Naturaalmajandus ehk elatusmajandus (inglise keeles natural economics) on majandussüsteem, mille puhul kaubalis-rahalised suhted on kas vähe arenenud või puuduvad üldse. Naturaalmajandus on vanim ja lihtsaim majanduse korraldamise viis. Elamiseks vajalik toodetakse ühe majapidamisüksuse (perekond, kogukond, mõis) piires ning ka tarbitakse selle institutsiooni siseselt. Selle süsteemi puhul paigutatakse ressursse ümber läbi otsese vahetuse või jagamise. Tootja varustab ennast ise kõige tarvilikuga.
Ajalugu
Naturaalmajanduslik olukord 17. sajandil Saksamaa koloonias Ghanas
Varakeskaeg oli agraarsusel tugineva naturaalmajandusliku majandusüsteemi kasutusajaks. Enamus toodangut ei valminud mitte kauplemiseks, vaid enda tarbeks.Tootmine ja tehnoloogia olid väga algelised, mistõttu toodangu hulk sõltus määravas osas looduslikest tingimustest. Ülejäägi puhul toodang, kas kingiti kellelegi või tehti vahetuskaupa ehk bartertehinguid. Raha praktiliselt puudus ja seetõttu vahetati kaupa kauba vastu. Euroopas oli väärismetalle vähe, siin leidus vaid mõnes piirkondades hõbedat, kuld pea puudus. Tehingud olid enamasti kahepoolsed, kuid osalejaid võis olla ka enam.
Naturaalmajanduse kujunemisel olid määravaks ka sagedased kodusõjad, feodaalide omavahelised kokkupõrked ning teeröövlite rohkus. Need aspektid takistasid kaubanduse arenemist. Samuti kasutati bartertehinguid koloniseerimise perioodil. Näiteks Brasiilia koloniseerimisel kuna pärismaalsete indiaanlaste jaoks oli raha kasutu ning seeläbi ka väärtusetu. Perioodi lõpul hakkasid kujunema võtmetooted, mida kasutati sarnaselt rahaga.
Mõiste kujunemine
Aristoteles
Pilt aastast 1874. demonstreerib bartertehingut
Vanakreeka filosoof Aristoteles vihjas tihti majanduse naturaalsetele aspektidele ning sotsiaalsusele. Tema sõnul on naturaalmajandust lihtne defineerida läbi vastandamise kaubandusliku majandusega. Naturaalmajandus on vastastikku sõltumatute majapidamiste süsteem, kus üksuse sees toodetakse kõik vajalik. Selline definitsioon kirjeldas mitmeid ajaloolisi süsteeme ja institutsioone. Aristoteles sõnul on Kreeka oikos’es (majapidamises) naturaalseks koosneda meestest, naistets ja orjadest. Lisaks oli Aristoteles veendnunud, et kasumi maksimeerimise printsiip kasvas välja naturaalmajanduslikust barterkauplemisest. Kaupade vahetamine kui tegevus oli Aristoteles jaoks läbini naturaalne. Ta rõhutas tungivalt, et vahetamise taga on soov rahuldada naturaalseid vajadusi, kauplemise taga soov teenida kasumit.
Saksamaa koolkond
Saksamaa koolkonna jaoks sai kapitalismi eelse majandusliku süsteemi määratlemine oluliseks küsimuseks. Enamus ideid ringlesid ümber "naturaalse majanduse", niisiis võeti kasutusele termin Naturalwirtschaft – kirjeldamaks perioodi enne raha kasutuselevõttu. Perioodi all peetakse silmas varakeskaega, kui raha olulisus oli niivõrd väike, et seda võib pea olematuks pidada. See oli majandus, mis oli sõltuv loomulikust vahetusest – bartertehingutest. Sellises majanduses raha ei ole usaldusväärne, ega seetõttu kasutusel. Sellist suhtumist läbistab mitte individualistlik mõttemaailm.
