Teine demokraatliku riigi põhiprintsiip on kindlustada oma kodanikele teatud elustandard ja sotsiaalne turvalisus. Sotsiaalne kibestumine ja riigist võõrandumine algab pahatihti arvamusest, et mina maksan ainult makse, aga hüvesid (sh. toetusi ja soodustusi) kasutab keegi teine.
     Et vältida selle väärkujutelma tekkimist, on vaja aegsasti selgitada, kuidas osaleb ühisraha iga lapse (perekonna) elus.
     Andke lastele kodune ülesanne järele uurida ning kirja panna kõik sotsiaalsed hüved, mida nende pere tarbib. Loomulikult tuleb töökäsk ka lahti seletada. Olgu siinkohal toodud lähtekohad õpetajale.
     Sotsiaalsed hüved jagunevad 2-e klassi:

teenused (hüved, mida võid tasuta kasutada)	abirahad (teatud rahasumma, mida võid kasutada, nagu soovid)
riiklik TV ja raadio maanteed riiklik haridus kindlustusmeditsiin lastepäevakodud	lastetoetus pension stipendium peretoetus toimetulekutoetus eluasemetoetus

     Tööde arutelu klassis võib piirduda lihtsalt kokkuvõttega, kui paljud lapsed või pered tarbivad mingit liiki hüve.
     Ärksama ja sõbralikuma (üksteist usaldava) klassiga võib ühiselt arutada ka neid põhimõtteid, miks ja kellelt üht või teist sotsiaalteenust osutatakse. Rääkides isiklike näidete varal sotsiaaltoetustest, ei tohi minetada taktitunnet ega haavata vaeste perede lapsi.

SOTSIAALNE TURVALISUS

Põhiseaduse peamine alustala on inimväärikuse põhimõte. See väljendub muu hulgas riigi kohustuses tagada inimväärne elu kõigile ühiskonnaliikmetele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata neile, kes kõrvalise abita toime ei tule. Piisavat ja vajalikku abi peavad inimesele pakkuma tema pereliikmed, aga ka riik ja kohalik omavalitsus.
Vaesuse, tõrjutuse ja sageli hoolimatuse tõttu või kõigi nende koosmõjul on paljude meie kaaskondsete igapäevane elu-olu vähem väärikas, kui see ühes Euroopa arenenud riigis olema peaks. Seetõttu püsivad sotsiaalse turvalisuse probleemid õiguskantsleri teravdatud tähelepanu all. Tegevusväli on selles valdkonnas väga lai – alustades üksikule vanainimesele määratava toetusega ning lõpetades riigi ja omavalitsuse ülesannete (ja ressursside) jaotusega sotsiaalhoolekandeteenuste tagamisel.

