Otsing sellest blogist

UUS!!!

Siberi katk

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Siberi katkuks  ehk...

esmaspäev, 26. oktoober 2026

Siberi katk

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Siberi katkuks ehk antraksiks ehk põrnatõveks (ladina keeles anthrax) nimetatakse nakkushaigust, mida levitavad ja põhjustavad põrnatõvebatsillid. Siberi katk on levinud ülemaailmselt nii rohusööjatel loomadel kui ka inimestel.

Loomadel

Taimetoitlastest loomad nakatuvad peamiselt põrnatõvebatsilli eostega nakatunud taimede, sööda söömisel. Veistel, lammastel ja hobustel ja teistel loomadel on haiguse kulg kiire ja põhjustab ilma ravita looma surma. Sigadel kestab haigus kauem.

Põrnakatk inimestel

Siberi katku paise

Inimesed saavad nakkuse nakatunud loomadelt naha või hingamisteede kaudu või neist valmistatud lihatoodete söömisel aga ka kokkupuutel nende luude, karvkatte, (näiteks lamba villaga). Inimeselt inimesele haigus ei levi.

Klassifikatsioon

RHK-10. Jaotis A22. Põrnakatku klassifikatsioon ja kohandused

KlassifikaatorNimetus
A22.0Nahapõrnatõbi
A22.1Kopsupõrnatõbi [Pulmonaalantraks]
A22.2Gastrointestinaal-põrnatõbi
A22.7Põrnatõveseptitseemia
A22.8Põrnatõve muud vormid
A22.9Täpsustamata põrnatõbi

Nahapõrnatõbi

Põrnatõve nahavorm avaldub 3–5 päeva jooksul nakkusest. Sügelevast punnist tekib paistetanud ja villiline haavand (pahaloomuline karbunkul), mis kattub iseloomuliku musta ringikujulise koorikuga.

Kopsupõrnatõbi

Hingamisteede kaudu levib kopsupõrnatõbi (pulmonaalantraks, kopsuvorm).

Gastrointestinaal-põrnatõbi

Bakteriga nakatunud loomaliha söömise tagajärjel võib 2–5 päeva möödudes kujuneda põrnatõve soolevorm, mille korral bakterid paljunevad ja mürgitavad soole lümfikudesid ja lümfisõlmi.

Ravi

Põrnatõve ennetamiseks kasutatakse antibiootikumiprofülaktikat. Haigusnähtude ilmnemisel ning laboratoorsete analüüside tulemusel kinnitust leidnud haigusjuhtusid püütakse samuti antibiootikumidega ravida. Antibiootikumiravi võib õnnestuda.

Tüsistused

Paljudel juhtudel kulgeb haigus kiiresti ja antibiootikumiravi võib ebaõnnestuda – siis lõpeb haigus tavaliselt surmaga.

Vaktsiin

Põrnatõve vastu vaktsineeritakse nii loomi kui ka inimesi.

Biorelvana

Siberi katku spoore võib in vitro toota. Neid on lihtne säilitada, kuna nad on väga vähenõudlikud ja vastupidavad. Tootmise eesmärgiks on ilmselt võimalik kasutamine bioloogilise relvana või teaduslike uuringute tarbeks.

Nimi

Haigus on saanud nime kreekakeelsest sõnast ἄνθραξ 'süsi' mustade karbunkulite järgi, mis haigus nahale jätab.

Antraksi puhangud (osaline)

20. sajandil

  • 1979. aasta aprillis Sverdlovskis (Jekaterinburgis) vallandunud antraksipuhang (kopsuvorm, inimene);

21. sajandil (osaline)

  • 2001. aasta juulis surid Kanadas (Albertas) 19 piisonit ja ohustatud olid sajad piisonid;
  • 2001. aasta septembris saadeti Ameerika Ühendriikide kõrgetele riigiametnikele nn "Siberi katku kirjad", 5 inimest sai surma;
  • 2010. aastal surid põrnakatku spooridega nakatunud heroiini tagajärjel seitse inimest Šotimaal ja üks Saksamaal;
  • 2010. aasta juunis Uganda loomapargis vallandunud antraksi puhang tappis 83 jõehobu.
  • 2010. aasta augustis ja septembris nakatusid Bangladeshis 300 inimest ja üle 200 looma põrnakatku – 50 looma surid (33 lehma ja 17 kodukitse)
  • 19. juunil 2014 teatas Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus, et vähemalt 75 teadlast, viimastel andmetel 86, võisid 13. juunil laboris töötades kokku puutuda elavate põrnatõvebatsillidega. Kõigile pakuti 60-päevast ravikuuri antibiootikumiga (ciprofloxacin) ja antraksivaktsiini süste.

