Manifest kõigile Eestimaa rahvastele on Eesti Maapäeva Vanematenõukogu koostatud ja 21. veebruaril 1918 vastu võetud Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest.
Manifest Eestimaa rahvastele algses sõnastuses, kuupäevaga 21. veebruar 1918, nagu seda levitati enne 24. veebruari 1918
Manifest kõigile Eestimaa rahvastele avaldatuna ajalehes Teataja 25. veebruaril 1918
Eesti Vabariigi väljakuulutamise tähistamine Pärnus, 24. veebruaril 1918
Dokument trükiti esimest korda Eesti Maarahva Liidu Pärnu Maakonna-Komitee esimehe August Jürmanni tellimisel. Aleksander Jürvetsoni trükikojas korraldas manifesti ladumist ja trükkimist Aleksander Jürvetsoni naine Maria Jürvetson. Manifest kleebiti Pärnus kiires korras üles.
Selle sündmuse põhjal taotles Hugo Kuusner 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril. Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et "...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24 veebruari 1918, s. o. päeva mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte."
27. novembril 1918 ilmunud Riigi Teatajas nr 1 avaldati manifesti 24. veebruari versioon.
Tekst
Manifest kõigile Eestimaa rahvastele avaldatuna Riigi Teataja esimeses numbris 27. novembril 1918
Mälestustahvel Paides
Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.
Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil "kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma". Nüüd on see aeg käes. Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta. Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti politiliste parteidega ja organisatsionidega, toetades rahvaste enesemääramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud, Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda: Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks. Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega — Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõpulik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud. Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol. Kõigi naabririikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku politilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlasti, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse. Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseritakse. Kuni Eesti Asutav Kogu , kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõpulikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima: 1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees. 2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused. 3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama. 4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik politilised vangid tulevad otsekohe vabastada. 5. Linna- ja maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jatkama. 6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsionid linnades ja maal. 7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialistel demokratlistel alustel. Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks. Su üle Jumal valvaku Ja võtku rohkest õnnista Mis iial ette võtad sa, Mu kallis isamaa! Elagu iseseisev demokratlik Eesti vabariik. Elagu rahvaste rahu! Tallinnas, 24. veebr. 1918. Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu.
Trükikoja mälestustahvel
23. veebruaril 2011 avati PärnusHospidali 14 asuva hoone seinal iseseisvusmanifesti valmistanud trükikoja mälestustahvel. Mälestustahvlil on eesti ja inglise keeles tekst: "Selles majas asunud Aleksander Jürvetsoni trükikojas trükiti 23. veebruaril 1918. aastal Manifest Eestimaa rahvastele. 21. veebruaril Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu koostatud dokument trükiti Eesti Maarahva Liidu Pärnu Maakonna-Komitee esimehe August Jürmanni tellimisel. Seda levitades ja avalikult 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Toris ning Viljandis ette lugedes kuulutati välja Eesti Vabariik."
Mälestustahvli idee autor on kapten Priit Rööp ja teksti toimetas Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk. Mälestustahvli valmistamist rahastas MTÜ Pärnu Pataljoni Kogu ning selle teostas kiviraidur Ülo KirtLova Talust.
Eesti Vabariik on loodud kõigile Eestimaa rahvastele. Seetõttu ei tohi ühte Eestimaa rahvust teisele eelistada. Ükskõik, millal nad on Eestimaale saabunud. Seda kinnitab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12., mis ütleb, et:
§ 12.Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Seetõttu ei saa Eesti riik keelata sisserännet ning selle järgi ei saa nõuda ka Eesti keele tundmist. Eesti riik saaks selle järgi nõuda ainult seda, et tulevane kodanik tõestaks enda vähemalt ühe Eestimaa rahva hulka kuulumist. Samas tegelikult võiks kodanikuks saajalt ikkagi nõuda ka eesti keele tundmist (välja arvatud setu ja võru keel ning kohalikud murdekeeled).
Kuna Eesti Vabariik kuulutati esmakordselt välja 23. veebruaril Pärnus Endla teatri rõdult tehtud kõnes, siis oleks tegelikult õigem pidada Vabariigi sünnipäevaks 23. veebruari (24. veebruaril kuulutati sama Tartus ja Tallinnas).
Tagasi tuleks saada kaotatud alad: Petserimaa ning Narva jõe tagune ala.
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Eagles`i "Hotel California" tõeline lugu
Eagles'i Hotel California: tõeline lugu
Eagles'I Hotel California singel tsementeeritud neid rock'n'roll superstaarid üle maailma - siin on sees lugu, kuidas see oli tehtud
(Image krediidi: Getty Pildid)
Eagles vabastatakse Hotel California detsembril 8, 1976, kaks nädalat pärast Sex Pistols'Anarchy Suurbritannias. Pinnal ei saanud sa kahte plaati diameetriliselt rohkem vastu – või võiksite? Tol ajal punk tundus mõeldud puhuda meeldib Eagles ja nende mahe maa-rock vibes puhastada vett. Aga lähemal vaatlusel oma viienda stuudioalbum - ajastu juhtiv videolaenutus MOR behemoth koos Fleetwood Mac's Kuulujutud- näitas bänd pettunud poliitiliste ja sotsiaalsete arengute, kolis pakkuda kriitikat kommertsialismi ja liig.
Tahad nolki? Need viis "keskklassi lapsed Midwest"(Don Henley) tuli mitte jätkata läänerannikul müüt, kuid matta see. See võis olla epitoom muretu freeway rock, kuid Hotel Californiaoli tume asi, ja kindlasti melanhoolia jaoks mega-müüja (siiani album on müünud 32 miljonit eksemplari ja lugedes). Kui kuulujutud üksikasjalikult jaotus suhteid Mac, Hotel California lahkanud peika unistus, lammutades mõiste LA nagu mõned päikese suudeldud Utoopia.
"Mul oli renditud maja rannas Malibu sel suvel ja olime kirjalikult laule, mis pidi saama Hotel California album," kitarrist ja laulukirjutaja Don Felder ütles kitarrist Magazine laulu loomist. "Me tahaks lihtsalt tulla üks neist nights, mis oli väga edukas rekord meile, kuid me olime all relv tulla palju ideid, nii et mul oli kokku pandud reel öelda 16 või 17 laulu visandid - selles vähe reel-to-reel nelja-track TEAC lindistuse minu tagasi magamistuba. Ja ma istusin juulis diivanil - äralõigatud pükstes, t-särgis ja plätudes – mängisin kitarri ja lihtsalt lollitasin selles malibu renditud rannamajas.
Ma vaatasin läbi California päikesepaiste vahuveini Vaikse ookeani ja mu kaks väikest last mängisid liiva kohta kiik sätestatud minu ees, ja ma lihtsalt hakkas mängima neid akorde - et sissejuhatav areng. Ma mängisin seda ikka ja jälle. Ja ma mõtlesin, et ma pean seda salvestama, enne kui ma selle unustan.
"Ja nii ma jooksin mu tagasi magamistuba ja sisse lülitatud TEAC ja mängis umbes viis korda läbi akordi progresseerumise, siis lülitati see välja ja läks liituda minu lapsed."
Hotel California oli mainstream USA raadio, mida Bohemian Rhapsodyoli Uk sort - näiliselt liiga pikk number, mis murdis hallituse ja sunnitud programmeerijad anduma kunstnike loominguline kaibjad vaatamata piirava (kolm minutit) formaadis. Ja kitarrisoolo pole paha. Sageli hääletas parim kitarr soolo kogu aeg - duking see läbi Trepp Taevastopkohapeal, tavaliselt - see on enamasti Felder tööd.
"See oli esimene album Joe ja mina, kus me võiksime teha mõned harmoonia kitarri kraami ja kaubanduse off soolod, ja ma tahtsin kirjutada midagi, mis oleks mõned huvitavad kitarri kraami," ütleb Felder. "Nii et ma peaaegu dubleeritud kõike, mida sa kuuled rekord nüüd see väike nelja-track stuudio, välja arvatud paar Walsh lakub lõpus."
Felder salvestas selle demo laulust terve aasta enne seda, kui bänd albumi salvestas. "Ma tegin sellest kiire segu, panin selle kassetile koos ülejäänud 16 lauluga, andsin sellest koopia kõigile bändis ja ütlesin: "Kui keegi on huvitatud kirjutamisest või lõpetamisest, siis anna mulle teada". Andsin koopia Randy [Meisner], Joe ja Don Henley. Siis, paar päeva hiljem, sain kõne Henley ja ta ütles: "Ma kinda nagu üks, mis kõlab nagu Mehhiko reggae laul - selline Hispaania asi " - ja ma teadsin, mis lugu ta rääkis koheselt. Me hakkasime sellest rääkima ja Don ja Glenn mõtlesid selle mõtte välja..."
Kotkad: (L-R) Don Felder, Joe Walsh, Don Henley, Randy Meisner ja Glenn Frey (Image krediidi: Getty Pildid)
Aga kui ta ilmus salvestus istungid, Felder hakkas mängima erinevat soolo, ainult trummar Don Henley helistada peatada menetluse ja nõudma ta mängida täpselt sama asi, mida ta oli teinud demo. "Don Henley ütles: "Stopp, see pole õige." Ja ma ütlesin: "Mida sa mõtled, et see pole õige? Me lihtsalt tõstame need soolod üles." Ta ütles: "Ei, ei, ei, sa pead mängima neid täpselt nagu see, mis on teie demo." Felder tuli leida demo ja siis "istuda stuudio ja uuesti õppida, mida ma juba mänginud aasta enne seda."
Et ta müüs nii suurtes kogustes ütleb palju umbes 1976 kuulajad soov annus realism oma rock'n'roll, isegi kui suur enamus pigem kohaletoimetamise süsteem oleks mellifluous akustiline-elektriline pehme rock kui raucous punk.
