Mis hämmastab Dalai Laamat inimkonna juures kõige rohkem

XIV dalai-laama Tenzin Gyatzo (85-aastane/ 1935- ) vastus neile, kes küsisid temalt, mis teda inimkonna juures kõige rohkem hämmastab:

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Dalai-Laamade ajalugu

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Dalai-laama

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

14. ja praegune dalai-laama Tenzin Gyatso

Dalai-laama on Tiibeti budismi gelugi koolkonna juhi nimetus.

Nimetus "dalai-laama" võeti kasutusele aastal 1578.

Tiibeti budismis peetakse dalai-laamat kaastundejumala (bodhisattva) Avalokitešvara (tiibeti keeles Chenrezig) ümbersündivaks kehastuseks. Usutakse, et kui dalai-laama sureb, sünnib ta 45 päeva pärast uuesti. Arvutatakse välja umbkaudne koht ja minnakse otsima. Kolme aasta vanuses tehakse võimalikele dalai-laamadele rida teste, millest enamikus on vaja ära tunda dalai-laamale kuulunud esemeid (eristada neid teiste analoogsete hulgast). Samasugused katsed on kõigi kõrgemate laamade valikul. Mõneaastaselt hakkab dalai-laama saama koolitust, teatavas vanuses otsustatakse tulemuste järgi, kes võimalikest jääb.

Dalai-laamade loend

1. Gedun Drub 1391–1475
2. Gedun Gyatso 1475–1542
3. Sonam Gyatso 1543–1588
4. Yonten Gyatso 1589–1617
5. Ngawang Lozang Gyatso 1617–1682
6. Tsangyang Gyatso 1683–1706
7. Kesang Gyatso 1708–1757
8. Jampel Gyatso 1758–1804
9. Luntok Gyatso 1806–1815
10. Tsultrim Gyatso 1816–1837
11. Khendrup Gyatso 1838–1856
12. Trinley Gyatso 1856–1875
13. Thupten Gyatso 1876–1933
14. Tenzin Gyatso alates 1935

Ajurveeda

Ajurveeda (sanskriti keeles आयुर्वेद āyurveda, 'elu teadus') on India traditsiooniline meditsiin. Ajurveedas kasutatakse toitumisteraapiat, massaaži, joogatehnikaid, ravimtaimedest, mineraalidest ja metallidest koosnevaid kompleksseid ravimeid.

Alusteosed on Suśrutha Saṃhitā ja Charaka saḿhitā (u 700 eKr – 500 pKr).

Kolm olulisimat printsiipi ajurveedas on kolm dosha't – vata, pitta, kapha. Dosha'd on peened energiad, mis mõjutavad kõiki eluaspekte. Tervise põhjus on dosha'de tasakaal, haiguse põhjus dosha'de tasakaalutus.

Ayurvedavatarana (nn Ayurveda järeltulija) teooria kohaselt peetakse Ayurveda päritoluks Hindu jumala brahma jumalikku ilmutust, mida ta nägi siis, kui ärkas universumi taasloomiseks. Selle ilmutuse edastas jumalatele jumalik raviarst Dhanvantari, kes ilmus mäslevast taevalikust ookeanist.

Ajurveeda on veedade täiendus, mis käsitleb tervise ja pika eluea terviklikku süsteemi. Ajurveeda vanuseks arvatakse olevat 7000 aastat.

 

Ajurveeda ei sea rangeid reegleid, vaid paneb tähele inimese individuaalseid vajadusi ja iseärasusi. Inimese põhilaaditüübid (vata, pitta ja kapha) selgitavad inimese vahekorda toitumisega. Iga põhilaadi puhul on õige maitsesuundade suhe erinev.

Dhanvantari

AJURVEEDALIKUD SÖÖMISJUHISED

1. Toidus peab olema kuus erinevat maitset.

Ajurveda tunneb kuut maitset: magus, hapu, soolane, mõru, kootav, terav. Magus toetab ja rahustab, mõru ja kootav äratavad keha üles. Terav, hapu ja soolane soojendavad. Magus, mõru ja kootav jahutavad. Kui oled tüdinenud oma tavalisest toidust või tekib isu ebatervisliku toidu järele, tähendab see, et sa ei saa piisavalt kõiki kuut maitset. Toitumuslik tasakaalutus võib viia sõltuvusteni. Meel ja keha tunnevad rahuldamatust ja inimene ei tea, mis tal puudu on. Kui jätta see seisund tähelepanuta, on tagajärjeks sõltuvus, pidev vajadus tubaka, alkoholi, narkootikumide, seksi, poodlemise või teravate elamuste järele.

