Kuulsad Eesti Akordionistid: Henn Rebane

Oma uurimistöös tegin ma ülevaate veel ühest Eesti kuulsast akordionistist. Teiseks, ja ühtlasi ka viimaseks, kellest ma ülevaate tegin, on Henn Rebane.
5.2 Henn Rebane (1952-...)
Henn Rebane (sündinud 3. oktoobril 1952 Kohtla-Järvel) on eesti akordionist ja muusikapedagoog.
  lõpetanud Georg Otsa nimelise Muusikakooli ja Eesti Muusika-akadeemia.
• Huvitunud akordionimuusika erinevatest žanritest, on ta püüdnud loominguliselt mõtleva interpreedina võimalikult mitmekülgselt rakendada pilli väljendusvõimalusi. Alates 1981.a. võttis kasutusele synthakordioni ning hiljem midi-ja valikbassidega akordioni.
• esinenud soolokontsertidega paljudes riikides.
• lisaks tuntud Eesti solistidele esinenud ka koos Tallinna Kammerorkestriga.
• põnevaim koosseis on olnud L.Bacalovi “Misa tango” ettekannetel 2003-2005, kui laval oli lisaks akordionile ka naiskoor, meeskoor, sümfooniaorkester ja solistid, dirigendist rääkimata.
• Eesti esimeste rahvusvaheliste akordionifestivalide “Rägavere ’87”, “Rägavere’89” ja “Pärnu’91” idee autor ja organiseerijaid.
• Eesti Akordioniliidu looja, idee väljamõtleja (august 1994) ja esimene president aastel 1994 – 1997. Andis välja 4 Eesti Akordioniliidu ajalehte “Akordion”
• töötanud akordionipedagoogina Keskipohjanmaa Konservatooriumis Kokkolas (Soome), Georg Otsa nimelises Muusikakoolis Tallinnas, Viljandi Kultuuriakadeemias ja Viimsi Muusikakoolis.
• 1997 – 2004 iganädalased otsesaated "Avameelselt akordionist” ning “Sillerdavad klahvid” “Kuku” raadios, “Vikerraadios” ja "Klassika-raadios”.
• kirjutanud muusikat Peeter Simmi filmidele: ”Teatri juubel”, "Veidike metsapoole”, “Nagu Nool”, "Head käed" ja "Üksik saar" 2012 ning eesti Draamateatri lavastusele “Õmblejannad (2004).
• kirjutanud muusikat akordionile: autorikogumikud "5 tantsu" 2001, "Akordionialbum" 2004, "Lastealbum" 2005, "Tantsud akordioniga" 2010, “16 Raimond Valgre laulu akordionile” 2017.
• Salvestanud 12 CD-d ja 2 LP-d. Lisaks välja andnud 2006 a.-l CD “Nõiduslik öö”, mille on 1977. a. juunis oma kodus Valgjärvel linti mänginud Eesti lõõtspillilegend Karl Kikas. (Henn Rebane. Eesti Muusika Infokeskus 2019)

