Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

kolmapäev, 17. mai 2023

Araabia kevad

Araabia kevad on 2011. aastal alanud Araabiamaade demokratiseerimisprotsess.
Demonstrandid Kairos 29. jaanuaril 2011

Araabia kevad sai alguse 2011. aasta esimeses pooles, kui Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas toimusid sündmused, mida kutsume praegu araabia maade ülestõusuks või ka araabia kevadeks. Tegu on massilise revolutsioonilise lainega demonstratsioonidest ning protestidest üle kogu piirkonna, mis sai alguse 18. detsembril 2010. aastal. Meeleavaldused algasid Tuneesias pärast seda, kui kohalik kaupmees süütas end protesti märgiks. Tuneesiast levisid meeleavaldused aga edasi paljudesse teistesse araabia maadesse.

Tuneesia revolutsioon põhjustas ahelreaktsiooni, mille tagajärjel vahetus võim nii Tuneesias kui ka EgiptusesLiibüas kasvas see koguni kodusõjaks. Tsiviilülestõusud leidsid aset ka BahreinisSüürias ja Jeemenis. Suuremaid proteste võis näha veel AlžeeriasIraagisJordaaniasMarokos ja Omaanis ning väiksemaid KuveidisLiibanonisMauritaaniasSaudi AraabiasSudaanis ning Lääne-Saharas. Ka maikuus toimunud kokkupõrked Iisraeli piiril võivad olla inspireeritud araabia kevadest. Araabia maailma mässulaine vaatlejad on võinud täheldada sündmuste sarnasust kogu piirkonnas, kuigi nende ulatus mõnevõrra erineb. Tunnusjooned on suurel määral sarnased: tegutsemise põhjused, sündmuste algus, mässajate strateegia, isegi senised režiimid. Kui veel lisaks vaadelda kohalike ja rahvusvaheliste toimijate poolt mängitud olulist osa ning revolutsioonide ees seisnud probleemide taset, võime näha, et kõik need elemendid on eri tasanditel sarnased, kuid mitte samased.

Need sündmused on eriti märkimisväärsed oma laia ning kiire leviku tõttu paljudesse riikidesse. Suure tõuke sellele andis meedia, eelkõige sotsiaalmeedia, seetõttu on seda revolutsiooni kutsutud ka Twitteri revolutsiooniks või Facebooki revolutsiooniks. Nii Twitteris kui ka Facebookis kutsuti inimesi üles minema tänavatele mässama ning olemasolevat režiimi kukutama. Mitmed väikesed liikumised said kokku avalikes kohtades, alustades üldistest lihtsatest nõudmistest ning tasapisi neid suurendades, vältides samas sektantlikke või etnilisi teemasid. Nad astusid võimude vägivallale vastu rahumeelse strateegiaga ning siinkohal tuleb eriliselt tunnustada Jeemeni revolutsionääre, sest hõimude käes olevate relvade kvantiteet ja kvaliteet oleks võinud kaasa tuua verise vastasseisu režiimiga, aga ometi on vastuhakk suudetud hoida rahumeelsena. Ka Liibüa ülestõus algas ja kestis rahumeelselt, kuni režiim muutis selle relvastatud konfliktiks.

Praegu araabia maailmas käivad revolutsioonid kujutavad endast uut ajastut, millega maailm on varem kokku puutunud mitmel pool maailmas alates Lõuna-Euroopast Ida-Euroopani ja Ladina-Ameerikast Aafrikani. Araabias on küsitud, miks ei avaldanud üleüldine demokraatialaine nende piirkonda. See sundis analüütikuid välja mõtlema mõiste "araabia erand", millega tähistati selle piirkonna suutmatust võtta ette üleminek demokraatiale. Seda väljendit kasutasid araabia poliitikud, õigustades oma repressiivset poliitikat kinnitustega, et rahvas pole demokraatiaks valmis. 2011. aasta alguse Tuneesia revolutsioon kummutas niisuguse arvamuse ja tõestas, et nagu ülejäänud maailm, tahavad ka araablased elada väärikalt ja vabalt. See revolutsioon oli rahumeelne, näidates selgelt, et araabia piirkonna inimesed on igati tsiviliseeritud.

