Evolutsiooniteooriad

Evolutsiooniõpetus on teaduslik käsitlus eluslooduse evolutsioonist.

Evolutsioonibioloogia sai teadusena alguse 24. novembril 1859, kui ilmus Charles Darwini teos "Liikide tekkimine", kus ta oli kokku pannud esimese tõese ja sidusa teooria eluslooduse arenemisest selliseks, nagu see on nüüd.

Üheks esimeseks evolutsiooniõpetuseks peetakse 19. sajandi algul Jean-Baptiste de Lamarcki töödes esitatud kirjeldust, mille kohaselt liigid on ajalooliselt muutuvad ning võivad pärineda üksteisest. 19. sajandi keskel esitasid Charles Darwin ja Alfred Wallace seletuse, mille kohaselt liikide evolutsiooniline teisenemine toimub peamiselt loodusliku valiku kaudu. Viimase alusel kujunes darvinism, ning selle järel 20. sajandil neodarvinism ja sünteetiline evolutsiooniteooria. Mittedarvinistlikest evolutsiooniõpetustest on üks tuntumaid Lev Bergi käsitlus nomogeneesist ehk evolutsioonist kui reeglipäradega protsessist. C. Darwinist erinevad arusaamad olid Karl Ernst von Baeril.

Evolutsiooniõpetus on üldisem mõiste kui evolutsiooniteooria – ajaloolise protsessi kohta ei pruugigi mitmete bioloogide (näiteks Henni Kallaku) meelest üldine teooria võimalik ollagi. Teisalt võib evolutsiooniõpetust vaadata kui evolutsiooniteooriate kogumit. Vahel käsitletakse neid mõisteid ka sünonüümidena.

Evolutsiooniõpetus enne Darwinit

evolutsioon läbi Lamarcki silmade

Charles Darwini väljapakutud teooriad bioloogilisest evolutsioonist olid omal ajal ühed revolutsioonilisematest, vastandudes tugevalt läänemaailma varasematele uskumustele ning olles samaväärsed Isaac Newtoni füüsikaseadustega. Esmalt olid kõnealused teooriad vastuolus varasema Platoni absoluutse idee kontseptsiooniga, mille võib lahti mõtestada näitega, et hobune oma olemuselt on ideaalne, kuid erinevatel isenditel on puudusi, mis muudavadki nad erinevaks.

Aristoteles arendas Platoni kontseptsiooni edasi väites, et looduslikud muutused toimuvad mingil üleval põhjusel. 18. sajandil oli loodusteaduste põhiline funktsioon panna paika süsteem loomisest, mis teeks Jumala töö ja tarkuse hindamise arusaadavamaks. Carl von Linné oli see, kes oma teoses "Looduse süsteem" ("Systema Naturae", 1735) pani aluse modernsele organismide klassifikatsioonile. Tema eesmärgiks ei olnud aga mõista evolutsiooni nagu seda mõistetakse nüüd, vaid panna paika mingisugune ajakava jumalikust loomisest. Teda võib pidada ka esmaseks taksonoomia rajajaks.

Võib öelda, et kõige olulisema evolutsioonilise hüpoteesi enne Darwinit püstitas Jean-Baptiste de Lamarck oma 1809. aastal ilmunud teoses "Zooloogia filosoofia" ("Philosophie Zoologique"). Jean-Baptiste de Lamarck arvas, et iga liik on arenenud spontaanselt mingist anorgaanilisest looduse osast. Esimesena oli ta kindel, et liigid on keskkonna mõjul pidevas muutuses ning areng toimub keerukuse suunas, kuna keskkond on pidevas muutumises. Lamarck väitis, et liigid erinevad üksteisest, kuna neile on ellujäämiseks vajalikud erinevad kohastumused, mille tõttu nad vajavadki erinevaid omadusi nii oma anatoomilises kui ka füsioloogilises ehituses. Lamarck uskus, et muutused toimuvad organismi eluajal ja on päritavad. Näiteks võib tuua kaelkirjaku kaela pikemaks muutumise: kaelkirjakutel oli algselt lühike kael, kuid nad olid sunnitud igapäevaselt kaela sirutama, et ulatuda lehtede järele järjest kõrgemal puu ladvas, niisiis kaelkirjakute kaela pikkus on erinevate individuaalsete organismide arengu tulemus, mitte aja jooksul toimunud muutus kogu populatsioonis. Sellisel arvamusel oli ka muuseas Darwin, tihti omistatakse see valearusaam ainult Lamarcile, aga Darwin uskus, et elujooksul omandatud tunnused päranduvad edasi. Darwini arvates andsid kõik elundid pärilikkuse algeid (gemmulaid), mis kogunesid suguelundisse ja anti sealt edasi järglastele.

Lamarck ei uskunud ka liikide tekkesse teistest liikidest. Lamarcki ideed olid tema eluajal üsna tähtsusetud, esiteks seetõttu, et kõik lugupeetavad zooloogid eitasid neid, teiseks ka seetõttu, et pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni pandi Prantsusmaalt pärinevad ideed automaatselt kahtluse alla terves ülejäänud maailmas. Lamarcki teooriad ei olnud küll tõesed, kuid tegemist oli esimese teadlasega, kes sõnastas sidusa ning konkreetse evolutsiooniteooria.

Darwini ideede algus

Darwini õpetus evolutsioonist sai alguse, kui teadlane teenis H.M.S. Beagle'i pardal loodusteadlasena (laev, mille Briti merevägi saatis Lõuna-Ameerikasse, et kaardistada sealseid meresid). Nende aastate jooksul sai Darwinist kogenud loodusteadlane; ta kogus proove, tegi geoloogilisi ja bioloogilisi vaatlusi ning lõi uue ja tõese teooria koralliatollide tekkimisest.

Peatselt pärast Darwini naasmist ekspeditsioonilt tõi ornitoloog John Gould välja, et teadlase kogutud näited maasirkudest Galápagose saartelt olid niivõrd erinevad, et võisid esindada koguni mitut liiki. Lisaks Gouldi väljatoodule jõudis Darwin järeldusele, et ka saartel vaadeldud merikilpkonnad erinesid üksteisest tähelepanuväärselt. Need järeldused panidki aluse ideele, et kõik liigid on arenenud ühest ühisest eellasest. Ta asus koguma tõendeid evolutsiooni toimumisest ja otsima selle põhjuseid.

