Disain (itaalia keeles disegno "joonis, kavand, mudel") on kujustus ehk tootekujunduskunst. See tähendab esemete, teenuste, lahenduste kasutatavuse ja vormi kujundamist või valmistamist. Samuti kahemõõtmelisi graafilisi lahendusi (graafiline disain), kasutajaliideste ja kaubamärkide (logode) kujundamist ja teostust nimetatakse disainiks. Disain on plaan, konventsioon objekti loomiseks, süsteem või mõõdetav inimloodud interaktsioon (arhitektuurijoonised, insenerijoonised, äriprotsessid, elektroonikaskeemid jne). Disainil on erinevates valdkondades erinevaid kõrvaltähendusi (vt disainivaldkondi allpool). Mõnel juhul loetakse disainiks disainerliku lähenemise kasutamist objekti otsesel loomisel (nagu näit keraamikas, inseneritöös, juhtimises, kodeerimises ja graafilises disainis)
Disain on kunst luua ja arendada tooteid, teenuseid ja lahendusi, mis on senistest lihtsamad, huvitavamad, turvalisemad, loodussäästlikumad, parema väljanägemise või suurema kasutusmugavusega.
Disaini alal töötavat inimest nimetatakse disaineriks.
Disain väljendub kõige tuntavamalt igapäevastes füüsilistes esemetes: asjades, riietes, autodes, ka toidus ja tarbeesemetes, aga see on ainult väike, väljapaistev osa disaini potentsiaalist ja võimest meie ümbritsevat keskkonda paremaks, ilusamaks ja mugavamaks muutmisel. Disain on ka teadlik ja läbipaistev, protsess, mille abil defineeritakse ja leitakse probleemidele lahendusi, väljendugu need siis toodete, teenuste, keskkondade, suhtluste või protsesside näol.
Disaintoodete üks oluline omadus on nende kasutatavus ja otstarve – kui käärid ei lõika, siis pole nad hästi disainitud ja neist pole lihtsalt kasu. Teiste toodete puhul on jällegi olulisem nende visuaalne vorm. Disaineri ülesanne ongi tuvastada, milliseid jooni tuleb konkreetse objekti puhul välja tuua – ehk leida probleem ja lahendada see võimalikult looval, innovatiivsemal, kasutajasõbralikumal ja efektiivsemal moel. Hea disain seob ideed turgudega, vormides neist praktilised ja atraktiivsed lahendused klientidele ja kasutajatele.
Mida rohkem oskame disainereid kaasata probleemide lahendamisse, seda toimivamaks, mõistlikumaks, lihtsamini kasutatavaks muutub meid ümbritsev keskkond ja terve meie elu.
Disainivaldkonnad:
Moedisain
Moekunst ehk rõivadisain on disainiharu. Iseseisvaks kunstialaks kujunes 19. sajandi II poolel, mil Pariisis asutati esimesed moemajad. Eristatakse igapäevaseks kandmiseks mõeldud rõivaste kujundamist ning kõrgmoodi, mille väljundiks on moeetendus või moefoto.
Moedisain ehk moekunst (rõivadisain, riietusesemete kujundamine ja kombineerimine) on disaini, esteetika, naturaalse ilu jms väljendamine ja kujutamine riietel ning aksessuaaridel. Moedisaini mõjutab kultuur ja sotsiaalsed hoiakud ühiskonnas ning see varieerub olenevalt ajast ja kohast. Moedisain on lai teema, mis hõlmab peale loomeprotsessi ja materjalide veel tehnoloogia arendamist ja globaalsete tootmiskettide strateegilist juhtimist, mitmesuguseid allüksusi ning brändi loomist. Mood on teatud ajahetke kombed, rütm, maitse muusikas, kunstis ja rõivastuses. Aksessuaare kasutatakse, et täiustada riideid ja on valitud spetsiaalselt et täiendada kandja välimust. Aksessuaarid jagunevad kahte rühma: tarbefunktsiooniga aksessuaarid, näiteks kepid, käekotid, päikese- ja vihmavarjud, ning eemaldatavad iluaksessuaarid, näiteks prossid ja muud ehted. Moekad riided, lisandid ja kehaehted on lihtsad teistele silma jääma. Sageli on käekotid, jalatsid, mütsid, ehted, aksessuaarid ja uus soeng oluline staatuse sümbol. Moedisain jaguneb kolmeks: haute coutureehk kõrgmood, ready-to-wear ja massimood.
