Sotsiaaldarvinism (ingl. social darwinism) on turumajanduslik ideoloogia, mis tekkis vastureaktsioonina elitaristliku klassiühiskonna ahistavale tsunftikorrale angloameerika kultuuriruumis. Teoreetiliselt lähtub see inglise loodusteadlase Charles Darwini (1809–1882) evolutsiooniõpetusest ning põhineb kapitalistliku majandusmudeli ja majandusvabaduse kontseptsioonidel. Ideoloogiline eesmärk: võimendada inimlikku ja majanduslikku arengut loodusliku valiku mehhanismi rakendades.
Kapitalistlik majandusmudel lähtub erahuvist ning põhineb eraettevõtlusel ja eraomandil. Valitseb arusaam, et „igaüks on oma õnne sepp“ ning „võitja võtab kõik“, s.t igaühel on õigus taotleda kasumit niipalju, kui ta suudab seda tehingu käigus hankida. Kaotajale jääb alati võimalus õppida tehtud vigadest ja käituda järgmisel korral targemalt. Asjade väärtuse määrab nõudluse-pakkumise vahekord (mitte selle tootmiskulu) ning majandust juhib hinnamehhanism. Püüd maksimeerida hetke kasumit ja lühinägelik majanduspoliitika põhjustavad keskkonna saastumise, riigi konkurentsivõime languse ning ühiskonna varandusliku kihistumise.
Majandusvabadus tähendab, et riigibürokraatia ei sekku turumajanduslikesse protsessidesse ning igaühel on vabadus kujundada turutehinguid nii, et kasum oleks maksimaalne. Omand on puutumatu, kuid kuna avalikku korda kehtestavale valitsusvõimule on jäänud vaid õigusemõistmise funktsioon, siis peab igaüks ise kaitsma oma vara, s.t relvastuma. Ja kui keegi siseneb loata eraomanduses olevasse (maa)valdusse või ruumi loata, siis on vara omanikul õigus avada tuli sissetungijate pihta. See ideoloogia eitab loomuõiguse kontseptsiooni, tunnustab kapitali omanike eesõigusi ning peab rassilist diskrimineerimist ja puudega inimeste õiguste piiramist, tegelikust olukorrast lähtudes loomulikuks. Üksikisikute koostöö, organiseerumine ja majanduslik ühistegevus oma huvide kaitseks on keelatud, kuna see piiraks turu vabadust.
Majandusareng on mõjutatud turumajanduslikes tehingutes kasutavast rahast, mille emiteerimise ja võlarahana väljalaenamise õigus on vaid pankadel. Võlaraha eest nõutav intress tekitab rahapuuduse ja see ongi selle majandusmudeli põhivahend, millega käivitatakse olelusvõitlus ning luuakse olukord, milles osa ettevõtjaid peab pankrotistuma ja eraisikuid jääma ilma oma eluasemest jms varast.
See ideoloogia toetab veendumust, et nõrkade abistamine raiskab ühiskonna kasutuses olevaid ressursse ning ohustab riigi konkurentsivõimet. Nõrkade ettevõtete „elus hoidmine“ töökohtade säilitamise ettekäändel suurendab vaid ülalpeetavate arvu, mis lõppkokkuvõttes tähendab üha kasvava ressursi kulutamist „arenguvõimetute“ peale. Oht ühiskonna jätkusuutlikkusele tekib ka siis, kui harimatu, omavahel tülitsev ja/või koostöövõimetu rahvamass läheb liikvele ja tahab rännata aladele, kus inimesed oma asjadega hästi toime tulevad. Seda tehakse lootuses, et teises riigis hoolitsetakse nende eest paremini ja nad võivad seal muretult jätkata oma senist eluviisi. Nagu ajalooline kogemus on ikka ja jälle näidanud, hävitab selline „rändrohutirtsude parv“ seni edukalt arenenud rahva toimetuleku alused ning süvendab hoopis üleüldist viletsust.