1838. aastal sattus ta lugema majandusteadlase Thomas Robert Malthuse esseed, mis väitis, et inimpopulatsiooni liigkiire kasv viib välja näljahädani. See oligi inspiratsioon, mis viis Darwini loodusliku valiku teooria väljatöötamiseni. Teooria seisnes selles, et liigisiseselt jäävad ellu tugevamad indiviidid, kelle kohastumused on konkreetses keskkonnas sobivamad, nende järglased viivad aja jooksul liigi muutumiseni. Edasi veetis Darwin 20 aastat, kogudes veel tõendeid ja üritades veenda teisi teadlasi oma veendumustes. 1844 kirjutas ta avaliku essee ja 1856 alustas raamatu kirjutamist, mille plaanis nimetada "Looduslik valik" ("Natural Selection"), see aga ei valminud kunagi.

1858. aastal sattus tema kätte Alfred Russel Wallace'i (1823–1913) kirjatöö. Tegemist oli noore loodusteadlasega, kes oli iseseisvalt jõudnud samadele järeldustele, milles seisnes Darwini loodusliku valiku teooria. 1859. aastal ilmus Darwini kuulsaim töö "Liikide tekkimine" ("On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for life"). Edasise elu pühendas Darwin oma evolutsiooniteooria edendamisele. Teosel "Liikide tekkimine" oli kuus parandatud väljaannet, Darwin kirjutas ka artikleid, millest ehk kuulsaim on "Inimkonna põlvnemisest" ("The Descent of Man").

Darwini evolutsiooniteooria

Charles R. Darwin

Teoses "Liikide tekkimine" on välja toodud kaks põhilist seisukohta. Esiteks Darwini teooria modifikatsioonilisest põlvnemisest, mis väidab, et kõik liigid, nii eksisteerivad kui ka väljasurnud, põlvnevad ühest või paarist algsest eluvormist. Liigid, mis põlvnevad ühest ja samast eellasest, olid algul väga sarnased, kuid pika aja jooksul on üksteisest eristunud. Darwini kontseptsioon erinebki Lamarcki omast just ühise eellase idee poolest. Teine põhiline seisukoht on Darwini teooria põhjuslike tegurite kohta evolutsioonilises muutumises, mis ongi sisuliselt loodusliku valiku teooria. Kui tekivad variatsioonid, mis on kasulikud organismile, on neil organismidel suurim võimalus jääda olelusvõitluses peale, paljuneda ja luua endale sarnane järglaskond – see põhimõte ongi looduslik valik. Kogu Darwini evolutsiooniõpetuse võib jagada viieks väiksemaks alateooriaks:

1. Evolutsioon ise on lihtne seisukoht, et organismide ja nende sugupuude omadused muutuvad ajas. See algne idee ei olnud Darwini enda oma, kuid tema kogus ja süstematiseeris küllalt tõendeid, et ülejäänud bioloogid teooriat tunnistaksid.
2. Ühine eellane on vastandlik vaade Lamarcki õpetusele evolutsioonist. Darwin oli esimene, kes vaidles lamarkismile vastu ja väitis, et kõik liigid on arenenud ühest eellasest ning visuaalselt võiks kogu elusloodust kujutada ühe sugupuuna.
3. Gradualism on Darwini idee sellest, et erinevused absoluutselt erinevate organismide vahel on tekkinud astmeliselt vahelduvate vormide abil aja jooksul.
4. Populatsiooniline muutus on Darwini tees, et evolutsioon toimub läbi erinevate päritavate muutuste populatsioonis.
5. Loodusliku valiku teooria, milleni jõudis ka Wallace, seisnes selles, et muutused erinevates organismides on seotud nende erineva suutlikkusega ellu jääda ja paljuneda – tulemuseks on adaptsioonid ehk omadused, mis tekivad, et organism sobiks paremini keskkonda ja suudaks seal edukam olla.

Darwin pakkus välja, et sama eelkäija järeltulijad evolutsioneeruvad lahku just erinevate harjumuste ja elukeskkondade tõttu. Kuidas need päritavad erinevused aga tekivad? See oligi suurim tühimik Darwini teostes, mida teadlane eluajal täita ei suutnudki. Probleem seisnes selles, et tolleaegsete teadmiste kohaselt oleksid erinevused populatsioonis pidanud vähenema, mitte suurenema, oli teada, et järeltulija on tavaliselt vahepealne vorm vanemorganismidest. Darwinini ei jõudnud kunagi teadmine, et tema kaasaegne Brasiiliast pärit munk Gregor Mendel oli avastanud teatud päritavuse reeglid, mis seletasid, et omadused ei pärine mitte nagu segunevad vedelikud, mida siiani usuti, vaid tunnuste pärimine on kui osakeste edasikandumine generatsioonilt generatsioonile, mis jätab tunnuse muutumatuks.

Evolutsiooniõpetus pärast Darwinit

Kuigi Darwini teooriad olid vastuolulised, siis 1870. aastateks oli enamik teadlasi ühise eellase teooria omaks võtnud. Sellest tulenevalt peetaksegi 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust paleontoloogia ja võrdleva morfoloogia ning võrdleva embrüoloogia hiilgeajaks, mille jooksul koguti informatsiooni evolutsioonist üldiselt, uuriti fossiile ning vaadeldi seoseid erinevate liikide vahel. See konsensus ei laienenud aga Darwini loodusliku valiku ideele, niisiis kuuskümmend aastat pärast "Liikide tekkimise" avaldamist loobusid teadlased loodusliku valiku teooriast ja rajasid mõningaid, mis seda asendada võiksid.

• Neolamarkism põhineb samal teoorial teatud modifikatsioonidest, mis on omandatud organismi eluea jooksul. Kuulsaks on saanud August Weismanni katse, kus ta lõikas järjest põlvkondade kaupa rottide sabad maha, kuid uus põlvkond sündis alati siiski pika sabaga; see eksperiment pidi tõestama, et ei ole võimalik indutseerida pärilikke muutusi keskkonnas, kus nad oleksid kasulikud.
• Ortogenistid väitsid, et liigid muutuvad oma arengus hüppeliselt mingisuguse eesmärgi poole, olgu selleks kas või väljasuremine. Keegi selle ideoloogia pooldajatest aga ei suutnud välja pakkuda sobivat mehhanismi, mida mööda protsess käima peaks.
• Mutatsionistid väitsid, et mutatsiooni käigus võivad tekkida absoluutselt uued fenotüübid, sellised mutantvormid viivad uute liikide tekkimiseni ja seetõttu ei ole tarvis looduslikku valikut, et mõista liikide teket. Mutatsionistide ideid edendas ka Hugo de Vries, üks teadlastest, kes taasavastas Mendeli märkmed, ja Thomas Hunt Morgan. Viimane mutatsionist oli Richard Goldschmidt, kes keeldus uskumast, et evolutsiooniline muutumine liigi sees on ideoloogiliselt samasugune kui liikide tekkimine teisest liigist.