Haute couture (prantsuse keeles; eesti keeles “kõrge õmblemine” või “kõrge kleiditegemine”) ehk kõrgmood on eksklusiivsete personaalselt kohendatud riiete loomine. Haute couture rõivas luuakse algusest lõpuni käsitsi, kasutatakse kõrge kvaliteediga kalleid kangaid ning õmblemisel pannakse tähele kõiki detaile ja kasutatakse ka ainult käsitsi teostatavaid tehnikaid. Couture tähendab prantsuse keelest otse tõlgitult “kleidi tegemist”, kuid võib viidata ka moele üleüldiselt ja rätseptöödele. Haute couture'i rõivastus valmistatakse kliendile ning rätsepad kohendavad rõivaid vastavalt kliendi mõõtudele.
Haute couture kui termin viitas algselt inglase Charles Frederick Worthi töödele, mida ta valmistas 19. sajandil Pariisis, kuna ta lasi oma klientidel ise valida kangaid, värve ja ka teisi detaile enne kui ta oma disainiprotsessi alustas. Ka tänapäeval on see termin kaitstud ning seda võivad kasutada ainult kindlad ettevõtted, kes on täitnud vajalikud standardid.
Ready-to-wear ehk (pr prêt-à-porter) on termin, mida kasutatakse vabrikus valmistatud riiete kohta, mida müüakse lõplikus olekus, standardsetes suurustes, erinedes rätsepatöödest. Off the peg on termin, mida kasutatakse ka mitteriietusesemete puhul nagu käekotid. Mõned haute couture'i moemajad ja disainerid toodavad ka ready-to-wear kollektsioone, kuna need toovad suuremat kasumit.
Masstööstus on suurtes kogustes rõivaste valmistamine kauplustes või kataloogides müümiseks. Peamiselt on masstööstuse rõivad valmistatud mõne mõõdutabelite järgi, mis on kusagil välja töötatud nn keskmine süsteem. See kui hea tulemus saadakse, oleneb tabelist, mida kasutatakse, ja kui oskuslikud töötajad ettevõttes töötavad. Harva müüvad tehased otse kauplustes oma toodangut, peamiselt on vahel mõni bränd kui tellija.
Enne 19. sajandi keskpaika olid kõik riided tehtud tellimusel. See oli käsitöö üksikisikutele, kas kodu tootmise või tellimisel õmblus- ja rätsepatöökodadelt. 20. sajandil algus tõi uued tehnoloogiad, nagu õmblusmasin. Globaalse kapitalismi tõus ja areng lõi tehase süsteemi tootmiseks ja leviku jaekaupluste nagu kaubamajad – tekkis masstoodang ja standardsed rõivaste suurused. Kuigi moetööstus arenes esimesena Euroopas ja Ameerikas, siis täna on see rahvusvaheline ja väga globaliseerunud tööstus.
Sageli juhtub nii, et ühes riigis on tooted välja mõeldud, teises riigis toodetud, kuid müüakse kogu maailmas. Näiteks Ameerika moefirma võib kangamaterjali hankida Hiinast ning lasta rõivad valmistada Vietnamis ja viimistleda Itaalias, kuid lõpuks saadetakse valmistoodang lattu USA-s jagamiseks jaekauplustesse üle maailma. Moetööstus on pikka aega olnud üks suuremaid tööandjaid USA-s ja see jääb nii ka 21. sajandil. Samas vähenes tööhõive märkimisväärselt, kui tootmist on üha enam üle viidud välismaale, eriti Hiinasse. Kuid viimaste trendide kohaselt hakkab taas see Hiinast USA-sse tagasi kolima, just peamiselt Hiinas tekkivate tootmishäirete tõttu ja USA valitsuse loodud soodsa ärimaastiku tõttu.