Selle ideoloogia esindajad on veendunud, et vaba turg tagab:
- sotsiaalse õigluse, kuna turumajanduslik keskkond sunnib iga inimest võtma midagi ette enda toimetuleku tagamiseks ja heaolu suurendamiseks;
- kõige õiglasemad hinnad, sest igaühel on vabadus valida kaupu oma majanduslikest võimalustest ja tegelikest vajadustest lähtuvalt;
- kõige kiirema arengu, sest turumajanduslik konkurents sunnib iga selles osalejat end pingutama ning pakkuma parema kvaliteediga kaupu üha odavama hinna eest.
Teoreetiline käsitlus
Sotsiaaldarvinistlikul ideoloogial oli tugev mõju angloameerika maailmas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul ning Ladina-Ameerikas 20. sajandil. Sotsiaaldarvinismi teooriad mõjutasid tugevalt inglise ulmekirjaniku Herbert George Wellsi (1866–1946), kirjaniku Jack Londoni (tegelikult John Griffith Chaney; 1876–1916) ning filmiprodutsendi Stanley Kubricki (1928–1999) loomingut.
Samuel Smiles (1812–1904) oli šoti riigitegelane, kes sõnastas sotsiaaldarvinismi alusidee järgmiselt: „heaven helps a those, who help themselves“ – mille eestikeelseks vasteks võiks olla: „aita ennast ise ja siis aitab sind ka jumal.“ Ta tõi Charles Darwini (1809–1882) evolutsiooniteooria majanduse valdkonda, väites et arengu aluseks on olelusvõitlus ja looduslik valik.
Thomas Robert Malthus (1766–1834), inglise vaimulik õpetlane kaitses oma 1798. aastal ilmunud teoses „An Essay on the Principle of Population“ (Essee rahvastiku alustest) valitseva eliidi huvisid ning väitis, et viimane ei ole süüdi lihtrahva vaesuses. „Rahvastiku arengu seadust“ selgitas Malthus väitega, et kuna elanikkond kasvab geomeetrilises ja elatusvahendite hulk aritmeetilises progressioonis, siis paneb see aluse konfliktidele, millest väljuda saavad vaid parimad. Oma teistes poliitökonoomiaalastes kirjatöödes kaitses ta seisukohta, et väärtuse mõõduks on toote turuhind, milles peitub lisaks tootmiskuludele ka kasum ning just see võimaldab tootmist tulevikus laiendada ja täiustada. Rahvastikku ja majandust puudutavaid seisukohti ühendades leidis ta, et kuigi elanikkonna kasv suurendab tootmist absoluutses tähenduses, väheneb tegelik tulu iga inimese kohta arvestatuna.
Herbert Spencer (1820–1903), inglise bioloog ja liberaal laiendas prantsuse loodusteadlase Jean-Babtiste Lamarcki (1744–1829) bioloogilise evolutsiooni teooria (mis lähtus eeldusest, et organismis elu jooksul tekkinud füüsilised omadused kanduvad üle järeltulijatele) inimühiskonnale ja leidis oma teoses „A Theory of Population“ (Rahvastikuteooria), et kuna inimesed pärandavad oskused ja teadmised vaid oma järeltulijatele (tol ajal avalikku kooliharidust veel ei eksisteerinud), siis suurendab see inimestevahelist ebavõrdsust. Vaba turumajanduslik konkurents võimendab seda ebavõrdsust veelgi, mistõttu nõrgemate väljasuremine on loomulik ja vajalik nähtus, sest see tugevdab ühiskonna kui terviku konkurentsivõimet. Seetõttu vastustas ta vaeste abistamiseks riikliku sotsiaalhoolekande loomist ning rõhutas kõigile võrdsete võimaluste tagamise vajadust. Tänu võrdsetele võimalustele peab igaüks saama ise otsustada, kuidas ja millise heaolu poole ta soovib pürgida.
