Marburgi viirushaigus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Marburgi viirushaigus ehk Marburgi haigus (lüh MVD) on peamiselt inimeste ja mitmete esikloomaliste väga nakkav ja palavikuga kulgev infektsioonhaigus, mida põhjustavad mitmed perekonda Marburgvirus liigitatud viiruseliigid.

Marburgi viirushaigust on kliiniliselt väga raske eristada Ebola viirushaigusest.

Haigustekitajad

Hemorraagilise viiruspalaviku põhjustajateks võivad olla harilikult 2 Marburgi viiruse liiki.

Nakkusekandjad ja nakkuse leviku uuringud

Zoonootilised ohud

Marburgi viiruste looduslikeks reservuaarideks peetakse nahkhiirt Rousettus aegypti.

Arvatakse, et Marburgi haigus nakkab inimestele peamiselt rohepärdikult.

Olmeline nakatumine

Inimeselt inimesele levivad looduslikud Marburgi viirused lähikontaktide kaudu.

Marburgi viiruse ülekanne toimub nakatunud kehavedelike (sh higi, pisarad, veri, rinnapiim, sülg, okse), väljaheidete, nakatunud elundite, ka süstalde ja haavade kaudu nahal.

Sümptomid

Marburgvirus infektsioonnakkuse asümptomaatiline peiteaeg pärast Marburgi viirusega kokkupuutumist võib olla 2–21 päeva, keskmiselt 5–9 päeva.

Haiguse kulg on varieeruv, nakatunul võivad juba 24–48 tunni jooksul ilmneda vere hüübimismehhanismi häired (koagulopaatia), leukopeenia ja trombotsütopeenia (vereliistakute vähesus veres).

Marburgi viirushaigus algab gripile omaste sümptomitega: väsimus, kõrge palavik (40 °C) koos külmavärinatega, liigesevalu, lihasevalu ja valu rinnus. Iiveldus koos kõhuvalu, kõhulahtisuse ja oksendamisega.

Hingamisteede sümptomitena esinevad neelupõletik, köha, hingeldus.

Kesknärvisüsteemi sümptomitena avalduvad peavalu, rahutus ja ärevus, segaduses olek, väsimus, kooma.

Rasedatel naistel esineb iseeneslikke aborte.

Lümfisõlmed on harilikult suurenenud.

Nahaga seotud sümptomitena võivad esineda lööve, täppverevalumid e petehhiad, purpur, ekhümoos. Häirunud on nii kõhunäärme, maksa kui ka neerude talitlus.

Vereringe töö häirumise sümptomitena esinevad vereoksendus, veriröga, veriroe (meleena) ja verejooksud ninast, igemetest ja verejooks seedeelundites ning hüpotensioon.

Surmlõppese haigusjuhu korral saabub surm keskmiselt 8–16 päeva jooksul sümptomite ilmnemisest arvates.

Marburgi viiruse virionid 'metaboliseeritakse' verest ja enamikust kudedest, kuid virionid võivad pikemat aega eluneda sellistes 'immuunjärelevalvele' ligipääsmatutes keha osades nagu munandid ning võimalik, et ka iirise ja sarvkesta vahel olevas silma eeskambris.

Diagnoos

Sisukord

Marburgi viirushaigus
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10	A98.3
RHK-9	078.89
DiseasesDB	7835
eMedicine	ped/2406
MeSH	C02.782.417.560

Marburgi viirushaiguse kliiniline hinnang on ebausaldav.

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9. versioonis tähistatakse Marburgi viirushaigust koodiga 078.8.

RHK-10-s liigitatakse haigus hemorraagiliste viiruspalavike koosseisu diagnoosiga Marburgi viirushaigus [A98.3].

Haigusjuhud

WHO andmetel leidis 2014. aastal Ugandas kinnitust 1 Marburgi viirushaiguse juhtum.

Patoloogia

Marburgi viiruse märklaud elunditeks on maks ja lümfoidkoed.

Lümfisõlmede säsi põrna punase pulbi nekroos ja lümfotsüütide hävinemine.

Ravi

Marburgi viirushaiguse ravimid (ka legaalsed vaktsiinid) praegu puuduvad.

Nakkustõrje eeskirjad

Eesti

Eestis kehtivad nakkuse tõrje eeskirjad näevad ette haige võimalikult kiire isoleerimise nakkushaiglasse (-osakonda). Tervishoiutöötajatel tuleb lähikontakti isikukaitsevahenditeta haigega igal võimalusel vältida.