Tõepoolest, tundub, et näeme praegu pealt, kuidas mureneb nõndanimetatud araabia erand, üleolev arusaam, mille kohaselt demokraatia ei ole araabia maades poolehoidu leidev idee ega isegi võimalik. Sellest lähtudes on lääneriigid pikka aega sõlminud kahtlasi tehinguid piirkonna diktatuuridega, tegemata välja nende hoolimatusest inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes. Nende suhete aluseks on olnud riiklikud huvid, sealhulgas stabiilsusevajadusenergiajulgeolek ja usufundamentalismi vaoshoidmine. Tõsiasi, et praegused meeleavaldajad on valdavalt ilmalikud noored, kes ihkavad inimõigusi ja õigusriiki, ei lähe selle arusaamaga üldse kokku ning pakub tõelise võimaluse luua piirkonnas demokraatlikud režiimid, mida veel kõigest mõne kuu eest pidasid ilmvõimatuks nii piirkonna asjatundjad kui ka poliitikud. Euroopa Liidu väljakuulutatud naabruspoliitikal ja eriti Barcelona protsessi eesmärkidel – demokraatia, stabiilsuse ja õitsengu levitamine neisse riikidesse – on nähtavasti esimest korda reaalsed šansid teostuda.

Revolutsioonide kohtlemise sarnasus kinnitab, et käimasolevaid revolutsioone saadab lähitulevikus samasugune edu, nagu neid saatis Egiptuses ja Tuneesias, kuid see ei tähenda, et nende ees ei seisaks siiski mitmeid probleeme, millel on samuti omad sarnasused.

Kui jätta välja Tuneesia, on kõigi revolutsioonide puhul olnud tegemist ühiskonnaga, mis on jagunenud usulistel, nagu näiteks Egiptus, Süüria ja Bahrein, või etnilis-hõimulistel alustel (Jeemen ja Liibüa). See tundub andvat vana režiimi poolehoidjatele hea võimaluse külvata kaost. Revolutsionääride nõudmised koondasid kõik ühiskondlikud rühmad, mis muutis senised lõhed olematuks ja tekitas küsimuse nn. nähtamatust käest, mis püüab aega tagasi keerata, kasutades ära ühiskondlikus struktuuris või kultuuris esinevaid erinevusi.

Teiseks on olemas sõjaväe võimuhaaramise oht püsivate pingete ja kaose õhkkonnas nii neis riikides, kus režiim on juba langenud, kui ka neis, kus revolutsioon veel käib. Näiteks Iisrael kardab, et Egiptuse sõjaväeline režiim viib riigi demokraatiast kaugemale ning mõjutab riiki Iraani suunas.

Kolmandaks probleemiks on välismaised mõjutused araabia režiimidelt, mis pelgavad revolutsiooni jõudmist enda territooriumile. On teada, et mõned neist režiimidest on varem rahastanud piirkonna usuäärmuslasi. Seda pelgavad näiteks Maroko, Jordaania ja Pärsia lahe riigid. Mõned piirkondlikud suurriigid, nagu näiteks Iraan, kardavad kaotada oma tähtsust või tunnevad hirmu, et revolutsioonid mõjutavad neid territoriaalseltki, sundides neid täitma kohustusi, mida nad on aastaid vältinud.

Paraku lisanduvad need probleemid mitmetele teistele, mis sunnib mässulisi pidama võitlust korraga mitmel rindel ning muudab tuleviku kujundamise keeruliseks. Kuidagi ei saa reageerida katsetele levitada kaost, tulgu need siis varasemate mittelegitiimsete režiimide jäänukitelt ja nendega seotud ärimeestelt või välismaalt, teistest araabia riikidest või piirkondlikult tasandilt.

