Vana-Rooma Muusika

Vanarooma muusika on muusika Vana-Roomas.
Vana-Kreeka kultuuril oli suur mõju Rooma vabariigile, eriti pärast Kreeka mandriosa vallutamist Rooma poolt 168 eKr. Muusikas tähendas see kreeka muusikateooriaülevõtmist ja muusikute sisserändu Rooma. Muusikud tõid endaga kaasa pille, mis täiendasid etruskidelt päritud pillikogu. Rikastes kodudes oli kombeks kuulata muusikat õhtusöögi ajal ning teatris kuulus nii tragöödiate kui komöödiate juurde sageli tibia(aulose rooma versioon) või hüdraulise(vesioreli) muusika. Hüdraulist mängiti ka tsirkuseareenil, sageli koos vaskpillidega nagu cornu ja tuuba, saatemuusikana kaarikute võidukihutamisele ja gladiaatorite võistlusele.
Esimeseks sajandiks pKr, kui impeerium laienes ida suunas, saabusid Rooma muusikud ja pillid Lääne-Aasiast ja Põhja-Aafrikast ning tulijate eksootilised laulud ja tantsud andsid tõuke pantomiimteatriedasiseks arenguks. Pantomiimid põhinesid kreeka tragöödial, nagu ka väga populaarsed miimid. Pärast Egiptuse vallutamist 30 pKr jõudis Rooma Isise kultus ja koos sellega egiptuse sistrum, harf ja pikk flööt.
Vana-Roomas arenes kreeka muusika edasi. Tekkisid uued kunstiliigid, millest üheks oli pantomiim. See oli balletitaoline etendus: tantsija kujutas liigutustega sündmuste käiku, millest laulis koor. Erinevalt Vana-Kreekast ei laulnud koor enam ainult aulose saatel, vaid teda saatis eri pillidest koosnev orkester, mida juhatati jalalöökidega. Orkester esines ka iseseisvalt. Hakati korraldama kontserte, kus laulu ja pillimängu esitati ka ilma tantsu ja näitlemiseta. Muusikainstrumentide mitmekesisus suurenes.
Keiser Nero valitsemisajal toimusid Roomas muusika alal mitmesugused võistlused, millest võttis osa ka Nero ise. Nero oli andekas kitaravirtuoos. Kuna muusikavõistlustel loorberipärja võitmist loeti suureks auks ning esmajoones otsustas edu publiku reageering, kasutati ka palgaliste plaksutajate abi.