Tervishoiutöötaja(te)l tuleb välja selgitada kontaktsed isikud, kellele kehtestatakse Marburgi viirusnakkuse kahtlusel 9 päevaks aktiivne arstlik jälgimine (sel ajal tuleks inimestel hoiduda intiimsetest seksuaalsetest suhetest teiste inimestega) – kui jälgitaval tõuseb palavik 38,5–39,0 °C, tuleks ka tema haiglasse toimetada.

Arvatakse, et nakatumisoht tegevate tervishoiutöötajate jaoks on suurim siis, kui haigel ilmnevad haigusele omased sümptomid koos oksendamise, kõhulahtisuse ja veritsemisega. Haigete ja jälgimisel olevate kahtlaste isikute kehaeritised ning haigete hooldamiseks ja jälgimiseks kasutatud instrumendid desinfitseeritakse kas 0,5% naatriumhüpokloriidi või 0,5% fenoolilahusega või autoklaavitakse, keedetakse või põletatakse.

Hüpertsütokineemia

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Hüpertsütokineemia (ladina hypercytokinaemia), ka tsütokiinitorm (inglise cytokine storm, hispaania tormenta de citocinas, vene цитокиновый шторм), on immuunsüsteemi massiivne, potentsiaalselt letaalne süsteemne põletikuline reaktsioon patogeenile, mis seisneb immuunrakkude aktiveerimises tsütokiinide poolt ja põletikukolde tekkimises ja levimises. Immuunvastusena aktiveeritud immuunrakud, mis on füsioloogilistest piiridest väljunud, vallandavad omakorda uue tsütokiinide ja mitmete teiste biokeemiliste vahendajaainete hulga.

Hüpertsütokineemia täpseid mehhanisme siiani ei tunta. Arvatakse, et teatud põletiktsütokiinide komplekteerimisel mängib rolli reniin-angiotensiin süsteem, mõned patogeenid suudavad end immuunsüsteemi eest varjata ja teatud aja märkamatult paljuneda, teised aga on võimelised immuunsüsteemi hüperstimulatsiooni põhjustama.

Protsess ja sellega kaasnev ei allu teatud ajavahemikul homöostaasi seisundile ning loetakse, et sellisena ei täida peremeesorganismi kaitsefunktsioone – seetõttu seostatakse seda immunopatoloogiaga.

Erinevatel põhjustel (sh ravimid, kirurgilised operatsioonid, viirused, bakterid ja või patogeenide 'kooselu' Candida albicans ja Staphylococcus aureus jpt) käivitunud põletikku aktiveeriv reaktsioon põhjustab põletikukoldes kudede hävimise, ühtaegu kannavad biokeemilised signaalmolekulid põletikusignaalid naaberkudedele põhjustades elundite töö häirumise ja kiirelt edasi kandudes võtavad need süsteemse iseloomu, haarates kogu organismi ja olenevalt haigustekitajast võivad põhjustada kas sepsist või isegi surma.

Hüpertsütokineemia korral võib kliiniline pilt erinevate haiguslike seisundite korral erineda.

Hüpertsütokineemia korral vabastatakse peremeesorganismi erinevate rakkude poolt mitmeid biokeemilisi vahendajaid nagu vabad radikaalid, koagulatsiooni faktorid, tsütokiinid jpt. Nii täheldatakse patsientide vereseerumis nii põletikutsütokiinide (TNF-α, IL-1 ja IL-6) kui põletikuvastaste tsütokiinide (IL-10) hulga suurenemist.

Sisukord

Viiruslik

A-gripiviiruse infektsioon

A-gripiviiruse infektsiooni korral on gripihaigete vereseerumis tuvastatud tsütokiinide ja glükoproteiinide taseme tõus, nagu IL-1β, IL-1Ra, IL-4, IL-5, IL-6, IL-7, IL-8, IL-10, IL-13, IL-17, G-CSF, GM-CSF, IFN-α, IFN-β, IFN-γ, TNF-α, IP-10, MCP-1, MIP-1α, MIP-1β jt.

Linnugripp inimestel

Inimestel põhjustab linnugrippi A-tüüpi gripiviiruse alatüüp H5N1. Viirus kutsub esile immuunvastusena tsütokiinide düsregulatsiooni põhjustades seega lümfoid(-immuun)süsteemi ülereageerimise ('äkkrünnaku') – hüpertsütokineemia, mille korral sünteesitakse ja eritatakse suurel hulgal põletikutsütokiine ja kemokiine, olulisemad neist TNF-alfa, IL-6 ja IFN-gamma.