Mitte, et Hotell California on lihtsalt mingi tuuline pop. Võtke oma unikaalse klassifikatsiooni: riik reggae, keegi? Kas ühes laulus on kunagi olnud nii ebatõenäoline vastandite kokkupõrge? Aga samas, kas kunagi on olnud kaks rida - "Pimedas kõrbes maanteel, jahe tuul mu juuksed" - nii esilekutsuv koht ja miljöö? See on tume pool California unistus kirjutada suur - kuigi see oli kirjutatud viis mitte-põliselanikud.
"Me rääkisime sellest, et keegi bändist ei olnud Californiast," ütleb Felder. "Me kõik sõitsime öösel Californiasse ja silmapiiril võisid sa näha Los Angelese tulesid umbes 100 miili kauguselt, kui te esimest korda lähenete. Ja sul on kõik need pildid, mis on meelt: palmipuud ja filmi tähte ja edu ja Hollywood Boulevard - kõik need pildid California. Ja Henley ütles, et oleks hea mõte kirjutada see laul mõiste California, liialdusi Hollywood ja kõik see kraam. Nii et tema ja Glenn [Frey] võttis lugu ja jooksis ära ja hakkas kritseldus ära padjad ja tulid välja, mida ma arvan, on mõned lihtsalt suur lyrics.
Hotell California 7" ühene
"Henley hiilis kassetidega minema ja täitis legaalsed padjad täis sõnu ja siis tulid ja laulavad, ja see oli nagu: "Vau, see on fantastiline". Ja nii palju loomingulisi asju toimus väljaspool [salvestus] ruumi."
Muidugi, istungid ei olnud ilma nende pingeid. "Pinge oli, mida laulud ei kavatse olla rekord - seal oli ka mõned pinged umbes inimesed on tõesti hilineb istungid, sest nad ei ilmu kuni 14:30 või 15:00," mäletab Felder. "Nii et see oli lihtsalt inimeste ärritusi rohkem kui pingeid loominguline kraam. Aga seal oli paar korda, nagu siis, kui me lõpuks lõpetanud rekord ja meil oli taasesituse poole plaadifirma. Nad olid juba kuid meie uksel peksnud ja me ütlesime: "Sa saad selle, kui see on tehtud".
"Nii et me lõpuks kutsus neid üle ja panna kahe-track kõik segud ja ma arvan, viimane laul asi, ajal, oli Hotel California. Henley pööras ümber ja ütles: "See on meie esimene singel". Ja ma ütlesin: "Jumal, ma arvan, et see on vale: see on vale formaat raadio - see on kuus minutit pikk, sa ei saa tantsida seda ja see peatub keskel. Me peame välja panema midagi sarnast ühega neist öödest,mis on suunatud raadiole – alla kolme minuti ja 30 sekundi". Ta ütles: "Ei, see on kõik".
"Ma ei ole kunagi osutunud nii imeliselt vale [naerab]. Oli aegu, mil me ei nõustunud otsuste ja asjadega, aga tal oli õigus [sellest]."
Dekoratiivkunsti näitus „Gootikast juugendstiilini“ Rundāle lossi esimesel korrusel annab külastajatele võimaluse tutvuda ajalooliste kunsti- ja arhitektuuristiilide põhijoontega ajavahemikus 15. sajand-esimene maailmasõda (1914-1918).
Pildil olev ruum on kaunistatud juugendstiilis esemetega.
Nõiajaht pärast holokausti: juudivastased repressioonid Nõukogude Liidus
Artjom Kretšetnikov, 17. Veebruar 2020
Põhjalik lugu sellest, kuidas Natsi-Saksamaa hävitamisse panustanud Nõukogude Liit tegi pärast Teist maailmasõda juudivihast oma poliitika. Stalini juudivastastes repressioonides kaotasid elu, vabaduse või töö paljud tunnustatud Nõukogude kodanikud. Kõige jõhkram oli Juudi antifašistliku komitee hävitamine. Ainult ühe eriala spetsialistid võisid oma juudi päritolu pärast mitte karta. Materjali autor on Artjom Kretšetnikov ning see avaldati esmakordselt BBC venekeelses portaalis.
Vastloodud Juudi antifašistliku komitee liikmed allkirjastavad pöördmist "Juutide poole kogu maailmas". Foto: Getty Images.
28. novembril 1948. aastal kirjutas Stalin alla NSV Liidu ministrite nõukogu büroo salajasele otsusele: “Juudi antifašistlik komitee (edaspidi JAK - toim.) viivitamata laiali saata, komitee trükiorganid sulgeda, komitee dokumendid konfiskeerida.”
Järgmisel päeval otsisid Riikliku julgeoleku ministeeriumi (edaspidi RJM - toim.) operatiivtöötajad komitee ruumid läbi ja pitseerisid uksed kinni.
Komitee esimees, Riikliku juudi teatri kunstiline juht Solomon Mihhoels oli selleks ajaks juba surnud. Komitee presiidiumi 20 liikmest 17 arreteeriti, nende hulgas kirjanikud Perets Markiš, Lev Kvitko, Semjon Galkin ja David Gofštein, esimene Nõukogude naisakadeemik Lina Štern, endine Nõukogude informbüroo ülem Solomon Lozovski, Botkini haigla peaarst Boriss Šimeliovitš, näitleja Veniamin Zuskin, luuletaja Itsik Fefer.
Ühtekokku segati asja 125 inimest, kellest 23 lasti maha ja kuus surid vanglas.
Vahistamistest teada ei antud. Kõik nägi välja, nagu oleksid tuntud inimesed lihtsalt kadunud. Aleksandr Fadejev ja Ilja Ehrenburg pidid välismaale sattudes valetama, nagu oleksid oma kolleege alles hiljaaegu Moskvas näinud.
Mooramaa mees on oma töö teinud
Algselt 47 inimesest, peamiselt loomingulise intelligentsi esindajatest, koosnenud Juudi antifašistlik komitee asutati 7. aprillil 1942. aastal sihiga luua NSV Liidule Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias positiivne kuvand ning koguda annetusi.
Püstitatud eesmärgid komitee täitis. Loodi kontaktid, koguti 33 miljonit dollarit annetusi. Ameerikas juhtis Venemaale abi osutamise juudi nõukogu Albert Einstein.
1948. aastaks olid NSV Liidu ja lääneriikide suhted lootusetult kiiva jooksnud, vajadus JAK-i järele kadus ning aktivistide varasemad teened loeti nüüd neile süüks.
Peamiseks põlu alla sattumise põhjuseks peetakse tihtipeale Stalinile saadetud kirja ettepanekuga luua Juudi autonoomne oblast Krimmis. Kuid selle pöördumise (1944. aasta veebruar) ja repressioonide alguse vahele jääb siiski ligemale viis aastat.
Ülekuulamised piinamise saatel ja süüdimõistmised ilma tõenditeta
Kesise haridusega uurija lõi kirjanik Abram Koganit, kui see hakkas omaenda ülekuulamise protokollis vigu parandama: ahaa, et vene keelt siis oskad, aga oma raamatuid kirjutad jidišis?
Itsik Fefer kinnitas kohtus, et uurija Lihhatšov oli talle selgeks teinud: “Ma keeran sul kaela kahekorra või mul võetakse pea maha. Kui me juba teid arreteerisime, küll siis ka kuriteo leiame.”
"Stalin töötas RJM-i noortega nagu professor aspirantidega, süstides neisse lootust. Kutsus enda juurde suvilasse, ise redigeeris dokumente, rääkis, kuidas koostada süüdistuskokkuvõtet. Ise mõtles välja, milliseid küsimusi peaks uurijad esitama. Ise otsustas, keda ja millal arreteerida ja millises vanglas hoida. Võib öelda, et Stalin täitis ühiskondlikel alustel riikliku julgeoleku ministeeriumi eriti tähtsate asjade uurimise osakonna ülema kohuseid."
Viktor Alidin, KGB veteran
Teine JAK-i süüasja uurija Vladimir Komarov, kes hiljem vahistati läheduse tõttu põlu alla sattunud riikliku julgeoleku ministri Abakumoviga, kirjutas juba vanglast Stalinile: “Ma vihkasin eriliselt ja olin halastamatu juudi natsionalistide suhtes, kelles nägin kõige ohtlikumaid ja kurjemaid vaenlasi.”
Piinamisest hoolimata ei tunnistanud mõned intelligendid ennast spionaažis ja terrorismis süüdi, mistõttu 8. mail 1952 alanud kohtuprotsess kuulutati kinniseks.
Protsessi käigus juhtus midagi enneolematut: ülemkohtu sõjakolleegiumi esimees kindralleitnant Aleksandr Tšeptsov pidas süüdistusi tõendamatuks ja pöördus keskkomitee poole palvega saata asi uurimisele tagasi.
“Te tahate, et laskuksime nende kurjategijate ees põlvili. Rahvas on kohtuotsuse heaks kiitnud, poliitbüroo on seda kolm korda arutanud. Täitke otsus!” vastas keskkomitee sekretär Georgi Malenkov.
15 süüalusest lasti maha 14. Ainuke, kes saadeti Gulagi, oli maailmakuulus füsioloog akadeemik Štern, kes oli 1925. aastal saabunud Šveitsist NSV Liitu sotsialismi ehitama.
Nagu hiljem selgus, oli Fefer juba aastaid saladuskatte all julgeolekuga koostööd teinud, aga isegi see ei päästnud teda.
Perekondlik probleem?
Millega seletada Stalini käitumist?
Juba lapsena külge jäänud antisemitismiga (tema erasekretär Boriss Bažanov, kes 1928. aastal läände põgenes, kinnitas, et boss oli juba toona kitsamas ringkonnas lubanud endale vastavaid märkusi)?
Vanade arvete õiendamisega Trotski ja teiste “leninliku kaardiväe” esindajatega?
Arvamusega, et sõja korral Ameerikaga on juudid ebakindel element?