2. Keedetud toidud seeduvad kergemini.

Ajurveda põhimõtete järgi on kõige parem kergesti seeduv toit. Seetõttu on hästi keedetud, küpsetatud või hautatud toidul eelis toortoidu ees, kuumal toidul külma ees, värsket sööki tuleks eelistada soojendatule.

3. Võta paar lonksu sooja vett koos toiduga.

Söögi kõrvale rüübatav soe või vähemalt toatemperatuuriga vesi hõlbustab seedimist. Soe keedetud vesi oli ka maailma esimene ravim seedehäire korral.

4. Ära joo tund aega enne ja pool tundi pärast sööki.

Vedelik vaigistab seedetule ehk teisisõnu - vedelik aeglustab seedimist.

 

5. Valmista sooja toitu ilma meeta.

Üle 40 kraadi kuumutatud mesi tekitab toksiine ja jääkainet amat.

6. Joo piima eraldi, mitte koos toiduga, v.a. magusa kõrvale.

Piim sobib kokku ainult magusa maitsega. Joo piima magustoitude, mee, nisu- ja riisitoitude kõrvale. Ajurvedas loetakse piima täiuslikuks toiduaineks, mis sisaldab kõiki kuut maitset. Kui jood piima teiste maitsete kõrvale, tekitab see jääkaineid ja madalat energiataset.

7. Kui võimalik, söö alati värskelt valmistatud toitu.

Toitumine on üks viis (lisaks unele, hingamisele, mediteerimisele), kuidas inimene saab eluenergiat ehk praanat. Eluenergia säilib valmis tehtud toidus kuus tundi. Kauem seisnud toidust keha enam kehalise õnne vastet ojast ei valmista.

8. Väldi jääkülmi toite ja jooke.

Sellised toidud kustutavad seedetule ja jahutavad seedesüsteemi maha. Välja lülitub seedimist hõlbustavate ensüümide tootmine, mis töötab kõige paremini keha normaaltemperatuuril. Võta arvesse ka aastaaegu ning väldi selliseid jooke ja toite eriti talvel.

9. Väldi musta teed, kohvi, alkoholi, liigset soola, saiatooteid ja valget suhkrut.

Need toiduained tekitavad rajaslikku ehk vihast või tamaslikku ehk uimast seisundit ja sõltuvust ning lükkavad seedetule rütmist välja.

10. Mälu toit enne neelamist korralikult läbi.

Toidu seedimine algab juba suus - korralik läbimälumine aitab aktiveerida seedimist soodustavaid ensüüme.

11. Söö magustoitu sooja toidu vahele.

Et magus maitse on jahutav, siis viib see seedetule alla, seepärast on magustoitu parem süüa sooja toidu vahele.

12. Söö nii palju, kui mahub su kausiks kokku pandud peopesadesse.

Kausiks kokku pandud peopesad näitavad mao suurust ja üle selle söömine on juba ülesöömine, mis teeb uimaseks. Seedimise soodustamiseks jäta kolmandik kuni neljandik maost tühjaks. Seedetrakt töötleb väiksemaid portsjoneid kergemini ning pärast väiksemate koguste söömist oleme elavamad ja energilisemad.

13. Pärast sööki istu paar minutit vaikselt.

Pärast sööki veel natuke aega laua taga istudes aitad kehal üle minna seedimise rütmi.

14. Söö iga päev ühel ja samal ajal.

Samal ajal söömine tagab seederütmi. Kui sööd sobivat ja kõiki kuut maitset sisaldavat toitu iga päev samal ajal ja magad piisavalt, siis tegutsevad keha ja meel kooskõlas. Kui keha harjub söögiaegade regulaarsusega, on seedemahlad valmis tööks juba enne sööki ning aitavad tõhusamalt seedida. Kui toit seedub täiuslikult, siis suudab keha taastada kudesid ja asendada kulunud rakke. Kui amat kehasse ei teki, on energiatase kõrge - ei ole lõunajärgset väsimust ega hommikust uimasust.