Moedisainer on tippmoekunstnik, kes kavandab ja loob moekollektsiooni, mõistes, kuidas ideed valmisrõiva kujul realiseerida. Disainer on moemeeskonnas võtmefiguuriks, kes teeb koostööd illustraatorite, tarnijate, turundajate, konstruktorite ja rätsepatega. Moedisainer vastutab moe esitlemise, mudelite valiku, läbirääkimiste eest fotograafide ja showruumide töötajatega. On väga oluline, et disainer oleks loominguline inimene.
Väga oluline osa moe arengul on meedial. Moekriitikat, -suuniseid ja -kommentaare võib leida ajakirjadest, ajalehtedest, televisioonist, moe veebilehtedelt, suhtlusvõrgustikest ja moeblogidest. Ajakirjades kajastatud kuulsustel on suur mõju moevoolude kujunemisel. Kuulsusi on seostatud moega juba sellest ajast peale, kui Hollywood oma filmikaamerad tööle pani. Väga suurteks mõjutajateks on ka muusikud ja nende videod. Selliste mõjutajate kaudu muutub mood väga kättesaadavaks.
Moeajakirjad on väga suurt osa kandnud moeajaloo kujunemisel. Ajakiri peab ühtlasi edastama moemõtteid oma lugejatele. Toimetajate, stilistide, modellide ja fotograafide abiga peab ta asetama need ideed ka oma ajastu konteksti. Moefotograaf võib üheainsa pildiga lisada mingile riideesemele emotsioonid, ajakohasuse ja ikooni staatuse. Alates 1980. aastast kuulub sellesse protsessi ka stilist. Vanu moeajakirju lehitsedes joonistub nende muutuvast sisust välja moe kulgemine. Aastate vältel on moodi vorminud ka lakkamatu dialoog kunsti ja äri vahel. Aastal 1892 USA-s asutatud Vogue on olnud kõige kauem kestev ja kõige edukam moeajakirjadest. Meeste moeajakirjad hakkasid ilmuma alates 1990-datest.
Teleülekanded said alguse 1950-ndatel väikeste moe vihjetena. Aastal 1980 hakati edastama moeetendusi. FashionTV oli pioneer selles ettevõtmises ja on nüüdseks kasvanud juhtivaks nii Fashion Televisioon ja uued meediakanalid võrreldes teiste moeväljaannetega. Hoolimata televisiooni ning interneti levialast (sealhulgas blogid) on meediakajastus endiselt kõige olulisem vorm avalikustamise silmis moetööstuses. Viimastel aastatel on ilmunud e-ajakirjad nagu Fashion Network ja Raja Magazine, mida juhtis Nole Marin.
Eestis annab moedisainialast haridust kolm kõrgkooli:
- Eesti Kunstiakadeemia – moedisain
- Tallinna Tehnikakõrgkool – rõivaste tehniline disain ja tehnoloogia
- Euroakadeemia – moedisain
- Antimood vastureaktsioon või protest valitseva moesuuna suhtes. Näiteks 1990ndate alguses tekkinud grungestiil.
- Bränd (ingl k brand – tootemärk, kaubamärk) on nimi, sümbol või märk toote, sh rõivaste identifitseerimiseks, selle eristamiseks teistest samalaadsetest aineliste ja sümboolsete omaduste põhjal.
- Haute couture on prantsuskeelne mõiste kõrgema õmblus- ja rätsepakunsti ehk kõrgmoe kohta.
- Lookbook on hooaja kollektsiooni tutvustav brošüür või portfoolio, mis annab edasi disainerimärgi imidžit, kangavalikut ja värve, vähem konkreetseid lõikeid ja detaile.
- Lõige on konstrueeritud detailide kogum, millest rõivas koosneb ja mille järgi saab rõivadetailid kangast välja lõigata.
- Mannekeen on
- inimesekujuline ja -näoline nukk riiete näitamiseks kaupluste väljapanekus;
- õmblustööl kasutatav toel seisev torso rõivaste proovimiseks;
- varem kasutusel olnud ainus sõna rõivaid demonstreeriva isiku kohta, praegu nimetatakse mannekeene sagedamini modelliks.
- Moejoonistus on üht või mitut moefiguuri kujutav joonistus, mille eesmärgiks on edasi anda
- eseme tegumoodi;
- illustreerida üldist stiili, moejoont.
- Moemaja on moodsate rõivamudelite loomise, demonstreerimise ja müümisega tegelev ettevõte.