Tänapäeval võib kuulda seisukohta, nagu oleks juute NSV Liidus tabanud ahistamine olnud kättemaks nende aktiivse osalemise eest Nõukogude võimu kehtestamisel ja vana Venemaa hävitamisel. Kuid sõjajärgne hoop ei tulnud mitte parteilis-tšekistliku ladviku pihta, millega olid arved õiendatud juba 1930. aastatel, vaid täiesti süütute juudi intelligentide pihta: teadlased, arstid, kirjanikud.
Ajaloolane Leonid Mletšin kinnitab, et JAK-i süüasja algpõhjuseks oli Stalini tervise halvenemine, täpsemalt see, mida sellest kirjutasid lääneriikide Moskva korrespondendid. Eakat diktaatorit ärritas see väga.
Spekulatsioonide aluseks oli Stalini välimus ja sage kadumine avalikkuse silmist. Juhti siiski see seletus ei rahuldanud. Ta oli kindel, et keegi tema lähikonnast lekitab välismaalastele andmeid tema meditsiiniliste probleemide kohta.
RJM leidiski peremeest rahuldava seletuse: info lekib juhi kadunud abikaasa sugulaste kaudu. 1947. aasta lõpul arreteeriti Nadežda Allilujeva õde Anna, tema surnud venna Paveli abikaasa Jevgenia, viimaste tütar Kira ja Jevgenia teine abikaasa, insener Nikolai Molotšnikov.
Peksmine peale tuli Molotšnikovile ülekuulamisel “meelde”, et abikaasal oli üks naistuttav ja tollel omakorda tütar, kes läks mehele Ameerika saatkonnas autojuhina töötavale Vitali Zaitsevile.
Too Zaitsev olevat “keerutanud Kira ümber” ja pärinud Stalini elu üksikasju. Kinni võetud Zaitsev “tunnistas” kiiresti üles, et on Ameerika spioon.
"No nad ei meeldinud talle ja ongi kõik! Olid ka poliitilised motiivid, aga aluseks oli zooloogiline antisemitism, millele mingeid ratsionaalseid põhjusi pole tarvis".
Aleksandr Nikonov, publitsist
Vajalik ülestunnistus saadi ka Jevgenia Allilujevalt. Ta andis teada, et Stalini eraelu üksikasjade vastu tundis huvi naise tuttav, teaduste akadeemia majandusinstituudi doktor Isaak Goldštein.
“Mind peksti julmalt ja kaua kumminuiaga,” tunnistas Goldštein hiljem. “Öistest ja päevastest ülekuulamistest räsituna hakkasin ennast ja teisi sisse rääkima.”
Goldštein andis tunnistusi JAK-i ajalookomisjoni juhataja Zahhar Grinbergi ja komitee esimehe Solomon Mihhoelsi kohta, kes väidetavalt “ilmutasid kõrgendatud huvi Nõukogude valitsusjuhi eraelu vastu, millest huvitusid Ameerika juudid”.
Kui riikliku julgeoleku minister Viktor Abakumov ja tema esimene asetäitja Sergei Ogoltsov kõigest sellest 27. detsembril 1947. aastal Stalinile ette kandsid, ütles too, et JAK on “nõukogudevastase propaganda keskus ja jagab nõukogudevastast informatsiooni välisluure agentidele”. Ogoltsovi kinnitusel anti just siis suuline käsk korraldada Mihhoelsi autoõnnetus.
Grinberg suri vanglas. Mihhoels tapeti Minskis 1948. aasta 13. jaanuari öösel. Koos temaga likvideeriti Mihhoelsi tuttav, teatriteadlane ja RJM-i agent Vladimir Golubov, kes oli Mihhoelsi üksikusse suvilasse meelitanud - teadis liiga palju. Tšekistid lavastasid nende hukkumise ebakaines olekus veoauto rataste all.
Kõiki tapmises osalenuid autasustati salajas ordenitega.
1990. aastatel tegi ajakirjanik Leonid Mletšin Minskis dokumentaalfimi Mihhoelsi tapmisest. Valgevene KGB juhid palusid tal esineda oma töötajate ees. Hiljem sai Mletšin teada, et viimastes ridades istus veteranide seas ka mees, kes veoauto roolis olles sõitis Mihhoelsist üle.
Kuidas kõik algas?
Kuid JAK-i süüasi ei olnud isoleeritud episood ja esimesed häirekellad kõlasid juba varem.
“Riiklik antisemitism tekkis Nõukogude Liidus äkitselt - ja nii kummaline kui see ka ei ole, just Hitleri-Saksamaaga peetud sõja ajal. Just nagu oleks see nakkus rindejoonest läbi tunginud ja nakatanud kõrgema juhtkonna,” kirjutas ajaloolane Mihhail Voslenski.
"Mulle tundub, et Stalin uskus ühist päritolu inimeste ringkäendust. Ei halastanud ta ju vaenlastega arveid õiendades ka nende omastele. Igal juhul tuleks oletada, et ta ründas juute, sest pidas neid ohtlikuks - kõik juudid on päritolu poolest seotud ja Ameerikas elas mitu miljonit juuti."
Ilja Ehrenburg, kirjanik ja ajakirjanik
1943. aastast alates toimis kirja panemata suunis mitte võtta juute tööle parteiaparaati ja ametikohtadele, millega kaasnesid sõidud välismaale.
Samal aastal armus Svetlana Allilujeva filmiloojasse Aleksei Kaplerisse. Stalin saatis mehe Gulagi - võib-olla jättis ellu ainult hirmust, et muidu võib tütar ema eeskujul midagi hullu ette võtta.
Kui Svetlana abiellus Moskva riikliku rahvusvaheliste suhete instituudi tudengi Grigori Morozoviga, kes oli samuti juut, lõi isa käega, aga andis väimehele korralduse mitte silma alla sattuda. Kolme aasta pärast Svetlana lahutas Morozovist ja Stalini käsilane Georgi Malenkov pidas seda signaaliks, ajades viivitamata lahku oma tütre ja tolle mehe Vladimir Šambergi. Šamberg ei saanud isegi võimalust naisega hüvasti jätta - tema asjad tõsteti ukse taha ja mehele anti kätte pass, kus abiellumise kohta enam märget ei olnud.
Ministrite nõukogu esimehe asetäitja masinaehituse alal Vjatšeslav Malõšev tähendas päevikusse üles Stalini sõnad keskkomitee presiidiumi istungil 1. detsembril 1952. aastal: “Kõik juudid on natsionalistid, Ameerika luure agendid.”
Kuid 1953. aasta jaanuarini, mil algas “arstide süüasi”, avalikult juutidest midagi halba ei räägitud.
1949. aasta kevadel ütles ÜK(b)P keskkomitee propagandaosakonna juhataja asetäitja Fjodor Goloventšenko Moskva lähedale Podolskisse kokku kutsutud parteiaktiivile: “Meie niisiis ütleme - kosmopolitism. Aga mida see tähendab, kuidas seda öelda lihtsas keeles, töölise moodi? See tähendab, et igasugused moišad ja abramid tahavad meie koha ära võtta!”ю Liialt otsekohene aparaaditöötaja kihutati keskkomiteest minema ja suunati juhtima üht Moskva pedagoogilise instituudi kateedrit.
Ametlikult peeti võitlust “kodumaatu kosmopolitismi” ja “välismaa ees lömitamise” vastu.
1948. aasta juunis kutsus Moskva Frunze rajoonikomitee esimene sekretär, tulevane NSV Liidu kultuuriminister Jekaterina Furtseva kokku teadusasutuste direktorite ja parteikomitee sekretäride koosoleku ja korraldas neile korraliku peapesu “teadustöötajate ideelis-poliitilise kasvatustöö kehva korralduse” pärast. Sõna “juut” tema suust ei kuuldud, aga “poliitiliselt ebaküpsete” teadlaste nimed olid Rubinštein, Ošerovitš, Šifman, Gurvitš.
28. jaanuaril ilmus Pravdas suundanäitav artikkel “Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”, milles esinesid ainiti juudi nimed ja milles esimest korda kasutati mõistet “kodumaatu kosmopolitism”. Peatoimetaja Pjotr Pospelov on meenutanud, et selle väljendi dikteeris talle Stalin isiklikult.
"Kosmopoliitide sekka arvati paljud kirjandusteadlased, kriitikud, tõlkijad - ja me ei suutnud neid kaitsta. Me saime aru kõrgemalt poolt tulevate suuniste ebaõiglusest, kuid vaikisime, ja seeläbi said meist selle häbiväärse klaperjahi kaasosalised."
Aleksandr Puzikov, ajakirja Hudožestvennaja Literatura peatoimetaja
18. veebruaril 1949. aastal avati Kirjanike keskmajas dramaturgide ja teatrikriitikute kolmepäevane nõupidamine.
“See on kontrrevolutsiooniline tegevus, kokku klopsitud organiseeritud grupp,” kõmises tribüünil Kirjanike liidu esimees Aleksandr Fadejev.
“Mind kutsuti välja keskkomiteesse. Mida ma oleksin teha saanud?” tundis ta hiljem hingepiinu.
Anatoli Surov tõi Moskva akadeemilises kunstiteatris lavale Ameerika-vastase näidendi “Roheline tänav”, mis pälvis 1949. aastal Stalini preemia. Mõne kuu pärast puhkes aga skandaal: selgus, et teksti olid tema eest kokku klopsinud leivata jäänud “kosmopoliitidest” “kirjandusneegrid”. “Nõukogude näitekunsti lootus” visati välja nii parteist kui ka Kirjanike liidust - mitte niivõrd plagiaadi, kuivõrd sellepärast, et suhtles valede inimestega.
Kirjanduse ja teatri järel haaras “võitlus kosmopolitismiga” kõik eluvaldkonnad. Mõnedki inimesed tõttasid innuga klaperjahis osalema - peamiselt sihiga haarata endale vabaks jäänud kohad.