Kuulsad Eesti Akordionistid: Raimond Valgre

Oma uurimistöös tegin ma ülevaate ka mõningatest kuulsatest Eesti akordionistidest.
Esimeseks kuulsaks Eesti akordionistiks on Raimond Valgre.
5.1 Raimond Valgre (1913-1949)
Raimond Valgre sündis 7. oktoobril 1913.a. Riisiperes, kingsepa perekonnas. Peres oli peale Raimondi veel kaks last - Evi ja Enn. Sellest, kuidas tärkas Raimondi muusikahuvi, on üsna vähe teada. Raimond Valgre on kirjutanud üle  100laulu. Tema looming sai populaarseks alles pärast tema surma.
Raimond Valgre õppis klaverit õpetaja Perteli juures Paides, proua Liivi juures Raplas ja Tallinnas Theodor Lemba eratundides, avaldas luuletusi ajakirjas Laste Rõõm. 1931. aastal lõpetas ta Tallinna Riigi Ühistehnikagümnaasiumi ehituserialal. Pärast ajateenistust kaitsevaväes alustas 1933. aastal restoranimuusikuna ja hakkas peamiselt enda tekstidele laule looma. Oma esimese laulu ''Blond Aleksandra'' avaldas ta G. Dieseli varjunime all. Osales lauliku ''Modern lööklaulud'' väljaandmisel. 1930. aastate teisel poolel pääses mängima parimatesse lokaalidesse (Astoria, Maxim, OK, Draamakelder), mängis peale klaveri ka akordioni, kitarri ja trumme; võttis laulutunde. Suviti musitseeris Pärnu Rannasalongis, alustas 1941. aastal samas ka orkestrijuhina. Kuulus II maailmasõja ajal ansamblisse (1942–1944) ja džässorkestrisse (1944–1945). Astus 1944. aastal Tallinna Riiklikku Konservatooriumisse klaveri- ja 1945. aastal kompositsioonierialale, mõlemal puhul kustutati kiiresti üliõpilaste nimistust. 1948. aastal õppis lühikest aega Eesti Heliloojate Liidu algajate ja noorte heliloojate seminaris. Mängis 1946–1947 Tallinna Noorte Maja džässorkestris, hiljem restoranides, viimaseks töökohaks jäi Pärnu Rannakohvik.
Raimond Valgre on kirjutanud üle 100 laulu. Tema looming sai populaarseks alles pärast tema surma (algul tänu Georg Otsale ja teistele lauljatele) ning on püsinud paljude tuntud artistide repertuaaris. Rohkesti on tema muusika salvestisi Eesti Rahvusringhäälingus, kogumik- ja autoriplaatidel. (Raimond Valgre. Eesti Muusika Infokeskus 2019)
Ta on täna pronksi valatuna istumas Pärnus Kuursaali kõrval rannapargis. (Raimond Valgre Skulptuur. Turismiweb 2019)

Akordioni traditsioonid tänapäeval

AKORDIONI TRADITSIOONID TÄNAPÄEVAL

 Tänapäeval kasutatakse akordionit kaasaegsetes popstiilides, nagu rock ja pop-rock ning mõnikord isegi tõsistes klassikalise muusika kontsertides, samuti reklaamides. Akordionit mängiti ka selle, 2019., aasta suvel Tallinnas toimuval pillipeol. Pillipeo korraldajaks oli ja on ka edaspidi Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus. See toimub iga viie aasta tagant.  Tänapäeval peetakse akordionimuusika festivali.

Akordioni õppimisvõimalused

Õppimisvõimalused:
Akordionit õpetatakse lastemuusikakoolides. Kaasa arvatud Elva Muusikakoolis, kus mina seda 8 aastat õppisin, eriala lõpetasin ja pärast lõpetamist veel kaks aastat pilli mängimas käisin. Teine lisaaasta käib veel praegugi, aga ma tean, et sellel aastal ma lahkun Elva Muusikakoolist. Keskharidust saab H.Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis, G.Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja kõrghariduse tasemel saab õppida  Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias.

Akordioni ajalugu

Akordioni ajalugu:

Akordioni eellaseks võib pidada lõõtspilli. Oma Handäoline patenteeris Christian Friedrich Ludwig Buschmann 1821. aastal. Seda mängiti kangitaoliste klahvide abil. Akkordion'i, millel olid saateakordid samal põhimõttel nagu Buschmannil, lõi Viini muusik Cyrillius Demian aastaid hiljem. 1852. aastal lisas Busson pillile klaveritüüpi klahvistiku.
Tänapäevase 120 bassiga pilli Stradella töötas esimesena välja itaallane Mariano Dallape 1876. aastal. Sellel on kaks rida bassinuppe ja neli rida akordinuppe. (Vikipeedia. Akordion 2019)

Akordioni liigid

Akordioni liikideks on:

3.1. Klahvakordion

Joonis 1. Klahvakordion (Wikipedia).