Ajaloolist

reede, 23. oktoober 2026

Katk

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Katkuks (ladina keeles pestis) nimetatakse kergesti levivat nakkushaigust, mille tekitajaks on katkubakter (Yersinia pestis).

Nakatumise teed

Inimeselt inimesele levib looduslik bakter lähikontaktide kaudu (katkuhaige inimese katsumine, temaga seksuaalselt lävimine). Bakterinakkuse võib saada nakatunud kehavedelike, mulla ja bakteriga saastunud pindade kaudu.

Bakter Yersinia pestis võib inimeselt inimesele levida ka aevastamisel ja köhimisel õhku paiskuvate süljepiiskadega või fekaal-oraalselt – peamiselt saastunud toidu, vee ja esemetega.

Bakternakkuse võivad inimesed saada ka näriliste (näiteks rottide) või kirpude vahendusel.

Diagnoosi kodeerimine

Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis liigitatakse katku järgmiselt:

  • Yersinia pestis'e nakkus
  • [A20.0] – buboonkatk
  • [A20.1] – nahakatk
  • [A20.2] – kopsukatk
  • [A20.3] – katkumeningiit
  • [A20.7] – katkuseptitseemia
  • [A20.8] – muud katkuvormid
  • [A20.9] – täpsustamata katk

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Katku levitavad närilised, eriti rotid ja ümisejad. Neil parasiitidena elavad kirbud nakatavad inimesi. Katku võivad nakatuda ka jänesed, oravad, kassid ja koerad.

Puhangud ja pandeemiad

Läbi sajandite on katku tagajärjel surnud enam kui 200 miljonit inimest ning see on põhjustanud vähemalt kolm pandeemiat, millest viimane leidis aset 1855. aastal Hiinas.

14. sajandi katk Euroopas ehk must surm

14. sajandil suri katku umbes kolmandik Euroopa elanikest. Katk jõudis Euroopasse 1347. aastal Krimmi ja Itaalia kaudu Aasiast. 1348 jõudis katk Londonisse ja Pariisi ning 1349 Skandinaaviasse ja Moskooviasse.

Katkujuhud tänapäeval

Tänapäeval on katku levik kontrolli all ning Euroopa närilised katkubaktereid ei levita, kuid mujal maailmas registreeritakse igal aastal 2000 katku haigestumise juhtu, peamiselt Aasias ja Aafrikas.

Teadaolevalt viimased suuremad katkupuhangud olid Kongo DV-s, kus 2005. aasta veebruaris suri kopsukatku 61 inimest ja juunis 2006 üle 100 inimese.

2014. aasta katkupuhang Madagaskari saarel

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on Madagaskari saart tabanud katkuepideemia – haigusse on nakatunud enam kui 120 inimest, kellest 40 on surnud.

Katkupuhangud Eestis

Tallinna laastas katk 1571. aastal (1571. aasta Tallinna katk).

Eestis oli viimane katkuepideemia 1710–1712 (1710. aasta katkuepideemia). Pärast 1713. aastat pole Eestis katku olnud.

Sümptomid

Muhkkatku sümptomid

Muhkkatku nakatumisel tursuvad tugevalt lümfisõlmed ning need muutuvad valulikuks. Muhud tekivad tavaliselt kubemes, kaenla all ja kaelal. Tekivad palavikulised külmavärinad, peavalu ja väsimustunne.

Kopsukatku sümptomid

Kopsukatkuga kaasnevad kõrge palavik, hingamisraskused ja vere köhimine.

Ellujäämise võimalused

Ravi puudumisel sureb 60% ja ravi korral 15% muhkkatku nakatunutest.

Kopsukatku nakatunud surevad ravi puudumisel esimese 24 tunni jooksul.

