Leetriviirus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Leetriviirus (ladina Morbillivirus, inglise Measles virus lüh MeV) ehk Morbilli viirus on viiruseliik.

Leetriviirus
Taksonoomia
Riik	Viirused
Selts	Mononegavirales
Sugukond	Paramüksoviirused Paramyxoviridae
Perekond	Morbilliviirus Morbillivirus
Liik	Leetriviirus Morbillivirus

Sisukord

Kirjeldus

• üheahelaline RNA-viirus
• genoomis 6 geeni: N, P, M, F, H, L
• lipiidkestaga
• looduslikult rakuretseptor-vahendatud (vastuvõtlik leetriviirusele glükoproteiin lümfotsüütide aktivatsiooni signaalmolekul ( SLAM ehk CD150) sisenemine rakumembraani kaudu
• labor-muundatud leetriviiruse tüved kasutavad tõenäoliselt membranoosse kofaktori proteiini (CD46);
• transkriptsioon toimub lümfisüsteemi kudedes ja elundites ning lümfisüsteemi rakkude (näiteks lümfotsüütide) tsütoplasmas ja rakumembraanis;
• edasi paljuneb viirus peremeesorganismi sellistes vastuvõtlikes elundites nagu nahk, silmasidekest, kopsud, seedekulgla, maks, neerud, suguelundite limaskest ja peaaju.

Genotüübid

Alates 1990. aastast on tuvastatud järgmised genotüübid: A*, B2, B3, C1, C2, D2, D3, D4, D5, D6, D7, D8, D9, D10, D11, G2, G3, H1, H2.

• Vaktsiinides kasutatavad viirustüved Moraten, Edmonston ja Zagreb on A-genotüüpi.

Lümfotsüütide aktivatsiooni signaalmolekul

SLAM retseptor on tuvastatud tümotsüütidel, aktiveeritud lümfotsüütidel, makrofaagidel ja dendriitrakkudel. Retseptor reguleerib interleukiin-4 ja interleukiin-13 komplekteerimist CD4-lümfotsüütide (ehk T-abistajarakk) ja ka interleukiin-12, tuumornekroosifaktor alfa (TNFα) ja lämmastikosiidi komplekteerimist makrofaagide poolt.

Leetriviiruse tootmine

Leetriviirusi toodetakse ka laborites. Loomkatsed on näidanud, et labormuundatud leetriviirus evib vähirakkudele ebasoodsat toimet.

Patogeensus

Kõik esmased infektsioonid tekitavad peremeesorganismidel (inimestel) lümfotroopset nakkushaigust leetreid. Looduslikku päritolu leetriviiruse nakkuse läbipõdenud inimene omandab selle suhtes eluaegse immuunsuse.

Ajaloolist

Leetriviirus (Edmontoni tüvi) eraldati 1954. aastal inimese neerurakkudest (Enders & Peebles, 1954).

Morbilliviirused

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Morbilliviirus (Morbillivirus) on viiruseperekond.

Morbilliviirus Morbillivirus
Taksonoomia
Riik	Viirused
Selts	Mononegavirales
Sugukond	Paramüksoviirused Paramyxoviridae
Perekond	Morbilliviirus Morbillivirus

Sisukord

Klassifikatsioon

Perekonda Morbillivirus klassifitseeritakse järgmised viiruseliigid:

• koerte katku viirus (CDV)
• vaalaliste morbilliviirus
• leetriviirus
• väikemäletsejaliste katku viirus
• hüljeste katku viirus
• veiste katku viirus.

Morfoloogia

• RNA-viirus
• kestaga
• retseptor-vahendatud sisenemine rakumembraani kaudu
• transkriptsioon nakatunud rakkude tsütoplasmas ja rakumembraanis.

Polioviirus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Polioviirus (inglise poliovirus) on viirus, mida peetakse lastehalvatuse tekitajaks inimestel ja eksperimentaalselt ka mitmetel teistel imetajatel.

Polioviirus
Taksonoomia
Riik	Viirused
Sugukond	Pikornaviirused Picornaviridae
Perekond	Enteroviirus
Liik	Enterovirus C
Alamliik	Polioviirus

Varem on laste seljaajuhalvatuse tekitaja viirus kandnud ka nimetust neurotroopne ultraviirus.

