Otsing sellest blogist
UUS!!!
Raku jagunemine: Mitoos
Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...
teisipäev, 18. jaanuar 2022
Jaapani mütoloogia
esmaspäev, 2. märts 2020
Gnostitsism
Gnostiklus pärineb ilmselt iraani hellenistlikust juutlusest.
Liigitus
- Iraani gnostitsism usub, et headus ja kurjus on kogu aeg eksisteerinud, alguses teineteise teadmata, hiljem lakkamatus võitluses. Seda voolu esindab manilus – tänapäevani säilinud gnostitsistlik sünkretistlik õpetus.
- Süüria-egiptuse gnostitsismis on kurjus tekkinud koos mateeriaga jumaliku olendi langusest, millega Lähis-Idas paralleelid puuduvad. Teatud kujul esineb see müüt vaid 1.−2. sajandist pärinevas Etioopia Eenoki raamatus. Süüria-egiptuse tüüpi on kõik kristliku gnostika vormid.
Koolkonnad
Suuremad koolkonnad: setiaanid ja valentiinid; manilus, mandad;Väiksemad koolkonnad: simonlased, basilideslased, barbelognoosis
Gnostitsismi sisu
Oluline on ka Jumala täielik transtsendentsus. Gnostiline Jumal ei ole mateeria looja. Ta on "tundmatu", "tunnetamatu", "öeldamatu", "kujutu", "piirideta". Seetõttu saab Temast rääkida vaid eituste kaudu (apofaatiliselt).
Materiaalset maailma peetakse ebanormaalseks olukorraks. Iraani gnostitsism usub, et maailm on loodud lahinguväljaks hea ja kurja vahel. Süüria-egiptuse gnostitsismis on maailma loojaks pahatahtlik demiurg, kes on tavaliselt langenud jumalik olend.
Inimhinge mõistetakse kui mateeriasse vangistatud jumalikku substantsi - "valgussädet", mis võimaldab inimesel gnoosist vastu võtta ja pürgida lunastuse poole, milleks on mateeriast vabanemine. Jumalik alge sattus materiaalsesse kehasse eksituse tõttu või rööviti deemonite poolt ja vangistati sinna. Mõnes gnostilises süsteemis (nt Johannese apokrüüf) on loojateks 7 planetaarvaimu, kes valitsevad inimeste ja kogu maailma saatust. Tulemuseks on olukord, kus inimene ei mäleta oma tõelist olemust ja päritolu, mistõttu võrreldakse tema seisundit une või joobumusega. Kristlikku õpetust ülestõusmisest mõistetaksegi sellest unest ärkamisena, mis toimub juba maapealses elus gnoosise vastuvõtmisega.
Kuigi tegemist on lunastusreligiooniga, pole lunastajal nii keskset rolli kui kristluses. Lunastaja on see, kes toimetab gnoosise inimeseni ja lunastus algab gnoosise vastuvõtmisega. Ofiitide müüt jutustab kuidas Valguse Jumala poeg maskeeris ennast maoks ja soovitas inimesel süüa hea ja kurja tundmise puu vilja, milles peitus gnoosis. Sealt on pärit mao kultused, mis tänapäeva satanismile ainest pakuvad. Demiurg maksis kätte ja istutas inimesse "võltsi" või "vastaka" vaimu, et takistada inimese püüdlusi lunastuse poole ja varjata temas valgusesädet. Et vältida sädeme tuhmumist, vajab inimene gnoosise ilmutatud rituaale. Kuna ainus hea on vaimses teispoolsuses, esineb hulgaliselt üksikasjalisi kirjeldusi hinge teekonnast Valguse Riiki ja taasühinemisest jumaliku substantsiga.
Uurimine
Hüpoteesi gnostitsismi eelkristlikust päritolust püstitas C. W. F. Walch juba 18. sajandil, võttes aluseks gnostilise terminoloogia vanuse . Laiemale ringile muutis selle tõsiseltvõetavaks just Nag-Hammadi leid, mis sisaldas tekste, milles kristlikud mõjud puudusid või olid hilisema kihina lisatud. Seesugune tekstide kristianiseerimine võis toimuda gnostitsismi varjamiseks leviva kristliku misjoni eest. Teisalt võib see viidata gnostitsismi tekkele ühe või mitme muistse usundi kristianiseerumisest.
Uurijad on ühel meelel, et gnostitsism sisaldab elemente zoroastrismist, kreeka ja egiptuse mütoloogiast, pütaagorlusest, keskmisest platonismist, Aristotelese filosoofiast, Vana Testamendi apokrüüfsetest teostest ja idamaistest ning hellenistlikest müsteeriumiusunditest.
