Endokannibalism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

 Endokannibalism on komme süüa oma kogukonna (hõimu, sotsiaalse grupi või ühiskonna) kaaslaste liha. Seda tehakse tavaliselt pärast nende surma. Endokannibalismiks on nimetatud ka maiste jäänuste söömist leinaaja kontekstis. Kultuuriline käsitlus Herodotos (3.38) mainib kannibalismi India Callatiae hõimu matmiskommetega seoses. Samuti söövad Põhja-India aghorid Gangeses ulpivate surnute liha selleks, et omandada surematust ja üleloomulikke võimeid. Usutakse, et mõned Lõuna-Ameerika põliskultuurid, nagu mayorunad, praktiseerisid minevikus endokannibalismi. Peruu amahuaca indiaanlased korjasid tuhast välja luude jäänused, jahvatasid need koos maisiga ning jõid seda vedela kördina. Lääne-Brasiilia wari hõimu kultuuris on endokannibalism kaastundeavaldus – leinatalituse käigus süüakse oma kaaslase röstitud jäänuseid. Ideaalis sööb suguvõsa kogu laiba, sellest loobumine mõjuks solvanguna lahkunu pereliikmetele. Yanomami hõimu liikmed sõid leina osana tuhastatud sugulaste väljakaevatud luid ja tuhka. Seda peetakse samuti endokannibalismiks, olgugi et otseselt liha ei sööda. Üldiselt ei peeta taolist käitumist valgu- või toidupuudusest tulenevaks. Wari hõim Amazonase jõgikonnas praktiseeris endokannibalismi selleks, et aidata oma esivanemate kehadel hingedeks saada. Selle tulemusel muutub hing loomaks, kes oleks söögiks tulevastele generatsioonidele. Antropoloog Beth Conklin uuris wari hõimu ja uskus, et selline teguviis aitas surnu lähedastel leinaga toime tulla ja valusatest mälestustest vabaneda. Sellisel moel on kannibalism palju vähem agressiivne tegevus, kui see esmapilgul tundub. Tänapäeval wari hõim enam kannibalismi ei harrasta. Nad matavad surnud lähedased pärast kahe- või kolmepäevast leinamist. Meditsiinilised implikatsioonid Kuru on 1957. aastal avastatud nakkushaigus, mis levis Paapua Uus-Guinea fore hõimus rituaalse kannibalismi kaudu, täpsemalt seda haigust põdenud isiku peaaju söömise teel. Inimsöömise kõrvaldamisega on kuru peaaegu hääbunud, kuid siiski esineb üksikuid juhtumeid, sest haiguse peiteaeg võib kesta enam kui 30 aastat. Kuru peamised tunnused on tugevad värinad ning naeratusega kaasnevad järsud pealiigutused, mis sarnanevad teetanusest tingitud haigusnähtudega. Viimane pole kuru puhul siiski kuigi laialt levinud haigustunnus. Sõnapaar „naerev surm“ jääb ajaleheartiklite pealkirjastajate südamele. Fore hõimu liikmed ei räägi haigusest nõnda mitte kunagi. Endokannibalismi ajalooline vastuolu See, kas endokannibalism oli ajaloo vältel levinud või mitte, on vastuoluline küsimus. Kuru haigust eluaeg uurinud Michael Alpersi rühm leidis, et geenid, mis kaitsevad sarnaste prioonide eest, on laialt levinud. Sellest võib järeldada, et endokannibalism võis olla levinud üle terve maailma. Hiljutisem Simon Meadi ning tema kaaslaste uuring näitab aga, et G127V kaitsev prioongeen on levinud vaid paikades, kus oli palju kurutõve juhtumeid, mitte levinud globaalselt. See tõestab, et kannibalism ei pruukinud olla inimkonnas levinud nähtus, sest kuru on ainus prioonihaigus, mis levib kannibalismi teel. Kannibalismi võiks pidada ajaloos laialt levinud nähtuseks vaid juhul, kui kuru poleks ainus prioonhaigus, mis levib inimsöömise teel.

Amensalism

Amensalism on kahe erineva liigi vaheline suhe, kus üks liik (inhibiitor) takistab või pidurdab teise liigi (amensaali) olelust, saamata ise sellest kasu või kahju. Amensalism on üks liikide kooselu tüüpidest ökosüsteemis.