- Prêt-à-porter on tööstuslikult toodetud standardsuuruses seeriamoerõivad ka moemaja või disaineri limiteeritud moeseeria (tulnud prantsuse keelest ja tähendab 'valmis kandmiseks').
- Rätsepatöö (tailor-made) ehk tellimuse peale valmistatud rõivas eraklientidele, arvestades rätsepatöö põhimõtteid. Üldlevinult loeti algselt rätsepatööks ülikondi, ülerõivaid ja kostüüme, kuid tänapäeval on laienenud rätsepatöö kogu rõivastusele ning paljud rätsepad tänapäeval tegelevad ka muude rõivaste valmistamise ja rõivastusega seotud teenustega.
Tarkvara disain
Tarkvara disain on protsess, mille käigus disainer loob tarkvara toote spetsifikatsiooni, kasutades hulka primitiivseid komponente, et lahendada ettenähtud ülesannet. Tarkvara disain tavaliselt hõlmab probleemide lahendamist ja tarkvaralahenduseplaneerimist.[1] See sisaldab nii madala tasemelist komponentide ja algoritmidedisaini kui ka kõrgtasemelist arhitektuuri disaini.
Tarkvara disain on tarkvaralahenduste rakendamise protsess ühele või mitmele probleemile. Üks tarkvara disaini põhikomponente on tarkvara nõuete analüüs. Tarkvara nõuete analüüs on osa tarkvara arenduse protsessist, mis määrab spetsifikatsioonid, mida kasutatakse tarkvara arendamisel. Kui tarkvara on pool-automaatne või kasutaja keskne, võib tarkvara disain hõlmata kasutajaliidese kujundamist. Kui aga tarkvara on täis-automaatne (ilma kasutaja või kasutajaliideseta), võib tarkvara disain koosneda kõigest skeemist või tekstist, mis kirjeldab planeeritud sündmuste järjestust.
Põhiline erinevus tarkvara analüüsi ja disaini vahel on see, et tarkvara analüüsi tulem koosneb väiksematest probleemidest, mis vajavad lahendamist. Lisaks, tarkvara analüüs ei tohiks olla koostatud väga erinevalt grupi erinevate liikmete poolt. Seevastu tarkvara disain keskendub disaineri võimetele, mistõttu saab olla mitu disaini sama probleemi lahendamiseks. Disain tihti erineb sõltuvalt sellest, kas see on loodud kasutades üldtuntud raamistikke või sobivaid disainimustreid. Tarkvara disaini näited hõlmavad operatsioonisüsteeme, veebilehekülgi, mobiilseid seadmeid või isegi uusi pilvelahendusi.
Tarkvara disain on nii protsess kui ka mudel. Disaini protsess on järjestus sammudest, mis võimaldavad disaineril kirjeldada kõiki tarkvara ehitamise aspekte. Loovad oskused, varasemad kogemused, teadmine, mis teeb „hea“ tarkvara, ja üleüldine pühendumus kvaliteedile on näited kriitilistest edu faktoritest kompetentse disaini jaoks. Küll aga on tähtis välja tuua, et disainimisprotsess ei ole alati üksühene protseduur. Seda saab võrrelda maja arhitektuurilise plaaniga. See algab terviku kujutamisega (maja puhul kolmemõõtmeline mudel), millele ajapikku lisatakse detaile, mis näitavad, kuidas konstrueerida igat selle osa (näiteks torustik maja puhul). Sarnaselt, disaini mudel, mis on loodud tarkvara jaoks, pakub mitut erinevat vaatenurka valmivale tarkvarale. Põhilised disaini printsiibid võimaldavad tarkvara inseneril navigeerida läbi disaini protsessi.
Disaini kaalutlusedRedigeeri
On mitmeid aspekte, mida tuleb kaaluda tarkvara disainides. Iga kaalutluse tähtsus peaks peegeldama eesmärke ja ootusi, mida loodav tarkvara täitma peab. Mõned neist aspektidest on:
- Ühilduvus – Tarkvara võime toimida koos teiste (tarkvara) toodetega mis on disainitud toimima samades süsteemides. Näiteks, tarkvara võib olla ühilduv oma enda eelmise versiooniga.