Moodne süntees

Antidarvinistlikud ideoloogiad said lõplikult tagasi lükatud 1930. ja 1940. aastatel, kui geneetikud, süstemaatikud ja paleontoloogid tõestasid Darwini teooria tõepärasust, kasutades fakte geneetikast. Ronald Fisher ja John B. S. Haldane Inglismaalt ning Sewall Wright Ameerika Ühendriikidest töötasid välja matemaatilise teooria populatsioonigeneetikast, mis tõestas, et mutatsioonide ja loodusliku valiku koosmõjul töötab adaptiivne evolutsioon – mutatsioon ei ole alternatiiv looduslikule valikule, vaid on viimase uus materjal.

Esmalt uuris geneetilist muutlikkust ja muutusi looduslikes populatsioonides vene teadlane Sergei Tšetverikov ning tema tööd jätkas Theodosius Dobžanski. Teoses "Liikide geneetika ja teke" ("Genetics and the Origin of Species", 1937) tutvustas Dobžanski oma ideid bioloogidele, mõjutades neid baasteadmistega geneetikast ja evolutsioonist. Moodsa sünteesi teooria edendamisele aitasid veel kaasa zooloog Ernst Mayri "Liikide süstemaatika ja pärinemine" ("Systematics and the Origin of Species", 1942), Bernard Renschi "Evolutsioon kõrgemal kui liigid" ("Evolution Above the Species Level", 1959), botaanik G. Ledyard Stebbinsi "Taimede muutumine ja evolutsioon" ("Variation and Evolution of Plants", 1950) ja paleontoloog George Gaylord Simpsoni "Evolutsiooni kiirus ja viis" ("Tempo and Mode in Evolution", 1944). Nende teadlaste tööde suurimad erinevused seisnesidki selles, kuidas mutatsioonid, rekombinatsioonid, looduslik valik ning teised protsessid, mis toimuvad liigisiseselt (mikroevolutsioon), on seotud uute liikide tekke ja pikaajalise evolutsiooniga (makroevolutsioon).

Evolutsiooniline bioloogia pärast moodsa sünteesi teooriat

Alates 1950. aastatest on uued avastused geneetikas ja molekulaarbioloogias võimaldanud evolutsiooni sügavamalt uurida ning uued meetodid on viinud pidevalt uute avastusteni. Molekulaarbioloogia annab võimaluse ja erinevaid viise uurimaks erinevaid tahkusid evolutsioonilises bioloogias, nagu näiteks mutatsioonid, geneetilised erinevused, liikide erinevused, nende areng ja kogu eluslooduse fülogeneetiline ajalugu.

Alates 1960ndate keskpaigast on evolutsiooniteooriast saanud osa ökoloogiast, reproduktiivsest bioloogiast ning evolutsioonist sõltuvalt üritatakse seletada ka näiteks inimeste sotsiaalset käitumist ja eluea pikkust. Makroevolutsiooni uurimine on muutunud täpsemaks, seoses uute meetoditega fülogeneetiliste seoste mõistmisel. Motoo Kimura töötas välja molekulaarse evolutsiooni teooria, mis väidab, et suurem osa evolutsioonist toimub mitte läbi loodusliku valiku vaid geenitriivi.

Evolutsiooniteooria põhiprintsiibid

Lisaks Darwini hüpoteesidele (organismid on arenenud ühisest eellasest; loodusliku valiku teooria) tõendavad evolutsiooni teooria õigsust ka sajad ja tuhanded paleontoloogia vaatlused, võrdlev anatoomia, embrüoloogia, geneetika, biokeemia ja molekulaarbioloogia ning evolutsiooni toimumisele aitavad kaasa ka näiteks rekombinatsioon, geenitriiv, geenivool, isolatsioon ja geograafilised tingimused. Teadlased on nõustunud teatud evolutsiooniprintsiipide paikapidavuses ja juhinduvad neist edasisel teadustööl.

1. Fenotüüp erineb genotüübist – erinevused liigisiseselt võivad olla osaliselt põhjustatud individuaalse organismi geneetilisest eripärast ja keskkonna mõjudest organismile.
2. Keskkonna tekitatud fenotüüpilised eripärad ei kandu edasi järglastele.
3. Pärilikud muutused on genotüüpilised, pärilik tunnus jääb järgmises generatsioonis samaks või muutub vastavalt pärinevusseadustele.
4. Geenid muteeruvad aeglaselt, et stabiliseerida alternatiivseid geenivorme – alleele.
5. Evolutsiooniline muutus on populatsiooniline protsess.
6. Spontaansete mutatsioonide sagedus on liiga madal, et muuta populatsiooni genotüüpi ühest teiseks.
7. Loodusliku valiku tõttu võivad populatsioonis toimuda suuremad ja väiksemad muutused.
8. Looduslik valik võib muuta populatsioone, suurendades nende alleelide sagedust, mis viivad uue fenotüübi tekkeni.
9. Looduslikud populatsioonid on võimelised kiiremini evolutsioneeruma, kui keskkond muutub.
10. Liikide populatsioonid erinevates geograafilistes regioonides erinevad üksteisest nende omaduste poolest, millel on geneetiline alus.

Sünteetiline evolutsiooniteooria

Sünteetiline evolutsiooniteooria on bioloogias 1930. aastatel välja kujunenud neodarvinistlik teooria, millega ühendati Charles Darwini loodusliku valiku teooria, mis seletab liikide evolutsiooni, Gregor Mendeli geneetikateooriaga, mis tegeleb pärilikkusega. Sellega sai evolutsiooniteooria aluseks populatsioonigeneetika.

Tähtsamate teadlaste seas, kelle uurimused aitasid kaasa sünteetilise evolutsiooniteooria kujunemisele, olid Ronald Fisher, Theodosius Dobzhansky, J. B. S. Haldane, Sewall Wright, Julian Huxley, Ernst Mayr ja George Gaylord Simpson.

Sünteetilise evolutsiooniteooria kujunemine muutis neodarvinismi enam kui pooleks sajandiks bioloogia valdavaks lähenemisviisiks.