15. Oota järgmist söögikorda kerge eine puhul 2-4, tugevama puhul 4-6 tundi.

Enne kui pakud kehale uut toitu, peab eelmine annus olema seeditud. Uue portsjoni liiga varane lisamine põhjustab käärinud ja haput amat.

16. Söö põhitoidukord lõuna ajal, kella 12 ja 14 vahel.

Looduse poolt on näljatunne sel ajal tipus ja seedetuli põleb kõige tugevama leegiga, pärast seda hakkab seedetuli nõrgenema. 12 ja 14 vahel on parim aeg meeldivas keskkonnas rahulikult istudes sooja toitu süüa.

17. Ära jäta toidukordi vahele.

Seedetuli tahab päevas kolm korda tegutseda, vastasel juhul läheb see rütmist välja.

18. Ära söö toidukordade vahepeal.

Kui sul ei ole kavatsust korralikult süüa, ära erguta söögiisu, sest seedetuli tahab alustatut lõpuni viia. Tühi ergutamine viib seedetule rütmist välja.

19. Ära söö tugevalt peale kella kaheksat õhtul.

Selleks kellaajaks on seedetuli juba väga nõrk ega jaksa seedida. Toit jääb makku ootele, tekitades kehasse amat. Süüa võib midagi kerget, mis kindlasti seeduks enne magamaminekut. Näiteks joo sooja piima.

20. Söö rahulikus õhkkonnas.

Toit seedub täielikult ja energiat andvalt just rahulikus õhkkonnas. Istu vaikselt ja keskendu toidu värvidele, lõhnadele ja maitsetele. Väldi telerit, raadiot ja telefonikõnesid. Rahutu atmosfäär ei lase seedesüsteemil korralikult keskenduda ja tagajärjeks on jällegi ama, mis põhjustab laiskust ja uimasust.

21. Naudi seda, mida sööd.

Jäta mured ja muud segajad toidulauast eemale. Naudingut aitab suurendada, kui hingad enne sööma asumist paar korda sügavalt sisse ja välja ning tänad pärast toidu eest. Paljudes kultuurides lausutakse juba enne sööma asumist toitu austav palve. Kõik see aitab luua kirgast, puhast, elavat tunnet, mis on abiks toidu seedimisel ja energia saamisel.

22. Süües või juues istu alati.

Seistes või liikudes söömine ei lase toidul korralikult seeduda ega anna piisavalt energiat, pigem tekitab kehasse väsimust ja tülpimust põhjustava ama.

23. Valmista toitu armastuse ja hoolega.

Juba vanades ajurveda tekstides on öeldud, et koka tunnete vibratsioonid mõjutavad toidu kvaliteeti. Kõik tunded ja emotsioonid, mida koged toiduvalmistamise ajal, kanduvad üle toitu ja sealt edasi ka sööjatele. Seetõttu on tähtis valmistada toidud oma perele ise, et anda edasi oma armastust ja hoolitsust. Tee ka kõige pisemast toiduvalmistamisest enda jaoks oluline sündmus ja ole heas tujus.

24. Serveeri toit kaunilt.

Oluline on süüa vaikses, nägusas ja puhtas keskkonnas, sest seedetrakt mitte ainult ei varusta keha vajalike ainetega, vaid reageerib ka emotsioonidele.

Kuna ajurveeda on terviklik ravitsemissüsteem, siis on sellest abi nii vaimsete, kehaliste kui emotsionaalsete probleemide korral. Eriti kasulik on ajurveeda erinevate seedimisega seonduvate kaebuste korral, näiteks saab abi ärritunud soole sündroomi, kõhukinnisuse, seedehäirete või ebasobiva toidu söömisest tekkinud häirete korral.
Konsultatsiooni käigus terapeut esitab üksikasjalikke küsimusi sinu tervise, eluviisi ning ka sinu vanemate tervise kohta. Terapeut vaatab ka su silmi, keelt, sõrmeküüsi, mõõdab pulssi ja vererõhku, hindab sinu seisundit ning määrab sinu keha põhitüübi ehk dosha.
Seejärel soovitab terapeut just sinule sobivat teraapiat või jooga- ja hingamisharjutusi. Konsultatsiooni on võimalik koheselt ühendada ka vastava teraapiaga.