- Laiendatavus – Uusi võimalusi saab tarkvarale lisada ilma suuremate muutusteta tarkvara arhitektuurile.
- Modulaarsus – Tulem tarkvara koosneb täpselt määratletud sõltumatutest komponentidest, mis toob kaasa parema hooldatavuse. Komponendid on siis eraldi rakendatavad ja testitavad isolatsioonis enne nende integreerimist suuremasse tarkvara süsteemi. See võimaldab töö jagamist tarkvara arendusprojektis.
- Veakindlus – Tarkvara on võimeline jääma tööle ja taastume üha komponendi põrumise järel.
- Hooldatavus – Mõõde, mis näitab kui lihtsasti on võimalik parandada väiksemaid vigu või teha funktsionaalseid muudatusi.
- Töökindlus – Tarkvara on võimeline töötama ettenähtud tingimustes ettenähtud aja jooksul.
- Taaskasutatavus – Võimalus kasutada mõndasid või kõiki olemasoleva tarkvara komponente teistes projektides väheste muutustega (või täiesti ilma muutusteta).
- Robustsus – Tarkvara võime taluda suurt töökoormust ja/või valesid sisendeid kasutaja poolt. Näiteks tarkvara võime töötada vähese mälu korral.
- Turvalisus – Tarkvara võime vastu pidada vaenulikele rünnakutele ja mõjudele.
- Kasutatavus – Tarkvara kasutajaliides peab olema arusaadav ja kasutatav neile, kel on vaja sellega töötada.
- Jõudlus – Tarkvara lahendab oma ülesande kiirusega, mis on aktsepteeritav kasutajale ja ei nõua liialt palju mälu.
- Kaasaskantavus – Tarkvara peaks olema sobilik kasutamiseks paljudel erinevatel tingimustel eri keskkondades.
- Skaleeritavus – Tarkvara on võimeline kohanema andmete või kasutajate arvu suurenemisega.
Tarkvara disainer või arhitekt võib märgata disaini probleemi, mida on ka varem kohatud ning mis võib olla isegi kellegi poolt varem lahendatud. Vormi või mustrit, mis kirjeldab lahendust tuntud probleemile nimetatakse disaini mustriks. Selliste mustrite taaskasutus aitab kiirendada tarkvara arendamise protsessi.
Terminit „disain“ on tarkvara juures mõneti raske kasutada, kuna mõnel juhul programmi lähtekood ongi disain sellele programmile, mida see toodab. Teatud piirini saab väita, et „tarkvara disain“ on disaini disain.
Tootedisain
Tootedisain (tööstusdisain) loob ja kujundab tooteid tööstustootmise tarbeks, arvestades sealjuures nii asjade olemust ja vajalikkust kui ka loodava suhet kasutaja, keskkonna ja ühiskonnaga. Tänapäeval keskendub tootedisain väga palju lõppkasutaja vajaduste tundmaõppimisele ning toodete loomisele just inimeste vajadustest ja mõõtmetest lähtuvalt. [1]
mõistmine – iga loov arendustöö algab nii olemasoleva olukorra kui ka oma võimaluste mõistmisest. Tähtis on teavet koguda ja analüüsida ning osata arvestada nii sotsiaalseid, tehnoloogilisi, kultuurilisi, majanduslikke, ökoloogilisi kui ka paljusid teisi mõjutajaid;