Näiteks esineb amensalismi bakterite suhetes, kus ühe organismi metabolismi käigus vabanevad keemilised ained, mis mõjuvad teisele organismile kahjulikult.

Amensalismi vormiks on allelopaatia, kui näiteks ühe taime juureeritised on pärssiva toimega teise taimeliigi kasvule.

Fakultatiivne parasiit

Fakultatiivne parasiit ehk fakultatiivparasiit ehk parasitoid on parasiit, kes on võimeline elama ka ilma peremeesorganismita.

Fakultatiivsed parasiidid on paljud seeneliigid, näiteks perekond külmaseen, mille liigid parasiteerivad elavatel puudel, kuid puu surma korral ei sure ise.

Mutualism

Mutualism on kahe eri liiki organismi vaheline suhte tüüp ökosüsteemis, millest mõlemad liigid saavad kasu (näiteks suureneb nende elumus).

Tolmeldamine on klassikaline näide mutualismist

Sarnane organismidevaheline suhe on ka protokooperatsioon, kus liikidevaheline suhe on ajutine ja fakultatiivne.

Mutualism mängib võtmerolli ökoloogias ja evolutsioonibioloogias. Näiteks on mutualistlikud suhted olulised maismaaökosüsteemi talitlemiseks, sest 90% taimedest sõltub suhtest seente mükoriisaga, kuna see varustab taime anorgaaniliste ühendite ja mitmete mikroelementidega. Vaatamata selle suhte tüübi olulisusele on see võrreldes teiste liikidevaheliste suhetega (näiteks kiskluse ja parasitismiga) pälvinud ajalooliselt märksa vähem tähelepanu.

Kommensalism

Kommensalism on eri liiki organismide kooselu vorm, liikidevaheline suhe ökosüsteemis, milles üks osapool saab kasu ning teisele osapoolele on see kooselu kahjutu, erilist kasu toomata (näiteks samblik ja puu).

Näiteks elab mardikas sipelgapesas ja saab sealt kaitset ja toitu, aga sipelgad ei saa sellest midagi, kui mardikas nende pesas elab.

Kommensalism - on ühele liigile kasulik, teisele pole sellest kooselust kasu ega kahju. Kommensiaalid on näiteks haiga kaasas rändav imikala, kes imeb end hai naha külge.

Organismidevahelised suhted

ORGANISMIDEVAHELISED SUHTED

Eri organismide kooselu ja omavahelised suhted on väga erinevad. Organismid on kohastunud taluma erinevaid ilmastikutingimusi ja käituma vastavalt sellele, kuidas on neile kõige kasulikum või kõige vähem kahjulikum.

Sümbioos - on erinevate liikide isendite kasulik kooselu, mis on kujunenud evolutsiooni jooksul. Looduses ei saa ükski liik elada nii, et ta teist liiki organismidega kokku ei puutuks. Selline üksteisega kõrvuti elamine on mõjutanud bakterite, seente, taimede ja loomade elu väga mitmel viisil: mõnedele organismidele kasulik, teistele kahjulik. Kooselu on arenenud ka selliselt, et mõned liigid on hakanud üksteise olemas olust sõltuma, sest nad ei saa enam ilma teine teiseta elada. N: Meriroos ja erakvähi vahel on kujunenud vastastikku kasulik kooselu nõnda, et roos kaitseb vähki vaenlaste eest, vähk jätab roosile oma toidujäänuseid.

Joonis. Sipelga ja lehetäi vahel on sümbioos (http://www.redbubble.com/people/darrenjan/works/2741083-ant-aphid-symbiosis)

Kommensalism - on ühele liigile kasulik, teisele pole sellest kooselust kasu ega kahju. Kommensiaalid on näiteks haiga kaasas rändav imikala, kes imeb end hai naha külge.

Parasitism - mõned organismid elavad teiste arvel, neid nimetatakse parasiitideks. Neid, kelle arvel parasiit elab, nimetatakse peremeesorganismideks ehk peremeesteks. Taimedel elavad parasiidid. Looduses leidub ka selliseid parasiite, kes kasutavad teist looma ja tema pesa oma poegade kasvatamiseks. Näiteks paeluss sea või koera soolestikus.