Ajalooprofessor Sergei Dmitrijev kirjeldas päevikus, kuidas 1949. aasta märtsis arutati Moskva riikliku ülikooli ajalooteaduskonna teadusnõukogu istungil teaduskonna puhastamist kosmopoliitidest. “Mis Teie meelest selle kõige taga seisab?” küsis Dmitrijev ühelt kolleegilt.
“Sõda,” vastas too veendunult. “Rahvas tuleb uueks sõjaks ette valmistada. See tuleb muudkui lähemale.”
4. juulil 1950. aastal saatis riikliku julgeoleku minister Abakumov (kes peagi ise vahi alla võeti ja sai süüdistuse koostöös “juudi natsionalistidega”) Malenkovile märgukirja, et Moskva ravitoitumise kliiniku 43 teadustöötajast on 36 juudid ning haiguslugudes ei märgita ära patsientide rahvust.
"Keti otsast on valla päästetud dogmatismi halastuseta murdjakoerad, demagoogia kilavad krantsid, mustsaja lottislõugsed buldogid, juudiviha väljaõpetatud linnukoerad."
Juri Poljakov, ajaloolane, akadeemik
1951. aasta aprillis võeti Abakumovi ettekande peale anetist maha kõrgemate ratsaväeohvitseride kooli ülem kindralleitnant Nikolai Oslikovski, kes saadeti edasi teenima Moskvast kaugemale. Põhjus: Oslikovski sõprade seas oli juute, aga ametikoha tõttu vastutas ta Punasel väljakul paraade vastu võtvate ja juhtivate meeste hobuste ettevalmistamise eest - jumaluke küll, mis see võis veel tähendada!
Heliloojate liidu juhatuse esimees Tihhon Hrennikov leidis postkastist anonüümseid kirju tekstiga “Lollakas Tiša päästab juute”.
1952. aasta veebruaris saadeti 25 aastaks laagrisse Birobidžani oblasti parteikomitee esimene sekretär Aleksandr Bahmutski: ta oli innustanud uurima juudi ajalugu, toetanud jidišikeelsete raamatute väljaandmist, osalenud Moskvas Mihhoelsi matusel ja teinud ettepaneku muuta Juudi autonoomne oblast vabariigiks.
Nimekas mikrobioloog ja arst, Pasteuri ja Metšnikovi kolleeg akadeemik Nikolai Gamaleja ei kartnud 90-aastasena enam kedagi ega midagi ja kirjutas 1949. aastal Stalinile: “Suhtumisega juutidesse on viimasel ajal meie maal midagi halba lahti. Antisemitismi kõlab ka kõrgete isikute suust …”
Žemtšužina süüasi
Kannatusi pidi läbi elama ka Polina Žemtšužina, mõjuvõimsa NSV Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi abikaasa. Kõige põhjal otsustades tundub, et nad armastasid teineteist.
Nähtavasti ei alustanud Stalin Žemtšužina vaenamist mitte naise enda, vaid tema mehe pärast, kellest, nagu näitavad paljud märgid, tahtis ta vabaneda.
Naise süüdistamiseks tõsteti taas üles juudi teema.
Polina Žemtšužina. Foto: homks.
27. detsembril 1948. aastal läkitasid Abakumov ja parteikontrolli komitee esimees Matvei Škirjatov Stalinile märgukirja “Žemtšužina poliitiliselt ebaväärikast käitumisest”: “Tema ümber on koondunud juudi natsionaliste, temast on saanud nende nõuandja ja eestseisja.”
“Ebaväärikas käitumine” väljendus esijoones kontaktides Mihhoelsi ja Feferiga, Moskva sünagoogi külastamises 1945. aasta märtsis ning selles, et pärast diplomaatiliste suhete sõlmimist NSV Liidu ja Iisraeli vahel ilmus ta suursaadiku Golda Meiri vastuvõtule ja vestles temaga jidišis.
Kuulduste kohaselt olevat Žemtšužina sõnanud: “Nüüd on meil kodumaa”, aga seda on raske uskuda.
Poliitbüroo 29. detsembri istungil heideti Žemtšužina parteist välja. Molotov jäi erapooletuks, kuid seejärel tunnistas patukahetsuskirjas Stalinile oma käitumise poliitiliselt ekslikuks.
Istungil luges Stalin Molotovi juuresolekul ette kahe Žemtšužina endise abilise käest välja pekstud ülestunnistused, nagu oleks nad koos temaga tegelenud grupiseksiga.
26. jaanuaril 1949. aastal naine arreteeriti ja saadeti Kustanai oblastisse. Mingit kontakti temaga mees luua ei suutnud, ainult Beria olla talle aeg-ajalt kõrva sosistanud: “Polina on elus.”
Ühes Žemtšužinaga pandi istuma ka kümme tema sugulast ja endist kaastöötajat. Õde ja vend vanglas suridki.
1955. aastal sai Iisraeli kommunistliku partei peasekretär Šmu’el Mikunis Kremli haiglas Molotoviga kokku ja päris, miks ta abikaasa eest välja ei astunud. “Sest ma olin kohustatud alluma parteilisele distsipliinile,” vastas Molotov.
21. jaanuaril 1953. aastal lisasid RJM-i uurijad nõukogudevastases propagandas ja agitatsioonis süüdistatud Žemtšužina paturegistrisse mahalaskmist ette nägeva süüdistuse “kodumaa reetmises”. Umbes samal ajal sõnas RJM-i ülema asetäitja Rjumin arreteeritud riikliku julgeoleku alampolkovnikut Issidor Makljarskit üle kuulates hiljutisele kolleegile: “Žemtšužina on Moskva juudi natsionalistide juht ja Iisraeli spioon.”
Nii teda kui ka Molotovi päästis Stalini surm.
Diktaatori lõpp saabus 5. märtsil 1953. Nelja päeva pärast sai Molotov 63-aastaseks. Beria küsis kolleegide nimel, mida ta kingituseks saada tahaks. Molotov vastas: “Andke Polina tagasi!”
Abikaasad elasid koos veel 17 aastat - jäädes raudkindlalt stalinistideks.
Turbekiri
Ainuke Nõukogude juutide rühm, keda vaenamine ei puudutanud, olid füüsikud.
"Põhimõtteliselt uute tehnikasuundade ideid on meil tihtipeale sündinud, kuid neid pole edasi arendatud, sest pole leidnud tunnustust ega soodsaid tingimusi."
Pjotr Kapitsa, füüsik, akadeemik
1947. aastal alustasid “parteilised teadlased”, kes ei leidnud endale aatomiprojektis kohta, võitlust “kodanlik-idealistliku” relatiivsusteooria ja kvantmehaanika vastu.
Nende pesaks kujunes Moskva riikliku ülikooli füüsikateaduskond. Dekaan Vladimir Kessenihh sai kuulsaks väitega, et Nõukogude teadlastel ei ole mingit vajadust avaldada oma töid inglise keeles.
“Orjalikus lömitamises lääne teaduse ees” süüdistati Pjotr Kapitsat (kes, muide, ei olnud juut), Abram Joffet, Vitali Ginzburgi, Lev Landaud, Aleksandr Frumkinit, Jakov Frenkelit, Jevgeni Lifšitsit ja paljusid teisi.
4. detsembril 1948. aastal käskis keskkomitee sekretariaat valmistada ette üleliidulise füüsikute kongressi. Korralduskomitee esimees, kõrgharidusministri asetäitja Aleksandr Toptšijev selgitas ülesannet: “Meie kongress peab olema samal tasemel nagu VASHNIL-i istung [31. juulist 7. augustini 1948. aastal peetud Üleliidulise põllumajandusteaduse akadeemia istung, millel mõisteti hukka “reaktsiooniline väärteadus” geneetika].”
Kuid kongress lükati algul edasi jaanuari lõpust märtsi, siis aga pandi sootuks kalevi alla.
1949. aasta märtsis saatis kõrgharidusminister Sergei Kaftanov keskkomiteele ülikoolides füüsikat õpetavate juutidest professorite nimekirja, aga kedagi neist ei puudutatud.
Tuleb välja, et aatomiprojekti teaduslik juht Igor Kurtšatov olevat enda ülemusele Lavrenti Beriale napisõnaliselt selgeks teinud: “Kui relatiivsusteooria ja kvantmehaanika ära keelatakse, siis ei tule ka pommi.” Beria kandis selle Stalinile ette. Argumendist saadi aru.
Araabia kevad sai alguse 2011. aasta esimeses pooles, kui Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas toimusid sündmused, mida kutsume praegu araabia maade ülestõusuks või ka araabia kevadeks. Tegu on massilise revolutsioonilise lainega demonstratsioonidest ning protestidest üle kogu piirkonna, mis sai alguse 18. detsembril 2010. aastal. Meeleavaldused algasid Tuneesias pärast seda, kui kohalik kaupmees süütas end protesti märgiks. Tuneesiast levisid meeleavaldused aga edasi paljudesse teistesse araabia maadesse.
Tuneesia revolutsioon põhjustas ahelreaktsiooni, mille tagajärjel vahetus võim nii Tuneesias kui ka Egiptuses. Liibüas kasvas see koguni kodusõjaks. Tsiviilülestõusud leidsid aset ka Bahreinis, Süürias ja Jeemenis. Suuremaid proteste võis näha veel Alžeerias, Iraagis, Jordaanias, Marokos ja Omaanis ning väiksemaid Kuveidis, Liibanonis, Mauritaanias, Saudi Araabias, Sudaanis ning Lääne-Saharas. Ka maikuus toimunud kokkupõrked Iisraeli piiril võivad olla inspireeritud araabia kevadest. Araabia maailma mässulaine vaatlejad on võinud täheldada sündmuste sarnasust kogu piirkonnas, kuigi nende ulatus mõnevõrra erineb. Tunnusjooned on suurel määral sarnased: tegutsemise põhjused, sündmuste algus, mässajate strateegia, isegi senised režiimid. Kui veel lisaks vaadelda kohalike ja rahvusvaheliste toimijate poolt mängitud olulist osa ning revolutsioonide ees seisnud probleemide taset, võime näha, et kõik need elemendid on eri tasanditel sarnased, kuid mitte samased.