Ajalugu

Mendeli seadused taasavastati 1900. Oli aga lahkarvamusi selle suhtes, millisele muutlikkusele looduslik valik toimib. Biomeetria koolkond, mille eesotsas oli Karl Pearson, lähtus Darwini mõttest, et evolutsiooni seisukohast mängivad rolli väikesed erinevused. Mendeliaanide koolkond, mille eesotsas oli William Bateson, leidis aga, et Mendeli uurimus tõi välja evolutsioonimehhanismi suurte erinevuste korral.

Lõpuks lahendas selle probleemi Ronald Fisher, kes 1918 avaldas artikli "On the correlation between relatives on the supposition of Mendelian inheritance", milles ta mudeli abil näitas, kuidas katkeline muutlikkus võib olla paljude lookuste toime tulemus. Seda peetakse üldiselt sünteetilise evolutsiooniteooria alguseks.

Sünteetilise evolutsiooniteooria seisukohad

Sünteetilise evolutsiooniteooria järgi selle 1930. ja 1940. aastateks väljakujunenud kujul tekib geneetiline muutlikkus populatsioonides juhuslikult 

mutatsioonide tõttu (praegu teatakse, et mutatsioone tekitavad vead DNA replikatsioonis) ja rekombinatsiooni tõttu (see on homoloogiliste kromosoomide ristsiire meioosi ajal). Evolutsioon seisneb põhiliselt alleelisageduste muutumises

 põlvkondade lõikes geenitriivi, geenisiirde ja loodusliku valiku tagajärjel. Liigiteke leiab aset järk-järgult, kui populatsioonid geograafiliste barjääride tõttu reproduktiivselt isoleeruvad.

Edasine areng

Pärast esialgset väljakujunemist 1930. ja 1940. aastatel on sünteetilise evolutsiooniteooria areng jätkunud. Kõige märkimisväärsem paradigmavahetus on niinimetatud Williamsi revolutsioon pärast seda, kui George C. Williams 1960. aastatel tuli välja geenikeskse vaatega evolutsioonile.

Neodarvinism

Neodarvinism on evolutsiooniõpetus, mis põhineb ühel osal Charles Darwini evolutsioonikäsitlusest. See rõhutab juhuslike mutatsioonide ja loodusliku valiku määravat või koguni ainurolli adaptiivses evolutsioonis.

Neodarvinismi termini võttis kasutusele George Romanes aastal 1895, tähistades sellega vaadet, mille kohaselt evolutsioon toimub üksnes loodusliku valiku teel – nagu seda kirjeldasid näiteks Alfred Wallace ja August Weismann. Neodarvinismi kohaselt on Darwini poolt võimalikuks peetud pangeneetiline pärandumine (s.t, et ka elu jooksul omandatud tunnused võiksid päranduda järglastele) võimatu. Kuni 1930. aastateni nimetati neodarvinismiks panselektsionistlikku vaadet evolutsioonile. Neodarvinismi 1930. aastate lõpul kujunenud variant kannab (eriti vene ja saksa kirjanduses) nime sünteetiline evolutsiooniteooria.

Darvinism

Darvinism on suund evolutsionismis, mis põhineb Charles Darwini evolutsiooniteoorial. Selle kohaselt on liikide ajaloolise muutumise peamiseks põhjuseks looduslik valik.

Darvinism kujunes varsti pärast Darwini teose "Liikide tekkimine" ilmumist. Selle esimesi esindajaid ja propageerijaid oli Thomas Huxley.

Looduslik valik

 Loodusliku valiku tuletas Darwin järgmistest eeldustest:

1. Iga populatsiooni indiviidid on pärilikult mitmekesised, peamiselt juhuslike erinevuste näol.
2. Isendite paljunemisel tekib järglasi rohkem, kui saab piiratud ressursside tõttu ellu jääda.
3. Eksisteerib isenditevaheline konkurents elutingimuste pärast ehk olelusvõitlus.

Tulemusena leiab aset genotüüpide diferentseeritud paljunemine ehk looduslik valik – mõne genotüübiga isendid jäävad ellu ning annavad paljunemisvõimelisi järglasi enam kui teised liigikaaslased.

Lamarkism

Lamarkism on Prantsuse loodusteadlase Jean-Baptiste de Lamarcki seisukohtadele tuginev evolutsiooniteooria, mille kohaselt on eluslooduse areng toimunud algelisimate olendite isetärkamisest inimese kujunemiseni.

Uute suurte organismirühmade (hõimkondade ja klasside) teket on Lamarck seletanud kõigele elusale sisemiselt omase täiustusmiskalduvusega. Oluliseks evolutsiooniteguriks pidas ta elutingimusi, kusjuures vahetult adekvaatseid muutusi põhjustavad need ainult taimede ja alamate loomade ehituses, Kõrgematele loomadele toimivad kaudselt, muutes esmalt nende vajadusi ja harjumusi. Organismide otstarbekohase tegevuse tagajärjel tekkinud muutused päranduvad järglastele, kui need muutused on mõlemal vanemal.

Evolutsionism

Evolutsionism on teaduslik vaateviis, mille kohaselt eluslooduses toimub evolutsioon.

Evolutsionismis on palju suundi, nende seas lamarkism, neolamarkism, darvinism, neodarvinism, postdarvinism jt.

Seega on evolutsionistide seas nii Charles Darwini teooria pooldajaid kui ka kriitikuid.

Sotsiaaldarvinism

Sotsiaaldarvinism (ingl. social darwinism) on turumajanduslik ideoloogia, mis tekkis vastureaktsioonina elitaristliku klassiühiskonna ahistavale tsunftikorrale angloameerika kultuuriruumis. Teoreetiliselt lähtub see inglise loodusteadlase Charles Darwini (1809–1882) evolutsiooniõpetusest ning põhineb kapitalistliku majandusmudeli ja majandusvabaduse kontseptsioonidel. Ideoloogiline eesmärk: võimendada inimlikku ja majanduslikku arengut loodusliku valiku mehhanismi rakendades.

Sotsiaaldarvinismi kui individualistliku ideoloogia positsioon turumajanduse mudelis

Kapitalistlik majandusmudel lähtub erahuvist ning põhineb eraettevõtlusel ja eraomandil. Valitseb arusaam, et „igaüks on oma õnne sepp“ ning „võitja võtab kõik“, s.t igaühel on õigus taotleda kasumit niipalju, kui ta suudab seda tehingu käigus hankida. Kaotajale jääb alati võimalus õppida tehtud vigadest ja käituda järgmisel korral targemalt. Asjade väärtuse määrab nõudluse-pakkumise vahekord (mitte selle tootmiskulu) ning majandust juhib hinnamehhanism. Püüd maksimeerida hetke kasumit ja lühinägelik majanduspoliitika põhjustavad keskkonna saastumise, riigi konkurentsivõime languse ning ühiskonna varandusliku kihistumise.