Majanduslik toimetulek 

Alates 2017. aastast maksab riik üksi elavale pensionärile kord aastas 115 euro suurust toetust. Seda saavad automaatselt kõik vanaduspensioniikka jõudnud inimesed, kelle pension ei ületa 1,2-kordset keskmist vanaduspensioni ning kes elavad rahvastikuregistri andmete kohaselt üksinda. Muude sissetulekute olemasolu ega üksi elamise fakti riik ei kontrolli.
Ka lõppenud ülevaateaastal tuli õiguskantsleril lahendada puudulike või ebatäpsete aadressiandmete tõttu toetusest ilma jäänud pensionäride muresid. Ruumiandmete seaduse kohaselt tuleb hooneosale (korterile) koha-aadress määrata juhul, kui tegemist on eluruumiga või kui selle eristamine aadressi alusel on vajalik muul põhjusel.
Tallinn on näiteks keeldunud eraldatud eluruumile aadressi määramast juhul, kui detailplaneeringuga ette nähtud korterite/eluruumide arv ei lange kokku tegelikult olemas olevate eluruumide arvuga. Samuti on Tallinn jätnud aadressi täpsustamata põhjendusel, et inimene jääks sel juhul ilma maamaksuvabastusest. Õiguskantsleri palvel on Tallinna linn senist praktikat siiski muutnud.
Vaesuse leevendamiseks jagatakse suurimatele abivajajatele Euroopa abifondi toiduabi. Õiguskantslerilt küsiti, kas toiduabi osutamise tingimused on kooskõlas võrdse kohtlemise nõudega. Küsimus tulenes asjaolust, et toiduabi saajateks kvalifitseerusid üksnes need inimesed, kes said või taotlesid toimetulekutoetust või said kohaliku omavalitsuse eelarvest makstavat toetust jaanuaris, veebruaris, augustis või septembris. Abita jäid aga kõigil ülejäänud kalendrikuudel samu toetusi saanud või neid taotlenud inimesed.
Õiguskantsler leidis ministrile saadetud kirjas, et toiduabi jagamise korrast ei selgu objektiivseid põhjusi, miks võib toiduabi jagada just jaanuaris, veebruaris, augustis või septembris toetusi saanud või taotlenud inimestele. Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega ega rahapuudusega. Seetõttu on kehtiv kord põhiseadusega vastuolus. Õiguskantsler palus sotsiaalministril töötada välja võrdse kohtlemise reegleid ja põhiseadust järgiv toiduabi jagamise kord. Sotsiaalminister vastas õiguskantslerile, et kuna kehtiva korra järgi jagatakse toiduabi veel kolmel korral, pole muudatuste tegemine selles aja jooksul mõistlikult teostatav ning toetuse andmise tingimuste muutmine pole otstarbekas.
Taas oli päevakorras vanemahüvitise maksmise normistik. Riigikohus küsis ühe kohtuasja raames õiguskantsleri arvamust perehüvitiste seaduse § 37 lõike 3 teise lause kohta. Kehtiv norm määrab, kuidas Eesti Töötukassa toetuselt makstav sotsiaalmaks mõjutab vanemahüvitise arvutamise aluseks olevat tasu. Konkreetsel juhul vähendas seadusest tulenev norm inimesele määratud vanemahüvitist kokku 672 euro võrra, sest Eesti Töötukassa makstud hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaks ei läinud vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse.
Õiguskantsler leidis Riigikohtule saadetud arvamuses sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtuga, et perehüvitiste seaduse § 37 lõige 3 on vastuolus põhiseaduse §-ga 12, sest sarnases olukorras olevate inimeste erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus.