Araabia maade elanikud peaksid kindlasti ühinema demokraatia ja rahvusliku ühtsuse lipukirja alla, tõstes esile kodanikuriigi – seda küll mitte absoluutsena, sest see jääks enamikule inimestest mõistetamatuks, vaid pigem majanduslikest ja sotsiaalsetest õigustest kõneldes, et tõmmata kaasa suuri rahvahulki. Samuti peavad nad toetama kogukondlikke liikumisi, et need moodustaksid liite ja koalitsioone, ning koordineerima nende tegevust, sest just nemad tagavad kõige kindlamini revolutsioonide positiivse tulemuse.

Tagajärjed:

Tagajärgi veel ei tea, sest revolutsioonid ja nendele järgnenud kodusõjad (millesse on sekkunud ka välisriigid) pole veel lõppenud. 

Egiptus:

Igatahes Egiptuses on kukutatud diktaator ja sellele järgnenud esimene demokraatlikult valitud president. 

Sudaan:

Sudaanis on kukutatud president ja riigist on iseseisvunud endiselt kodusõjas olev Lõuna-Sudaan.

Liibüa:

Liibüas toimus kodusõda, millega kukutati diktaator Mu‘ammar al-Qadhdhāfī ja valimiste teel loodi esimene demokraatlik valitsus. Selle valitsuse lõhkiminek lõi uue kodusõja, mis käib seal siiani.

Süüria ja Iraak:

Süürias ja Iraagis käib endiselt kodusõda. Kodusõda ületab kohati riigipiire, sinna on sekkunud mitmed erinevate huvidega välismaised jõud, konflikt on jagunenud mitmeks erinevaks konfliktiks, mille paljudel erinevatel osapooltel on väga erinevad arusaamad riigi tulevikust.

Tuneesia:

Tuneesias, kust see alguse sai, vahetus valitsus, kukutati teine Tuneesia president  Zine El Abidine Ben Ali ja riik muutus vabariigiks. Loodi esimene Tuneesia parlament.

Alžeeria:

Alžeerias kukutati president Abdelaziz Bouteflika (valitses riiki 1999-2019). 2011. aastal lõpetati riigis 19 aastat kestnud hädaolukord, loodi parlament. 2019. aastal lahkus Bouteflika rahvarahutuste tõttu presidendi ametist.

Jeemen:

  • Konflikti algus: konflikt riigi põhjaosa elanike ja valitsuse vahel aastal 2004, riigi lõunaosa ja valitsuse vaheline konflikt 1990. aastatel , terrorismivastane sõda 2000. aastatel.
  • Konflikti osapooled: riigi põhjaosa huthi-mässulised ja valitsus, riigi lõunaosa iseseisvusliikumine ja valitsus, al-Qaida ja valitsus koos Ameerika Ühendriikidega.
  • Konflikti ohvrid: täpsem info puudub, põhjaosa konfliktis üle  320 000 pagulase.
  • Rahvusvahelise üldsuse osalemine: lääneriigid on lubanud abi võitluses al-Qaida vastu.
  • Riigi lõunaosa tahab iseseisvuda. Riigi põhjaosas tegutseb valitsus
  • JEEMEN KONFLIKTIDE KESKEL

    Lähis- ida kõige vaesemaks riigiks peetav  Jeemen on viimastel aastatel tuntuks saanud al-Qaida äärmuslaste turvasadamana. Riigis keeb siiski veel ka kaks muud, lääne silmade jaoks peaaegu märkamatut konflikti: iseseisvusliikumine riigi lõunaosas ning šiidi mässuliste ja valitsuse konflikt riigi põhjaosas.

    Aastal 2011. araabiamaailmas alanud demokraatiat  nõudvad meeleavaldused on jõudnud ka Jeemenisse. Juba niigi rahutu riik on muutunud püssirohutünniks.