Majandusvabadus tähendab, et riigibürokraatia ei sekku turumajanduslikesse protsessidesse ning igaühel on vabadus kujundada turutehinguid nii, et kasum oleks maksimaalne. Omand on puutumatu, kuid kuna avalikku korda kehtestavale valitsusvõimule on jäänud vaid õigusemõistmise funktsioon, siis peab igaüks ise kaitsma oma vara, s.t relvastuma. Ja kui keegi siseneb loata eraomanduses olevasse (maa)valdusse või ruumi loata, siis on vara omanikul õigus avada tuli sissetungijate pihta. See ideoloogia eitab loomuõiguse kontseptsiooni, tunnustab kapitali omanike eesõigusi ning peab rassilist diskrimineerimist ja puudega inimeste õiguste piiramist, tegelikust olukorrast lähtudes loomulikuks. Üksikisikute koostöö, organiseerumine ja majanduslik ühistegevus oma huvide kaitseks on keelatud, kuna see piiraks turu vabadust.

Majandusareng on mõjutatud turumajanduslikes tehingutes kasutavast rahast, mille emiteerimise ja võlarahana väljalaenamise õigus on vaid pankadel. Võlaraha eest nõutav intress tekitab rahapuuduse ja see ongi selle majandusmudeli põhivahend, millega käivitatakse olelusvõitlus ning luuakse olukord, milles osa ettevõtjaid peab pankrotistuma ja eraisikuid jääma ilma oma eluasemest jms varast.

See ideoloogia toetab veendumust, et nõrkade abistamine raiskab ühiskonna kasutuses olevaid ressursse ning ohustab riigi konkurentsivõimet. Nõrkade ettevõtete „elus hoidmine“ töökohtade säilitamise ettekäändel suurendab vaid ülalpeetavate arvu, mis lõppkokkuvõttes tähendab üha kasvava ressursi kulutamist „arenguvõimetute“ peale. Oht ühiskonna jätkusuutlikkusele tekib ka siis, kui harimatu, omavahel tülitsev ja/või koostöövõimetu rahvamass läheb liikvele ja tahab rännata aladele, kus inimesed oma asjadega hästi toime tulevad. Seda tehakse lootuses, et teises riigis hoolitsetakse nende eest paremini ja nad võivad seal muretult jätkata oma senist eluviisi. Nagu ajalooline kogemus on ikka ja jälle näidanud, hävitab selline „rändrohutirtsude parv“ seni edukalt arenenud rahva toimetuleku alused ning süvendab hoopis üleüldist viletsust.

Selle ideoloogia esindajad on veendunud, et vaba turg tagab:

• sotsiaalse õigluse, kuna turumajanduslik keskkond sunnib iga inimest võtma midagi ette enda toimetuleku tagamiseks ja heaolu suurendamiseks;
• kõige õiglasemad hinnad, sest igaühel on vabadus valida kaupu oma majanduslikest võimalustest ja tegelikest vajadustest lähtuvalt;
• kõige kiirema arengu, sest turumajanduslik konkurents sunnib iga selles osalejat end pingutama ning pakkuma parema kvaliteediga kaupu üha odavama hinna eest.

Teoreetiline käsitlus

Sotsiaaldarvinistlikul ideoloogial oli tugev mõju anglo­ameerika maailmas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul ning Ladina-Ameerikas 20. sajandil. Sotsiaaldarvinismi teooriad mõjutasid tugevalt inglise ulmekirjaniku Herbert George Wellsi (1866–1946), kirjaniku Jack Londoni (tegelikult John Griffith Chaney; 1876–1916) ning filmiprodutsendi Stanley Kubricki (1928–1999) loomingut.

Samuel Smiles (1812–1904) oli šoti riigitegelane, kes sõnastas sotsiaaldarvinismi alusidee järgmiselt: „heaven helps a those, who help themselves“ – mille eestikeelseks vasteks võiks olla: „aita ennast ise ja siis aitab sind ka jumal.“ Ta tõi Charles Darwini (1809–1882) evolutsiooniteooria majanduse valdkonda, väites et arengu aluseks on olelusvõitlus ja looduslik valik.

Thomas Robert Malthus

Thomas Robert Malthus (1766–1834), inglise vaimulik õpetlane kaitses oma 1798. aastal ilmunud teoses „An Essay on the Principle of Population“ (Essee rahvastiku alustest) valitseva eliidi huvisid ning väitis, et viimane ei ole süüdi lihtrahva vaesuses. „Rahvastiku arengu seadust“ selgitas Malthus väitega, et kuna elanikkond kasvab geomeetrilises ja elatusvahendite hulk aritmeetilises progressioonis, siis paneb see aluse konfliktidele, millest väljuda saavad vaid parimad. Oma teistes poliitökonoomiaalastes kirjatöödes kaitses ta seisukohta, et väärtuse mõõduks on toote turuhind, milles peitub lisaks tootmiskuludele ka kasum ning just see võimaldab tootmist tulevikus laiendada ja täiustada. Rahvastikku ja majandust puudutavaid seisukohti ühendades leidis ta, et kuigi elanikkonna kasv suurendab tootmist absoluutses tähenduses, väheneb tegelik tulu iga inimese kohta arvestatuna.

Herbert Spencer (1820–1903), inglise bioloog ja liberaal laiendas prantsuse loodusteadlase Jean-Babtiste Lamarcki (1744–1829) bioloogilise evolutsiooni teooria (mis lähtus eeldusest, et organismis elu jooksul tekkinud füüsilised omadused kanduvad üle järeltulijatele) inimühiskonnale ja leidis oma teoses „A Theory of Population“ (Rahvastikuteooria), et kuna inimesed pärandavad oskused ja teadmised vaid oma järeltulijatele (tol ajal avalikku kooliharidust veel ei eksisteerinud), siis suurendab see inimestevahelist ebavõrdsust. Vaba turumajanduslik konkurents võimendab seda ebavõrdsust veelgi, mistõttu nõrgemate väljasuremine on loomulik ja vajalik nähtus, sest see tugevdab ühiskonna kui terviku konkurentsivõimet. Seetõttu vastustas ta vaeste abistamiseks riikliku sotsiaalhoolekande loomist ning rõhutas kõigile võrdsete võimaluste tagamise vajadust. Tänu võrdsetele võimalustele peab igaüks saama ise otsustada, kuidas ja millise heaolu poole ta soovib pürgida.