loomine – loomine on disaineri töös kesksel kohal ning pikk ja keeruline protsess. Loomine on pigem vaimne protsess, mille kõigus jõutakse üha reaalsema idee poole, mida ja kuidas luua. Disainikontseptsiooni loomine on esmaste otsingute lõpp-punkt. Siit edasi kulgeb töö ühe kindla ja konkreetse lahenduse suunas, näiteks katsetamise kaudu;
vormistamine – vormistusetapis saavad katsetused juba väga täpsed mõõtmed, mis võimaldavad hinnata nii pehmemaid kui ka kõvemaid väärtusi. Siis tegeletakse detailitasandi disaini ning dokumentatsiooni, konkreetsemate plaanide ja/või jooniste väljatöötamisega.[2]
Ars (täisnimega: Eesti NSV Kunstifondi Tallinna Kombinaat Ars[3]) oli aastast 1944 Eesti NSV Kunstifondi toel asutatud kunstiateljeede katusettevõte. Ettevõttel oli keraamika-, nahkehistöö-, metallehistöö-, tekstiili-, dekoratiivkudumis-, kujundustöö- ja monumentaalkunstiateljee.[3]EE 12. köide, 2003: 25.</ref>
Asutamise ajal kandis ühendus nime Tarbekunsti Keskus, aastast 1957 kandis nime Kunstitoodete Kombinaat ja aastast 1975 Eesti NSV Kunstifondi Tallinna Kombinaat Ars.[3]
ARSi juurde loodud disainigrupp MaDis(MAHULINE + DISAIN) asutati 1985. aastal 5 disaineri Matti Õunapuu, Heikki Zoova, Hugo Mitt, Arvo Pärenson ja Raimo Sau poolt. Disainiti Venemaal asuvale Tupolevi lennukitehasele lennuki sisekujundusest mahlapresside ja juurviljalõikuriteni. Muuhulgas disainiti ka haagissuvilaid, näiteks Caravan 375. Viimane sai võimalikuks tänu sellele, et lennukitehasel oli tehnilisi võimalusi, mida teistel tehastel ei olnud. Materjale ja tehnoloogiaid nõukogude ajal ei olnud, nagu ka mitte väliskontakte, aga asju üritati sellele vaatamata teha nii, nagu mujal maailmas.[4]
Disainiauhind BRUNORedigeeri
Iga kahe aasta järel annab Eesti Disainerite Liit välja disainiauhinda BRUNO. Esimesed seesugused auhinnad jagati laiali 2006. aastal, kui tootedisaini kategoorias pälvis auhinna Martin Pärn oma büroomööbli seeriaga "Krog" ning parimaks disainiprojektiks tunnistati isehelenduva vaiba "Jaaniuss" tooteprototüüp, mille autor oli Annike Laigo.[5]
Alates 2008. aastast antakse Eesti disainiauhinda välja kolmes kategoorias: parim tootedisain, parim disainiprojekt ja eeskujulik design management.[6]
Alates 2005. aastast antakse välja Eesti Noore Disaineri auhinda, mis kannab nime SÄSI. Konkursi eesmärk on "Eesti tootedisaini järelkasvu kindlustamine, noorte disainerite loova ja iseseisva tegutsemise toetamine ja julgustamine, disainiteadvuse süvendamine ja valdkonna laiendamine ning uute loojate toomine meedia, avalikkuse ja eelkõige ettevõtluse huviorbiiti".[7] Konkurssi korraldab mittetulundusühing Sina, Mina ja Keegi ning auhindade väljaandmise korraldab läbi Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakond.
Enimmüüdud tool ajaloos, Thonet No.14
Tootedisain on koos tööstusrevolutsiooniga sündinud noor eriala. Ta on tihedalt seotud teaduse ja tehnoloogia arenguga ja pidevas muutumises. See arenes erinevates riikides eri moodi.
