Leukoplastid

Leukoplastid on värvusetud plastiidid. Nende ülesanne on varuainete talletamine. Nad peavad talletama eelkõige tärklist. Kõige enam on leukoplaste taimede maa-alustes osades. Need võivad olla juurtes, risoomides või mugulates.

Kopulatsioon

Kopulatsioon on sugulisel teel paljunevate loomade suguelundite ühtimine seemendamiseks ja munaraku viljastamiseks.

Harilike toakärbeste kopulatsioon

Kopulatsioon toimub üldreeglina kahe vastassoost isendi vahel, kuid looduses esineb laialdaselt ka muid variante, sealhulgas ka selliseid, mis ei ole otseselt suunatud paljunemisele.

Roomajatel

Madudel

Osadel vangistuses suure hulgana koos peetavatel madudel, näiteks perekondade nastik ja Acanthophis liikidel esineb paaritumisperioodil ka homoseksuaalset kopulatsiooni

Proliferatsioon

Proliferatsioon on mingi koe rakkude vohamine. Proliferatsioonist saab rääkida näiteks embrüogeneesi ja vähkkasvaja koe või muu kasvajakoe juhul.

Piroplasmoos

Piroplasmoos ehk babesioos on hemolüütilise aneemiaga kulgev raske haigus, mille põhjustajaks on vere punalibledes parasiteeriv ainurakne. Haigus levib puukide vahendusel ning kujutab ohtu eelkõige lemmikloomadele. Puugi kui haigustekitaja kandja ehk siirutaja toitumisel satuvad haigustekitajad looma organismi, kus need kinnituvad pärast nakatumist erütrotsüütidele.

Kuigi haiguse peamine levikuala on Lõuna-Euroopa, Aasia, Ameerika (v.a külmemad alad) ja Aafrika, siis kliima muutusega ja lemmikloomade reisimise ja impordiga on haigustekitajad liikunud enam Ida-Euroopasse. Poolas, Leedus ja Lätis on haigustekitaja kohalikult kinnitatud; Eestis registreeritud haigusjuhud on valdavalt seotud eelneva reisimise ajalooga.

Haiguse avaldumine

Haiguse tõttu tekib punaliblede enneaegne lagunemine ehk hemolüüs – sellest tuleneb kehvveresus ehk aneemia. Erütrotsüütide lagunemise tagajärjel väheneb ka vere hemoglobiinisisaldus. See kutsubki esile sekundaarsete kliiniliste tunnuste tekke. Väga sagedasti esimene kliiniline tunnus, mida omanikud märkavad on tumepruun või isegi verine uriin, mis on hemolüüsi tagajärjel. Loomad võivad muutuda loiuks, keelduda söögist, nende limaskestad muutuda kollakaks; rasketel juhtudel loomad kollabeeruvad ja võivad hakata krambitama.

Aneemiale järgnevad sümptomid:

1. kõrge palavik;
2. isutus;
3. nõrkus;
4. kesknärvisüsteemi häired;
5. vere hüübimise häired;
6. hingamishäired;
7. kollatõbi;
8. põrna suurenemine.

Raskematel juhtudel on piroplasmoos surmav.

Ravi

Piroplasmoosi diagnoosimiseks tehakse vereproov, kus määratakse haigustekitaja olemasolu. Raske haiguse ravi on komplitseeritud, sest spetsiifiline ravim, mis babeesiaid hävitaks, võib olla raskesti kättesaadav. Lisaks tuleb tegeleda muude kõrvalnähtudega, mida tekitab äge hemolüüs. Ravi õigeaegne alustamine on väga oluline. 

Ennetamine

Piroplasmoosi vältimine sõltub eelkõige haigust siirutavate puukide tõrjumisest. Haiguse vastu on ka vaktsiin, kuid see pole kuigi tõhus.

• Puugitõrje
• Regulaarne karvkatte kontroll
• Soojamaareiside vältimine lemmikloomadega

Reuma

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Reuma (ladina keeles rheuma) on põletikuline haigus, mis kahjustab peamiselt südant, liigeseid, kesknärvisüsteemi. Põletiku põhjustaks on A-grupi beetahemolüütiline streptokokk.

Inimese luud, liigesed, lihased, kõõlused ja liigesesidemed moodustavad toese. Neid elundeid nimetatakse ka tugi- ja liikumiselunditeks. Tingimisi võib selle hulka lugeda ka elundeid toestava sidekoe. Toesehaigusi nimetatakse ka reumaatilisteks haigusteks. Need on luu-, liigese-, lihase- ja sidekoehaigused ning veresoonepõletikud ehk vaskuliidid.