Sotsiaalteenused 

Õiguskantsler tegeles ka sel aastal kohalike omavalitsuste määrustega, mis on vastuolus sotsiaalhoolekande seaduses kehtestatud kohustuslike sotsiaalteenuste osutamise nõuetega. Õiguskantsleri hinnangul on mitmed Narva linnas kehtivate määruste sätted põhiseadusega vastuolus, mistõttu Narva elanikud ei saa linnalt vajaduse korral abi ega toetust seadusega ette nähtud ulatuses. Õiguskantsleri ettepanekutest hoolimata pole Narva Linnavolikogu õigusvastaseid määrusi muutnud. Seetõttu esitas õiguskantsler Riigikohtule taotluse tunnistada mitmed kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivate Narva Linnavolikogu määruste sätted kehtetuks.
31. augustiks ei olnud Riigikohus veel otsust teinud. Otsusel võib olla oluline mõju riigi ja kohalike omavalitsuste ülesannete jaotusele.
Õiguskantsler hindas ka Tartu Linnavolikogu kehtestatud puudega lapsele sotsiaalteenuste osutamise korra õiguspärasust. Linnavolikogule saadetud kirjas leidis õiguskantsler, et vald või linn ei tohiks piirata kohustusliku sotsiaalteenuse osutamist üksnes oma territooriumiga. Seesugune piirang ei lase omavalitsusel arvestada inimese konkreetset olukorda: näiteks vajadust sõita väljapoole valda või linna taastusravile või minna koos tugiisikuga klassiekskursioonile.
Omavalitsusel lasub kohustus osutada abi ja teenuseid kõigile oma registrijärgsetele elanikele, sõltumata nende tegelikust elukohast. Teised vallad või linnad võivad inimest aidata, kuid ei ole selleks kohustatud (välja arvatud vältimatu abi). Kui abivajav laps elab tegelikult teises vallas või linnas, võib see muuta abi andmise keerulisemaks, kuid ei anna alust jätta last abi ja teenuseta. Kohalikul omavalitsusel tuleb selgitada lapsevanemale kohustust hoolitseda enda ja oma alaealiste laste elukoha aadressi õigsuse eest. Neil põhjustel leidis õiguskantsler, et määrus on õigusvastane ja tegi Tartu Linnavolikogule ettepaneku viia määrus selles osas põhiseadusega kooskõlla.
Tartu Linnavolikogu arvestas õiguskantsleri seisukohaga ja tunnistas määruse vastava sätte kehtetuks.
Mitmed õiguskantsleri poole pöördunud inimesed ei olnud rahul sellega, kuidas kohalikud omavalitsused seadusi rakendavad ja sotsiaalteenuseid osutavad.
Mitu avaldust puudutas kohalikult omavalitsuselt eluruumi taotlemist. Avaldusi lahendades ilmnes ka põhimõttelisi eksimusi: Tallinna linn ei hinnanud terviklikult inimese abivajadust, Tapa vald ei andnud inimesele tema vajadustele vastavat eluruumi mõistliku aja jooksul. Õiguskantsler tuletas omavalitsustele meelde, et abi andmise või sellest keeldumise kohta tuleb teha põhjendatud otsus seaduses sätestatud tähtajaks ja haldusakti vorminõudeid järgides. Samuti rõhutas õiguskantsler, et eluruumi tagamine ei tähenda seda, et inimene võetakse eluruumi taotlejate järjekorda. Kui omavalitsusel pole vaba eluruumi pakkuda, peab linn või vald selle soetama või omanikult üürima.
Ühele omavalitsusele saadetud soovituses märkis õiguskantsler, et vald pole abivajajale piisavalt selgitanud sotsiaalteenuste sisu ega abi andmise kavatsusi. Seetõttu nõustus inimene lahendustega, mis teda tegelikult ei aidanud. Õiguskantsler juhtis tähelepanu sellele, et sotsiaalabi puudutavad otsused tuleb teha seaduses ette nähtud aja jooksul. Veel selgitas õiguskantsler, et kuigi kohalik omavalitsus ei pea aitama kellegi kodu remontida, lasub tal siiski kohustus tagada abivajajale vajaduse korral elamiskõlblik eluase.
Õiguskantsleri poole pöörduti ka sotsiaalkaitse konfidentsiaalsuse teemal. Täisealine teovõimeline inimene avaldas rahulolematust, et vallavalitsuse ametnik pöördus tema sotsiaalabivajaduse arutamiseks tema ema, mitte tema enda poole. Avaldaja sõnul ei olnud tema valda abi saamiseks avaldust esitanud. Õiguskantsler selgitas vallale, et vald ei toiminud õiguspäraselt, kui pöördus avaldaja abivajaduse väljaselgitamiseks esmalt tema ema, mitte tema enda poole. Pole teada, et vallal oleks olnud selleks avaldaja nõusolekut. Abivajaja pereliikmeid saab sotsiaalabi osutamisse kaasata vaid siis, kui abivajaja ise sellega nõus on. Õiguskantsler soovitas vallal edaspidi sellistest eksimustest hoiduda.
Nagu eelnevatelgi aastatel kõnelesid õiguskantsleri nõunikud sotsiaalkaitse teemadel mitmetel kohtumistel ja üritustel. Muu hulgas arutleti riigi, kohaliku omavalitsuse ja kogukonna rolli üle sotsiaalhoolekandes 3.–5. oktoobrini 2018 Tartus toimunud 35. õigusteadlaste päevadel. Seal esinenud õiguskantsleri nõuniku ettekande põhjal avaldas õigusajakiri Juridica 2019. a jaanuarinumbris artikli „Valdade ja linnade korraldatavate kohustuslike kohalike sotsiaalteenuste probleeme“.

