Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

laupäev, 13. aprill 2019

Hinduism

Hinduism on Indias ja Indiast levinud usund, üks dharmalikest religioonidest budismidžainismi ja sikhismi kõrval. Hinduismi võib pidada ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab mitmesuguseid jumala- ja lunastuskäsitlusi. Hinduismi järgijaid nimetatakse hinduistideks või ka hindudeks ja see usund on tugevasti seotud India kultuuri, ajaloo ja elulaadiga.

Hinduism on maailma vanim järjepidev religioon. Selle järgijate arv kasvab kiiresti. 2010. aastal hinnati hinduistide arvu kogu maailmas umbes 950 miljonile, mis oli umbes 14% maailma rahvastikust.  Seda peetakse järgijate arvult kolmandaks usundiks maailmas. Indias on umbes 80% elanikkonnast hinduistid. Suured hinduistide kogukonnad on NepalisBangladeshisIndoneesiasMalaisiasTaisSri LankalPakistanis jm. Briti ülemvõim Indias soodustas hinduismi levikut Euroopasse ja Põhja-AmeerikasseMigratsiooni tõttu on hinduistlikke templeid rajatud paljudes maades. Hinduismi ajalooline ja kultuuriline mõju ulatub Kesk-Aasiast kuni Indoneesia ja Filipiinideni.
Hinduism on väga salliv: ainus nõue on tunnistada Veedade autoriteeti. Hinduismis on neli suunda või omaette religiooni: višnuismšivaismšaktism ja smartism ning kuus koolkonda: nyayavaisheshikasāmkhyajoogamimansa ja vedaanta. Kõigil neil on omakorda palju järglas-koolkondi ja/või traditsioone. Kõik suunad ja koolkonnad tunnustavad üksteist ning samaaegselt võib järgida mitmeid suundi ja koolkondi.
Hinduismis puudub rajaja ja ühtne organisatsioon, kuid on palju sarnase aluse ja ajalooga organisatsioone. Hinduism võib olla traditsioonilinereligioosnemaagilinefilosoofiline jne.
Hindu mõiste

Rigveda geograafia ja Harappa linn

"Hindu" tähendas algselt Induse jõge, seejärel ka seda ümbritsevaid alasid ja nende asukaid. Seetõttu on hindu all mõistetud lihtsalt India elanikku. Juba Pärsia kuningas Kyros II ja hiljem Aleksander Suur nimetasid sealset elanikkonda Induse jõe järgi hindudeks.
Kuid alates 8. sajandi alguses hakkasid islamiusulised Indiat vallutama. Moslemid, kes Indiasse elama asusid, ei nimetanud ennast hindudeks (indialasteks), vaid kasutasid seda sõna ainult India mittemoslemitest elanike kohta. Islamiusku pöördunud indialasi nimetati "hindustani". Nõnda omandas algselt puhtgeograafiline mõiste religioosse tähenduse: hindu mõiste ei olnud seotud konkreetsete uskumuste ega tegudega, vaid islamiusku mittekuulumisega.
Ajalugu
Hinduismi areng on olnud pikk ja keeruline. Tema juured ulatuvad umbes 3000 eKr õitsele puhkenud Induse kultuuri. Umbes 3000–1500 eKr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate linnakultuur, mille kandjad olid ilmselt draviidid.

Varajane faas: veedade usund
Braahman viib läbi ohverdamistseremooniat havanit Kerala osariigis Indias
Umbes aastal 1500 eKr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatestsõjakad aarjalased, kelle usundit nimetatakse Veedade usundiks ehk Veeda usundiks.
Veedade usund oli polüteistlikohverdamisreligioon, mille järgijad püüdsid saavutada õnne eelkõige maapealses elus.
Teine faas: brahmanism
ohverdamisreligioon. Braahmanitest preestrid sooritasid ohverdamistseremooniaid puja'sid, mille eesmärgiks oli säilitada maailma korrastatus riitustel tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli väike.
Kolmas faas: hinduism
Hinduism tekkis 1. aastatuhande keskel eKr brahmanismi reformimise tulemusena.
Pühad tekstid
Veedad