Gnostikute õpetuste sisu oli pikka aega saladuseks, kuid tänu 1945. aastal al-Qasiris Egiptuses põllutööliste leitud savipotile ja selles peitunud papüüruslehtedele, sai üks osa selle maailmavaate materjalidest tuntuks Nag Hammadi kirjadena.
reede, 18. oktoober 2019
Satanism
Ringi (viisnurka) ümbritsetud ümberpööratud pentagrammi kasutatakse sageli satanismi esindamiseks Satanism on saatanal põhinevate ideoloogiliste, usuliste ja filosoofiliste veendumuste rühm. Kaasaegne satanismi usupraktika sai alguse saatana kiriku asutamisest 1966. aastal, ehkki mõned ajaloolised pretsedendid on olemas. Enne avalikku praktikat eksisteeris satanism peamiselt erinevate kristlike rühmituste süüdistusena tajutavate ideoloogiliste vastaste poole, mitte eneseidentiteedina. Satanismi ja saatana mõistet on sümboolseks väljendamiseks kasutanud ka kunstnikud ja meelelahutajad.
Kristliku ajaloo jooksul on süüdistatud, et erinevad rühmad on satanismi praktiseerinud. Keskajal väitis roomakatoliku kiriku juurde kuulunud inkvisitsioon, et mitmesugused ketserlikud kristlikud sektid ja rühmitused, näiteks templirüütlid ja katarid, viisid läbi salajasi satanistlikke rituaale. Järgnenud varajase moodsa perioodi jooksul viis usk laialt levinud saatanlikesse nõidade vandenõusse kogu Euroopas ja Põhja-Ameerika kolooniates väidetavate nõidade massiliste kohtuprotsessideni. Süüdistused, et saatanlikud vandenõud olid aktiivsed, ja selliste sündmuste taga nagu protestantism (ja vastupidi, protestantlikud väidavad, et paavst oli Antikristus) ja Prantsuse revolutsioon, tehti Christendomis endiselt kaheksateistkümnendal kuni kahekümnendal sajandil. Ulatusliku saatanliku vandenõu idee jõudis uude kõrgpunkti 1890ndatel Prantsusmaal avaldatud mõjuka Taxili kelmusega, mis väitis, et vabamüürlased kummardasid rituaalides saatanat, Luciferi ja Baphomet. 1980ndatel ja 1990ndatel levis saatana rituaalse kuritarvitamise hüsteeria läbi USA ja Suurbritannia, kartuses, et satanistide rühmad kuritarvitavad ja riistavad regulaarselt lapsi. Enamikul neist juhtumitest pole ühtegi kinnitavat tõendit selle kohta, et keegi satanismis süüdistatuist oli tegelikult saatanliku usu praktiseerija või süüdi neile esitatud väidetes. Alates 19. sajandist on tekkinud mitmesuguseid väikeseid usurühmi, kes identifitseerivad end satanistidena või kasutavad satanistlikku ikonograafiat. Pärast 1960. aastaid ilmunud satanistlikud rühmitused on väga mitmekesised, kuid kaks peamist suunda on teistlik satanism ja ateistlik satanism. Teistlikud satanistid austavad saatanat üleloomuliku jumalusega, pidades teda mitte kõikvõimsaks, vaid pigem patriarhiks. Seevastu ateistlikud satanistid peavad saatanat pelgalt teatud inimlike omaduste sümboliks. Kaasaegne religioosne satanism on valdavalt Ameerika nähtus, mujal levivad ideed koos globaliseerumise ja Interneti mõjudega. Internet levitab teadlikkust teistest satanistidest ja on ka peamine satanistlike vaidluste lahinguväli. Satanism hakkas Kesk- ja Ida-Euroopasse jõudma 1990. aastatel, ajal kui Nõukogude Liit langes, ja kõige tuntumalt Poolas ja Leedus, valdavalt roomakatoliku riikides.
Antagonism:
Antagonismi tähenduseks on lepitamatu vastuolu.
Satanismis on selle tähenduseks lepitamatu vastuolu satanismi suhtes.
Kunstiline satanism:
Kunstiline Satanism on saatanist maalitud maalid ja joonistatud pildid.
Saatanist maalitud maalid ja joonistatud pildid saatanikummardajate altaril ja kirikus. Saatanikummardajatel võib olla ka oma kodus pühakoht koos piltide ja altariga.
Usuline satanism:
Saatana kirik - satanismi religioonile pühendunud rahvusvaheline organisatsioon.
LaVeyani satanism
Anton LaVey asutatud ateistlik usund, milles saatan on inimvabaduse sümbol, kuid mida ei peeta eraldi eksisteerivaks üleloomulikuks olendiks.
teisipäev, 23. aprill 2019
Teadus kui usund, mõtlemine ja religioon
Teadus ja religioon on omavahel seotud. Teadust on võimalik uskuda. Seetõttu on ka Teadus Usuline Ideoloogia ja religioon ehk usund. Kõik, mida või millesse usutakse on usulised ideoloogiad.
Religiooni(de) uurimisega tegeleb teoloogia ehk usuteadus, samuti kultuuriantropoloogia, religiooniantropoloogia, etnoloogia, folkloristika.
