeid nakkuse ülekandumise hüpoteese.

Arvatakse, et Ebola viirusega võivad Aafrikas nakatuda (erinevad nakatumisteed) ja levitada ka koerad ja sead. Loomade nakkuskandlust esineb mitmetel infraseltsi Anthropoidea liigitatud loomadel nagu rannikugorilladel, šimpansidel ja mandrillidel.

Arvatakse, et metsloomad (näiteks antiloobid, mitmed esikloomalised ja närilised (näiteks okassealised) jt ning kodusead ja koerad võivad nakatuda mitmete taimtoiduliste nahkhiirte väljaheidetega kokkupuutunud puuvilju, taimestikku või viirustega kokkupuutunud liha süües ning osad nahkhiired (Hypsignathus monstrosus, Epomops franqueti ja Myonycteris torquata) võivad Ebola viiruse looduslikeks reservuaarideks olla (uuringu käigus tuvastati Ebola viiruse geenide fragmente).

Ebola viiruse nukleotiidisekventsi fragmente on tuvastatud ka mitmel Mus setulosus'el ja perekonna Praomys esindajatel ning Sylvisorex ollula'l, kuid kuna viirust ennast ei tuvastatud, siis pole selge, kas ka need loomad võivad olla Ebola viiruse looduslikeks reservuaarideks.

Väljaspool organismi on viirus tavatemperatuuridel nakkusohtlik mitu päeva, −70 °C on viiruseosakesed üsna stabiilsed.

Immunopatoloogia

Ebola viirus võib inimestel tekitada hemorraagilist viiruspalavikku.

Ebola viirust tuvastavad maailmas üksnes kindla ohutusklassiga laborid. Eestis haiglad ja Terviseameti laborid Ebola viirust analüüsida ei suuda ja vajaduse tekkimisel saadetaks Eesti proovid lepingupartnerile Rootsi nakkushaiguste instituudile Smittskyddsinstitutet.

Ebola viirus paljuneb edukalt dendriitrakkudes, ilma et vabastataks tsütokiine. Infitseerunud dendriitrakkude küpsemine ebaõnnestub ja ebaõnnestub ka immuunvastus, kuna ei esitleta antigeene NK-, T- ja B-rakkudele, aidates kaasa Ebola-viirusnakkuse levikule organismis.

Sigade Aafrika katk ehk Montgomery haigus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Sigade Aafrika katk ehk Montgomery haigus (ka Aafrika seakatk, ladina keeles Pestis Africana Suum, lüh SAK) on sigalaste kergesti leviv nakkushaigus, mida põhjustab sigade Aafrika katku viirus.

Baltikumis levis Aafrika seakatk 2014. aastal. Juunis 2014 avastati viirus Lätis elavatel sigadel, millega seoses nõudis Läti põllumajandusministeerium valitsuselt eriolukorra väljakuulutamist. Sama aasta 24. juulil tuvastati katk Leedu suurimast seafarmist, mis asub Ignalina piirkonnas ja kuulub ettevõttele Idavang. Hispaania labori kinnitusel on katku genotüüp sama, mis registreeritud ka Venemaal, Valgevenes, Gruusias, Lätis ja Poolas. Eestis diagnoositi Aafrika seakatk esmakordselt septembri alguses Valgamaal Hummulis leitud surnud metsseal (lähemalt artiklis "Sigade Aafrika katk Eestis").

• 
  

Nakkuse siirutajad

Viiruse siirutajateks ja looduslikuks reservuaariks on pehme toesega puugid, kes nakatuvad viirust kandvatel sigalastel parasiteerides.

Sigalased võivad nakatuda viirust kandvate puukide hammustuse kaudu.

Mitmed sigalased, nagu aafrika tüügassiga (Phacochoerus aethiopicus), laanesiga (Hylochoerus meinertzhageni), jõesiga (Potamochoerus porcus) ja pekaari sea liigid (Tayassu tajacu ja Tayassu albirostris) võivad olla nakkusekandjad ja toimida viiruse loodusliku reservuaarina, kuid põevad haigust asümptomaatiliselt.

Nakkuse levimine

Sigalaste hulgas levib sigade Aafrika katku viirus otsese kontakti ja kõikide kehaeritiste kaudu. Teised loomaliigid ei ole katkule vastuvõtlikud.

Arvatakse, et nakkuse levikule aitavad kaasa ka linnud, kes on viirusega kokku puutunud ja siis näiteks toiduotsinguil seafarmi lennanud, ka inimesed ja seadmed, mis ei ole piisavalt desinfitseeritud.

Arvatakse, et viirus inimesi ei nakata, kuid inimesed, sarnaselt teiste loomadega, võivad sigade katku levitada.

Nikolai Laanetu väidab, et nakkuse peamised levitajad ei ole inimesed, vaid metssigade korjustel toituvad linnud ja ka seal arenevad putukad, esmajoones porikärbsed on ohu allikaks selle taudi levikul.

Nakatumisvõime ja paljunemine rakkudes

Sigade Aafrika katku viirus säilib nakatamisvõimelisena pikka aega (olenevalt temperatuurist ka aastaid) nii roojas, veres, pinnases, puit-, metall- kui ka kivipindadel. Nakatunud sigalaste lihas (sh suitsusinkides, suitsuvorstides) säilib viirus 5–6 kuud.