Rahvasuus tähistatakse muutlikku, aeg-ajalt siin-seal esinevat toesevalu (ja vahel ka liigeseturseid) vanade sõnadega “jooksva, lendva, reuma”.

Tegelikult aga ei ole sellist haigust nagu reuma või jooksva, need sõnad tähistavad lihtsalt toesevalu – valu luudes, liigestes, lihastes. Tänapäeval eristatakse üle 100 toesehaiguse, mille selgitab välja arst. Seda nimetatakse haiguse diagnoosimiseks. Igakord oma haigusest rääkides tuleb kasutada selle täpset nimetust, mitte ebamäärast “reumat“, mis võib tekitada ülearu segadust. Arstieriala, mis tegeleb toesehaiguste diagnostika ja mittekirurgilise raviga, nimetatakse reumatoloogiaks.

On nii ägedaid kui ka kroonilisi, nii peamiselt nooremate kui ka peamiselt vanemate inimeste toesehaigusi. Mõned haigused põhjustavad siin-seal aeg-ajalt mõõdukaid vaevusi ja enamasti ei tekita tõsiseid tervisehäireid (nagu näiteks osteoartroos ehk liigesekulumus), mõned toesehaigused aga on kogu organismi haaravad ja kahjustavad, vahel koguni eluohtlikud põletikulised haigused (näiteks luupus ja raskekujuline reumatoidartriit). Toesehaigusi ravivad reumatoloogid ja kui on vajalik kirurgiline ravi, siis luu- ja liigesehaigustele spetsialiseerunud kirurgid: traumatoloogid-ortopeedid.

Kõik toesehaiged vajavad taastusravi, milleks on samuti vajalik eri asjatundjate koostöö. Kõige parem on ravitulemus siis, kui toesehaige ravimisega tegeleb meeskond, kus kõik olulised erialad on esindatud.

Koolera

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Koolera (Cholera) on äge nakkushaigus, mille tekitajaks on kooleravibrioonid (Vibrio Cholerae). Nad on gramnegatiivsed, komakujulised bakterid, kes vajavad elutegevuseks aeroobset keskkonda. Nakatumine toimub fekaal-oraalsel teel. Koolera esineb eelkõige sooja kliimaga maades, kus sageli tarbitakse puhastamata joogivett ja pesemata toiduaineid. RHK-10 alusel klassifitseeritakse koolerat järgmiselt:

• Vibrio cholerae 01, biovar cholerae koolera (A00.0)
• Vibrio cholerae 01, biovar eltor'i koolera (A00.1)
• Täpsustamata koolera (A00.9)

Koolera
Cholera
Surmatoov koolera
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10	AA.00
RHK-9	001
MedlinePlus	000303
eMedicine	med/351
MeSH	D002771

Patogenees ja kliiniline pilt

Haigusetekitaja siseneb organismi suu kaudu ning kinnitub seejärel soole mikrohattudele, kus hakkab paljunema ning eritama enterotoksiini, mis viib vee ja elektrolüütide kaole hüpersekretsiooni näol. Haigus algab enamasti kõhulahtisusega. Väljaheide on vedel ning paari tunni möödudes omandab hallikasvalge värvuse. Kõhulahtisusega kaasneb ka oksendamine, iiveldustunne võib puududa. Suur veekadu kutsub esile tugeva janu, kuid vedelikku tarbides oksendatakse see üsna pea välja. Haiguse raskema kulu korral võib päeva jooksul kaotatud vee kogus ulatuda 30 liitrini.

Haigus progresseerub kiiresti ja haige kehatemperatuur langeb. Tekivad krambid ning nahk omandab kahvatu tooni, kujunevad mikrotsirkulatsioonihäired. Lisaks sellele teravnevad näo piirjooned ning patsient muutub raugalikuks. Mineraalsoolade ja vee vähesuse tõttu kujuneb välja hüpovoleemiline šokk, tekib hapnikuvaegus ja see viib omakorda metaboolse atsidoosi väljakujunemisele.

Ravi ja profülaktika

Koolera ravis on esmatähtis elektrolüütide vähesuse likvideerimine spetsiaalsete toitesegudega. Lisaks sellele manustatakse ka tetratsükliini ja gentomütsiini.