Teaduse uskumine on usk, mis muutub ajas päris palju. Seda muudavad teadlaste avastused. Usund põhineb (kindlatel) tõenditel, asjade ja maailma toimimisest.
Teaduse varajases arengujärgus olid religioon, filosoofia ja loodusteadused sünkretistlikult põimunud. Teadusliku maailmapildi ja teadusliku meetodi areng tõi kaasa vastuolud religioossete õpetustega. Tänapäeval on täheldatav usulise ja teadusliku maailmavaate teatav leppimine ja lõimumine, kuid on ka fundamentalistlikke usulisi liikumisi, kes eitavad näiteks evolutsiooniteooriat. Levinum on siiski seisukoht, et religioon püüab anda vastuseid nendele küsimustele inimese ja universumi suhtest, millele teadus ei suuda vastata. Mõned mõtlejad on püüdnud religiooni mõisteid ühendada füüsika uusimate uurimissuundadega, nii on sündinud niinimetatud kvantmüstika, Suure Paugu seostamine loomisaktiga, Jumala
Religioon ja mõtlemine
Religiooni ja mõtlemist on nähtud teineteisele vastandlikuna ning mõtlemist on peetud religioosset tunnet rüvetavaks ja moonutavaks ning religiooni oma olemuselt mõtlemisest sõltumatuks. Hegeli järgi see ei saa nii olla, sest just mõtlemine eristab inimest loomast ja religioon on inimesele ainuomane. Religiooni puhul võib mõtlemine esineda madalamas, mittemõistelises, mittefilosoofilises vormis ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 2). Nii religiooni kui ka filosoofia ese on tõde kui Jumal(samas, § 1).
Haridžiidid
Haridžiidid on vanim islamiusuliste rühmitus. Nad erinevad nii sunniitidest ja šiiitidest. Praegu elavad haridžiidid põhiliselt Omaanisja Põhja-Aafrikas.
reede, 19. aprill 2019
Usuline Ideoloogia, Religioosne ideoloogia
Usuline Ideoloogia ehk Religioosne ideoloogia on sarnase elulaadi, käitumise, väärtussüsteemi, müütide või uskumuste süsteemi propaganda. Nagu kõik ideoloogiad üritatakse ka religioosset ideoloogiat asetada inimeste teadlike (ja alateadlike) valikute aluseks kõigil tähtsamatel ühiskonnaelu tasanditel. Religioosne ideoloogia on masside mõjutamise vahend. Loodusteadlased peavad religioosseid ideoloogiaid lihtsustatud ja ebatõesteks ettekirjutusteks tegelikkusest. Religioossed ideoloogiad on ebateaduslikud.
Usulisteks Ideoloogiateks on kõik, mida ja/või millesse ja/või kellesse usutakse.
Alar Kilp arvab, et religioon ei erine ideoloogiast. Religioosne ideoloogia on usundi väljendus ühtses normeeritud õpetuses ja kollektiivses ühtekuuluvuses. Kirikus on ideoloogiliseks aluseks usutunnistus. Religioosne ideoloogia on seotud organisatsiooniga ja erineb individuaalsest vaimsusest (üksikisiku usulisest kogemusest).
Tänapäeval probleemseim religioosne ideoloogia on islamism, täpsemalt äärmuslik islamism. Sarnane nähtus (aga mitte sama), on "poliitiline religioon" ehk poliitiline äärmuslik ideoloogia (nt kommunism, fašism) kus toimub ühiskonna ritualiseerimine. Selliste maailmavaadete ja religioossete ideoloogiate ühine tunnus on ainuvalitsus (autoritarism) ja totalitarism.
Religioosne ideoloogia tekkib kui poliitiline võim hakkab kujundama teoloogiat. Näiteks Rooma impeeriumi ja Bütsantsi keisrid toetasid kiriku ühtse usutunnistuse sõnastamist. Usutunnistused (nt „Ei ole jumalat peale Allahi ja Muhammad on tema saadik.”) on religioossed ideoloogiad, mida kasutatakse ühiskondlikus võimuvõitluses.
Lisaks poliitilistele, rahvuslikele ja usulistele ideoloogiatele on ka teist tüüpi ideoloogiaid (näiteks: feminism), aga millisesse gruppi nad kuuluvad seda ma ei oska praegu öelda.
Muuseas, usulistest ideoloogiatest on juba päris palju räägitud. Räägitud on Budismist, Konfutsianismist, Kristlusest osaliselt, Hinduismist, Šintoismist, Taoismist, Judaismist, Arianismist, Zen-Budismist.
-
Muusika astmed ei ole noodid. Astmete redel algab 1. astmest ja lõppeb 8. astmega. Kõikide helistike heliredel algab 1. astmest. Astmetel...
-
EESTI RAHVAKALENDRI PÜHAD: JAANUAR Talvine kalapüük Mootse talus . ERA, Foto 17846. Kolmekuningapäev (6. I) Nuudipäev (7. I)...