 

Mis on dosha?
Ajurveeda õpetuses on kesksel kohal veendumus, et meid juhib kolm eluks vajalikku energiat, mida nimetatakse doshadeks. Igaüks meist on sündinud oma individuaalse põhitüübiga, mis on määratud eostamise hetkel meie vanemate doshade seisundi ja teiste tegurite poolt.
Doshasid tuntakse nende sanskritikeelsete nimede järgi: vata, pitta, kapha. Igaühe põhitüüp on erineval määral mõjutatud kõigist kolmest doshast, kuid enamikul meist on ülekaalus üks või kaks doshat.
Dosha määrab ära meie keha põhitüübi, eelistused, iseloomujooned, unemustri ja isegi toidu, mida peaksime sööma.

Vata-tüüp
Sageli kõhn, kuiva naha, pika nurgelise näo, väikeste silmade, korrapäratute hammaste ja kitsaste huultega. Vata elemendid on eeter ja õhk.

Pitta-tüüp
Sageli heledapäine ja tedretähniline, südamekujulise näo, korrapärase nina ja heledate silmadega. Hambad võivad olla kollakad. Pitta elemendid on tuli ja vesi.

Kapha-tüüp
Võib olla rasuse naha, tihedate laineliste juuste, siniste või pruunide silmadega. Tugeva kehaehitusega. Kapha elemendid on vesi ja maa.

Parim kaitse haiguse vastu on tugev keha põhitüüp. Kui meie doshade tasakaal on häiritud näiteks halbade harjumuste, vale toitumise või ületöötamise tõttu, siis muutume haigusele vastuvõtlikuks. Ajurveeda aitab haiguse teket ära hoida, tegeledes inimese keha põhitüübiga ja püüdes taastada algset tasakaaluseisundit.

Ajurveeda on iidne Indiast pärit süsteem looduslikust ja holistilisest meditsiinist.Sanskriti keelest tõlgituna tähendab ayurveda elamise teadust (sanskriti sõnatüvi ayur tähendab pikka eluiga või elu ja veda tähendab teadust). Allopaatiline meditsiin ehk tavameditsiin keskendub haigusega toimetulekule, kuid ajurveeda annab meile teadmised, kuidas vältida haigust ja kõrvaldada tema tekkepõhjus, kui me juba oleme haigestunud.

Põhialused

Algselt anti ajurveeda teadmised Indias edasi mõttetarkade sugupuu liinis suuliselt enne, kui nad enam kui 5000 aasta eest tekstiks kokku koguti. Vanimad teadaolevad ajurveeda tekstid on Charaka Samhita, Sushruta Samhita ja Ashtanga Hrudaya. Need tekstid räägivad kosmilises süsteemis  olemasolevast viiest elemendist – maa, vesi, õhk, tuli, ruum –, mis on osa ka meie individuaalsest füüsilisest kehast ja selgitavad üksikasjalikult nende elementide tasakaalus hoidmise tähtsust, et olla terve ja elada õnnelikult. Ajurveeda järgi mõjutavad elemendid meist igaüht erinevalt. Seda nende prakriti ehk kehatüübi tõttu. Ajurveeda järgi jagunevad erinevad kehatüübid kolmeks erinevaks dosha’ks:

• Vata dosha, milles domineerivad õhu- ja ruumielement
• Pitta dosha, milles domineerib tuleelement
• Kapha dosha, milles domineerivad maa- ja vee-element

Dosha’d ei mõjuta mitte ainult kehakuju, vaid ka toidueelistusi, ainevahetust ja temperamenti. Kapha inimese maaelement väljendub näiteks nende tugevas kehaehituses, neil on aeglane seedimine, hea mälu ja nad on tasakaalukad. Enamikul inimestel koosneb prakriti kahe dosha kombinatsioonist. Pitta-kapha inimest mõjutavad näiteks mõlemad dosha’d, kuid pitta on domineeriv.



Mõistes oma looduslikku põhiolemust, on meil lihtsam hoida end tasakaalus.