Hüperstsütokineemiaga linnugripi korral seostatakse potentsiaaselt eluohtlikke kliinilisi sümptomeid ja seisundeid, nagu kopsuödeem, akuutne bronhopneumoonia, alveolaarne verejooks, hemofagotsütaarne sündroom ja täiskasvanu respiratoorse distressi sündroom, mille kutsuvad esile talitlevate kudede nekroos ja hävinemine.

Ebola viirushaiguse immunopatoloogia

Ebolaviirus põhjustab tõenäoliselt immuunsüsteemi ja soonte endoteeli düsregulatsiooni, mille täpseid mehhanisme praegu veel ei tunta.

Uurijad on tuvastanud, et Ebola viiruse valgud VP24 ja VP35 blokeerivad peremeesorganismi interferooni (IFN)-alfa/beeta sünteesi ja signaali edastamist IFN-alfa/beeta ja IFN-gamma retseptoritele ning takistavad bioloogiliste vahendajaainete signaalide saatmist rakutuuma  ja osalevad seeläbi kaasasündinud immuunsuse inhibeerimises.

Ebolaviiruste peamisteks märklaud-rakkudeks on veresoonte ja elundite sisepinna endoteelirakud (endoteel), parenhüüm, mononukleaarsed fagotsüüdid, maksarakud, dendriitrakud, ringlevad monotsüüdid.

Ebola viirus paljuneb edukalt dendriitrakkudes, ilma et vabastataks tsütokiine. Infitseerunud dendriitrakkude küpsemine ebaõnnestub ja ebaõnnestub ka immuunvastus, kuna ei esitleta antigeene NK-, T- ja B-rakkudele, aidates kaasa Ebola-viirusnakkuse levikule organismis.

Arvatakse, et need rakud transpordivad viiruseosakesed lümfisoonte ja lümfiga edasi lümfisõlmedesse ja teistesse elunditesse. Haiguse progresseerudes, kui nakatuvad monotsüüdid ja makrofaagide, vabastatakse märkimisväärsetes kogustes tsütokiine, lämmastikoksiidi jpt aineid.

Tsütokiinide (nii peremeesorganismi kui viiruse eritatavad virokiinid) vabanemist seostatakse palaviku ja põletikuliste protsessidega. Surmlõppega seostatakse hüpertsütokineemiat – mida osutavad tsütokiinide IFN-γ, IFN-α, IL-2, IL-10 ja tuumornekroosifaktor alfa kõrgenenud tase ja nimetatud seisund kahjustab maksa ning neere.

Gabonis ja Kongo Vabariigis 1996 ja 2003 aset leidnud Ebola viirushaiguse puhangute ajal kogutud vereproovide in vitro uuringute põhjal seostatakse surmlõppega põletikutsütokiinide (IL-1β, IL-1RA, IL-6, IL-8, IL-15 ja IL-16) ning kemokiinide ja kasvufaktorite (MIP-1α, MIP-1β, MCP-1, M-CSF, MIF, IP-10, GRO-α ja eotaxin) hüpersekretsiooni.

Rõuged

Rõugeviiruste põhjustatud rõugete immunopatoloogiat seostatakse hüpertsütokineemiaga.

Bakteriaalne

Tulareemia

Gramnegatiivse bakteri Francisella tularensis'e põhjustatud tulereemia korral võivad kohale 'rullunud' kemokiinid ja teised vabastatud biokeemilised signaalained signaliseerida vajadusest haiguskoldesse lümfotsüüte juurde transportida ja indutseerida hüpertsütokineemiat, mis võib kaitse- ja kontrollmehhanismide töö mitte taastumisel, surmaga lõppeda.

Bioloogiline ravi

Erinevate haiguste (reumatoidartriit, pahaloomulised kasvajad jpt) bioloogilises ravis kasutavate inimeste bioloogiliste ravimite (näiteks monoklonaalsed antikehad, lahustuv tuumorinekroosifaktor alfa retseptor jpt) immuunteraapia tulemusel tekkiv potentsiaalselt eluohtlik 'tsütokiinide tormi' laadne seisund ehk tsütokiinimürgistus (või ka tsütokiiniülitundlikkus) kannab nimetust cytokine release syndrome (CRS).

Bioloogiliste komponentidega rakuteraapiad, nagu näiteks 'T-rakuteraapia' (inglise keeles T-cell treatments), on tõenäoliselt väga võimekad, kuna enamik patsiente kannatab ravi tulemusel nn tsütokiinitundlikkuse käes, see on molekulide koopereerumine vastustamaks 'vähirakkude rünnet', selle tulemusel on surnud ka vähemalt seitse patsienti.

Nimi

Termin võeti kasutusele aastal 1993 seoses peremehe siiriku vastase reaktsiooniga (graft-versus-host disease, GVDH).