Varasest 19. sajandist juba paberile kirjutatud Rigveda tekstikatkend, mis asub Newberry Raamatukogus Chicagos
Hinduismi varajaisemad pühakirjad Veedad jagunevad: RigvedaSamavedaYajurvedaAtharvaveda. Kõige varasem teos on Rigveda(värsitarkus). Hümnide kogumine algas 1200 eKr. Rigveda on kokkuvõte India mütoloogiast, sisaldades 1028 hümni paljudele erinevatele jumalatele. (Hümn ehk sukta tähendab 'kenasti öeldut'. Kõige lühem hümn on kirjutatud tulejumal Agnile, kõige pikem Sōmale, mis on teatud jook, samas ka taim, millest see jook on valmistatud, ning ka joogi jumalus.
Rigveda stiil ja keel on keeruline ja raske, öeldakse isegi, et ta moodustab peaaegu omaette keele. Kasutatakse suurel hulgal sümboleid ja metafoore, nt lehmad = pilved = koidukiired; pilv = mägi; äike = sõda; silm = päike. Ka jumalatel on palju erinevaid nimesid, sh metafoore, mis hakkavad juba omaette tähendust omandama, nt Indrat nimetatakse kui Vritra tapjat. Kõik mütoloogilised narratiivid on lõpetamata, st neil puudub algus ja lõpp. Nad ei olnud mõeldud jutustamiseks vaid pöördumiseks jumala poole. Taevasfääri jumalatest olulisemad on: taeva ja maailmakorra jumal Varuna ning maailmakorra ja päikese kulgemise jumal Mitra. Jumal Višnu on Rigvedas vähetähtis. Oluline on veel koidujumalanna Ûsas. Õhuruumijumalatest on olulisem tormi-, äikese- ja sõjajumal Indra. Maasfääri jumalatest – tulejumal Agni. Veedades on ka rituaalhümne, dialooghümne (nt poeg pöördub isa vaimu poole) ning loitsulaadseid hümne.
Samaveda on suhteliselt vähetähtis tekst. Saman tähendab laulu, seega on Samaveda kogum laule, mida preester laulis. Tegemist ei ole iseseisva tekstiga, sest see sisaldab palju värsse Rigvedast. Samaveda 1549 värsist ei ole ainult 75 pärit Rigvedast, kusjuures ei ole arvestatud algteksti hümnide piiridega. Samavedale liitus neli traktaati, kuidas seda kasutada.
"Gayatri mantrat" on isikustatud kui jumalannat, ta on nii Brahma, Višnu, Šiva kui Veedad, neli tema pead sümboliseerivad nelja Veedat ja viies sümboliseerib Jumala enda nägu
Atharvaveda (atharman – tulepreester/ loits). Atharvaveda on kas värsis või proosas kirja pandud nii valge kui must maagia. Kunagi eksisteeris üheksa erinevate koolkonnade versiooni, millest tänapäevani on säilinud vaid kaks. Algselt neid tekste Veedade hulka ei loetud. Atharvaveda sisaldab loitse: haiguste vastu, pika eluea saavutamiseks ja surma peletamiseks, deemonite ja nõidade vastu, vandenõu ja needuse vastu, naistega seotud maagiat (neiu palub endale meest), kuningaga seotud palveid, maagiat viha ja raevu vastu ning üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks ning õnnetuste vastu, moraalsete eksimuste ja kuritegude vastu, loitse preestrite edukuse tagamiseks, kosmoloogilise ja filosoofilise sisuga hümne.
Yajurveda ( ajur – ohver). Enamasti proosas kirjutatud teos, millel on viis osa, mis jagunevad neljaks mustaks ja üheks valgeks Yajurvedaks, viimane neist on olulisim. Mõningaid ohvreid: loomohver, vajarpeya – kuninglik jõu-joomisriitus, rajasuya – kuninga kroonimistseremoonia.
Brahma raamatud
Brahma raamatud on Veedade selgitused, preestrite rituaalsed käsiraamatud, mis kirjutati üles umbes 1000–800 eKr.
Upanišadid
Ka Vedaanta ehk Veedade lõpp, s.o järgmine kirjandusliik, tekkis aastatel 800–600 eKr. Upanišadid kirjeldasid Aatmani ja Braahmani vahelist suhet´ja olid sisuliselt Brahmaraamatute kommentaarid – usundifilosoofilised teosed. Upanišad – (õpetajate) jalge juures istuma (istudes kuulama), ei ole pärit preestrite sulest. Raamatud kirjutasid üles sõdalased ja valitsejad (kšatrijad). Upanišadid on enamiku India uskumuste ja traditsioonide aluseks.
Smritid
Smriti (mäletamine) – puraanad ja eeposed, on nn manu seadused, kus on kirja pandud, kuidas elada õnnelikult ja harmooniliselt igal tasandil. Puraanad on muistsed jutustused jumalatest, mis räägivad rahvalikest traditsioonidest, nt BrahmaVišnu ja Šivapuraanad. Smritide hulka kuulub ka kaks eepost, mis tekkisid umbes 400 eKr –400 pKr: Rāmājana (lugu täiuslikust valitsejast) ja Mahābhārata (lugu suguvõsa kahe haru vahelisest konfliktist), mille keskseks teemaks on kuidas elada õigesti ja käituda moraalselt. Viimasesse kuulub Bhagavadgîtâ (Jumala laul).
Teoloogia

