Gnostitsism

Gnostitsism on moodne metatermin nagu kõik "ismid". Antiik- ja keskajal märgiti kõike gnostitsistlikku selle keskse mõistega gnoosis ('teadmine' kr. k). Selle all mõisteti väljavalitutele ilmutatud teadmisi jumalikest saladustest ja eelkõige inimese jumalikust päritolust. Mõistete "gnoosis" ja "gnostitsism" tänapäevane sisu ja seos lepiti kokku Messina kollokviumil 1966. aastal. Selle kohaselt nimetatakse gnostitsismiks gnostilise sõnumi ja põhistruktuuriga süsteeme ja hilisantiigi religioossete suundumuste gnostilist iseloomu. Gnoosiseks nimetatakse elitaarset ilmutatud teadmist jumalikest saladustest. Sõna "gnostiline" märgib adjektiivina mõlemat.
Gnostiklus pärineb ilmselt iraani hellenistlikust juutlusest.

Liigitus

Eristatakse iraani ja süüria-egiptuse gnostitsismi.

• Iraani gnostitsism usub, et headus ja kurjus on kogu aeg eksisteerinud, alguses teineteise teadmata, hiljem lakkamatus võitluses. Seda voolu esindab manilus – tänapäevani säilinud gnostitsistlik sünkretistlik õpetus.
• Süüria-egiptuse gnostitsismis on kurjus tekkinud koos mateeriaga jumaliku olendi langusest, millega Lähis-Idas paralleelid puuduvad. Teatud kujul esineb see müüt vaid 1.−2. sajandist pärinevas Etioopia Eenoki raamatus. Süüria-egiptuse tüüpi on kõik kristliku gnostika vormid.

Koolkonnad

Suuremad koolkonnad: setiaanid ja valentiinid; manilus, mandad;
Väiksemad koolkonnad: simonlased, basilideslased, barbelognoosis

Gnostitsismi sisu

Gnostitsismile on omane radikaalne dualism, millel on nii platonistliku kui zoroastristliku dualismi tunnuseid. Gnostitsistlik dualism erineb siiski mõlemast, pidades kogu nähtavat maailma kurjaks, vaimset aga jumalikuks ja heaks. Kuigi hilisantiikses filosoofias esineb samuti negatiivset hinnangut mateeriale, ei küüni see kunagi gnostilise radikaalsuseni.
Oluline on ka Jumala täielik transtsendentsus. Gnostiline Jumal ei ole mateeria looja. Ta on "tundmatu", "tunnetamatu", "öeldamatu", "kujutu", "piirideta". Seetõttu saab Temast rääkida vaid eituste kaudu (apofaatiliselt).
Materiaalset maailma peetakse ebanormaalseks olukorraks. Iraani gnostitsism usub, et maailm on loodud lahinguväljaks hea ja kurja vahel. Süüria-egiptuse gnostitsismis on maailma loojaks pahatahtlik demiurg, kes on tavaliselt langenud jumalik olend.
Inimhinge mõistetakse kui mateeriasse vangistatud jumalikku substantsi - "valgussädet", mis võimaldab inimesel gnoosist vastu võtta ja pürgida lunastuse poole, milleks on mateeriast vabanemine. Jumalik alge sattus materiaalsesse kehasse eksituse tõttu või rööviti deemonite poolt ja vangistati sinna. Mõnes gnostilises süsteemis (nt Johannese apokrüüf) on loojateks 7 planetaarvaimu, kes valitsevad inimeste ja kogu maailma saatust. Tulemuseks on olukord, kus inimene ei mäleta oma tõelist olemust ja päritolu, mistõttu võrreldakse tema seisundit une või joobumusega. Kristlikku õpetust ülestõusmisest mõistetaksegi sellest unest ärkamisena, mis toimub juba maapealses elus gnoosise vastuvõtmisega.
Kuigi tegemist on lunastusreligiooniga, pole lunastajal nii keskset rolli kui kristluses. Lunastaja on see, kes toimetab gnoosise inimeseni ja lunastus algab gnoosise vastuvõtmisega. Ofiitide müüt jutustab kuidas Valguse Jumala poeg maskeeris ennast maoks ja soovitas inimesel süüa hea ja kurja tundmise puu vilja, milles peitus gnoosis. Sealt on pärit mao kultused, mis tänapäeva satanismile ainest pakuvad. Demiurg maksis kätte ja istutas inimesse "võltsi" või "vastaka" vaimu, et takistada inimese püüdlusi lunastuse poole ja varjata temas valgusesädet. Et vältida sädeme tuhmumist, vajab inimene gnoosise ilmutatud rituaale. Kuna ainus hea on vaimses teispoolsuses, esineb hulgaliselt üksikasjalisi kirjeldusi hinge teekonnast Valguse Riiki ja taasühinemisest jumaliku substantsiga.

Uurimine

Gnostitsismi päritolu ja vanuse osas pole kokkuleppele jõutud. Kirikuisad pidasid selle rajajaks Uues Testamendis, Ap 8: 9-11 mainitud Siimon (Nõid) Magust. Enne Nag-Hammadi gnostilise raamatukogu avastamist 1945−1946, oli olemasolev materjal valdavalt antihereetiline. Ka pole leitud 1. sajandist varasemaid gnostilisi tekste. Neil põhjusil peeti gnostitsismi kristlikuks väärõpetuseks. Kindlasti kujundas seda arvamust ka asjaolu, et gnostikud ise määratlesid end kristlastena ja levitasid oma õpetust kristlikes kogudustes.
Hüpoteesi gnostitsismi eelkristlikust päritolust püstitas C. W. F. Walch juba 18. sajandil, võttes aluseks gnostilise terminoloogia vanuse . Laiemale ringile muutis selle tõsiseltvõetavaks just Nag-Hammadi leid, mis sisaldas tekste, milles kristlikud mõjud puudusid või olid hilisema kihina lisatud. Seesugune tekstide kristianiseerimine võis toimuda gnostitsismi varjamiseks leviva kristliku misjoni eest. Teisalt võib see viidata gnostitsismi tekkele ühe või mitme muistse usundi kristianiseerumisest.
Uurijad on ühel meelel, et gnostitsism sisaldab elemente zoroastrismist, kreeka ja egiptuse mütoloogiast, pütaagorlusest, keskmisest platonismist, Aristotelese filosoofiast, Vana Testamendi apokrüüfsetest teostest ja idamaistest ning hellenistlikest müsteeriumiusunditest.
Gnostikute õpetuste sisu oli pikka aega saladuseks, kuid tänu 1945. aastal al-Qasiris Egiptuses põllutööliste leitud savipotile ja selles peitunud papüüruslehtedele, sai üks osa selle maailmavaate materjalidest tuntuks Nag Hammadi kirjadena.