Pulsidiagnoostika

Kui me oleme haiged, siis ajurveeda järgi tähendab see, et meie dosha’d ei ole tasakaalus. Tervanemise võti seisneb organismi taastasakaalustamises. Ajurveedas on haiguste diagnoosimiseks väga tõhus abivahend nadi pareeksha ehk pulsidiagnostika. Ajurveeda arst võib väga lihtsalt avastada ebakõlad inimese kehas, asetades vaid oma sõrmed tema randmele, ja määrata tõhusa ravi.

Raviks on tavaliselt kaks võimalust: 

1) panchakarma – viieosaline keha puhastamise programm 2) taimsed ravimid, millega tasakaalustatakse keha

Ajurveeda toetab keha, häirimata tema loomulikku intelligentsust. Ajurveeda

ravimeetoditel ei esine kõrvalnähte. Seepärast ongi inimesed igal pool maailmas tagasi pöördunud ajurveeda iidsete teadmiste poole, et tervist taastada ja säilitada. Ajurveedat võib kasutada iseseisva ravimeetodina või lisaks allopaatilisele ravile.

Ajurveeda elulaad

Ajurveedal on suur tähtsus igaühe pathya’s ehk elulaadis (toitumisharjumused ja igapäevarutiin). Samuti õpetab ajurveeda, kuidas kohandada oma elulaadi erinevate aastaaegadega.

India jumalad

Indias oli põhiliselt kaks usku: muistne loodususk Hinduism ja Buddha õpetus budism.

India

Abarimon – Abhijit – Adhidevata – Adimurti – Aditya – Agastya – Aghora – Agni – Ahalya – Ahi – Airavata – Akshayapatra – Akshobhya – Akupara – Alakapuri – Amaravati – Ambika – Amitabha – Amitayus – Ammavaru – Amrita – Anala – Ananga – Ananta – Anantesa – Andhaka – Angiri – Anila – Annamurti – Annapurna – Ansa – Anumati – Anuradha – Apa – Apalala – Apam Napat – Apsaras – Aranyani – Ardhanari – Ardhanarisvara – Ardra – Arundhati – Aryman – Ashta-Dikpala – Aslesa – Astamatara – Astomi – Asura - asurad – Asvayujau – Aswins – Atharvan – Aticandika – Atman – Atri – Ayyappan – Badi Mata – Bagala – Bala – Balakrsna – Balarama – Bali – Balin – Banka-Mundi – Bhadra – Bhaga – Bharadwaja – Bharani – Bharat Mata – Bharati – Bhavani – Bhima – Bhrigus – Bhumidevi – Bhumiya – Bhutamata – Bhuta – Bhuvanesvari – Bombay Kamayan – Brahma – Brahmani – Brahmapura – Brahmastra – Brihaspati – Buddha – Buddhi – Budhi Pallien – Chaitanya – Chama – Chamunda – Chanda – Chandanayika – Chandarupa – Chandavati – Chandesvara – Chandi – Chandika – Chandogra – Chandra – Chandrasekhara – Chaturmurti – Chaya – Chinnamastaka – Chitra – Chitragupta – Daityas – Daksha – Dākšājani – Danu – Dasyus – Deo – Deva – Devaki – Devapurohita – Devasena – Devata – Devi – Dhanistha – Dhanvantari – Dhara – Dharani – Dharma – Dharti Mata – Dhatar – Dhatri – Dhisana – Dhruva – Dhumavati – Dhumorna – Dhumravati – Dhurjati – Diti – Draupadi – Drug – Džagannatha – Dund – Durgha – Dyaus Pita – Dyaush – Dyavaprthivi – Gandharva – Ganeša – Ganga – Garuda – Gauri – Goloka – Govinda – Haimavati – Hanuman – Harihara – Himavat – Hiranyagarbha – Hiranyakashipu – Ida – Imra – Indra – Indrani – Isha – Jaganmatri – Jahnu – Jalamdhara – Jambu-dvipa – Kabir – Kaitabha – Kālī – Kalki – Kalpataru – Kama – Kapila – Kārtikeja – Kasyapa – Kimpurushas – Kinnaras – Krišna – Krittikas – Ksheera Sagara – Kubera – Kumari – Kurma – Lakshmana – Lakshmi – Lokaloka – Lokapalas – Mahadeva – Mahākāla – Mahisha – Maitreya – Maitreja – Makara – Manasa – Mangala – Manu – Marttanda – Maruts – Matarisvan – Matsya – Maya – Meru – Minaksi – Mitra – Moksa – Mutšalinda – Nagas – Nakshatras – Nala – Namuci – Nandi – Nandin – Nandini – Narada – Naryana – Nataraja – Nidra – Nilakantha – Nirriti – Nirrta – Nirrti – Parasurama – Parjanya – Parvati – Pishasha – Pitru-gana – Pradyumna – Prajapati – Prisni – Prthivi – Puchan – Purana – Purusha – Pushan – Putana – Rahu (asura) – Rahu (budistlik jumal) – Raksha – Raktavija – Ram – Rama – Ramachandra – Rati – Ratri – Ravana – Ravi – Rhibus – Rishi – Rudra – Rukmini – Sadhya – Sajigor – Sambara – Sani – Sarama – Saranyu – Sarasvati – Satī – Savitar – Savitr – Savitri – Savriti – Sesha – Shakti – Shasti – Shesanaga – Siddha – Sītā – Skambha – Skanda – Soma – Sri – Sudharma – Sugriva – Sukra – Sura – Surya – Svaha – Svarga – Šiva – Tapati – Tārā – Taraka – Trimurti – Trisiras – Tšakrasamvara – Tvashtri – Uma – Urvasi – Usha – Vach – Vamana – Vanadevata – Varaha – Varuna – Vasishtha – Vasudeva – Vasuki – Vasus – Vayu – Veda-vyasa – Veda – Vidyadhara – Virabhadra – Viraj – Višnu – Visvakarma – Visvapani – Vivasvat – Vritra – Yaksha – Yama – Yami – Yogini – Yoni – Yuga