Nāgade protsessioon Kumbha-Melal Haridwari linnas Indias 1998

Hinduismi teoloogia pärineb veedade traditsioonist, millele on liidetud mitmesugused muud uskumused. Olulisemad mõisted on dharma (seadmus, isiklik ja/või üldine eetika, kombed ja kohustused); sansaara (ümbersündimine); karma(tegutsemine, põhjuslikkus) ja mokša(vabanemine ümbersündide ahelast). Teoloogilisi käsitlusi on hinduismis mitmeid.
Dharma
Dharma on 'seadmus, kohus', miks asjad on nii, nagu nad on.
Brahman
Hinduismi monoteistliku ja panteistliku teoloogia kohaselt on Jumal kõrgeimas mõttes lõpmatu, igavene ja ilma vormita, väljaspool aegaruumi ja põhjuslikkusteksisteeriv, kõike ja kõiki läbiv muutumatu teadvuse allikas. Jumal kui igavene printsiip on Brahman (sanskritis: ब्रह्म). Brahman on kirjeldamatu, tunnetamatu, kõiketeadev, kõikjalviibiv, algne, igavene ja absoluutne, ilma alguse ja lõputa, kõige teadaoleva ja veel mitte teadaoleva, kõige juhtunu ja veel mitte juhtunu põhjus, allikas, materjal ja jõud kogu universumis. Kuna Brahman on puhas eksistents, teadvus ja teadmine, ilma omadusteta ja seega Parambrahman (Ülim Brahman). Monistliku Advaita-vedaanta kohaselt ei eksisteeri universumis tegelikult midagi peale Parambrahmani. Seda nimetatakse teda ka Paramātman või Paramātmā, st 'Ülim vaim'.
Ehkki Ülim Brahman (isiksustamatu Jumal) on mõistuslikult tunnetamatu ning tajutav üksnes vaimselt, leidub upanišadides tema kohta mitmeid viiteid. Neist tuntuim on "tat tvam asi" (sina oled see). Hinduistlike praktikate sihiks ongi "virgumine", omaenda jumaliku olemuse mõistmine, selleni jõudmine.
Aatman
Aatman või Atma (Ātmā, sanskrit: आत्‍मा) on hinduismis ja eriti Vedaanta koolkondades 'hing' või 'maailmahing', mis annab elu kõigile olendeile. Monistlikud Vedaanta koolkonnad (Advaita-vedaanta) käsitlevad Aatmanit identselt Brahmaniga ning näevad kõigi elusolendite hinge maailmahingena. Dualistlikud koolkonnad (Dvaita-vedaanta) eristavad universaalset, Ülimat Aatmani (Paramātmā'd), mis on vaid osaliselt esindatud elusolendite individuaalsete hingedes (jiva). Aatman võib seega erinevate koolkondade käsitlustes tähendada nii üksikisendi hinge kui ka maailmahinge.Sansaara , mokša ja aatman – need kolm mõistet kuuluvad hinduismis kokku Sansaara– rändamine, taaskehastumine, mille põhjuseks on iha, kiindumus, teadmatus, see, et ebatõelist peetakse tõeliseks. Mokša on vabanemine sansaarast ning aatman – see, kes ümber sünnib.
Išvara
Išvara (ka BhagavānParamešvara) on ülim kõikvõimas isiksustatud Jumal. Išvara on Jumala personaalne aspekt sõltumata konkreetsest jumalusest ning tal võib olla sugu, ta võib olla nagu isa või ema või isegi nagu sõber, laps või kallim.
Samkhya ja Mimamsa koolkonnad ei tunnusta Išvarat, kuid jooga, Vaisheshika, Vedaanta ja Nyaya koolkonnad kasutavad seda mõistet. Advaita-vedaanta kohaselt on Išvara üksnes Brahmani kujutlus inimese piiratud teadvuses, mistõttu ta ei esinda Ülimat Vaimu.
Puruša
Puruša on hinduismis 'universum ise', (Jungiarhetüüpina 'kosmiline inimene'), keda inimesed näevad ja tunnetavad erinevate deevadena.
Rigveda hümn (10.90) Purusha Sukta kirjeldab Purušat tuhandepäise ja tuhandejalgse hiiglasena, kelle vaim on Kuu, silmad on Päikeja hing on tuul. Puruša keha vastab neljale varnale: tema peast või suust tulid braahmanid, tema kätest kšatrijad, reitest vaišjad ning jalgadest šuudrad. Purušast on tulnud ka Viraj, naisalge, kelle kaudu toimuvad ümbersünnid.
Samkhya koolkond kasutab 'puruša' mõistet tähistamaks puhast teadvust.
Deevad
Deevad (devatādevī) on hinduistlikud jumaladjumalannad või jumalused.
Veedade traditsiooni vanimad deevad on Indra,AgniSomaSavitriRudraPrajapatiVišnuAryaman ja Ashvinid; tähtsamad jumalannad on SarasvatīŪṣā ja Prithvī.
Hilisemates pühakirjades (Puraanades) tõuseb esile Trimurti, Jumala kolm aspekti, mida esindavad Mahadeevad (suured jumalad): BrahmaVišnu ja Šiva.
Puraanades esineb deevadest veel GanešaHanuman ning avataarad (Rāma ja Krišna), samuti jumalannad LakshmīSarasvatīParvatīDurgāKālī jt.
Hinduistlikus religioosses praktikas pühendutakse tavaliselt ühele deevadest vastavalt perekondlikule või piirkondlikule traditsioonile.
Asurad
Krišna alistab deemoniliku keeristormi Trinavarta
Kui deevad esindavad eelkõige universumi looduslikke aspekte, siis asurad (mõnikord ka deemoniteks nimetatud) esindavad peamiselt eetilisi ja sotsiaalseid aspekte.
Varuna koos Mitraga valitsevad rta(seadmuse), aususe, sõpruse üle, Bhagavalitseb abielu jne. Vritra esineb veedadesmao või draakoni kujul, võitleb deevadega(Indra ja Višnuga) ning jääb neile alla.
Peasuunad
Hinduismis on neli peasuunda.