Francis Galton (1822–1911), inglise õpetlane leidis oma alustpanevate statistiliste uuringute tulemusel, et tänu sotsiaalabimaksetele ning vaeste ja hullude varjupaikadele paljunevad madala arenguvõimega inimesed kiiremini kui kõrget arengupotentsiaali omavad inimesed. Kuna nii sõjalised konfliktid kui ka madala arenguvõimega inimeste ebaproportsionaalselt kiire kasv kahjustab rahva jätkusuutlikkust ja riigi konkurentsivõimet, siis tegi ta Suurbritannia valitsusele ettepaneku juurutada rahvastikuregulatsiooni meetmeid. Arenemisvõimetu elanikkonna osa piiramiseks soovitas ta tõsta nende abiellumisiga ja kehtestada madalam miinimumpalk, et vaestel oleks vähem järeltulijaid. Puudega inimesed tuli aga sulgeda hullumajadesse ning nad seal steriliseerida. Galtoni tööde mõjul kehtestas viikide (whigs) partei 1834. aastal „Vaesteseaduse“, millega järsult piirati kehvikutele makstavaid sotsiaalabirahasid. Samas soovitasid kõik eespoolnimetatud autorid soodustada eliidi heategevust, et pakkuda arenemisvõimelistele vaestele kooliharidust ning leevendada nende toimetulekuprobleeme.

Ludwig Gumplowicz (1838–1909), poola-juudi päritolu Austria-Ungari õigusteadlane, kes käsitles ühiskondlikke ja majandusprobleeme rassiteooria võtmes. Oma 1909. aastal ilmunud raamatus „Rasside võitlus“ (Der Rassenkampf) käsitles ta eri rasside integreerumisest tekkivaid probleeme ning nägi ette maailmasõja puhkemist.

William Graham Sumner (1840–1910) oli sotsiaalteadlane, kes vastustas loomuõigust ning sai tuntuks esseega „Sotsioloogia“ (1881), milles ta esitas bioloogilise ja sotsioloogilise nägemuse inimese võitlusest ellujäämise nimel. Bioloogiline suhe väljendub olelusvõitluses, mida inimene peab loodusega toidu ja peavarju saamiseks. Sotsioloogiline suhe väljendub inimeste omavahelises konkurentsis nii eluks vajalike materiaalsete asjade ja eneseteostuse võimaluste pärast. Sumner leidis, et inimene ei saa tühistada looduses valitsevat „tugevam jääb ellu“ seadust ning selle mõju sotsiaalse hoolekandega piirates ta vaid nõrgestab populatsiooni ellujäämise võimalusi.

Émile Gautier (1853–1937) oli prantsuse anarhist, kes kasutas seda mõistet poliitilise ideoloogia tähenduses esmakordselt oma 1880. aastal ilmunud traktaadis „Le darwinisme social“ ('sotsiaaldarvinism'). Ingliskeelses maailmas hakkas mõiste levima ajaloolase Richard Hofstadteri (1916–1970) teose „Social Darwinism in American Thought“ (Sotsiaaldarvinism ameerika mõttemaailmas) ilmumise järel 1944. aastal.

John Fiske (1842–1901), ajaloolane ja filosoof, kes propageeris Charles Darwini tööd ning laiendas seda ka ajalookäsitlusele.

John William Burgess (1844–1931) rajas esimese politoloogia teaduskonna Columbia ülikoolis ning õigustas rassilist eristamist, pidades neegreid alamaks rassiks, mille esindajatel „pole õnnestunud allutada oma loomalikke tunge mõistusele ning pole seetõttu suutnud luua ka oma tsivilisatsiooni“.

Nomogenees

Nomogenees on reeglipäraselt toimuv evolutsioon.

Mõiste võttis kasutusele Lev Berg, kes avaldas 1922. aastal monograafia "Nomogenees". Tema käsitlus nomogeneesist ehk evolutsioonist kui reeglipäradega protsessist on mittedarwinlikest evolutsiooniõpetustest 

üks tuntumaid.

Evolutsioon

Evolutsioon ehk bioloogiline evolutsioon ehk bioevolutsioon on päritavate tunnuste pöördumatu muutumine põlvkonnast põlvkonda organismide populatsioonides. Evolutsioon seletab ära, kuidas loomad ja taimed pika aja jooksul on muutunud, ning kuidas nad on arenenud selliseks, nagu nad on. Neodarvinliku teooria valdavate ettekujutuste järgi põhjustavad seda geenitriiv ja looduslik valik.

Teaduslikku käsitlust eluslooduse evolutsioonist nimetatakse evolutsiooniõpetuseks. See mõiste on üldisem kui evolutsiooniteooria – ajaloolise protsessi kohta ei pruugigi mitmete bioloogide (näiteks Henni Kallaku) meelest üldine teooria võimalik olla. Teisalt võib evolutsiooniõpetust vaadata kui evolutsiooniteooriate kogumit. Vahel käsitletakse neid mõisteid ka sünonüümidena. Teaduslikku vaateviisi, mille kohaselt toimub eluslooduses evolutsioon, nimetatakse evolutsionismiks.

Evolutsiooniõpetus

 Liikide tekke ja arengu üle arutleti juba antiikajal, kuid neid peeti üldiselt muutumatuteks ning käsitleti kui Jumala-poolset loomisimet. Arusaam, et elusloodus on aja jooksul palju muutunud, tekkis alles seoses geoloogia arenguga. Esimene olulisem evolutsiooniline hüpotees püstitati 1809, kui ilmus Jean-Baptiste de Lamarcki teos "Zooloogia filosoofia". See ei leidnud siiski alguses laia kandepinda. Evolutsioonibioloogia kui teaduse alguspuntiks võib nimetada 24. novembrit 1859, kui ilmus Charles Darwini teos "Liikide tekkimine", kus ta oli kokku pannud esimese tõese ja sidusa teooria eluslooduse arenemisest selliseks, nagu see on nüüd.