Vana-India

INDIA
India asub Lõuna-Aasias Hindustani poolsaarel. India tsivilisatsioon tekkis, nagu teisedki vanaaja kõrgkul-tuurid, suurte jõgede kallastele. Kõigepealt tekkis asustus läänepoolse Induse jõe äärde, hiljem ka Gangese jõe ümbrusse.
2600 eKr rajati Induse kallastel mitmed oma aja kohta suured linnad, mille seast olid tähtsamad Mohenjo Daro ja Harappa. Mõlemas elas kümneid tuhandeid inimesi. Linnade elanikud tundsid juba metalle ning valmistasid tööriistu vasest ja pronksist. Eksisteeris ka kiri, mida praegu paraku lugeda ei osata. Umbes 1700 eKr jäeti linnad seni teadmata põhjustel maha (oletatakse, et Induse üleujutused võisid tekitada katastroofilist kahju või siis muutis Indus oma voolusängi, mis tõi kaasa osade põldude üleujutamise, samal ajal kui teised kuivasid).
Umbes samal ajal Induse kõrgkultuuri allakäiguga tungisid Indiasse indoeurooplaste hõimud, kes enda kohta kasutasid nimetust aarjalased (neist said tänapäeva hindude esivanemad). Järgnevate sajandite jooksul hõivasid nad lisaks Induse piirkonnale ka kogu Gangese jõe oru. Neist said karjakasvatajad ja põlluhari- jad, kes elasid peamiselt külades.
4. saj. eKr ühendati aja jooksul Induse ja Gangese kallastele tekkinud aarjalaste linnad ja riigid. Ühendatud riigi pealinnaks sai Gangese ääres asuv Pataliputra. 3. saj. eKr valitsenud keiser Ašoka vallutas suure osa Hindustani poolsaarest, lisaks sellele hoolitses ka riigi arendamise eest. Pärast Ašoka surma tema impeerium lagunes ja see taasühendati alles vanaaja lõpul.
Aarjalaste hõime juhtisid sõjapealikud ehk radžad, nende kõrval korraldasid ühiskonnaelu preestrid.
Aarjalaste ühiskonnale oli iseloomulik kastikord – inimesed jagunesid sünni järgi nelja seisusse (varnasse), mis omakorda jagunesid väiksemateks gruppideks ehk kastideks. Kõige kõrgemad olid braahmanid (preestrid, õpetlased) ja kšatrijad (valitsejad, sõjamehed), madalamal positsioonil paiknesid vaišjad (maaomanikud, kaupmehed, käsitöölised) ja šuudrad (maaharijad ja teenijad). Vaišjade ja šuudrate kohu-seks oli kõrgemate seisuste ülalpidamine. Allpool seisusi asusid kastivälised ehk puutumatud (paariad), kõige madalam ühiskonnakiht, kuhu kuulusid kõige vaesemad ja põlatud töid tegevad inimesed, sageli India põliselanikud (enne aarjalaste tulekut Indias elanud ja nende järeltulijad). Elu jooksul ühest kastist teise üle minna ei olnud võimalik, ka olid keelatud abielud eri kastide inimeste vahel.
India on kahe suure religiooni sünnimaa.