Vaišnavism ehk Višnuism
Vaišnavismis on keskne kohal maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kelle tähtsamad avataarad ehk kehastused on Rāma ja Krišna. Rāma on oluline tegelane "Rāmājanas", Krišna "Bhagavadgītās" (osa "Mahābhāratast"). Višnu kaaslane on Lakšmī. Vaišnavism on kõige levinum hinduismi suund.
Višnuism sai alguse veedade religioonist, mis on kindlate piiride ja uskumuste kogum, millel on omaenda pühad ning tekstid. Višnu, armastades maailma ja seda päästes, saadab sinna kümme inkranatsiooni ehk kehastumist kas inimese või looma kujul, mida nimetatakse avataaraks - luik, kala, kilpkonn, kult, inimlõvi, kääbus ning kõige tuntumad on meile Krišna, Rama ja Buddha. Kindlasti ei saa Buddhat segamini ajaga Budistide pühakuga. Rama vägitegudest kirjutatakse eeposes "Ramajana". Krišnat peetakse aga Višnu ainsaks ja täielikuks inkratsiooniks ja seetõttu austatakse teda iseseisva jumalana.
Višnu tulevane kehastumine on hobune Kalki, kes ilmub praeguse maailma lõpus ratsutades valgel hobusel ning hävitab patused leegitseva mõõgaga, rajades teed maailma lõpule ning selle taassünnile järgmisel ajastul.(Eesti...20.06.2011) Višnu peamiseks ülesandeks on tagada headuse võit kurjuse üle.
Višnuismi märgiks on kolm vertikaalset joont laubal, mis sümboliseerivad Višnu jalajälge.
 (http://stud.sisekaitse.ee/teppan/Suuremad%20usundid/hinduismi_ususuunad.html)
Šivaism
Šaivismis on keskne neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva. Olulised on ka Šiva kaasa Parvati ja nende poeg Ganesha, must deemonite hävitaja jumalanna Kālī ning Durga. Tunnuseks on 3 horisontaaljoont laubal.
Šaktism
Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose (tamas'e) eest. Kasutatakse palju mantraid (loitse). Šaktismil palju on erinevaid sekte ja filosoofiaid.
Brahmanit peetakse maailmavaimuks, maailmakõiksuseks. Aatmanon indiviidi hing, mille ajutine asupaik on inimkeha. Šaktismi eesmärk on jõuda arusaamisele, et aatman on braahmaniga üks ja seesama ning ümbersündide kaudu lõpuks ühte sulada.
Šaktismis austatakse jumalikku loovat jõudu, Šakti´t ning arvatakse, et kõik teised jumalad on saanud alguse just temast ehk Šakti on emajumalanna. Sellele suunale on omane ohtrate mantrate kasutamine. Kuulsaim on nendest OM silp, mida peetakse kõige pühamaks kõikidest sõnadest ja arvatakse, et selle abil on on loodud kogu maailmakõiksus. Šaktism jaguneb omakorda arvukatesse vooludesse. Osad šaktad rikuvad rituaalidel moraalinorme, teised saktad elavad kõrgetasemelise filosoofia ja võrdväärsust tunnustava eetika järgi.
Karma seaduse järgi määrab inimese eelmise elu tegude summa selle, kellena ta järgmises elus sünnib. Karma seadus välistab andestuse.
Sansaara - inimese hinge taassünd uutesse eludesse toimub vastavalt karma seadusele: vooruslikum elu viib paremasse sündi, halvem elu viib halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus lunastatakse vaid halvema sünniga. Siit tuleneb siinpoolse elu isiklik fatalism – vaesust ja õnnetust peetakse karma seaduse täitumiseks – eelmises elus halvasti elatu tulemuseks. Heade tegude tegemine võimaldab aga parema sünni.
Tähtsamad vabanemise teed: Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja ühineda Brahmaniga mokša ehk vabanemise saavutamine. Selle saavutamiseks on erinevaid õpetusi.
Koolkonnad
Hinduismis on kuus ortodoksset (Veedade autoriteeti tunnustavat) filosoofia süsteemi ehk darshanat: NyayaVaisheshikaSamkhyaJoogaMimamsa ja Vedaanta.