Kooleraepideemiad pole haruldased ning seetõttu tuleb haige võimalikult kiiresti hospitaliseerida ja panna karantiini. Nakatumise vältimiseks tuleb toiduained enne söömist korralikult pesta, samuti pidada kinni elementaarsetest hügieeninõuetest. Nakkusohtlikesse piirkondadesse sõitmise eel peab end kindlasti vaktsineerima.

Juveniilne artriit

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Juveniilne artriit on alla 16-aastastel lastel esinev kliiniliselt heterogeenne, idiopaatiliste artriitide gruppi kuuluv haigus.

Juveniilse artriidi patogeneesis on olulisel kohal geneetiline soodumus ja keskkonnategurid. Sellega kaasneb sageli kasvupeetus. Krooniline haigus võib viia amüloidoosi ja fataalsete tüsistustni.

Sisukord

Juveniilse artriidi alatüübid

1. Süsteemne artriit

Süsteemsele artriidile on iseloomulikud üle kahe nädala kestev kõrge hektiline palavik, lümfadenopaatia ja hepatosplenomegaalia. Haigestumise kõrgperiood on keskmiselt kahe aasta vanuses. Üldjuhul süsteemsed nähud taanduvad mõne aasta jooksul ning kujuneb välja polüartriit.

2. Persisteeruv oligoartriit

Persisteeruv oligoartriit esineb enamasti tütarlastel. Kõrgaeg on kolme aasta vanuses. Selle haigusega kaasneb sageli uveiit. Peamised haiguskolded paiknevad põlvedes, õlaliigestes ja randmetes. Esinevad meeleolumuutused, rahutus ja söögiisu puudumine. Raskema kuluga haiged võivad jääda pimedaks.

3. Veniva kuluga oligoartriit

Oligorartriidile on iseloomulik oligoartikulaarne algus, mis hiljem muutub krooniliseks polüartriidiks. Paari aasta jooksul kujuneb välja liigesepuudulikkus.

4. RF-positiivne polüartriit

RF-positiivne polüartriit tekib üldjuhul teismeliseeas, esinevad ulatuslikud liigesedestruktsioonid. Tüdrukutel esineb see sagedamini kui poistel.

5. RF-negatiivne polüartriit

RF-negatiivse polüartriidi korral kujuneb liigesejäikus ja tekivad kontraktuurid.

6. Entesiiidega artriit

Entesiitidega artriit esineb sagedamine poisslastel ning saab alguse teismeliseeas. Tüüpilisteks nähtudeks on entesiit, perifeerne artriit. Tulevikus kujuneb entesiitidega artriidihaigetel välja spondüliit.

7. Psoriaatiline artriit

Psoriaatilise artriidi eelduseks on psoriaasi olemasolu. Tüüpilteks nähuks on artriit sõrmeliigeste ja varvaste piirkonnas.

8. Klassifitseerimata artriit

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Bakteriaalne endokardiit

Bakteriaalne endokardiit on pahaloomuline südame sisekestapõletik. Selle põhjustajaks 

on streptokokid ja harvemini teised pisikud, nagu stafülokokk, pneumokokk või gonokokk.

Kroonilisest haigusest tingitud aneemia

Kroonilisest haigusest tingitud aneemia ehk kroonilise haiguse aneemia on aneemia vorm. See kujutab endast vere hemoglobiinitaseme langust, mida põhjustab mingi infektsioon või krooniline haigus. Tavaliselt lühendab haigus või infektsioon punaliblede eluiga ja vähendab punaliblesid tootva luuüdi aktiivsust, mille tagajärjel tekib kerge või mõõdukas aneemia.

Tekkepõhjused

Sagedamini põhjustavad aneemiat järgmised haigused:

• bakteriaalne endokardiit ehk südame sisekesta põletik, mida põhjustavad bakterid;
• osteomüeliit ehk äge mädane luupõletik;
• juveniilne reumatoidartriit;
• põletikuline soolehaigus;
• reuma;
• krooniline neerupuudulikkus (neerud ei suuda küllalt palju erütropoetiini toota, kuid just see aine paneb luuüdi hemoglobiini tootma);
• süsteemne erütematoosne luupus.

Sümptomid

• kroonilise haiguse või infektsiooni esinemine;
• kahvatus;
• väsimus;
• nõrkus;
• peavalu;
• unisus;
• õhupuudustunne (aneemia põhjustab organismis hapnikuvaegust);
• pearinglus.

Ravi

Haigusest tingitud aneemia puhul tuleb kõigepealt välja ravida põhihaigus, tavaliselt taastub organismi normaalne rauatasakaal siis juba ise. Mõnikord antakse raviks erütropoetiini.