Kisklus - on suhe kiskja ja saaklooma vahel. Kisklus on levinud nii selgroogsete kui ka selgrootute loomade vahel. Loomad jagunevad toitumiselt taimtoidulisteks, lihasööjateks ja kõigesööjateks. Kisklus saagi tabamiseks kasutatakse samuti väga erinevaid meetodeid. Saaki jälitatakse või varitsetakse üksi või püütakse meeskonnaga.

Taimtoidulisus - näitab suhet taimtoidulise looma ja taime vahel. Kasulik on see vaid loomale, kes toitub taimedest. Toitumissuhteid organismide vahel iseloomustatakse toiduahela kaudu. Toiduahelas nimetatakse taimtoidulisi loomi esimese astme tarbijateks ja röövloomi teise astme tarbijateks.

Konkurents - on liikidevaheline või liigisisene olelusvõitlus piiratud keskkonnaressursside pärast. Nii talitavad hundikarjad, ilvesed ja teised kiskjad, inimahvid, rasvatihased ja paljud teised linnud pesitsusajal. Linnud annavad territooriumi omamisest enamasti märku lauluga, teised loomad märgistavad territooriumi piirid uriini, väljaheidete ja muude eritistega. Olenevalt sellest, kas tegemist on koloonialiste või üksikeluliste loomadega, kaitstakse samuti kas üksi või kollektiivselt.

Sümbioos

Sümbioos (vanakreeka keelest σύν 'koos' ja βίωσις 'elamine') on eri liikidesse kuuluvate organismide (sümbiontide) vaheline kooselu.

Mõistet kasutasid esimestena Albert Frank 1877. aastal ja De Bary oma 1879. aastal Strasbourgis ilmunud monograafias "Die Erscheinung der Symbios".

Sageli peetakse sümbioosi all silmas vaid mutualismi – kahe eri liigist organismi (sümbiondi) obligaatset ehk mõlemale kasulikku ja ühtaegu möödapääsmatult vajalikku kooselu, kuid sümbioos hõlmab lisaks mutualismile veel vastastikku neutraalseid (kommensalism), ühele kasulikku ja teisele kahjulikku (parasitism), ühele neutraalset ja teisele kahjulikku (amensalism) ning väga harva esinevat vastastikku kahjulikke (sünnekroos) kooselu vorme. Näiteks mutualismiga on tegu vetika ja seene sümbioosi puhul samblikes.

Sümbioos - on erinevate liikide isendite kasulik kooselu, mis on kujunenud evolutsiooni jooksul. Looduses ei saa ükski liik elada nii, et ta teist liiki organismidega kokku ei puutuks. Selline üksteisega kõrvuti elamine on mõjutanud bakterite, seente, taimede ja loomade elu väga mitmel viisil: mõnedele organismidele kasulik, teistele kahjulik. Kooselu on arenenud ka selliselt, et mõned liigid on hakanud üksteise olemas olust sõltuma, sest nad ei saa enam ilma teine teiseta elada. N: Meriroos ja erakvähi vahel on kujunenud vastastikku kasulik kooselu nõnda, et roos kaitseb vähki vaenlaste eest, vähk jätab roosile oma toidujäänuseid.

Looduslik valik

Looduslik valik (vahel tõlgitud ka: loomulik valik) on bioloogilise evolutsiooni tegur, mida kirjeldas põhilisena Charles Darwin, eristades seda kunstlikust valikust ja sugulisest valikust, ning mida neodarvinistlikus bioloogias peetakse ka liigitekke teguriks.

Teisteks evolutsiooni teguriteks on geenitriiv, geenisiire, mutatsioonid jm.

Definitsioon

Looduslikuks valikuks nimetatakse genotüüpide diferentseeritud paljunemist. See tähendab, et loodusliku valikuga on tegu parajasti siis, kui populatsioonis mingi geneetilise tunnuse poolest erinevate isendirühmade ellujäävate järglaste arv (isendi kohta) on mittejuhuslikult erinev.