Vedaanta
Shri Shankaracharya
Vedaanta – India filosoofiline suund, mis õpetab, et mõistes asjade tõeliselt olemust, saavutatakse vabanemine. Tekkis umbes VIII–IX saj. Selle rajajaks peetakse Shankaracharyat. Vedaanta õpetab, et ainult Brahman on reaalne, maailm on vaid illusioon. Kui inimene saab üle teadmatusest – avidya'st, saavutab ta ühinemise Brahmaniga, seejärel vabaneb ta kõikide tegude tagajärgedest ja enam uuesti ei sünni. Brahmaniga ühinemiseks võib olla kolm teed:
Teadmiste tee (Jnana jooga) ehk upanišadide uurimine, tarkuse saavutamine, omandades Veedade õpetusi.

Tegude tee (Karma jooga) ehk õige käitumine ja rituaali täitmine, vabanemine tuleb isetuid tegusid tehas.

Armastuse tee (Bhakti jooga) ehk pühendumine, andumine ühele jumalusele, sellest on tekkinud ka Hare Krišna liikumine.

Vedaanta erinevad suunad tõlgendavad Brahmani ja Atmani vahelist suhet erinevalt:
Sankara – tuleb mõista, et brahman ja atman on üks

Ramudza – brahman ja atman pole päris sama

Madhva – brahman ja atman on täiesti erinevad.