Teaduse ja tehnika areng on aga võimaldanud evolutsiooni sügavamalt uurida ning seeläbi on jõutud uute avastusteni ja evolutsiooniteooriat täiendatud. 20. sajandi algul kujunes nõnda välja neodarvinism, mille hilisemat varianti tuntakse sünteetilise evolutsiooniteooriana. Molekulaarbioloogia areng tõi kaasa geenide rolli parema mõistmise. Lisaks on näiteks Motoo Kimura välja töötanud molekulaarse evolutsiooni teooria, mis väidab, et suurem osa evolutsioonist toimub mitte läbi loodusliku valiku vaid geenitriivi. 21. sajandi algul on taas tähelepanu pälvinud ka epigeneetika roll.

Samuti on evolutsiooniõpetus saanud osaks paljudest teadusharudest ja sellest sõltuvalt üritatakse seletada arvukalt eri nähtuseid. Sellel on oluline roll ökoloogia mõistmisel ja seda kasutatakse taksonoomias organismide

 põlvnemisloo kindlakstegemises (sealhulgas ka inimese arenguloo uurimiseks). Sotsioloogia ja bioloogia piirpinnal on tekkinud sotsiobioloogia, mis püüab seletada sotsiaalsete suhete teket läbi loodusliku valiku. Psühholoogia kõrval on arenenud evolutsiooniline psühholoogia. Evolutsiooni ajalise kulgemise uurimiseks kasutatakse bioinformaatika võimalusi. Nendega seotud tehnikaid on aga rakendatud isegi keeleteaduses. Lisaks on evolutsiooni uurimise kõrvalt välja kasvanud muidki kasulikke rakendusi ja see on aidanud kaasa statistikateaduse arengule.

Evolutsiooni mehhanismid

 Evolutsiooniprotsessi toimumiseks on vajalik, et populatsioonis esineb isendeid, kes erinevad mingite tunnuste osas teistest. Seega on tarvilik muutuste olemasolu ja nende tekke võimalus. Lisaks on vajalikud pärilikkus, sest järglaskond peab sarnanema oma vanematega, ja reproduktiivsus, sest oluline on muutus põlvkondade vahel. Seejuures rakenduvad evolutsiooni aluseks olevad mehhanismid: mutatsioonid, looduslik valik, geneetiline triiv, geenivool ja päriliku materjali rekombineerumine.

Mehhanismidest on tuntuim looduslik valik, mis toimib alati organismi või indiviidi tasemel paljunemiseelise kaudu. Antud oludesse paremini sobituv isend annab suurema tõenäosusega rohkem järglasi, kui vähem sobituv isend ning läbi erinevate põlvkondade saavutavad kohasemad omadused populatsioonis suurema osakaalu. Üks loodusliku valiku vorme on ka suguline valik, kuid see ei pruugi jälgida indiviidi omaduste absoluutset sobivust ümbritsevasse keskkonda.

Geenitriiv näitab aga evolutsiooni juhuslikku külge ja mõjub genotüübi sagedusele hoolimata triivile alluva geneetilise materjali fenotüübilistest mõjudest. Eriti oluline on see neutraalsete muutuste levitamisel populatsioonis.

Nii looduslik valik kui ka geenitriiv võivad vähendada organismide geneetilist mitmekesisust. Mitmekesisuse taastootmiseks on tarvilikud mutatsioonid ja geneetilise materjali rekombineerumine (näiteks homoloogiline rekombinatsioon ja horisontaalne geeniülekanne). Sellele aitab kaasa ka polüploidsus, mis suurendab geneetilise materjali hulka, millele valik rakenduda saab. Samas on nii mutatsioonide kui ka rekombinatsiooni tulemusel tekkivad variatsioonid juhuslikud – nad võivad olla kasulikud, kahjulikud või neutraalsed. Ainuke evolutsioonile suunda andev tegur on ikkagi valik.

Evolutsiooni mehhanismide mõju on seda suurem, mida väiksem on populatsiooni suurus. Sellest oleneb ka, kui palju saab populatsiooni mõjutada triiv ja kui palju valik.

Evolutsiooni jaotumine

Evolutsiooni võib jaotada mikroevolutsiooniks, mis haarab populatsiooni- ja liigisiseseid evolutsioonilisi muutusi, ja makroevolutsiooniks, mis tegeleb evolutsiooniga pikas ajaskaalas, vaadeldes liigist kõrgemate taksonite (näiteks 

sugukondade, klasside ja hõimkondade) teket, arengut ning väljasuremist. Vastava jaotuse puhul ongi oluline, et mikro- ja makroevolutsioon käitlevad sama asja, kuid erinevas ajaskaalas – see muudab ka evolutsiooniprotsesside mõju ulatust.

Tõestus

Maa on olemas olnud väga kaua aega, umbes 4,5 miljardit aastat. Evolutsiooniprotsessist annavad tunnistust kivimites säilinud fossiilid. Nende kivististe järgi näeme, et ammu elanud loomad ja taimed on praegustest väga erinevad. Mida kaugemale ajaloos me vaatame, seda erinevamad need fossiilides säilinud loomad ja taimed on. Selle põhjuseks on toimunud evolutsioon. Evolutsiooni toimumine on fakt, sest seda toetavad väga paljud tõendid. Näiteks organismide DNA, genotüüpide sarnasus, samuti biokeemiliste protsesside sarnasus ja sarnane raku ehitus. Evolutsioonile osutab ka embrüogenees, täpsemalt Baeri seadused.

Bioevolutsioon ja süstemaatika

Kas olete mõelnud:

Mida näitab ladinakeelne liiginimi?

Mille alusel liike süstematiseeritakse?

Sissejuhatus

Liikide tundmine ja nimetamine, et eristada mürgiseid taimi ohututest, on olnud eluliselt tähtis juba sadu tuhandeid aastaid. Kirjalikke ravimtaimede nimetusi on leitud juba tuhandete aastate vanustest allikatest. Ravimtaimede pilte ja nimetusi on säilinud 1500 aasta vanustes papüüruse rullides. Esimeseks teadusliku taksonoomia rajajaks võib pidada Aristotelest, kes klassifitseeris organisme nende tunnuste ja arengu alusel - näiteks munevad ja sünnitavad loomad. Rohkem, kui nelisada aastat tagasi jagas Charles de l’Escluse ehk ladinapäraselt Carolus Clusius seened söödavateks ja mittesöödavateks-mürgisteks. Taksonoomia rajajaks ja terminolooiga loojaks peetakse Rootsi teadlast Linnaeust (Carl von Linné).