Kuigi tööstusdisainilahendus oli 19. sajandi lõpul tootmisharule integreeritud, oli tööstusdisaineri elukutse veel valesti määratletud, mis tähendab, et kunstnike, arhitektide, käsitööliste, leiutajate, inseneride, tehnikute ja teiste suuremate ettevõtted olid kõik märgistatud tööstusdisainiks. 20. sajandi alguses tehti tööstusdisaineri elukutse seaduslikuks. Integreereeriti kõik tegevused, hõlmati näiteks tehnoloogilised, funktsionaalsed, esteetilised ja äriaspektid.[8]
Tööstusrevolutsiooni alguses oli mehhaniseeritud valmistamine Inglismaal siiani kombineeritud individuaalsete töömeisterlikkusega. See oli suunatud ühiskondlike ja majanduslike struktuuride järjepidevuse heaks. Tehnoloogia kiire areng 19. sajandil pani tootjaid tahtma suuremat kasumit, mistõttu pakuti klientidele laiemat turgu. Tootjad suurendasid oma toodete valmistamise ulatust ja tüüpi, et parandada oma klientide staatust. Selline teguviis tõi kaasa mitmeid uusi stiile, näiteks juugendstiili ja neogootika. Vastukaaluks kujundas kunstnik William Morris 1860.-1870. aastatelkunst- ja käsitööliikumist, mida peegeldasid vanad käsitöö ideaalid
Bauhausi hoone Dessaus
[9]
1851. aastal Suurbritannias toimuval Suurbritannia näitustel, mis tähistas maailma tööstust, tutvustati Euroopat Ameerika toodete ja arengutega, mis olid suunatud tänapäevasele tööstuslikule masstootmisele ja funktsionalismile. Järgmise poole sajandi jooksul iseloomustas "Ameerika süsteemi" mitte ainult oma tootmistehnoloogiad, vaid ka kogu organisatsioon, mõjutades nii äriprotsesse kui ka toodete funktsionaalsust ja välimust, mille tulemuseks on uued tooted nagu Remingtoni kirjutusmasinad, Singeri õmblusmasinad, Kodaki kaamerad, McGormicki lõikamismasinad ja Fordi autod. Suurenenud tööjõukulude ja odava tööjõu puuduse tõttu keskendus USA standardimisele. [10]
ametlikult Staatliches Bauhaus on 1919–1933 aastatel tegutsenud kunstikool Saksamaal. Kooli asutas Weimari linnas arhitekt Walter Gropius. Kuni 1925. aastani tegutseses kool Weimaris, aastal 1925 kolis kool tööstuslinna Dessausse ning aastatel 1932–1933 oli ta Berliinis.
Bauhausi koolihooned Weimaris ja Dessaus kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Kunstikoolil oli aegade jooksul kolm direktorit: Walter Gropius (1919–1928), Hannes Meyer(1928–1930) ja Ludwig Mies van der Rohe(1930–1933). Peale nende töötasid koolis õppejõududena ka sellised nimekad kunstnikud nagu Paul Klee, Vassili Kandinskyja László Moholy-Nagy.
Bauhausis loodi ja õpetati kõiki visuaalseid kunste, kuid nende ühendavaks jõuks oli arhitektuur. Järgiti põhimõtet, mille järgi ehituste või esemete vorm peab tulenema nende ülesannetest (funktsioonist), seega esindas Bauhaus funktsionalistlikkumõtlemisviisi kunstis ja keskkonnakujundamises.
Bruno Tomberg on disainer ja õppejõud, üks Eesti disainihariduse rajajaid, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor. 1966. aastal pandi tema initsiatiivil alus ERKI tööstuskunsti kateedrile, tänasele disainiteaduskonnale, kust on poole sajandi jooksul välja kasvanud mitu põlvkonda Eesti tootedisainereid. Samuti kutsus Tomberg ellu näitustesarja „Ruum ja vorm“. Eesti tekstiilikunsti on ta tugevalt mõjutanud omas ajas moodsate vaibakavanditega.[11]
Võimalik õppida Eesti Kunstiakadeemias. Tootedisaini osakonna õppekava läbimine mistahes astmel (bakalaureuse- ja magistriõppe tasemel) annab üliõpilasele professionaalsed teadmised ja oskused töötamiseks nii tootedisaini kui ka keskkonnadisaini valdkondades.
Õppeainete ülesehitus ja professionaalsete juhendajate kaasamine võimaldab igal tudengil arendada oma erialaseid oskusi, täiendada teadmisi kaasaegsetest disainijuhtimise printsiipidest ning toodete turul kehtivatest seaduspärasustest. Lisaks võimaldab osakond alates teisest kursusest osaleda reaalsetes projektides Eesti firmadega.
Välisõppejõudude läbiviidavad lühiajalised eriprojektid avardavad silmaringi Euroopa vastava suunitlustega koolide õpetamismetoodikatest ja lisavad kogemusi konkureerimiseks disainerina tööjõuturul ka väljaspool Eestit. Osakonnal on tihedad sidemed mitme rahvusvaheliselt tunnustatud disainikõrgkooliga ja heaks tavaks on kujunenud üliõpilaste õppimine ühe semestri ulatuses nendes koolides.