     

    Jeemeni konflikt

     
    • Konflikti algus: konflikt riigi põhjaosa elanike ja valitsuse vahel aastal 2004, riigi lõunaosa ja valitsuse vaheline konflikt 1990. aastatel , terrorismivastane sõda 2000. aastatel.
    • Konflikti osapooled: riigi põhjaosa huthi-mässulised ja valitsus, riigi lõunaosa iseseisvusliikumine ja valitsus, al-Qaida ja valitsus koos Ameerika Ühendriikidega.
    • Konflikti ohvrid: täpsem info puudub, põhjaosa konfliktis üle  320 000 pagulase.
    • Rahvusvahelise üldsuse osalemine: lääneriigid on lubanud abi võitluses al-Qaida vastu.

     

    Konflikti taust

    Jeemen on üks Lähis-Ida vanimaid tsivilisatsioone. Aasia, Aafrika ja Lähis-Ida ristumiskohal paiknev riik sündis praegusel kujul siiski alles 1990. aastal.

    Põhja-Jeemen eraldus Ottomani impeeriumist 1918. aastal, Lõuna-Jeemen jällegi iseseisvus peale Briti koloniaalvõimu aastal 1967. 1970. ja 1980. aastatel  kestnud vägivallaaktsioonide järel ühinesid 1990. aastal põhja ja lõuna Jeemen peale mitmeid läbirääkimisi lõpuks ühtseks Jeemeni Vabariigiks.

    Tänapäeva Jeemenis on kolm põhilist konflikti. Aastal 2004 hakkasid riigi põhjaosas elavad šiidid mässama süüdistades valitsust religioosses ja majanduslikus survestamises. Riigi lõunaosas puhkes iseseisvusliikumine, mis soovis, et lõuna osa eralduks riigist. Viimastel aastatel on siin juurdunud ka al-Qaida äärmuslaste liikumine, mis on teinud sellest koalitsiooni USA rahvusvahelises sõjas islami äärmuslaste vastu.

    Araabiamaade ebastabiilsus jõudis 2011. aastal ka Jeemenisse. Vägivallaaktsioonides suri üle 2 000 inimese, kuid kodusõda vaatamata sellele veel ei puhkenud. Ülestõus on viinud mõningate reformideni, kuid uus ja helge tulevik ei ole veel garanteeritud.

    Riigi konflikte iseloomustavad ühiselt vaesus, rahulolematus ja valitsuse saamatus.  Praktikas on Jeemen pankroti äärel. Riigi majandus põhineb naftal, kuid selle tootmine on juba ületanud oma haripunkti. Riigis on ka tõsine veeprobleem. Olukorda on raskendanud kütuse ja toiduainete hindade kõikumine viimastel aastatel. Laste alatoitumuse tase on maailma kõrgeim.

    Riigil on ka suur põgenikeprobleem: valitsuse ja põhja mässuliste konflikti tõttu on riigist põgenenud vähemalt 314 000 inimest ning lõunaosas on al-Qaida vastased võitlused  sundinud inimesi ajutiselt oma kodudest lahkuma. Riiki tuleb immigrante ka sõjast laastatud naaberriigist Somaaliast.

    Vaesus tekitab rahulolematust ja nõrk valitsus ei ole suutnud juhtida tugevasti hõimudesse jagunenud rahvast. Kaljune mäeahelik on ideaalne, eriti al-Qaida seisukohast.  Relvakaubandus õitseb ja jeemenlased on üks maailma relvastatumaid rahvaid. Sageli just äärealade relvastatud hõimud võtavad välismaalasi pantvangi erinevate poliitiliste ja majanduslike nõudmiste saavutamiseks. Riigi siseolukorda on ära kasutanud ka Somaalia piraadid, kellel on tugipunktid riigi rannikualadel ja saartel.

     

    Konflikti osapooled

    Põhja konflikt

    Mässulised

    Valitsuse ja huthi mässuliste vaheline sõda algas Jeemeni põhjaosas 2004. aastal. Huthid  toetavad šiidide allharu, zaide, nagu ka ülejäänud Jeemeni šiidid. Zaidide imaamid valitsesid põhja-Jeemenit üle tuhande aasta, kuni Jeemenist sai vabariik 1962. aastal.