Ravi

Katku kahtlusega inimene isoleeritakse ning hoitakse isolatsioonis diagnoosi kinnitamiseni. Raviks kasutatakse antibiootikume.

Katkutekitaja nimi

Nime on saanud katkutekitaja bakter oma avastaja Alexandre Yersini järgi, kes selle 1894. aastal avastas ja vastuseerumi välja töötas.

Katk mütoloogias

Enne katkubakteri avastamist 1894. aastal (ja kohati veel pärast seda) oli Euroopas laialt levinud uskumus, et katku põhjustab jumala viha, samuti usuti, et katku toob personifitseeritud katkuvaim.

neljapäev, 22. oktoober 2026

Marburgviirused

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Marburgvirus (lüh MBGV) on viiruseperekond.

Marburgvirus
Marburgvirus elektronmikroskoobiga ligi 100,000x
Marburgvirus elektronmikroskoobiga ligi 100,000x
Taksonoomia
RiikViirused Virus
SeltsMononegavirales
SugukondFiloviirused Filoviridae
PerekondMarburgvirus

Marburgvirus'e perekonna looduslikud liigid on endeemsed Kesk-Aafrikas.

Klassifikatsioon

Perekonda Marburgvirus liigitatakse järgmised viiruseliigid:

  • Marburg marburgvirus (MARV) (sün saksa k Marburger Affenkrankheit virus) – Marburg viirus (2005 kandis viiruseliik nime Lake Victoria marburgvirus)
  • Ravn virus.

Baltimore'i klassifikatsioon: miinusahelaline RNA-viirus – (-)ssRNA.

Kirjeldus

  • virioon: 800 – 14 000 nm pikk, diameeter 80 nm, molekulmass 3,82 × 108;
  • virioon komplekteerib lipiidkesta peremeesorganismi rakumembraani põhjal ja on selle koostisega üsna sarnane;
  • genoom kodeerib 7 : NP, VP35 (inhibeerib peremeesorganismi innate immune responses), VP40 , GP, VP30, VP24, L valku;
  • genoom erineb nucleotide level Ebolavirus'e genoomist ≥ 50%.

Valk VP24

Viiruse paljunemistsüklis mängib teatud rolli VP24, mille sarnasus Ebolavirus'e perekonna viiruste valguga on 30%, lisaks ei evi Marburgi viiruste valk immunosupressiivset toimet.

Peremeesorganismid

Viiruseliikide looduslikeks peremeesorganismideks on tõenäoliselt inimesed, mitmed ahvid ja nahkhiired.

Eksperimentaalseteks peremeesorganismideks on mitmed laborihiired, -merisead ja reesusahvid.

Arvatakse, et viirus võib kehas ringelda 2–9 kuud.

Paljunemine

Peremeesrakku siseneb viirus retseptor-vahendatud endotsütoosi teel. Arvatakse, et sfingolipiidiainevahetuse häiret Niemanni-Picki tõve tüüp C1 põdevad inimesed võivad marburgviirustele immuunsed olla, kuna viirus vajab rakku sisenemiseks kolesterooli transportervalku Niemann-Pick C1.

Transkriptsioon toimub nakatunud rakkude tsütoplasmas.

Täiesti nakatumisvõimelised viirused (virionid) vabastatakse 'puhkemisel' (ingl k budding) rakumembraani kaudu.

Patoloogia

Perekonda liigitatud viirused võivad primaatidel ja inimestel tekitada hemorraagilist viiruspalavikku.

Nimi

Marburgvirus on nime saanud 1967. aasta augustis Saksamaal Marburgis farmaatsiaettevõttes Behringwerke toimunud hemorraagilise viiruspalaviku (mille põhjustajana perekonda liigitatud viirus tuvastati 20. novembril 1967) laboritekkelise puhangu järgi.

Patsientideks olid seerumite ja vaktsiinidega töötavad laboritöötajad, kes olid lastehalvatuse vaktsiini (atenueeritud elusvaktsiin) väljatöötamisel kokku puutunud Ugandast kohale toodud rohepärdikute (Cercopithecus aethiops) vere, elundite või rakukultuuridega.

Bioloogilise relvana

Marburgvirus'e perekonda liigitatud viirused on klassifitseeritud bioloogiliste relvade 4. kategooriasse