Sisukord

Klassifikatsioon

Polioviirusel klassifitseeritakse tänapäeval kolm serotüüpi: PV1, PV2, ja PV3.

Morfoloogia ja kirjeldus

• Genoom: üheahelaline RNA-viirus 7500 nukleotiidiga;
• Kapsiid: ikosaeedriline ja koosneb neljast valgust VP1, VP2, VP3 ja VP4. Tugev valkkest peab vastu ka mao happelises keskkonnas;
• arvatakse, et inimesel seostub spetsiaalse PVR:CD155 valguretseptoriga;
• looduslikult siseneb rakku rakuretseptor-vahendatud endotsütoosi teel;
• 4–6 tunni jooksul "omastab" polioviirus raku normaalse valkude sünteesimise nii, et rakk hakkaks tootma uusi viiruseosakesi (10 000 – 100 000);
• polioviirus võib lümfi kaudu levida kõikjale peremeesorganismis;

Reservuaarid

Viiruse looduslikuks reservuaariks on harilikult inimesed.

Elulemisvõime ja paljunemine

Polioviirus säilitab virulentsuse mitme kuu vältel ka väljaspool peremeesorganismi: vees kuni 100 päeva ja roojas kuni 6 kuud. Polioviirus talub hästi külmutamist (laboritingimustes säilib viirus aastaid).

Varem (1957) on viirust tuvastatud ka toiduainetes, piimas ja võis.

Arvatakse, et polioviirus hävib kuumutamisel, keetmisel, kuivatamisel, ka UV-kiirguse ja formaldehüüdi sisaldavate desinfitseerivate vahendite toimel.

Polioviirus siseneb organismi küll enamasti epiteelkudede kaudu, kuna viirus asub tervete, haigete inimeste ja rekonvalestsentide nina limaskestal. Soolte kaudu siseneb polioviirus vistseraalsete närvikiudude kaudu ganglionidesse ja seljaajusse. Sealt liigub viirus (oletati varem) lümfiteede kaudu rakuvälises ruumis ja perifeersetes närvides olevate veresoonte kaudu seljaajju ning tekitab seal lümfotsütaarset põletikku. Põletiku tagajärjel arenevad rakkude nekroosid, neurogliia vohamine, sklerootilised ja atroofilised protsessid. Arvatakse, et paljuneb viirus lümfisüsteemi kudedes ja närvisüsteemi rakkudes (sh motoneuronid).

Lastehalvatus inimestel

Polioviirused on obligatoorsed intratsellulaarsed parasiidid, kes võivad vastuvõtlikele inimestele üle kanduda kas fekaal-oraalse või oraalse kontakti kaudu, ja lastehalvatust põhjustada.

Laste seljaajuhalvatuse aluseks on seljaaju eessarvede ja ka peaaju osade osaline kahjustus..

Raskekujuline müasteenia inimestel

Mõnede raskekujulist müasteeniat põdevate müasteenikute tüümuses on tuvastatud polioviirusega nakatunud makrofaage.

Biomeditsiin

Polioviiruse kunstlikuks reservuaariks on inimeste poolt loodud laboratooriumid ja 'elavat' metsikut polioviirust sisaldavad preparaadid.

1908. avastasid Karl Landsteiner ja Erwin Popper polioviiruse.

1948. aastal avastas dr John Franklin Enders koos kolleegide dr Thomas Huckle Welleri ja dr Frederick Chapman Robbinsiga, et külmikust võetud polioviirus kasvas hästi imikutelt kirurgiliste protseduuride käigus eemaldatud neerukudedel. Hilisemad katsed näitasid, et viirus kasvas ka aju-, naha-, lihas- jt kudedes. Nimetatud doktorid said oma avastuse eest 1954. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.

Patogeense biopreparaadina

Kinnitamata andmetel on Nõukogude Liidus püütud valmistada ka polio- ja Ebolavirus'e geneetiliselt muundatud "hübriidviirust" Ebolapox, mida oleks võimalik kasutada biorelvana.