Hinduism on muistne usund, mille looja ja tekkeaeg ei ole teada. Usuti väga paljusid jumalaid, kellest täht-samad olid Indra (vihma-, tormi- ja sõjajaumal), Šiva (hävitaja-jumal, kes võis olla ka inimeste kaitsja) ja Višnu (maailmakorra kaitsja ja hoidja). Oluline osa hindude religioonis oli usul reinkarnatsiooni – hingede taaskehastumisse. Hindude arvates sündis hing üha uuesti ja ta võis taaskehastuda nii inimese kui loomana, aga ka taime või koguni jumalana. See sõltus karmast – tegudest-mõtetest ja nende tagajärgedest. Halvad teod-mõtted tähendasid halba karmat, mis tõi kaasa kõikvõimalikke hädasid nagu ümbersünni alamasse kas-ti või haigesse kehasse vms. Hindude eesmärk oli ümbersünnist täielikult vabaneda, selleks tuli luua head karmat. Viise reinkarnatsioonist vabanemiseks oli mitmeid, üks võimalus oli elu askeedina (loobuda tava-pärasest elust ja piirata miinimumini oma igapäevaseid vajadusi).
Budism kasvas 6. saj. eKr välja hinduismist. Selle loojaks on Buddha ehk Siddharta Gautama. Algses budismis jumalaid ei olnud – selle poolest erineb see hinduismist, sarnasuseks on aga usk reinkarnatsiooni ja karmasse. Ka budistide jaoks oli oluline vabaneda ümbersündidest ja eluga paratamatult kaasnevatest kan-natustest. Buddha arvates tuli selleks leida kesktee preestrite korraldatud uhkete ohvritalituste ja askeetide enesepiinamise vahel. Selleks keskteeks oli loobumine soovidest ja ihadest, aga ka ülekohtustest tegudest.
India vanaaja kultuurist tõusevad esile sanskritikeelsed pühad raamatud ehk veedad, mis sisaldavad ülis-tuslaule jumalatele, õpetusi nende austamiseks, arutlusi maailmakorralduse üle jm. Tänu veedadele on või-malik heita pilk muistsete aarjalaste usule, kommetele ja ühiskonnakorraldusele.
Aarjalased panid kirja ka oma kangelaseeposi, millest tuntuim on 4. saj.-st eKr pärinev  „Mahabharata“. See kirjeldab kahe suguvõsa verist võimuvõitlust, kuid lisaks lahingukirjeldustele sisaldab eepos ka arutlusi usu üle, õpetusi vooruslikuks eluks jm.
Muud india kultuurisaavutused on: arv 0, nn araabia numbrid (india numbreid tunneme araabia numbrite nime all seetõttu, et Euroopasse jõudsid need araablaste vahendusel) ja malemäng.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Neli õilsat tõde

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Osa artiklitest teemal
Budism
Kolm kalliskivi
Ajalugu ja levik
Õpetus ja teostusviisid
Virgumisteel käijad
Tekstid
Koolkonnad
v · r

Neli õilsat tõde (sanskriti keeles catvāri āryasatyāni; paali keeles cattāri ariyasaccāni), ka 'õilsate tõed' või 'tõsiasjad vaimselt väärikatele' on budismi aluspõhimõtteid, mida peetakse esimeseks õpetuseks, mille Buddha esitas oma jutluses "Seadmuseratta käimapanemine" Varanasi linna lähedal esmalt hirvedele ja siis oma viiele kaaslasele.

"Neljaks tõeks" (catvāri satyāni) hakati seda õpetust Seadmuseratta käimapanemise jutluses nimetama hiljem; veelgi hiljem lisati neile veel täiend "õilsad" (ārya), mis võis esialgu tähendada ka "tõdesid õilsatele" või (vaimselt) "väärikatele".