Need sündmused on eriti märkimisväärsed oma laia ning kiire leviku tõttu paljudesse riikidesse. Suure tõuke sellele andis meedia, eelkõige sotsiaalmeedia, seetõttu on seda revolutsiooni kutsutud ka Twitteri revolutsiooniks või Facebooki revolutsiooniks. Nii Twitteris kui ka Facebookis kutsuti inimesi üles minema tänavatele mässama ning olemasolevat režiimi kukutama. Mitmed väikesed liikumised said kokku avalikes kohtades, alustades üldistest lihtsatest nõudmistest ning tasapisi neid suurendades, vältides samas sektantlikke või etnilisi teemasid. Nad astusid võimude vägivallale vastu rahumeelse strateegiaga ning siinkohal tuleb eriliselt tunnustada Jeemeni revolutsionääre, sest hõimude käes olevate relvade kvantiteet ja kvaliteet oleks võinud kaasa tuua verise vastasseisu režiimiga, aga ometi on vastuhakk suudetud hoida rahumeelsena. Ka Liibüa ülestõus algas ja kestis rahumeelselt, kuni režiim muutis selle relvastatud konfliktiks.
Praegu araabia maailmas käivad revolutsioonid kujutavad endast uut ajastut, millega maailm on varem kokku puutunud mitmel pool maailmas alates Lõuna-EuroopastIda-Euroopani ja Ladina-AmeerikastAafrikani. Araabias on küsitud, miks ei avaldanud üleüldine demokraatialaine nende piirkonda. See sundis analüütikuid välja mõtlema mõiste "araabia erand", millega tähistati selle piirkonna suutmatust võtta ette üleminek demokraatiale. Seda väljendit kasutasid araabia poliitikud, õigustades oma repressiivset poliitikat kinnitustega, et rahvas pole demokraatiaks valmis. 2011. aasta alguse Tuneesia revolutsioon kummutas niisuguse arvamuse ja tõestas, et nagu ülejäänud maailm, tahavad ka araablased elada väärikalt ja vabalt. See revolutsioon oli rahumeelne, näidates selgelt, et araabia piirkonna inimesed on igati tsiviliseeritud.
Tõepoolest, tundub, et näeme praegu pealt, kuidas mureneb nõndanimetatud araabia erand, üleolev arusaam, mille kohaselt demokraatia ei ole araabia maades poolehoidu leidev idee ega isegi võimalik. Sellest lähtudes on lääneriigid pikka aega sõlminud kahtlasi tehinguid piirkonna diktatuuridega, tegemata välja nende hoolimatusest inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes. Nende suhete aluseks on olnud riiklikud huvid, sealhulgas stabiilsusevajadus, energiajulgeolek ja usufundamentalismi vaoshoidmine. Tõsiasi, et praegused meeleavaldajad on valdavalt ilmalikud noored, kes ihkavad inimõigusi ja õigusriiki, ei lähe selle arusaamaga üldse kokku ning pakub tõelise võimaluse luua piirkonnas demokraatlikud režiimid, mida veel kõigest mõne kuu eest pidasid ilmvõimatuks nii piirkonna asjatundjad kui ka poliitikud. Euroopa Liidu väljakuulutatud naabruspoliitikal ja eriti Barcelona protsessi eesmärkidel – demokraatia, stabiilsuse ja õitsengu levitamine neisse riikidesse – on nähtavasti esimest korda reaalsed šansid teostuda.
Revolutsioonide kohtlemise sarnasus kinnitab, et käimasolevaid revolutsioone saadab lähitulevikus samasugune edu, nagu neid saatis Egiptuses ja Tuneesias, kuid see ei tähenda, et nende ees ei seisaks siiski mitmeid probleeme, millel on samuti omad sarnasused.
Kui jätta välja Tuneesia, on kõigi revolutsioonide puhul olnud tegemist ühiskonnaga, mis on jagunenud usulistel, nagu näiteks Egiptus, Süüria ja Bahrein, või etnilis-hõimulistel alustel (Jeemen ja Liibüa). See tundub andvat vana režiimi poolehoidjatele hea võimaluse külvata kaost. Revolutsionääride nõudmised koondasid kõik ühiskondlikud rühmad, mis muutis senised lõhed olematuks ja tekitas küsimuse nn. nähtamatust käest, mis püüab aega tagasi keerata, kasutades ära ühiskondlikus struktuuris või kultuuris esinevaid erinevusi.
Teiseks on olemas sõjaväe võimuhaaramise oht püsivate pingete ja kaose õhkkonnas nii neis riikides, kus režiim on juba langenud, kui ka neis, kus revolutsioon veel käib. Näiteks Iisrael kardab, et Egiptuse sõjaväeline režiim viib riigi demokraatiast kaugemale ning mõjutab riiki Iraani suunas.
Kolmandaks probleemiks on välismaised mõjutused araabia režiimidelt, mis pelgavad revolutsiooni jõudmist enda territooriumile. On teada, et mõned neist režiimidest on varem rahastanud piirkonna usuäärmuslasi. Seda pelgavad näiteks Maroko, Jordaania ja Pärsia lahe riigid. Mõned piirkondlikud suurriigid, nagu näiteks Iraan, kardavad kaotada oma tähtsust või tunnevad hirmu, et revolutsioonid mõjutavad neid territoriaalseltki, sundides neid täitma kohustusi, mida nad on aastaid vältinud.
Paraku lisanduvad need probleemid mitmetele teistele, mis sunnib mässulisi pidama võitlust korraga mitmel rindel ning muudab tuleviku kujundamise keeruliseks. Kuidagi ei saa reageerida katsetele levitada kaost, tulgu need siis varasemate mittelegitiimsete režiimide jäänukitelt ja nendega seotud ärimeestelt või välismaalt, teistest araabia riikidest või piirkondlikult tasandilt.
Araabia maade elanikud peaksid kindlasti ühinema demokraatia ja rahvusliku ühtsuse lipukirja alla, tõstes esile kodanikuriigi – seda küll mitte absoluutsena, sest see jääks enamikule inimestest mõistetamatuks, vaid pigem majanduslikest ja sotsiaalsetest õigustest kõneldes, et tõmmata kaasa suuri rahvahulki. Samuti peavad nad toetama kogukondlikke liikumisi, et need moodustaksid liite ja koalitsioone, ning koordineerima nende tegevust, sest just nemad tagavad kõige kindlamini revolutsioonide positiivse tulemuse.
Tagajärjed:
Tagajärgi veel ei tea, sest revolutsioonid ja nendele järgnenud kodusõjad (millesse on sekkunud ka välisriigid) pole veel lõppenud.
Egiptus:
Igatahes Egiptuses on kukutatud diktaator ja sellele järgnenud esimene demokraatlikult valitud president.
Sudaan:
Sudaanis on kukutatud president ja riigist on iseseisvunud endiselt kodusõjas olev Lõuna-Sudaan.
Liibüa:
Liibüas toimus kodusõda, millega kukutati diktaator Mu‘ammar al-Qadhdhāfī ja valimiste teel loodi esimene demokraatlik valitsus. Selle valitsuse lõhkiminek lõi uue kodusõja, mis käib seal siiani.
Süüria ja Iraak:
Süüriasja Iraagis käib endiselt kodusõda. Kodusõda ületab kohati riigipiire, sinna on sekkunud mitmed erinevate huvidega välismaised jõud, konflikt on jagunenud mitmeks erinevaks konfliktiks, mille paljudel erinevatel osapooltel on väga erinevad arusaamad riigi tulevikust.
Tuneesia:
Tuneesias, kust see alguse sai, vahetus valitsus, kukutati teine Tuneesia president Zine El Abidine Ben Ali ja riik muutus vabariigiks. Loodi esimene Tuneesia parlament.
Alžeeria:
Alžeerias kukutati president Abdelaziz Bouteflika (valitses riiki 1999-2019). 2011. aastal lõpetati riigis 19 aastat kestnud hädaolukord, loodi parlament. 2019. aastal lahkus Bouteflika rahvarahutuste tõttu presidendi ametist.
Jeemen:
Konflikti algus: konflikt riigi põhjaosa elanike ja valitsuse vahel aastal 2004, riigi lõunaosa ja valitsuse vaheline konflikt 1990. aastatel , terrorismivastane sõda 2000. aastatel.
Konflikti osapooled: riigi põhjaosa huthi-mässulised ja valitsus, riigi lõunaosa iseseisvusliikumine ja valitsus, al-Qaida ja valitsus koos Ameerika Ühendriikidega.
Konflikti ohvrid: täpsem info puudub, põhjaosa konfliktis üle 320 000 pagulase.
Rahvusvahelise üldsuse osalemine: lääneriigid on lubanud abi võitluses al-Qaida vastu.
Riigi lõunaosa tahab iseseisvuda. Riigi põhjaosas tegutseb valitsus
JEEMEN KONFLIKTIDE KESKEL
Lähis- ida kõige vaesemaks riigiks peetav Jeemen on viimastel aastatel tuntuks saanud al-Qaida äärmuslaste turvasadamana. Riigis keeb siiski veel ka kaks muud, lääne silmade jaoks peaaegu märkamatut konflikti: iseseisvusliikumine riigi lõunaosas ning šiidi mässuliste ja valitsuse konflikt riigi põhjaosas.
Aastal 2011. araabiamaailmas alanud demokraatiat nõudvad meeleavaldused on jõudnud ka Jeemenisse. Juba niigi rahutu riik on muutunud püssirohutünniks.
Jeemeni konflikt
Konflikti algus: konflikt riigi põhjaosa elanike ja valitsuse vahel aastal 2004, riigi lõunaosa ja valitsuse vaheline konflikt 1990. aastatel , terrorismivastane sõda 2000. aastatel.