Francis Galton (1822–1911), inglise õpetlane leidis oma alustpanevate statistiliste uuringute tulemusel, et tänu sotsiaalabimaksetele ning vaeste ja hullude varjupaikadele paljunevad madala arenguvõimega inimesed kiiremini kui kõrget arengupotentsiaali omavad inimesed. Kuna nii sõjalised konfliktid kui ka madala arenguvõimega inimeste ebaproportsionaalselt kiire kasv kahjustab rahva jätkusuutlikkust ja riigi konkurentsivõimet, siis tegi ta Suurbritannia valitsusele ettepaneku juurutada rahvastikuregulatsiooni meetmeid. Arenemisvõimetu elanikkonna osa piiramiseks soovitas ta tõsta nende abiellumisiga ja kehtestada madalam miinimumpalk, et vaestel oleks vähem järeltulijaid. Puudega inimesed tuli aga sulgeda hullumajadesse ning nad seal steriliseerida. Galtoni tööde mõjul kehtestas viikide (whigs) partei 1834. aastal „Vaesteseaduse“, millega järsult piirati kehvikutele makstavaid sotsiaalabirahasid. Samas soovitasid kõik eespoolnimetatud autorid soodustada eliidi heategevust, et pakkuda arenemisvõimelistele vaestele kooliharidust ning leevendada nende toimetulekuprobleeme.
Ludwig Gumplowicz (1838–1909), poola-juudi päritolu Austria-Ungari õigusteadlane, kes käsitles ühiskondlikke ja majandusprobleeme rassiteooria võtmes. Oma 1909. aastal ilmunud raamatus „Rasside võitlus“ (Der Rassenkampf) käsitles ta eri rasside integreerumisest tekkivaid probleeme ning nägi ette maailmasõja puhkemist.
William Graham Sumner (1840–1910) oli sotsiaalteadlane, kes vastustas loomuõigust ning sai tuntuks esseega „Sotsioloogia“ (1881), milles ta esitas bioloogilise ja sotsioloogilise nägemuse inimese võitlusest ellujäämise nimel. Bioloogiline suhe väljendub olelusvõitluses, mida inimene peab loodusega toidu ja peavarju saamiseks. Sotsioloogiline suhe väljendub inimeste omavahelises konkurentsis nii eluks vajalike materiaalsete asjade ja eneseteostuse võimaluste pärast. Sumner leidis, et inimene ei saa tühistada looduses valitsevat „tugevam jääb ellu“ seadust ning selle mõju sotsiaalse hoolekandega piirates ta vaid nõrgestab populatsiooni ellujäämise võimalusi.
Émile Gautier (1853–1937) oli prantsuse anarhist, kes kasutas seda mõistet poliitilise ideoloogia tähenduses esmakordselt oma 1880. aastal ilmunud traktaadis „Le darwinisme social“ ('sotsiaaldarvinism'). Ingliskeelses maailmas hakkas mõiste levima ajaloolase Richard Hofstadteri (1916–1970) teose „Social Darwinism in American Thought“ (Sotsiaaldarvinism ameerika mõttemaailmas) ilmumise järel 1944. aastal.
John Fiske (1842–1901), ajaloolane ja filosoof, kes propageeris Charles Darwini tööd ning laiendas seda ka ajalookäsitlusele.
John William Burgess (1844–1931) rajas esimese politoloogia teaduskonna Columbia ülikoolis ning õigustas rassilist eristamist, pidades neegreid alamaks rassiks, mille esindajatel „pole õnnestunud allutada oma loomalikke tunge mõistusele ning pole seetõttu suutnud luua ka oma tsivilisatsiooni“.
Liikide tekke ja arengu üle arutleti juba antiikajal, kuid neid peeti üldiselt muutumatuteks ning käsitleti kui Jumala-poolset loomisimet. Arusaam, et elusloodus on aja jooksul palju muutunud, tekkis alles seoses 