    Aastal 2004 rajas zaidide preester Hussein al-Huthi protestiliikumise, mille kohaselt Jeemenist oli saanud liiga lähedane liitlane Ühendriikidele. Ta hukkus esimeses valitsuse ja huthide vahelises sõjas, kuid liikumine püsis ja on mitmeid kordi valitseva korra vastu võidelnud.

    Praegu usutakse huthidel olevat kuskil  5 000–10 000 võitlejat. Nende nõudmised ei ole päris selged. Oma sõnade kohaselt üritavad nad lõpetada zaidide poliitilise, religioosse ja majandusliku diskrimineerimise. Mõningatel andmetel soovib osa neist luua zaidide moslemiemiraadi, mille teised jälle ümber lükkavad. Paljud võitlejad on siiski nõus relvad käest panema, kui nende põhivajadused oleksid täidetud.

     

    Valitsus

    Kuigi valitsus sõlmis huthidega 2010. aastal vaherahu, on tahutusi olnud ka peale seda.  Valitsus usub, et huthid soovivad rajada šiidide usulise riigi.

    Jeemeni korrumpeerunud ja saamatut valitsust on süüdistatud inimõiguste rikkumises seoses kõikide Jeemeni konfliktidega. Inimõiguste organisatsioon Amnesty International on süüdistanud Jeemeni valitsust ebaseaduslikes hukkamistes, piinamistes, vahistamistes ja inimeste kadumises.

    Kui Araabia kevad levis Jeemenisse 2011. aasta alguses, on valitsus olnud sunnitud pöörama tähelepanu ka muudele riigi aladele peale põhja- Jeemeni. 1987. aastast riiki juhtinud president Ali Abdullah Saleh oli sunnitud tagasi astuma 2011. aasta lõpus.

     

    Välisriigid

    Valitsus on süüdistanud mässulisi muuhulgas ka liidust šiitide Iraanga ning sidemetest Liibanoni Hezbollah-organisatsiooniga. Jeemenis tegutseb ka al-Qaidan haru, kuid sellega on huthid vastuolus.

    Konflikti on kaasatud ka Saudi-Arabia, kes on mässuliste vastu sõdinud muuhulgas ka õhurünnakus.

     

    Lõuna konflikt

    Lõuna liikumine

    Lõuna-Jeemen oli 1990. aastal põhja- ja lõunaosa ühinemise vastu ja soovis iseseisvuda juba aastal 1994, kuid põhjaosa relvajõud surusid mässu kiiresti maha.

    Lõuna liikumine on katuseorganisatsioon erinevatele rühmitustele, millest osad toetavad laiemat autonoomiat, osad täielikku sõltumatust. Viimastel aastatel on see saanud Jeemenis endisest enam kandepinda. See viib läbi põhimõtteliselt rahumeelseid protestiavaldusi, mis teinekord siiski käest ära lähevad ja vägivallaga lõppevad ühelt poolt valitsuse meetmete, teisalt relvastatud meeleavaldajate pärast.

    Proteside tagaplaanil on rahulolematus. Riigi lõunaosa elanikud tunnevad, et keskvalitsus diskrimineerib neid ja lõikab kasu piirkonna naftavarudest. Nad väidavad, et maa on neilt ära võetud. Ka on neid eemaldatud sõjaväelistest ja riiklikest ametikohtadest. Piirkonnas valitseb suur tööpuudus.

    Araabia kevade meeleavalduste levimisega lõuna-Jeemenisse on lõunaliikumine saanud üha rohkem kandepinda. Boikoteeritakse presidendivalimisi 2012. alguses ja nõutakse üha tungivamalt presidendi tagasiastumist.