Konflikti osapooled: riigi põhjaosa huthi-mässulised ja valitsus, riigi lõunaosa iseseisvusliikumine ja valitsus, al-Qaida ja valitsus koos Ameerika Ühendriikidega.
Konflikti ohvrid: täpsem info puudub, põhjaosa konfliktis üle 320 000 pagulase.
Rahvusvahelise üldsuse osalemine: lääneriigid on lubanud abi võitluses al-Qaida vastu.
Konflikti taust
Jeemen on üks Lähis-Ida vanimaid tsivilisatsioone. Aasia, Aafrika ja Lähis-Ida ristumiskohal paiknev riik sündis praegusel kujul siiski alles 1990. aastal.
Põhja-Jeemen eraldus Ottomani impeeriumist 1918. aastal, Lõuna-Jeemen jällegi iseseisvus peale Briti koloniaalvõimu aastal 1967. 1970. ja 1980. aastatel kestnud vägivallaaktsioonide järel ühinesid 1990. aastal põhja ja lõuna Jeemen peale mitmeid läbirääkimisi lõpuks ühtseks Jeemeni Vabariigiks.
Tänapäeva Jeemenis on kolm põhilist konflikti. Aastal 2004 hakkasid riigi põhjaosas elavad šiidid mässama süüdistades valitsust religioosses ja majanduslikus survestamises. Riigi lõunaosas puhkes iseseisvusliikumine, mis soovis, et lõuna osa eralduks riigist. Viimastel aastatel on siin juurdunud ka al-Qaida äärmuslaste liikumine, mis on teinud sellest koalitsiooni USA rahvusvahelises sõjas islami äärmuslaste vastu.
Araabiamaade ebastabiilsus jõudis 2011. aastal ka Jeemenisse. Vägivallaaktsioonides suri üle 2 000 inimese, kuid kodusõda vaatamata sellele veel ei puhkenud. Ülestõus on viinud mõningate reformideni, kuid uus ja helge tulevik ei ole veel garanteeritud.
Riigi konflikte iseloomustavad ühiselt vaesus, rahulolematus ja valitsuse saamatus. Praktikas on Jeemen pankroti äärel. Riigi majandus põhineb naftal, kuid selle tootmine on juba ületanud oma haripunkti. Riigis on ka tõsine veeprobleem. Olukorda on raskendanud kütuse ja toiduainete hindade kõikumine viimastel aastatel. Laste alatoitumuse tase on maailma kõrgeim.
Riigil on ka suur põgenikeprobleem: valitsuse ja põhja mässuliste konflikti tõttu on riigist põgenenud vähemalt 314 000 inimest ning lõunaosas on al-Qaida vastased võitlused sundinud inimesi ajutiselt oma kodudest lahkuma. Riiki tuleb immigrante ka sõjast laastatud naaberriigist Somaaliast.
Vaesus tekitab rahulolematust ja nõrk valitsus ei ole suutnud juhtida tugevasti hõimudesse jagunenud rahvast. Kaljune mäeahelik on ideaalne, eriti al-Qaida seisukohast. Relvakaubandus õitseb ja jeemenlased on üks maailma relvastatumaid rahvaid. Sageli just äärealade relvastatud hõimud võtavad välismaalasi pantvangi erinevate poliitiliste ja majanduslike nõudmiste saavutamiseks. Riigi siseolukorda on ära kasutanud ka Somaalia piraadid, kellel on tugipunktid riigi rannikualadel ja saartel.
Konflikti osapooled
Põhja konflikt
Mässulised
Valitsuse ja huthi mässuliste vaheline sõda algas Jeemeni põhjaosas 2004. aastal. Huthid toetavad šiidide allharu, zaide, nagu ka ülejäänud Jeemeni šiidid. Zaidide imaamid valitsesid põhja-Jeemenit üle tuhande aasta, kuni Jeemenist sai vabariik 1962. aastal.
Aastal 2004 rajas zaidide preester Hussein al-Huthi protestiliikumise, mille kohaselt Jeemenist oli saanud liiga lähedane liitlane Ühendriikidele. Ta hukkus esimeses valitsuse ja huthide vahelises sõjas, kuid liikumine püsis ja on mitmeid kordi valitseva korra vastu võidelnud.
Praegu usutakse huthidel olevat kuskil 5 000–10 000 võitlejat. Nende nõudmised ei ole päris selged. Oma sõnade kohaselt üritavad nad lõpetada zaidide poliitilise, religioosse ja majandusliku diskrimineerimise. Mõningatel andmetel soovib osa neist luua zaidide moslemiemiraadi, mille teised jälle ümber lükkavad. Paljud võitlejad on siiski nõus relvad käest panema, kui nende põhivajadused oleksid täidetud.
Valitsus
Kuigi valitsus sõlmis huthidega 2010. aastal vaherahu, on tahutusi olnud ka peale seda. Valitsus usub, et huthid soovivad rajada šiidide usulise riigi.
Jeemeni korrumpeerunud ja saamatut valitsust on süüdistatud inimõiguste rikkumises seoses kõikide Jeemeni konfliktidega. Inimõiguste organisatsioon Amnesty International on süüdistanud Jeemeni valitsust ebaseaduslikes hukkamistes, piinamistes, vahistamistes ja inimeste kadumises.
Kui Araabia kevad levis Jeemenisse 2011. aasta alguses, on valitsus olnud sunnitud pöörama tähelepanu ka muudele riigi aladele peale põhja- Jeemeni. 1987. aastast riiki juhtinud president Ali Abdullah Saleh oli sunnitud tagasi astuma 2011. aasta lõpus.
Välisriigid
Valitsus on süüdistanud mässulisi muuhulgas ka liidust šiitide Iraanga ning sidemetest Liibanoni Hezbollah-organisatsiooniga. Jeemenis tegutseb ka al-Qaidan haru, kuid sellega on huthid vastuolus.
Konflikti on kaasatud ka Saudi-Arabia, kes on mässuliste vastu sõdinud muuhulgas ka õhurünnakus.
Lõuna konflikt
Lõuna liikumine
Lõuna-Jeemen oli 1990. aastal põhja- ja lõunaosa ühinemise vastu ja soovis iseseisvuda juba aastal 1994, kuid põhjaosa relvajõud surusid mässu kiiresti maha.
Lõuna liikumine on katuseorganisatsioon erinevatele rühmitustele, millest osad toetavad laiemat autonoomiat, osad täielikku sõltumatust. Viimastel aastatel on see saanud Jeemenis endisest enam kandepinda. See viib läbi põhimõtteliselt rahumeelseid protestiavaldusi, mis teinekord siiski käest ära lähevad ja vägivallaga lõppevad ühelt poolt valitsuse meetmete, teisalt relvastatud meeleavaldajate pärast.
Proteside tagaplaanil on rahulolematus. Riigi lõunaosa elanikud tunnevad, et keskvalitsus diskrimineerib neid ja lõikab kasu piirkonna naftavarudest. Nad väidavad, et maa on neilt ära võetud. Ka on neid eemaldatud sõjaväelistest ja riiklikest ametikohtadest. Piirkonnas valitseb suur tööpuudus.
Araabia kevade meeleavalduste levimisega lõuna-Jeemenisse on lõunaliikumine saanud üha rohkem kandepinda. Boikoteeritakse presidendivalimisi 2012. alguses ja nõutakse üha tungivamalt presidendi tagasiastumist.
Valitsus
Valitsuse julgeolekujõud suruvad alla lõuna- elanike meeleavaldused, ka rahumeelsed, sageli vägivallaga ning on olnud ka surmaga lõppenud juhtumeid. See toob omakorda kaasa aga uued vägivalla- ja meeleavalduslained.
Al-Qaida
Al-Qaida ja Lõuna-liikumine tõenäoliselt koostööd ei tee, kuid nad on mõlemad vihameelsed nii Jeemeni keskvalitsuse kui ka USA Lähis-ida poliitika suhtes. Al-Qaida on teatanud, et toetab lõuna iseseisvuspüüdeid.
Terrorismivastane sõda
AQAP – Araabia poolsaare al-Qaida
Jeemenis on 2000. aastatel olnud mitmeid terrorismivõrgustikuks nimetatud al-Qaida enesetapurünnakuid ning kardetakse, et sellest saab Afganistanist ja Pakistanist tulnud sõjaväelaste tugipunkt ja väljaõppekeskus. Jeemenis tegutseb ka al-Qaida piirkondlik organisatsioon, Araabia poolsaare al-Qaida (AQAP), mis on võtnud vastutuse mitmete Jeemenis ja Saudi Araabias toimunud rünnakute eest. Organisatsiooni eesmärk on kukutada riikide valitsused ja luua asemele islamistlik kalifaat.
Al-Qaidal on lihtne ennast Jeemenis varjata – mägine maastik, habras riigipiir ja nõrk keskvalitsus loovad laagrite loomiseks hea võimaluse. Lisaks on äärmusrühmitustel Jeemenis pikaajaline traditsioon – sõjaväelased kogunesid Jeemenisse juba paarkümmend aastat tagasi, mil Nõukogude väed taandusid Afganistanist.
Araabia kevade meeleavaldustest põhjustatud kaose tõttu on nii al-Qaida kui ka muud sinna harusse kuuluvad islamiorganisatsioonid seal tugevamini kanda kinnitanud ja oma võimu kindlustanud. Ka mitmete viimase aja rünnakute eest on vastutuse võtnud al-Qaida 2011. aasta aprillis loodud Ansar al-Sharia.
Valitsus
Jeemeni valitsus võitleb tõsiselt al-Qaida vastu. Rünnakutes on saanud surma ka tsiviilisikuid, mis võimendab elanike vastumeelsust valitsuse üle ja halvimal juhul suureneb fundamentalistlike äärmuslaste toetus.
Ameerika Ühendriigid
USA ja Jeemen on teinud koostööd äärmuslaste tegevuse takistamiseks 2000. aastate algusest peale ning koostöö on viimasel ajal veelgi tihenenud. Jeemen on USA toel teinud rünnakuid al-Qaida vastu. Riik saab Ühendriikidelt muuhulgas ka luure- ja väljaõppetoetust. Aastal 2009 andis USA 70 miljoni dollari väärtuses sõjalist abi.