Magistriõppekava sisaldab palju rahvusvahelisi projekte välisfirmade, koolide ning uurimiskeskustega. Magistrandid täiendavad ennast ühe semestri ulatuses mõnes Euroopa koolis vastavalt omalt poolt valitud profileeritusele. Lisaks võimaldab magistrantuur saada laiemat haritust disainiteooriatest.[12]
The University of Edinburgh
Florence Design Academy
https://et.m.wikipedia.org/wiki/Tootedisain)
Tööstusdisain
Veebidisain
Veebidisain on veebisaidi kavandamise, modelleerimise ning vormistamise toimingute jada.
Veebidisaini eesmärk on luua veebisait – kogum mingi kindla sisuga elektroonilisi faile, mis asuvad veebiserveris ja millele kasutajatel on ligipääs veebi kaudu, veebibrauseri või teiste arvutiprogrammide abil (nt. RSS-lugerid).
Veebidisaini käigus paigutatakse veebisaidileteksti ja rastergraafikat (GIF-id, JPEG-d) HTML/XHTML/XML keelte abil. Keerukamate meediafailide esitamiseks (vektorgraafika, animatsioonid, videod, helifailid) on vajalikud pistikprogrammid nagu näiteks Adobe Flash, QuickTime, Java jne, mis sageli samuti veebisaidi sisse HTML/XHTML-märgendite abil lisatakse.
(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Veebidisain)
Eesti disain
Iga kahe aasta järel annab Eesti Disainerite Liit välja disainiauhinda BRUNO. Esimesed seesugused auhinnad jagati laiali 2006. aastal, kui tootedisaini kategoorias pälvis auhinna Martin Pärn oma büroomööbli seeriaga "Krog" ning parimaks disainiprojektiks tunnistati isehelenduva vaiba "Jaaniuss" tooteprototüüp, mille autor oli Annike Laigo.
Alates 2008. aastast antakse Eesti disainiauhinda välja kolmes kategoorias: parim tootedisain, parim disainiprojekt ja eeskujulik design management.
Disainiaasta
14. septembril 2006 kuulutati välja Eesti esimene disainiaasta (kuulutati lõppenuks 6. novembril 2007), et tähistada 40 aasta möödumist disainihariduse andmise algusest, tähtsustada disaini ettevõtjate silmis ning tutvustada antud tegevusala laiemale üldsusele.
Disainiaasta raames korraldati seminare ABCDisain, linnaruuminäitusi "Disain on kõikjal", rändnäitust "Disain tuleb külla" ja 32 disaini töötuba lastele ja noortele üle Eesti, koostati Tallinna disainikaart, pandi kokku disaini tutvustavaid lõike ETV saatesarja "OP!", viidi läbi "Elu paremaks muutmise konkurss" ning ulatuslik meediakampaania, mille käigus avaldati disainiteemalisi trükiseid ja artikleid, esineti raadios ja televisioonis.
Disainiaasta projekt pälvis oma tegevuse ajal Eesti Suhtekorraldajate Liidu poolt väljaantava Suhtekorraldusteo auhinna (2006. aasta). Samuti tunnustas ettevõtmist ja selle teostajaid Eesti Kultuurkapital ning Tallinna linn ja Eesti Kunstiakadeemia valis selle oma parimaks projektiks aastal 2006.
SÄSI
Alates 2005. aastast antakse välja Eesti Noore Disaineri auhinda, mis kannab nime SÄSI. Konkursi eesmärk on "Eesti tootedisaini järelkasvu kindlustamine, noorte disainerite loova ja iseseisva tegutsemise toetamine ja julgustamine, disainiteadvuse süvendamine ja valdkonna laiendamine ning uute loojate toomine meedia, avalikkuse ja eelkõige ettevõtluse huviorbiiti". Konkurssi korraldab mittetulundusühing Sina, Mina ja Keegi ning auhindade väljaandmise korraldab läbi Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakond.
Erinevaid disainiliike on võimalik õppida Eesti Kunstiakadeemias.
(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Disain)
Mina olen oma blogi logo ise teinud. Veel olen ma teinud graafika ja logo YouTube kanalitele "Leonhardi Mängud" ja "Cookie Play Studios". Ka Cookie Play Studios saadete logod on minu tehtud. Ma kasutasin logode ja graafika tegemiseks rakendusi Adobe Spark Post ja Logopit Plus. Ma teen logosid oma android telefoniga.