Väärikas vananemine

Inimväärse elu juurde kuulub ka võimalus saada asjatundlikku hoolt ja abi, kui inimene halva tervise või ebasobiva elukeskkonna tõttu kodus omal käel enam toime ei tule. Sellist abi peab inimene saama üldhooldekodus. Enamasti on üldhooldekodudes eakad, ent sinna võib haiguse või vigastuse tagajärjel sattuda ka noor või keskealine inimene.
Sotsiaalministeeriumi andmetel osutati 2018. aastal üldhooldusteenust 12 368 inimesele. Üldhooldekodusid on Eestis kokku üle 160 ja neis on veidi vähem kui 8400 kohta.
Järelevalve hooldekoduelanike inimväärse kohtlemise üle kuulub õiguskantsleri otseste tööülesannete hulka. Õiguskantsleri kantselei kontrollkäikude osakonna nõunikud kontrollisid lõppenud ülevaateaastal viit üldhooldekodu. Kontrollkäikudel oli alati kaasas perearst või geriaater. Vesteldi hooldekodu asukate ja töötajatega, tutvuti ruumide ja dokumentidega.
Võrreldes varasemate aastatega võib väita, et kuigi ideaalist ollakse Eestis veel kaugel, on olukord hooldekodudes tasapisi paranemas. Eelkõige personaliprobleemid, rahanappus ja aegunud taristu ei võimalda õigusaktides kirjeldatud nõudmistele vastavat teenust pakkuda. Mõnikord puutuvad järelevalveametnikud kokku ka hoolimatuse ja ebaprofessionaalsusega.
Ka lõppenud ülevaateaastal tuvastasid õiguskantsleri nõunikud mitmel juhul, et üldhooldekodu elanikke lukustatakse nende tubadesse või osakondadesse, halvemal juhul seotakse tooli või voodi külge. Seda põhjendatakse üldjuhul töötajate nappusega, kuivõrd hooldekodul pole piisavalt inimesi, kes elanikega tegeleks. Ühes üldhooldekodus oli kasutusel ka eraldusruum, kuhu paigutati probleemse käitumisega hoolealuseid.
Seadus keelab üldhooldekodus eraldusruumi kasutamise ega luba ka muul viisil piirata inimese liikumisvabadust. Eriti drastiliste juhtumite korral on õiguskantsleri ametkond (varasematel aastatel) teinud ettepaneku kriminaalmenetluse algatamiseks hooldekodu töötajate ja juhtkonna vastu. Seesuguseid juhtumeid tänavu siiski ei olnud.
Personalipuuduse tõttu kannatavad eelkõige need eakad, kes vajavad kõrvalist abi hügieeniprotseduuridel. Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) nõuab hooldekodu pidajalt, et personali peab olema piisavalt, et nende ettevalmistust ja koormust arvestades saaks inimesele hooldekodus pakkuda vajalikku hoolt ja abi. Siiski jätab seadus lahtiseks piisavuse mõiste ega täpsusta, kui palju hooldajaid peaks ööpäev läbi hooldekodus korraga tööl olema. Piisav töötajate hulk sõltub muu hulgas sellest, kui palju abi ja tähelepanu hooldekodus olevad inimesed vajavad, samuti hoonete iseärasustest: kas hoone on liigendatud, kas teenust osutatakse ühes või mitmes majas ja kas on olemas abi kutsumise süsteem. Hooldekodudes oleks vaja rohkem hea ettevalmistusega töötajaid.
2020. aasta alguses jõustuvad üldhooldekodude hooldajatele kehtestatud ettevalmistusnõuded (SHS § 22 lg 3 ja 4). Hooldajad peavad uueks aastaks läbima hooldustöötaja koolituse või saama hooldustöötaja kutse. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on 2019. aasta maikuu seisuga 1780 hooldustöötajast sobiv haridus umbes 70 protsendil.