USA teeb Jeemenis al-Qaida vastu pidevalt mehitamata raketirünnakuid, mis on rahvusvahelise õiguse seisukohalt küsitavad. Rünnakutes on hukkunud ka tsiviilisikuid, tänu millele arvatakse al-Qaida toetuse kasvamist. Organisatsiooni Uuriva Ajakirjanduse Büroo (Bureau of Investigative Journalism) sõnul on peale 2002. aastat rünnakutes hukkunud kümneid tsiviilisikuid. Aastal 2012 tegid Ameerika Ühendriigid New America Foundationi väitel kolm korda rohkem rünnakuid kui sellele eelnenud aastal.
Konflikti etapid ja lahenduse katsed
Põhja konflikt
Huthi-mässuliste ja valitsuse vahelised võitlused algasid aastal 2004, kui julgeolekujõud tegid katse arreteerida mässuliste juht Hussein al-Huthi, keda kahtlustati ebaseaduslike religioossete keskuste rajamises. 2004. aasta suvel alanud kokkupõrgetes hukkus sadu inimesi, septembris tapsid julgeolekujõud al-Huthi.
Vaatamata mitmetele relvarahudele on konflikt jätkunud ja muutunud ajaga vaid keerulisemaks. Sõja käigus on hävitatud terveid külasid ja tsiviilisikud on võitlustes hukkunud. Lisaks vaesusele ja rahulolematusele halvendavad piirkonna ebastabiilsust ka hõimude vahelised konfliktid ning pantvangikriisid. Ka massiline relvakaubandus on pikendanud konflikti.
2009. aasta augustis alustas Jeemeni armee uusi rünnakuid mässuliste vastu. Kümned tuhanded tsiviilisikud jäid lahingute keskele lõksu. Valitsus piiras karmilt nii abiorganisatsioonide kui varustajate ligipääsu lahingutsooni.
Inimõiguste organisatsiooni Human Rights Watchin kogutud andmete põhjal olid mõlemad osapooled süüdi inimõiguste rikkumises.
Kinnitamata andmetel ka novembris toimunud sõjas, kui Jeemeni valitsusele tuli appi Saudi-Araabia õhurünnak, sai surma tsiviilisikuid.
2010. aasta veebruaris sõlmisid mässulised ja valitsus relvarahu, mis siiski ei kestnud kaua. See oli juba kuues relvarahu 2004. aastast alates. Kevadel ja suvel lõppes niigi lühike rahuaeg ning huthid asusid võitlusse nii valitsuse kui ka valitsust toetavate hõimude vastu.
Kui 2011. aastal araabiamaalima meeleavaldused ja rahutused levisid Jeemenisse, taandus põhjaosas konflikt tagaplaanile. Keskvalitsuse võimu nõrgenedes on huthid suutnud karmistada kontrolli oma tegevuspiirkonnas Saada provintsis ning levida kaugemalegi. Kui 2013. aasta kevadel alustati rahvusliku pingelõdvenduskoosolekuga riigi põhiseadusest ja valimistest, soovisid huthid siiski osaleda.
Konflikti tõttu on lahkunud oma kodudest vähemalt 3 140 000 inimest ja tuhanded on surma saanud. Vahendite nappuse ja liikumispiirangute tõttu on organisatsioonidel olnud raske neid aidata.
Lõuna konflikt
Peale 1994. aasta lühikest kodusõda on lõuna elanike rahulolematus kasvanud. Aastal 2007 nõudsid eruohvitserid paremat pensionit või uut töökohta. Varsti protestid levisid ja nõuti rohkem tööd, vähem korruptsiooni ja lõuna elanikele suuremat kasu naftatootmisest.
Viimastel aastatel on Lõuna-Jeemenis olnud palju iseseisvust ja ka arreteeritute vabastamist nõudvaid meeleavaldusi, mille julgeolekujõud on vägivaldselt maha surunud. Enamjaolt on meeleavaldused olnud rahumeelsed, kuid viimastel aastatel on inimesed olnud üha rohkem relvastatud.
Meetmete karmimaks muutudes on inimõiguste organisatsioonid mures ka vägivalla pärast. 2009. aasta lõpus ilmunud Human Rights Watchi raporti kohaselt on Jeemeni väed avanud tule ka relvastamata meeleavaldajate suunas, mis on toonud kaasa surmajuhtumeid. Julgeolekujõud on korraldanud ka reide, kus piiratakse sõna- ja kogunemisvabadust ning arreteerinud tuhandeid.
Kui Araabia kevad 2011. aastal Jeemenisse levis, surus valitsus vägivallaga maha rahutusi Lõuna-Jeemenis. Julgeolekujõud ründasid muuhulgas haiglaid, vägivallatseti arstide ja patsientide kallal. Valitsuse rünnakus hukkus ja sai vigastada palju meeleavaldajaid.
Kaose levides on lõuna protestiliikumine kinnitanud kanda. Kui 2012. aasta alguses korraldati Jeemenis uued valimised, boikoteeris lõuna-liikumine neid. Liikumine on endiselt killustunud ja osa selle liikmetest on vägivaldsed. Valitsuse väed on olnud vägivaldsed nii meeleavaldajate kui relvastatud separatistide suhtes, inimesi on tapetud.
2013. aasta kevadel muutus olukord pingelisemaks, kui lõuna-liikumine on boikoteerinud käimasoleva rahvusliku pingelõdvenduskonverentsi vastu ning on korraldanud selle vastaseid meeleavaldusi.
Terrorismivastane sõda
Esimesed märgid al-Qaida olemasolust Jeemenis saadi aastal 2000, kui Ühendriikide sõjalaev USS Cole sai vigastada lõunas Adeni linnas tehtud enesetapurünnakus ja 17 USA sõdurit sai surma.
Järgnevatel aastatel tegid Jeemen ja USA tihedat koostööd al-Qaida leidmiseks ning tundus, et organisatsioon nõrgenebki. Kuid, eriti peale 2006. aasta veebruari tuli uus vägivallapuhang, kui 23 olulist al-Qaida sõjaväelast põgenes Jeemeni vanglast. Enamik neist tvõeti kinni, ent paar pääsenut said liikumise juhiks.
2009. aastal Saudi-Araabiast põgenenud ning Jeemenis redutavad al-Qaidan liikmed lõid ametlikult Araabia poolsaare al-Qaida, mis on võtnud vastutuse mitmete pommirünnakute eest Jeemenis ja Saudi-Araabias.
Liikumine on põhjustanud ka globaalset ohtu, mis on pannud läänemaailma vaatama Jeemeni poole. 2009. aasta jõulude esimesel pühal üritas nigeeria mees õhku lasta Amsterdamist Detroiti sõitva lennuki, kuid ebaõnnestus.
Ülekuulamisel väitis mees, et on õhkulaskmise väljaõpet saanud Jeemenis ja hiljem tunnistas, et AQAP oli plahvatuskatse taga. Juhtum tekitas hirmu, et Jeemenist on saanud uus sõjaväelaste väljaõppekeskus.
Jeemen on vastanud al-Qaida ähvardustele relvadega ja aastal 2010 rahutused suurenesid, eriti riigi lõunaosas. Samal ajal on ka USA olnud endisest tugevamini haaratud Jeemeni võitlustesse, muuhulgas pakkudes luure ja väljaõppetoetust. Ühendriigid korraldavad Jeemenisse ka mehitamata raketirünnakuid.
Araabia kevade meeleavaldused ja nendest põhjustatud rahutused Jeemenis on tugevdanud al-Qaida ja sellega sidemeid omavate islmistide võimu riigis, sest nad on suutnud keerulist olukorda enda huvides ära kasutada. Aastal 2011 vallutasid slamistid mitu Lõuna-Jeemeni linna. Kevadel teatas AQAP, et on rajanud kohaliku haru nimega Ansar al-Sharia.
Kui Jeemen 2012. aasta veebruaris sai uue presidendi, on võitlus al-Qaida ja teiste islamistide vastu ägenenud. Kevadel algas suuroperatsioon, mille tulemusena ka USA on suurendanud rünnakuid islamistide vastu. Kasutusele on võetud kõvemad meetmed: USA president Barack Obama on andnud CIA luureorganisatsioonile loa rünnata ka siis, kui sihitav isik ei ole kindel. Jeemeni president Hadi on omalt poolt öelnud, et kiidab isiklikult heaks kõik USA rünnakud Jeemenisse, erinevalt eelmisest presidendist Saleh’ist, kes avalikult seda heaks ei kiitnud.
Rünnakute käigus on surma saanud arvukalt tsiviilisikuid ja just selle tõttu arvataksegi, et poolehoid islamistidele kasvab. Rühmad täidavad ka keskvalitsuse jäetud auke Jeemenis. Nad parandavad teid, taastavad elektrit, jagavad toiduaineid ning valvavad korda.
2012. aasta suvel õnnestus Jeemeni ja USA armeedel võita islamistidelt tagasi mitmeid linnu. 2013. aastal on Ühendriigid jätkanud õhurünnakutega.
Inimõigusete organisatsioon Amnesty International avaldas 2012. aasta detsembris raporti, mille kohaselt Jeemeni Abyani provintsis oli al-Qaida ja valitsuse vahelise konflikti ajal „inimõiguste katastroof”. Al-Qaida loodud Ansar al-Sharia rakendas julmi karistusvõtteid ning muuhulgas hukkas inimesi ilma kohtuprotsessita. Valitsus omakorda tulistas elurajoone.
Vägivalla eest põgenes umbes 250 000 inimest. 90 protsendil on õnnestunud naasta kodudesse.