Samkhya
Samkhya ka sankhya filosoofia peaidee on, et inimese tõeline vaimne loomus on eksituse tõttu langenud materiaalsuse küüsi. Vabanemine ehk kirgastumine tähendab hinge vabanemist mateeria ahelatest, mis saab toimuda läbi tunnetuse arendamise. Sankhya on gnostitsistlik õpetus, mis ei tunnistata jumalaid.
Jooga
Maharishi Patanjali kuju Indias Haridwaris
Joogapraktikaid tunti juba veedade ajastul. Õpetus rajaneb Patanjali jooga suutratel, mis pärineb umbes aastast 200 eKr. Erinevad joogaliigid:
radžajooga ehk teadmiste jooga;

Patanjali sõnul tuleb inimesel saavutada kõigepealt kontroll oma keha ja seejärel vaimu üle. Selleks on kaheosaline tee:
mantrajooga ehk loitsude jooga.

hathajooga ehk asendite jooga.

kundalini jooga ehk teadlikkuse jooga.

Joogi ehk joogat praktiseeriv inimene peab olema soovides mõõdukas, elama kõlbelist elu, omama füüsilist ja vaimset tasakaalu.
Kultus

Hinduistlik jumalateenistus väga individuaalne, seda viiakse läbi kas kodus, looduses või templis. Erinevused tulenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab. Palveldakse kodudes, templites ja gurude – vaimsete õpetajate juures. Templiteenistust, mille oluliseks osaks on ohverdamine, protsessioonid ja mantrate (loitsude) laulmine, viivad läbi brāhmanidOrtodoksse hinduisti kohuseks on vähemalt kord elus minna palverännakule Gangeseäärde, Varanasi. Populaarsed on kõiksugused rahvapeod ja festivalid, kuhu võib koguneda nii palju rahvast, et sadu inimesi tambitakse surnuks. Kodus peetakse perekondlike pidustustena üleminekuriitusi, st pereliikme siirdumist järgmisse eluetappi. Uskliku püha kohus on rakendada elus ahmisat ehk vägivallatuse ideed, sellega seoses on populaarne taimetoitlus ja loomade austamine. Eriti püha on lehm, Nandi, kui elu andev ema. Templite välisseinu kaunistavad skulptuuride read, nende vahel on seinamaalid erinevatest jumalustest. Maalingutel kirjutatakse koos jumalustega ka pühasid loomi, taimi ja sümboleid. Hinduistlik kunst peegeldab India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. India kunsti saab mõista ainult mõistes hinduismi, millest on tihedalt läbi põimunud ka muusika. Tähtsamad musitseerimisinstrumendid on sitar ja tabla.
Inimese elus on neli etappi:
Õppimise aeg ehk lapsepõlv;

Kodu ja pere loomise aeg;

Erakuna elamise aeg;

Kerjusaskeedina rändamise aeg.

Need perioodid on eriti levinud kõrgemates kastides.
Hinduistliku ühiskonna eripära

Kastid (sanskriti keeles varna - 'värv' (märk otsa ees)) on suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt, kuid kust vastavalt oma karmale on võimalik järgmises elus liikuda kõrgemale või madalamale. Kastid ei vasta traditsioonilistele seisustele euroopalikus mõttes. Portugali maadeavastajad, kes jõudsid 15.–16. sajandil Indiasse, hakkasid varnasid nimetama lähima omakeelse vastega casta, mis tähendab seisust.
Kastid:
braahmanid – preestrid;

kšatrijad – sõdalased, valitsejad;

vaišjad – talupojad, põlluharijad, kaupmehed, pankurid ja käsitöölised;

šuudrad – teenijad, varem ka orjad.