Alexander V. Chayanov
Saksamaal uuriti naturaalmajandust palju, kuid suuresti on selle uurimises rolli mänginud vene majandusteadlane Alexander Chayanov. Tema kirjutas 1925. aastal raamatu talupoeglikust majandusest, mis taasavastati 1960. aastatel. Raamatus selgitab Chayanov, et talupoegliku majanduse puhul ei ole majapidamise eesmärgiks maksimeerida toodangu kasumit, vaid tasakaalustada kasumlikkus kogu majapidamise poolt tehtava töö mahuga. Tootja on samal ajal ka oma toodangu tarbija. Ei ole ühtegi turgu ega hindu, järelikult ei ole võimalik teha ka majanduse analüüsi, sealhulgas jälgida kasumlikkuse optimeerimist.
Charles Perring
Puhta naturaalmajanduse puhul on kogu toodang koha peal toodetud. Kui vahetatakse sisse ka luksuskaupu, on tegemist nõrga naturaalmajandusliku olukorraga. Puhta naturaalmajanduse puhul on tootvad institutsioonid üksteisest isoleeritud. Nõrgas naturaalmajanduslikus olukorras on institutsioonide vahel aktiivne suhtlemine ning kaupade vahetus.
Naturaalmajanduse väljundid tänapäeval
Kohalik turg Mehhikos
Ökonoomne tarbimine
Tänapäevases ühiskonnas on tihti probleeme ületarbimise ning liigtootmisega. Lahendamaks seda probleemi on mindud tagasi naturaalmajanduse printsiipide juurde. Kasvatatakse nii palju kui on vaja, ressursse ei kasutata liigtootmiseks, maad ei koormata üle. Sellise mõtlemise väljundiks on jätkusuutliku arengu programmid.
Kriisi olukord
Naturaalmajanduse juurde minnakse tagasi kriisiolukordades. Eriti majanduskriisi tingimustest, kus valuuta on muutunud ebastabiilseks. Tulenevalt hüperinflatsioonist või kõrgest deflatsioonist.
Virtuaalne naturaalmajandus
Interneti levikuga seoses on kaubandus sageli kolinud virtuaalmaailma. Inimeste jaoks, kes soovivad midagi üleliigset ära anda või vahetada, on internet ideaalseks platvormiks – potentsiaalseks tehingupartneriks võib olla iga netikasutaja.
Vahetuskaupu lubavate veebilehtede näited:
Swaptree, kus vahetatakse filme, muusikat, raamatuid ja mänge
U-exchange, kus vahetatakse kõike võimalikku
Swapbabygoods, vahetatakse beebidele vajalikke kasutatuid esemeid
Zwaggle, kus vahetatakse beebidele vajalikke esemeid
Bookmooch, kus vahetatakse raamatuid
SwapStyle, kus vahetatakse riideid, aksessuaare, kosmeetikat ja muud sarnast
Homeswapper, kus vahetatakse üürikortereid ja kinnisvara
Naturaalmajandus Eestis Redigeeri
Eesti talupoja majapidamises oli naturaalmajandus 19. sajandini väga oluline. Talupojad kasutasid müügi- ja vahetuskaubaks peamiselt vilja. Lisaks müüdi ja vahetati võid, kanepit, loomanahku, mett, vaha, humalaid, jahisaadusi. Põhiliseks kaubatehinguks oli siiski vahetamine: talupojad viisid linna kaupmehele oma saadusi ja said kaupmehelt vastutasuks endale vajalikke kaupu. Vahetuskaubanduse oli talurahvas jaoks viis olla omavahel kaubandussidemetes. Sisemaa talupojad vahetasid oma vilja või jahu rannikul elavate talupoegade kalade vastu või käsitööga tegelevate talupoegade toodete vastu.
Tänapäeval seisneb naturaalmajandus Eestis pigem omavaheliste kingituste tegemises põllumajandusega tegelevate majapidamiste vahel. Samuti on laialt levinud uus naturaalmajandus ehk naturaalmajanduse tänapäevased väljundid.
Elatusmajandus (inglise subsistence economy) on majandussüsteem, kus inimesed toodavad suurema osa vajalikest toodetest ja teenustest ise.
Elatusmajanduse puhul on pered nii tootjad kui ka tarbijad.
Enamasti tugineb selline majandussüsteem põllundusel.
Elatusmajandustingimustes ei põhine jõukus mitte rahal, vaid loodusvaradel, ja seetõttu tegutsetakse looduskeskkonna taastootmisvõime piires.
Suurem osa maailma vaestest elatub praegu sellisest majandamisviisist.