Hooldustöötajate ettevalmistusnõuete rakendamise üle väljendasid oma kirjas õiguskantslerile muret 54 hooldekodu ühendavad MTÜ Balti Sotsiaalteenuste Kvaliteedi Liit ja MTÜ Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoda. Pöördujad pidasid uusi nõudeid ülemäärasteks, sest mitu asutust (Sotsiaalkindlustusamet, Terviseamet jt) juba kontrollib üldhooldusteenuse osutamist. Avaldajate arvates tooksid ettevalmistusnõuded vältimatult kaasa hooldekoduteenuse hinna tõusu, mille tagajärjel võivad kliendid hooldekoduteenusest loobuda.
Õiguskantsler leidis, et olukord hooldekodudes ei ole niivõrd hea, nagu avaldajad arvavad. Tuleb ette hoolealuste alandavat kohtlemist ja õigusrikkumisi ning seda hoolimata järelevalvest ja tehtud selgitustööst. Hooldekodus elavate inimeste ja töötajate huvides on, et hooldajatel oleks vajalik väljaõpe. Heade kutseoskustega töötajad suudavad paljude probleemide tekkimist ära hoida. Erialaste teadmistega (sh hoolduse ergonoomikast) hooldajad oskavad vältida tööga seotud vigastusi ja kutsehaigusi. Üldhooldusteenus ei saa ettevalmistusnõuete kehtestamise tõttu muutuda raskemini kättesaadavaks, kuna kohalikud omavalitsused on kohustatud tagama abivajajatele üldhooldusteenuse, et abivajaja ei peaks hooldekodukohast loobuma.
Üldhooldekodude probleeme ja võimalikke lahendusi kirjeldas 2019. aasta augusti hakul sotsiaalmeedias kokkuvõtlikult Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse (siin avaldatud muutmata kujul).
Hoolekanne endiselt kartulikoortel?
Eakate hooldekodude teema on saanud enam tähelepanu peale maavalitsuste sulgemist ja minu koduministeeriumi ametite sügavamat sissevaadet sektorisse. Hinnatõusu põhjus on tõesti riik − riik, kus elu läheb pidevalt paremaks.
Kvaliteetne hoolekande korraldamine ei ole odav ning ootus, et sotsiaalvaldkonnas tegutsevad vaid altruistlikud vabatahtlikud on ammuilma läbi. See on majandussektor nagu iga teinegi, kuid selle vahega, et sotsiaalne vastutus ja pühendumus peab olema siin tegutsejatel peajagu kõrgem.
Eakate hoolekandes toimuv peegeldab seda kõike hästi. Sotsiaalse katastroofi ennustus on ülepingutatud ning avalik erutus on kantud mitte homsetest nõuetest, vaid üldistest trendidest ning vaikselt kohale jõudvast arusaamast, et sotsiaalkaitse küsimusi ei saa lahendada kuuritaguste lahendustega. Nii nagu pudeli viina eest ei saa enam kolhoosi traktorit oma põllule.
Natukene fakte ja järeldusi siis selle teema jätkuks.
Kas üldhooldekodudele kulub tulevikus rohkem raha?
Jah. Iga-aastane keskmine hinnatõus olnud 5−6% piires (sõltuvalt konkreetsest hooldekodust võib see erineda). eelnevate aastate andmeid arvestades puudub alus sellist tõusu mitte eeldada.
Miks hooldekodude hinnad tõusevad?
Põhjuseid siin on mitmeid. Hooldekodusid peetakse ülal kohatasust ning sellega tuleb katta nii jooksvad kulud kui vajalikud investeeringud (KOV omandis on siin erisusi, investeeringud ei pruugi kohatasus kajastuda). Üldised trendid majanduses mõjutavad seda sektorit sarnaselt teistele valdkondadele.
Oluline osa hinnatõusus [on] üldisel palgasurvel, mis mõjutab hoolekandesektorit samamoodi nagu näiteks bussijuhte ja ehitajaid. Meie andmetel oli 2013 hooldajate keskmine töötasu 496 eurot [kuus], 2018. aastal aga juba 752 Eurot. Sealjuures tuleb märkida, et selle aja sees ei hakanud kehtima ühtegi täiendavat nõuet töötajatele.