Loetelu

1. Tõde kannatusest.
2. Tõde kannatuse põhjusest.
3. Tõde kannatuse lakkamisest.
4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest.

Tekst

„ See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu (tanhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, ja nimelt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisest. Selleks on tolle janu jäägitu kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisele viivast teest. Selleks on õilis kaheksaastmeline tee, ja nimelt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige toimimine, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine.“

Üksikasjalikum käsitlus

1. Tõde kannatusest

Paalikeelne sõna dukkha (sanskriti keeles duḥkha) tähendab kannatust kõige üldisemas mõttes, kõikvõimalikke ebameeldivusi ja ebamugavusi, vaevarikast olemasolu sansaaras. Kannatus on üks kokkupandud dharmade kolmest põhiomadusest (trilakṣaṇa) isetuse ja püsituse kõrval.

Tõde kannatusest (paali keeles dukkha ariya sacca) loetleb mitmesuguseid kannatusi: sündimine, vananemine, haigus, suremine, mure, kurbus, masendus, ärevus, kokkupuude ebameeldivaga, eemalolek meeldivast jne. Loetelu lõpeb lühikese kokkuvõttega: "viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi", viidates isiksust moodustavale "kütusele" (upādāna) ehk kippumisele, mistõttu kogu eelnev loetelu muutub suhteliseks, subjektiivseks ja kaotab tähenduse. Esimese tõe laiendus ja põhjalikum käsitlus leidub "Isetuse õpetuses".

2. Tõde kannatuse põhjusest

Tõde kannatuse põhjusest (dukkha samudaya ariya sacca) nimetab põhjuseks janu, kirge, lõbujanu, elujanu ja surmajanu. Janunemine ehk iha isikliku tunnustuse järele oli kannatuse põhjusena mainitud juba esimese tõe lühikokkuvõttes.

Sõltuvusliku tekkimise õpetuses on sellele lisatud veel rumalus ja vihkamine, mis koos januga moodustavad kolm põhilist meelemürki. Kolm meelemürki on kujutatud sõltuvuslikku tekkimist sümboliseeriva olemisratta keskel maona (vihkamine), kelle sabast hoiab kinni siga (rumalus) ja kes ise hoiab kinni kukest (ihaldamisest). Iha koos vihaga on kaks peamist viiest takistusest, mis segavad inimest nii vaimses praktikas kui ka igapäevases elus.

3. Tõde kannatuse lakkamisest

Tõde kannatuse lakkamisest (nirodha ariya sacca) nimetab tolle janu jäägitut ja kiretut kadumist, hülgamist ja mahajätmist, tollest vabanemist ja uuesti mitte ihkamist. Õpetust kõikidest soovidest vabanemiseks ja seeläbi kannatustest pääsemiseks jagavad paljud traditsioonid.

4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest

Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest (dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca).

Kolmeastmeline tee

Nelja õilsat tõde vaadeldakse kolmest erinevast aspektist. Seda nimetatakse ka kolmeastmeliseks teeks.

Esimene aste on darśanamārga – nägemise tee (“õilis tõde kannatusest andis mulle silma näha” jne) – seda teed lihtsalt nähakse, ilma seda iseenese peal rakendamata.

Teine aste on bhāvanāmārga – kujustamise tee (“tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest”) – kui ma seda endale ütlen, siis nõnda tõmban ma selle tõe endale sisse ja kujustan enda sees tema olevaks.

Kolmas aste on aśaikshamārga – mitte õppimise tee (“ma tunnen seda õilsat tõde kannatusest”) – see teadmine väljendab seda, et õppida ei ole enam vaja.

Edasi vaadeldakse ka ülejäänud kolm tõde samamoodi läbi, igaüks kolm korda, st kolmes järgus: neli korda kolm annab kokku kaheteistkümnel moel.

Mahajaana

Mahajaana budismi traditsioon tunneb nelja õilsa tõe mõnevõrra erinevat versiooni, mille järgi kannatus tuleneb buddha igavikulise loomuse mittemõistmisest ning kannatuse kõrvaldamise teeks on buddhaloomuse saavutamine (tathagatagarbha).