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks teate,

• millised on süstemaatika põhiüksused;
• mille alusel liike süstematiseeritakse

Süstemaatika põhiüksused

Taksonoomia on teadusharu, mis tegeleb organismide rühmitamisega taksonitesse, võttes aluseks nende ühised tunnused. Carl von Linné, tuntud ka kui Carolus Linnaeus (1707-1778) pani aluse kaasaegsele elusorganismide süstemaatikale ja taksonoomiale. Ta võttis kasutusele binaarse nomenklatuuri ehk kahest teaduslikust ladinakeelsest nimest koosneva liiginime. Näiteks harilik lendorav Pteromys volans. Liik on keskne taksonoomiline ühik.

Bioloogiline süstemaatika tegeleb üksikorganismide ühendamisega teatud kindlate tunnuste alusel rühmadeks ehk taksoniteks. Saadud rühmi on omakorda võimalik paigutada hierarhilisse süsteemi ehk süstematiseerida. Põhiühikuid on kokku seitse (joonis 4.1.9.1). Iga liik kuulub ainult ühte perekonda, iga perekond kuulub ainult ühte sugukonda, iga sugukond ühte seltsi jne.

Joonis 4.1.9.1. Süstemaatika põhiüksused ehk taksonid

 

Tänu uutele molekulaargeneetilistele uurimisvõimalustele on alles nüüd süstemaatika kujunemas evolutsiooniliseks teaduseks. Evolutsiooniline süstemaatika lähtub liikide sarnasusest ning ajaloolisest kujunemisest ehk fülogeneesist.

 

Klassifitseerimise meetodid

Esmalt klassifitseeriti organisme vaid nende ehituslike tunnuste alusel. Näiteks vaala loiva, nahkhiire tiiva ja hundi jäseme põhiehitus viitab viievarbalisele esivanemale - need on homoloogilised organid. Mõnikord on eri päritolu organismid muutunud lähtuvalt keskkonnast väliselt sarnaseks ehk on toimunud konvergents ning nende klassifitseerimine võib osutuda keeruliseks. Taksonitesse paigutamisel lähtutakse ka organismide arengu võrdlusest. Kas organismil on otsene või moondeline areng, kas areng toimub munas või emaüsas. Viimastel aastakümnetel on saadud mitmeid uusi teadmisi ning kaasaegsed molekulaargeneetilised meetodid võimaldavad võrrelda eri isendite pärilikkusainet ja aminohappelist järjestust.

Taksonoomia rakenduslik valdkond on erinevate määrajate koostamine. Tänapäeval on paberkandjal määrajad asendunud virtuaalsete määrajatega.

Eluslooduse riigid

Algselt jagati kõik elusorganismid taimedeks ja loomadeks. Tänapäeval jaotatakse elusloodus enamasti jaotatakse viide riiki - taimed, loomad, seened, protistid ja bakterid. Vahel tuuakse eraldi välja ka kuues riik - arhed ehk eraldi bakterite haru, mis meenutab rohkem tuumaga rakke.

Hõimkond

Hõimkond on riigist järgmine taksonoomia suurüksus, mis jaguneb klassideks ja mõnikord ka alamhõimkondadeks. Inimene kuulub näiteks keelikloomade hõimkonda ja selgroogsete loomade alamhõimkonda. Kõrvahark kuulub näiteks lülijalgsete hõimkonda ja võsaülane katteseemnetaimede hõimkonda.

Klass

Selgroogsed loomad jaotatakse viide klassi - kalad, kahepaiksed, roomajad, imetajad ja linnud. Selgrootute loomade puhul eristatakse käsnasid, ainuõõsseid, usse, limuseid ja lülijalgseid. Taimede puhul eristatakse ühe- ja kaheiduleheliste klasse.

Selts

Selgroogsete loomade klassid jaotatakse seltsideks, näiteks kiskjalised, närilised või jäneselised. Seltside nimed moodustatakse loomade puhul liitega -lised. Taimede ja seente puhul moodustatakse seltsi nimed lõpuliitega -laadsed. Näiteks kärbseseenelaadsed või roosilaadsed.

Sugukond

Seltsid jaotatakse omakorda sugukondadeks, näiteks koerlased, kaslased või oravlased. Sugukonnanimed moodustatakse loomade puhul lõpuliitega -lased.

Perekond

Sugukonnad jaotatakse omakorda perekondadeks, näiteks perekond koer, kass või orav. Perekonna klassifikatsioon on bioloogilise nomenklatuuri süsteemi alus.

Liik

Liik on sarnaste tunnustega isendite rühm, kellel on oma levila ning nad annavad viljakaid järglasi - näiteks euroopa naarits (Mustela lutreola). Ladinakeelsetes teaduslikes nimedes tähistab esimene sõna, mis kirjutatakse alati suure algustähega (Mustela), perekonda, millesse liik kuulub ning teine (lutreola) on liiginimi. Liigid ühendatakse süsteemis kõrgemateks hierarhilisteks rühmitusteks või jagatakse väiksemateks liigisisesteks üksusteks alamliikideks. Alamliigil on oma kindle levila, pärilikud ehituslikud erisused aga nad on vüimelised ristuma sama liigi teiste alamliikide esindajatega. Näiteks hallhundil (Canis lupus) on rohkelt alaliike, näiteks euraasia hunt (Canis lupus lupus).

Lähtuvalt eelpool kirjeldatud süstemaatilistest taksonitest saab inimese süstemaatilist kuuluvust uurida tabelist 4.1.9.1.

Tabel 4.1.9.1. Inimese süstemaatiline kuuluvus

Süstemaatiline üksus Inimese süstemaatiline kuuluvus Riik Loomad Animalia Hõimkond Keelikloomad Chordata Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata Klass Imetajad Mammalia Selts Esikloomalised Primates Sugukond Inimlased Hominidae Perekond Inimene Homo Liik Inimene Homo sapiens Alamliik Homo sapiens sapiens

Kokkuvõte

Elusorganisme on võimalik nende ehituse, eluviisi, arengu, fülogeneesi ja aminohappelise järjestuse alusel hierarhiliselt grupeerida erinevatesse süstemaatilistesse üksustesse ehk taksonitesse. Süstemaatika põhiüksused on alustades kõikehõlmavamast - riik, hõimkond, klass, selts, sugukond, perekond ja liik. Alates 18. sajandist kasutatakse kahest teaduslikust ladinakeelsest nimest koosnevat liiginime, millest esimene sõna tähistab perekonda, kuhu liik kuulub, ning teine liiki.

Mõisted

taksonoomia

takson

binaarne nomenklatuur

liiginimi