Vana-India

INDIA
India asub Lõuna-Aasias Hindustani poolsaarel. India tsivilisatsioon tekkis, nagu teisedki vanaaja kõrgkul-tuurid, suurte jõgede kallastele. Kõigepealt tekkis asustus läänepoolse Induse jõe äärde, hiljem ka Gangese jõe ümbrusse.
2600 eKr rajati Induse kallastel mitmed oma aja kohta suured linnad, mille seast olid tähtsamad Mohenjo Daro ja Harappa. Mõlemas elas kümneid tuhandeid inimesi. Linnade elanikud tundsid juba metalle ning valmistasid tööriistu vasest ja pronksist. Eksisteeris ka kiri, mida praegu paraku lugeda ei osata. Umbes 1700 eKr jäeti linnad seni teadmata põhjustel maha (oletatakse, et Induse üleujutused võisid tekitada katastroofilist kahju või siis muutis Indus oma voolusängi, mis tõi kaasa osade põldude üleujutamise, samal ajal kui teised kuivasid).
Umbes samal ajal Induse kõrgkultuuri allakäiguga tungisid Indiasse indoeurooplaste hõimud, kes enda kohta kasutasid nimetust aarjalased (neist said tänapäeva hindude esivanemad). Järgnevate sajandite jooksul hõivasid nad lisaks Induse piirkonnale ka kogu Gangese jõe oru. Neist said karjakasvatajad ja põlluhari- jad, kes elasid peamiselt külades.
4. saj. eKr ühendati aja jooksul Induse ja Gangese kallastele tekkinud aarjalaste linnad ja riigid. Ühendatud riigi pealinnaks sai Gangese ääres asuv Pataliputra. 3. saj. eKr valitsenud keiser Ašoka vallutas suure osa Hindustani poolsaarest, lisaks sellele hoolitses ka riigi arendamise eest. Pärast Ašoka surma tema impeerium lagunes ja see taasühendati alles vanaaja lõpul.
Aarjalaste hõime juhtisid sõjapealikud ehk radžad, nende kõrval korraldasid ühiskonnaelu preestrid.
Aarjalaste ühiskonnale oli iseloomulik kastikord – inimesed jagunesid sünni järgi nelja seisusse (varnasse), mis omakorda jagunesid väiksemateks gruppideks ehk kastideks. Kõige kõrgemad olid braahmanid (preestrid, õpetlased) ja kšatrijad (valitsejad, sõjamehed), madalamal positsioonil paiknesid vaišjad (maaomanikud, kaupmehed, käsitöölised) ja šuudrad (maaharijad ja teenijad). Vaišjade ja šuudrate kohu-seks oli kõrgemate seisuste ülalpidamine. Allpool seisusi asusid kastivälised ehk puutumatud (paariad), kõige madalam ühiskonnakiht, kuhu kuulusid kõige vaesemad ja põlatud töid tegevad inimesed, sageli India põliselanikud (enne aarjalaste tulekut Indias elanud ja nende järeltulijad). Elu jooksul ühest kastist teise üle minna ei olnud võimalik, ka olid keelatud abielud eri kastide inimeste vahel.
India on kahe suure religiooni sünnimaa.
Hinduism on muistne usund, mille looja ja tekkeaeg ei ole teada. Usuti väga paljusid jumalaid, kellest täht-samad olid Indra (vihma-, tormi- ja sõjajaumal), Šiva (hävitaja-jumal, kes võis olla ka inimeste kaitsja) ja Višnu (maailmakorra kaitsja ja hoidja). Oluline osa hindude religioonis oli usul reinkarnatsiooni – hingede taaskehastumisse. Hindude arvates sündis hing üha uuesti ja ta võis taaskehastuda nii inimese kui loomana, aga ka taime või koguni jumalana. See sõltus karmast – tegudest-mõtetest ja nende tagajärgedest. Halvad teod-mõtted tähendasid halba karmat, mis tõi kaasa kõikvõimalikke hädasid nagu ümbersünni alamasse kas-ti või haigesse kehasse vms. Hindude eesmärk oli ümbersünnist täielikult vabaneda, selleks tuli luua head karmat. Viise reinkarnatsioonist vabanemiseks oli mitmeid, üks võimalus oli elu askeedina (loobuda tava-pärasest elust ja piirata miinimumini oma igapäevaseid vajadusi).
Budism kasvas 6. saj. eKr välja hinduismist. Selle loojaks on Buddha ehk Siddharta Gautama. Algses budismis jumalaid ei olnud – selle poolest erineb see hinduismist, sarnasuseks on aga usk reinkarnatsiooni ja karmasse. Ka budistide jaoks oli oluline vabaneda ümbersündidest ja eluga paratamatult kaasnevatest kan-natustest. Buddha arvates tuli selleks leida kesktee preestrite korraldatud uhkete ohvritalituste ja askeetide enesepiinamise vahel. Selleks keskteeks oli loobumine soovidest ja ihadest, aga ka ülekohtustest tegudest.
India vanaaja kultuurist tõusevad esile sanskritikeelsed pühad raamatud ehk veedad, mis sisaldavad ülis-tuslaule jumalatele, õpetusi nende austamiseks, arutlusi maailmakorralduse üle jm. Tänu veedadele on või-malik heita pilk muistsete aarjalaste usule, kommetele ja ühiskonnakorraldusele.
Aarjalased panid kirja ka oma kangelaseeposi, millest tuntuim on 4. saj.-st eKr pärinev  „Mahabharata“. See kirjeldab kahe suguvõsa verist võimuvõitlust, kuid lisaks lahingukirjeldustele sisaldab eepos ka arutlusi usu üle, õpetusi vooruslikuks eluks jm.
Muud india kultuurisaavutused on: arv 0, nn araabia numbrid (india numbreid tunneme araabia numbrite nime all seetõttu, et Euroopasse jõudsid need araablaste vahendusel) ja malemäng.