Ülevaade

Loodusliku valiku põhiidee seisneb selles, et keskkonnatingimused (ehk "loodus") määravad (ehk "valib"), kui hästi organismide tunnused aitavad kaasa organismi ellujäämisele ja paljunemisele; organismid, kellel need tunnused puuduvad, võivad surra enne paljunemist või olla vähem viljakad. Seni kuni keskkonnatingimused jäävad samaks või piisavalt lähedaseks, et need tunnused oleksid endiselt adaptiivsed, muutuvad need tunnused populatsioonides tavalisemateks. Liigi ökoloogilise niši kadumine või ülerahvastus arvukuse kasvu tagajärjel võib ellujäämiseks vajalikke adaptiivseid tunnuseid tunduvalt muuta. Sel juhul ning ka mis tahes keskkonnas, kus ellujäämist määrab rohkem ökoloogia kui teisesed sugutunnused, leiab aset ökoloogiline valik. Viimast terminit kasutatakse ainult selleks, et tuua välja ristumise ja paaritumisega mitteseotud tegurid.

Darwini teooria, mille kohaselt liikide evolutsioon toimub loodusliku valiku toimel, lähtub eeldusest, et organismide tunnused on vanematel ja järglastel mittedeterministlikul kombel erinevad. Seda nähtust nimetas Darwin individuatsiooniks. Selles teoorias puuduvad väited selle kohta, kuidas individuatsioon töötab. Hilisemad avastused geneetikas seletavad mitmeid paljunemisel toimivaid mehhanisme: nii mittesugulise kui ka sugulise paljunemise korral esinevad juhuslikud mutatsioonid (sealhulgas vead DNA transkriptsioonil); sugulise paljunemise puhul (järglasel on vanemate DNA segatud) on tähtsad mehhanismid ka geenitriiv ja geenisiire. Konkurentsi partnerite pärast (tavaliselt isaste konkurents emaste viljastamise pärast) pidas Darwin enamiku liikide puhul ökoloogilise konkurentsi suhtes teisejärguliseks.

Kuigi Charles Darwin pidas oluliseks eristada looduslikku valikut ja sugulist valikut, ei tee neodarvinistlik loodusliku valiku käsitlus neil vahet. Kui mingi muutus teeb järglased ellujäämisele või edukale paljunemisele kohasemaks, siis on selle muutusega järglastel suurem tõenäosus ellu jääda kui ilma selle muutuseta järglastel. Algsed tunnused ja kahjulikud tunnused kaovad, sest nendega järglased asenduvad edukamate sugulastega.

Seetõttu säilivad mõned tunnused tänu valikueelisele, mis nad oma kandjatele annavad, võimaldades isendil saada rohkem järglasi kui ilma selle tunnuseta isendid. Selle mehhanismi kordudes omandavad organismid üha rohkem keerukaid adaptiivseid tunnuseid.

Kriitika

Kui darvinism peab looduslikku valikut peamiseks evolutsiooniteguriks, siis on muid evolutsiooniteooriaid, mille kohaselt looduslikul valikul kas ei ole positiivset rolli (on üksnes negatiivne, kõrvalekaldeid elimineeriv roll), või on ta tähtsus üldse teisejärguline (nt nomogeneesiteooria).

Üks tähtsamaid alternatiive on James Mark Baldwini orgaanilise valiku teooria. Erinevalt looduslikust valikust, mis on määratud keskkonna poolt, on orgaaniline valik see valik, mida teevad organismid ise – oma elupaika, käitumisviisi, toitu, partnerit jne valides.

Isolatsioon (bioloogia)

Isolatsioon ehk isoleeritus on lähedaste liikide või liigisiseste populatsioonide vahelise ristumise püsiv või pikemaajaline puudumine.

Saab eristada geograafilist ja bioloogilist isolatsiooni. Mõnikord eristatakse bioloogilise isolatsiooni alaliigina ökoloogilist isolatsiooni.

Sootunnused

Sugutunnused ehk sootunnused on isas- ja emasisendeid eristavad morfoloogilised, füsioloogilised ja psüühilised tunnused.

Sugutunnused jaotatakse kaheks: esmased ehk primaarsed ja teisesed ehk sekundaarsed.

Esmased sugutunnused

 Esmased sugutunnused on kõik kaasasündinud soolised eripärad. Esmased sugutunnused on nt munasari, emakas, munand, suguti.

Teisesed sugutunnused

 Teisesed sugutunnused on suguküpsete loomade (sh inimese) välised morfoloogilised soospetsiifilised tunnused, mis pole vahetult seotud suguelundkonnaga. Teisesed sootunnused võivad olla olulised seksuaalkäitumise kujundamises või mõjutamises.