Hooldekodude turg on kasvanud ja konkurents (sh tööjõule) tiheneb, kuid vajadus on endiselt suur. 2013 oli üldhooldekodude turu maht ca 40 miljonit [eurot], 2018 on see lähenemas 70 miljonile. 2013-2016 kasvas kohtade arv 1437 (17%) koha võrra. Teenuse kasutajate arv selle perioodi jooksul kasvas 24,2% ehk 1533 inimese võrra (2013 − 6333; 2017 – 7866). 2017. aasta lõpul oli üldhooldekodudes 8356 teenusekohta. Aasta jooksul osutati teenust ligi 12 000 inimesele.
Hooldekodude hooned on mitmel pool vananenud ning eeldavad täiendavaid investeeringuid. Inimeste nõudlikkus teenuse osas on kasvanud ning palatilaadsete teenustega asutustel läheb aina keerukamaks neile ootustele vastata. Seegi muutus maksab. Kuigi nõuded ruumidele ei ole muutunud.
Kuidas jaguneb hooldekodutasu maksmine?
Inimeste omaosalus on kasvanud: 2018. aastal 78,5%, 2017. aastal oli see 77,5% ning näiteks 2013 aastal vaid 68,3 %. Kohaliku omavalitsuse rahastus on vastavalt vähenenud, mida ei saa pidada riigi vaatest just probleemivabaks trendiks.
Mis on lahendused?
Koduteenuste suurem pakkumine ja avaliku sektori kulutuste kasv. Hoolekanne on täna korraldatud riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil sellise loogikaga, et kohaliku omavalitsuse vastutus on kandev. Seega on võti hetkel kohaliku omavalitsuse poolses hoolekande korraldamises ja pakutavates teenustes.
Sotsiaalministeerium on hinnanud, et pikaajalise hoolduse süsteemi (eakad siin vaid üks osa) korrastamiseks ja inimestele jõukohasemaks muutmise esmavajadus on suurusjärgus 160 miljonit eurot aastas. See investeering toob tagasi tänaste hoolduskoormusega inimeste aktiivsuse kasvu läbi tööturul.
Kokkuvõtvalt − rohkem tähelepanu ja arutelu meie heaolust ning abist kui me seda vajame. Sest kvaliteeti me hindame ikka selle järgi, kas oleme ise valmis üht või teist teenust kasutama.“
(Hooldekodude kohta loe ka peatükki „Kontrollkäigud“.)
2017. aasta oktoobris pöördus õiguskantsler Riigikogu poole ettepanekuga viia sotsiaalhoolekande seadus põhiseadusega kooskõlla. Õiguskantsleri hinnangul ei olnud põhiseadusega kooskõlas sotsiaalhoolekande seaduse § 47 lõike 3 see osa, mis ei võimaldanud hoolekandeasutuses viibival isikul riigi toel hankida vajalikke abivahendeid. Nõnda seati hooldekodu elanikud halvemasse olukorda kui kodus elavad abivajajad. Riigikogu nõustus õiguskantsleri ettepanekuga ning võttis 14. novembril 2018 vastu sotsiaalhoolekande seaduse muudatuse. Alates 1. jaanuarist 2019 on hoolekandeasutustes elavatel inimestel võimalik saada abivahendeid soodustusega sama põhimõtte alusel nagu kodus elavatel inimestel.
Iga aastaga suureneb Eestis ühiskondlik valmisolek arutada elulõpu väärikuse teemal. See hõlmab ka ravi kohta tehtud tahteavaldusi ja soovi mingil kujul seadustada eutanaasia. 2019. aastal pälvis väga palju tähelepanu ravimatu lihashaigusega patsiendi lugu, tema valis lõpuks abistatud enesetapu võimaluse Ṧveitsi erakliinikus.

Kõik seesugused muudatused tuleb ühiskonnas kiirustamata ja põhjalikult läbi arutada. Otsuste tegemise ja võimaluste loomise õigus ja kohustus lasub Riigikogul.