Akordion on pill, mille ühel pool on basside nupud ja bassiregistrid ning teisel pool on klaveri klaviatuur ja klaviatuuri registrid.  Registrid on helistikud.

Eestis muutus akordion rahvalikuks pilliks 1920. aastatel, kui meremeeste vahendusel jõudsid Eestisse esimesed pillid Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja sai eriti populaarseks enne II maailmasõda. Eestis ja ka teistes Baltimaades mängitakse enamasti klahvidega akordionit (Vikipeedia 2019).

3.2. Nuppakordion

Joonis 2. Nuppakordion (Kayanmusic).

Nuppakordionil on mõlemal pool nupud.

 Nuppakordioni hääleulatus on suurem kui klahvidega akordionil, sest nupud on klahvidega võrreldes palju väiksemad. Enamik uuemast akordionimuusikast ongi kirjutatud nuppudega akordionile ja klahvidega akordionil on paljusid neist teostest raske või isegi võimatu mängida.

Nuppakordion jaguneb:

a) kromaatiline nuppakordion (5-realine nuppakordion)

b) diatooniline nuppakordion (diatoonilise häälestusega 1–5 nupureaga väiksemõõduline lõõtspill) (Vikipeedia 2019).

3.3. Bajaan

Bajaaniks nimetatakse vene päritolu nuppakordionit. See on saanud endale nime vanavene lauliku ja jutuvestja Bojani järgi.

Bajaan meenutab akordioni, kuid tal on suurem heliulatus.

  Joonis 3. Bajaan (Wiktionary)

3.4. Stradella bassidega akordion

Stradella bassisüsteem (mõnikord nimetatakse seda tavaliseks bassiks) on paljude akordionide bassiküljel paiknev nuppude paigutus, mis kasutab viiendiku ringi paigutatud nuppude veergusid; see asetab võtme peamised akordid (I, IV ja V) kolme külgnevasse veergu. Tüüpilisel paigutusel sisaldab iga veerg:

Joonis 4. Stradella Bassisüsteem (Wikipedia 2019)

Abirida (kõige ülemine rida)

Põhirida 

Mažoorakordi rida (M)

Minoorakordi rida (m)

Dominantseptakordi rida (7)

Disdominantseptakordi rida (Wikipedia 2019)

3.5. Meloodia- ehk valikbassidega akordion

 Meloodiaakordionile on vasakpoolsele klahvistikule lisatud ümberlülitamise võimalus – ka vasakus käes on kromaatiline heliredel, mis võimaldab mängida ühehäälset meloodiat (Vikipeedia 2019).

3.6. Bassakordion

 Bassinoodid paremas käes, vasaku käe nupustik puudub. Sellel pillil saab mängida ainult basse (Vikipeedia 2019).

3.7. Midi-akordion

Midi-akordion on akordion, mille külge on pandud mikrofonid ja helitugevusnupud.

See osa on kopeeritud minu uurimistööst „Minu esimene muusikaline looming läbi akordionimängu".

Akordionist

Akordion:

Akordion on käeshoitav lestkeeltega pill, kus heli tekitavad häälestatud teraslehekesed, mis võnguvad, kui lõõtsad suruvad õhu nende vahelt läbi. Paremal pool lõõtsa on klaviatuur või nupuread meloodia mängimiseks, vasakul pool nupuread bassinootide ja -akordide mängimiseks. Akordionimängijat nimetatakse akordionistiks. (Vikipeedia. Akordion 2019)

Minu pill on Royal Standard: Silvana 96 bassiga, see on valmistatud Ida-Saksamaal. Meie ostsime selle pillipoest juba kasutatult, aga kordatehtult.

Akordionit on traditsiooniliselt kasutatud rahvamuusika ja operatoorse (millel on võimalik laulda) ning heliklassikalise muusika repertuaari transkriptsioonide (noodikiri, märkmed) tegemiseks.