Neli peamist kasti jagunevad paljudeks alamkastideks.
Hiljem lisandusid sanjaasid – erakud, rändajad, kelle ainsaks eesmärgiks oli saavutada mokša.
Kolm kõrgemat kasti pärinevad aarja ajastust, neljas tekkis pärast Indiasse jõudmist alistatud rahva baasil. Seadustati Manu seadustes II sajandil.
Väljaspool kaste asuvad haridzanid ehk puutumatud, kes teevad roojaseks peetavaid töid. Ka neil on palju alamkaste.
Igal kastil on oma dharma ehk jumalik korraldus ja kohustused.
Hinduismi Põhitõed:
1. Karma ja uuestisünd
Keskne koht Hinduismis on karmal ja inkarneerumisel ehk uuestisünnil, mis läbib kõiki India usundeid. Hinduistliku õpetuse kohaselt on igal teol mõju tulevikule. Seda põhimõtet nimetatakse karma seaduseks. Inimesed, kes täidavad oma usukohustusi pühendumusega ja on igapäevaelus õiglased saavad võimaluse järgmises elus tunda rohkem õnne, sündida kõrgemasse klassi. Need kes eiravad oma usukohustusi, põhjustavad kannatusi või käituvad ebamoraalselt, saavad tõenäoliselt järgmises elus karistada. Isegi halb kavatsus põhjustab halba karmat, kuigi keegi läbi selle kavatsuse kahjustada ei saanud. Nad võivad sündida madalamasse kasti, vaesusesse, kannatustesse, valusse või üldse väljaspool kastisüsteemi.(Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:90)
Karma seadus välistab andestuse. Iga eksimus pöördub eksija enese vastu. Usk karmasse ja hingede rändamisse annab seletuse kannatuse probleemile. Kui keegi sünnib vaesena või teda tabab õnnetus, siis seda peetakse karma seaduse täideminekuks.(Mauranen 1990:25)
Inimese eesmärk on vabaneda hinge rändamisest. Selleni võib ta jõuda tuhandete uuestisündide ajal arenedes. Kui inimene viimaks vabaneb pikast uuestisündide ahelast, saavutab ta lõpuks vabanemise ehk mokša, et ühineda brahmaniga (kõiksuse vaim, sisim olemus, nähtava maailma alus).
Mõned koolkonnad usuvad, et vabanemine on võimalik intensiivse mediteerimise ja askeetliku eluviisiga maise olemasolu keskel.
2. Jooga
Sõna "jooga" tähendab sõna-sõnalt rakendit ja algselt võrreldi seda loomade rakmetest juhtimisega. Joogaõpetuse tehnikad kujutavad endas hingelise ja kehalise distsiplineerimise meetodeid, samuti keskendumist vaistlikule teadmisele. Jooga taotleb hinge vabastamist tõelise tegelikkuse tunnetamiseks, mis saavutatakse loobumise, karskuse, askeetliku eluviisi, mugavustest ja omandist keeldumise ning kirgede lämmatamisega.(Hattstein:14-15)
Jooga jaguneb arvukateks eri liikideks, mis püüdlevad ühtse vabanemise poole. Tuntumad on džaanajooga ehk mantrajooga kus kasutatakse mediteerimiseks erinevaid mantraid, pühasid silpe. Hatha jooga ehk keha asendite jooga on läänes tuntuim jooga vorm, mis rõhutab hinge ja ja keha tugevat vastastikust mõju. Jooga erinevate asendite mõjul püütakse saavutada kontrolli mõtete ja lihaset üle, parandatakse nii füüsilist kui ka vaimset vormi, tugevdatakse tahtejõudu ja keskendumisvõimet. (Mauranen 1990:27). Raadžajooga, mis tegeleb mõtisklusega brahmani kui ülemjumala üle (Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:105). 
3. Palverännak
Kõikjal Indias on sadu palverännaku paiku, milleks võivad olla pühad mäed, jõed, templid, väikesed pühamud. Palverännakuid tehakse aasta ringi ja erinevates pühapaikades saab abi erinevate asjade vastu, näiteks ühed paigad on seotud haiguste ravimisega, teised soodustavad laste eostamist, kolmandate külastamine toob majandusliku õitsengu ja õnnistuse. (Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:105).
Eriline tähelepanu on pähadel jõgedel ja jõe äärsetel linnadel. Neid kohti peetakse püha ja ilmaliku kokkupuute kohtadeks ning elavate ja surnute maailma ristumiskohaks. Üheks selliseks kohaks peetakse Põhja-Indias voolavat Gangest. Hindud arvavad, et juba ühekordne jõevees kümblemine toob palvetajale loendamatuid vaimseid voorusi. Samuti on oluline põletada lahkunuid jões tuleriidal või puistata lahkunu tuhk pühaks peetavasse jõkke. (Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:103).
Hindu eluetapid
  1. Pärast 5-10 aastaselt toimunud pühitsemist tuleb õppida mõne brahmani (preestri) juures
  2. luuakse kodu ja hangitakse perele ülalpidamine
  3. pereisa eemaldub perest üksindusse, et otsida mediteerimise abil vabanemise teed.
  4. pereisa on palverännakutel askeedina (Mauranen 1990:31)