Araabiamaade agitatsioon Jeemenis
Lääne-Saharast ja Tuneesiast alguse saanud meeleavaldused jõudsid Jeemenisse 2011. aasta jaanuari alguses, kui opositsiooni esindajad kutsusid rahvast protestima valitsuse vastu. Veebruariks avaldasid juba kümned tuhanded inimesed meelt Sana’s. Kokkupõrgetes julgeolekujõudude ja meeleavaldajate vahel suri suur hulk inimesi, kelledest osad lasti maha valitsuse täpsuslaskjate poolt. Vägivald suurenes järgnevate nädalate jooksul ning valitsus kasutas tulirelvi üha sagedamini, kuigi meeleavaldused olid peamiselt rahumeelsed. Osa riigi hõimujuhtidest ning armee komandöridest läksid üle meeleavaldajate poolele.
Aprillis Pärsia lahe araabiamaade läbirääkijate abiga saavutati poliitiline relvarahu, kui president Saleh lubas loobuda võimust 30 päeva jooksul. Kui Saleh taganes oma lubadusest, algasid rahutused pea kohe. Meeleavalduste vägivaldne mahasurumine levis lõunasse, kus julgeolekujõud kasutasid meeleavaldajate maharahustamiseks raketiheitjaid.
Juunis kokkupõrked opositsiooni ja valitsuse vahel arenesid avalikuks tulistamiseks Jeemeni pealinnas. Tuhanded inimesed põgenesid vägivalla eest. President Saleh sattus pommirünnaku ohvriks ja ta lennutati raskelt vigastatuna Saudi-Araabiasse. Jeemen oli kaose äärel.
Saleh saabus taagsi riiki alles septembris, kui USA soovitas tal võimult taanduda. Poliitiline olukord rahunes 2011. aasta lõpupoole, kui president Saleh lubas lõpuks tagasi astuda saades puutumatuse, mida on peetud vastuoluliseks rahvusvahelise seadusega. Jaanuaris 2012 loobus ta võimust ja lahkus riigist. Uueks presidendiks valiti veebruaris ainus kandidaat Abd-Rabbu Mansour Hadi.
Sellega ei ole siiski riigi olukord lahenenud – vaatlejate sõnul ei olnud Salehi lahkumine lahendus, vaid alles eelmäng. Salehi liitlased on endiselt tähtsatel ametikohtadel ja meeleavaldused on jätkunud, eriti pealinnas Sana’as. Teisalt on osad meeleavaldajatest nõudnud Salehi naasmist võimule.
Hadi on üritanud nõrgendada Salehi võimu. 2012. aasta kevadel vallandas ta Salehi liitlasi julgeolekuametitest. 2013. aasta kevadel vallandas ta Salehi poja riiklikult ametikohalt, Jeemeni armee eliitosakonna juhataja ametikohalt ning siirdas veel kaks Salehi sugulast noormeest julgeolekujõudude ametikohtadelt.
Kevadel 2013, peale kuudepikkust viivitamist, alustati Jeemenis taas rahvuslike rahuläbirääkimistega, milles osales üle 500 erineva poliitilise rühmituse. Eesmärgiks on luua uus põhiseadus ning valmistuda 2014. aasta veebruari valimisteks.
Lõuna iseseisvusliikumine on tugevalt seisnud rahukõneluste vastu ja selle tugevaim tiib on keeldunud ka nendes osalemast. Teine boikoteerija on Nobeli rahupreemia laureaat Tawakkul Karman, kelle sõnul ei ole piisavalt kaasatud noorte ja naiste esindajaid. Veel nõuab ta vangide vabastamist, reformi julgeolekujõudude hulgas ning meeleavaldajate surmade uurimist, nagu Jeemeni võimujaotamise lepingus oli ette nähtud.
Jeemeni olukord on viimasel ajal tõusnud esile ka Soomes. 2012. aasta. detsembris rööviti Jeemeni pealinnas Sana’as kaks Soome ja üks Austria kodanik. Inimröövi taga võis olla nii al-Qaida kui ka kohalikud hõimud, kelle jaoks lääne tsiviilelanike pantvangi võtmine on traditsiooniline teenimisvahend. Kuid kestnud läbirääkimiste tulemusena vabastati pantvangid mais.
Humanitaarkriis
Jeemeni rahvaülestõusus sai surma ligi 2 000 inimest ja tuhandeid haavata. Inimõiguste organisatsioonide kohaselt on inimõiguste olukord riigis nõrk. Julgeolekujõud on meeleavaldajate vastu kasutanud vägivalda ning sadu inimesi on surma saanud ka relvastatud kokkupõrgetes. Ka väljaspool valitsust tegutsevaid rühmitusi nagu Ansar al-Sharia on süüdistatud inimõiguste rikkumises.
ÜRO sõnul vajavad ligi pooled Jeemeni elanikest humanitaarabi toiduainete, meditsiini, vee ja sanitaartingimuste osas. Üle miljoni lapse kannatab pideva alatoitumise käes. Pooled abivajajatest on pidevas näljahädas. Sellest hoolima oli rahvusvahelisest hädaabi pöördumisest saadud 2013. aasta juunis kokku vaid kolmandik..
Riigis on ka ligi 340 000 ümberasujat. Suur osa neist on põhja konflikti eest põgenejad, kuid ka lõuna al-Qaida vastane sõda on sundinud inimesi oma kodudest lahkuma. Relvastatud rühmitused värbavad enda hulka ka lapsi.
Bahrein:
2011. aasta Bahreini rahutused
2011. aasta Bahreini rahutused algasid veebruaris mõjutatuna Tuneesiast alanud ja suurt osa Araabia riikidest haaranud revolutsioonilisest lainest. Bahreini meeleavalduste esmaseks nõudmiseks oli šiiidi enamusele suuremate poliitiliste ja muude õiguste tagamine sunniitliku vähemuse poolt valitsetud riigis. 17. veebruari öösel ründasid valitsusjõud protestijate laagrit Manama Pärliväljakul. Inimohvreid kaasa toonud rünnaku järel asusid protestijad nõudma lõppu kuningas Hamadi võimule.
Rahutused suruti vägivaldselt maha. Valitsus karistas protestijatele abi osutanud meditsiinitöötajaid.
Juuni lõpus asutati Kuninglik Sõltumatu Uurimiskomitee veebruaris ja märtsis juhtunu uurimiseks. Komiteelt oodatakse raportit oktoobri lõpuks.
Kuningriik säilis, kuid inimesed said vabamaks ja valitsus sai vabamaks.
Omaan:
2011. aastal puhkesid üle riigi Araabia kevade pärituultes rahutused, mis tõid kaasa ka üksikud inimohvrid. Olukord lahenes riigisektoris suure palgatõusu ja kümnete tuhandete riigipalgaliste töökohtade loomisega. Poliitilisi vabadusi esitasid vaid paar meeleavaldust ning olukord rahunes kiiresti. Laiendati tasuta kõrghariduse omandamise võimalusi.
Jordaania:
Kuningriik on säilinud. Riigis toimusid kokkupõrked riigi jõustruktuuride (kuningriiklaste) ja demokraatiameelsete mässuliste vahel. Kokkupõrgetes on ka surmasaanuid. Kuningas on pidanud rahva survel vähemalt kaks korda valitsust vahetama.
Maroko:
Maroko on kuningriik ja riigipea on kuningas. Praegune valitseja, nii araabia kui berberi juurtega Mohammed VI, on rahva hulgas väga populaarne. Ta on läbi viinud arvukalt haridust, tervishoidu, naiste õigusi ja teisi teemasid puudutavaid reforme ning Marokost saanud üks läänelikumaid Aafrika riike. Tema autoriteet ja berberi kultuurile omane vaoshoitus on ka üks põhjustest, miks Maroko jäi puutumata ülejäänud araabia maailma raputanud niinimetatud araabia kevadest ja sellest välja kasvanud konfliktidest ning on siiani piirkonna stabiilseim ja turvalisim riik. Araabia kevade tõttu vahetusid riigis mitmed valitsused. Riiki reformiti läänelikumaks ja suurendati inimeste vabadusi ja õigusi.
Kuveit:
Toimusid meeleavaldused. Riigis vahetus peaminister ja parlament. Tekkis konflikt, kus ühel poolel oli politsei ja valitsus ning teisel poolel erakond Populaarne Liikumise blokk, sotsialistid, liberaalid. Pärast valimisi loodi valitsus, mis üsna kiiresti kodanike poolt kukutati. Kuningale ei meeldinud parlament, kus oli vähe tema vaadete pooldajaid. Ta pani parlamenti enda vaadete pooldajaid rohkem kui vastaseid ning see koos ühe erakonna juhi vahistamisega tekitasid protestimeeleavaldused mida valitsus proovis maha suruda. Reformiti riigi sotsiaalpoliitikat.
Mauritaania:
Toimusid rahvarahutused, mis viisid riigi juhtkonna vahetumiseni.
Saudi-Araabia:
Toimusid meeleavaldused, mis suruti jõuga maha. Inimeste vabadused suurenesid. Tekkis eraettevõtlus.
Liibanon:
Toimusid laialdased valitsusvastased meeleavaldused, mis viisid riigi sotsiaalpoliitilise süsteemi reformimiseni. Riigi lõunaosas käis võitlus terroriorganisatsiooni vastu.
Lääne-Sahara:
Toimusid meeleavaldused. Loodeti saada riigile rahvusvahelist tunnustust, kuid see jäi tulemata. Maroko väed aeti riigist välja. Praeguseks ajaks ei valitse seda ala keegi. Maroko võim sinna ei ulatu ja Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi (ehk Lääne-Sahara) võim piirdub mõne linnaga.
Araabia Ühendemiraadid:
Toimusid väikesed meeleavaldused.
Katar:
Kirjutati luuletus, mis algatas araabia kevade. Araabia riigid lõpetasid suhted Katariga, sest ta olevat toetanud islamiäärmuslasi.
Üritab revolutsiooni ennetada toetades vaheldumisi nii valitsusi (diktaatoreid) kui mässulisi (rahvast).