Nakatunud sigade organismis paljuneb viirus esmalt lümfisõlmede monotsüütides ja makrofaagides, ka endoteelirakkudes, hepatotsüütides, neerude tuubulite epiteelirakkudes ja neutrofiilides. Edasi levib viirus verega või lümfiteid pidi muudesse kudedesse nagu luuüdi, põrn, kopsud, maks ja neerud, kus toimub viiruse teisene paljunemine.

Nakatanud rakud harilikult surevad 24 tunni jooksul.

Peiteaeg

Haiguse peiteperiood on varieeruv – tavaliselt on see 3–15 päeva (maksimaalselt 40 päeva), ägeda vormi korral aga 3–4 päeva.

Sümptomid

Haiguse sümptomid sõltuvad haiguse vormist.

Sümptomid ägeda vormi korral

• Palavik üle 40 °C (41–42 °C)
• farmisead kogunevad kobarasse, neil esineb isutus, loidus, naha sinakaks muutumine ja liigutuste koordineerimishäired 24–48 tundi enne surma
• lisanduvad kiire pinnapealne hingamine, köha, hingamisraskused
• silmapõletik koos nõre eritumisega ka nõrevoolus (vahel verine) sõõrmetest
• tiinetel emistel iseeneslik abort
• kõhukinnisus, vahel oksendamine ja (verine) kõhulahtisus
• verevalumid nahas, sh kõrvade laiguliseks muutumine
• kooma ja surm 1.–7. kliinilise haigestumise päeval
• suremus kuni 100%

Sümptomid alaägeda vormi korral

• Taastekkiv või ka püsiv palavik – 3–4 nädalat
• depressioon, isutus, loidus
• hingamisteede põletik
• tiinetel loomadel abort

Sümptomid kroonilise vormi korral

• Abordid, artriit, liigeste turse, kasvupeetus
• hingamisteede põletik
• tursed nii jäsemetel, näo ja alalõuapiirkonnas
• haavandid nahas või nekroos
• suremus väike

Kliiniline diagnoosmine

Aafrika seakatku ei saa kliinilise pildi alusel sigade klassikalisest katkust eristada. Samuti on vaja teha eristusdiagnoos, et välistada järgmised sigade haigused :

• aktinobatsilloos
• Aujeszky haigus
• Heamophilus parasuis infektsioon
• kolienterotokseemia
• listerioos
• punataud
• salmonelloos
• sigade dermatiidi ja nekropaatia sündroomist
• sigade klassikaline katk jt.

Laboratoorne diagnoosmine

Vastavalt Rahvusvahelise Loomatervishoiu Organisatsiooni soovitustele vajab positiivne tulemus kinnitust PCR-testiga.

Sisse- ja väljaveopiirangud

Veterinaar- ja Toiduamet keelas seoses uute Aafrika seakatku puhangute kahtlusega Leedu Vabariigis alates 24. juulist 2014 Leedu päritolu sealiha ja seda sisaldavate toodete sisseveo Eestisse. Järgmisel nädalal keeld tühistati.

Eksperimentaalne sigade Aafrika katk

Ühes uuringus nakatati 21 siga Aafrika seakatku viiruse isolaadiga Spain-70. Sigade tapmise järel tuvastati neil ka tüümuse lesioone, kuid arvatakse, et need koos tümotsüütide rohke apoptoosiga ei mängi akuutse nakkuse korral määravat rolli.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Sigade Aafrika katku viirus

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Sigade Aafrika katku viirus
Taksonoomia
Riik	Viirused
Sugukond	Asfarviridae
Perekond	Asfivirus
Liik	Sigade aafrika katku viirus

Sigade Aafrika katku viirus (lüh. SAK viirus, inglise keeles African swine fever virus) on viiruseliik.

• 
  

Klassifikatsioon

• 1986 eemaldati sigade Aafrika katku viirus sugukonnast Iridoviridae;
• al. 1999 on sigade Aafrika katku viirus sugukonda Asfarviridae liigitatud perekonna Asfivirus ainuke viiruse liik.

Morfoloogia ja kirjeldus

• Genoom: kaksikheeliksiga DNA molekul
• Kapsiid: ikosaeedriline sümmeetria; lipiidkest
• Virioonid sisaldavad rohkem kui 50 valku
• siseneb retseptor-vahendatud endotsütoosi teel
• transkriptsioon nakatunud rakkude tsütoplasmas
• viirus viivitab nakatunud rakkude apoptoosi
• viiruse tüvede virulentsus on suuresti varieeruv.

Elumusvõime ja paljunemine

Sigade Aafrika katku viiruse siirutajad

Viiruse looduslikuks reservuaariks on harilikult pehme toesega puugid, kes nakatuvad viirust kandvatel sigalastel parasiteerides.

Sigade Aafrika katku viirus sigalastel

Sigade Aafrika katku viirus põhjustab sigalastel sigade Aafrika katku.

Viirus säilib nakatamisvõimelisena pikka aega (olenevalt temperatuurist ka aastaid) nii roojas, veres, spermas, pinnases, puit-, metall- kui ka kivipindadel.