     

    Valitsus

    Valitsuse julgeolekujõud suruvad alla lõuna- elanike meeleavaldused, ka rahumeelsed, sageli vägivallaga ning on olnud ka surmaga lõppenud juhtumeid. See toob omakorda  kaasa aga uued vägivalla- ja meeleavalduslained.

     

    Al-Qaida

    Al-Qaida ja Lõuna-liikumine tõenäoliselt koostööd ei tee, kuid nad on mõlemad vihameelsed nii Jeemeni keskvalitsuse kui ka USA Lähis-ida poliitika suhtes. Al-Qaida on teatanud, et toetab lõuna iseseisvuspüüdeid.

     

    Terrorismivastane sõda

    AQAP – Araabia poolsaare al-Qaida

    Jeemenis on 2000. aastatel olnud mitmeid terrorismivõrgustikuks nimetatud al-Qaida enesetapurünnakuid ning kardetakse, et sellest saab Afganistanist ja Pakistanist tulnud sõjaväelaste tugipunkt ja väljaõppe­­keskus. Jeemenis tegutseb ka al-Qaida piirkondlik organisatsioon, Araabia poolsaare al-Qaida (AQAP), mis on võtnud vastutuse mitmete Jeemenis ja Saudi Araabias toimunud rünnakute eest. Organisatsiooni eesmärk on kukutada riikide valitsused ja luua asemele islamistlik kalifaat.

    Al-Qaidal on lihtne ennast Jeemenis varjata – mägine maastik,  habras riigipiir  ja nõrk keskvalitsus loovad laagrite loomiseks hea võimaluse. Lisaks on äärmusrühmitustel Jeemenis  pikaajaline traditsioon – sõjaväelased kogunesid Jeemenisse juba paarkümmend aastat tagasi, mil Nõukogude väed taandusid Afganistanist.

    Araabia kevade meeleavaldustest põhjustatud kaose tõttu on nii al-Qaida kui ka muud sinna harusse kuuluvad islamiorganisatsioonid seal tugevamini kanda kinnitanud ja oma võimu kindlustanud. Ka mitmete viimase aja rünnakute eest on vastutuse võtnud al-Qaida 2011. aasta  aprillis loodud Ansar al-Sharia.

     

    Valitsus

    Jeemeni valitsus võitleb tõsiselt al-Qaida vastu. Rünnakutes on saanud surma ka tsiviilisikuid, mis võimendab elanike vastumeelsust valitsuse üle ja halvimal juhul suureneb fundamentalistlike äärmuslaste toetus.

     

    Ameerika Ühendriigid

    USA ja Jeemen on teinud koostööd äärmuslaste  tegevuse takistamiseks 2000. aastate algusest peale ning koostöö on viimasel ajal veelgi tihenenud. Jeemen on USA toel teinud rünnakuid al-Qaida vastu. Riik saab Ühendriikidelt muuhulgas ka luure- ja väljaõppetoetust. Aastal 2009 andis USA 70 miljoni dollari väärtuses sõjalist abi.

    USA teeb Jeemenis al-Qaida vastu pidevalt mehitamata raketirünnakuid, mis on rahvusvahelise õiguse seisukohalt küsitavad. Rünnakutes on hukkunud ka tsiviilisikuid, tänu millele arvatakse al-Qaida toetuse kasvamist. Organisatsiooni Uuriva Ajakirjanduse Büroo (Bureau of Investigative Journalism) sõnul on peale 2002. aastat rünnakutes hukkunud kümneid tsiviilisikuid. Aastal  2012  tegid Ameerika Ühendriigid New America Foundationi väitel kolm korda rohkem rünnakuid kui sellele eelnenud aastal.

     

    Konflikti etapid ja lahenduse katsed

    Põhja konflikt

    Huthi-mässuliste ja valitsuse vahelised võitlused algasid aastal 2004, kui julgeolekujõud tegid katse arreteerida mässuliste juht Hussein al-Huthi, keda kahtlustati ebaseaduslike religioossete keskuste rajamises. 2004.  aasta suvel alanud kokkupõrgetes hukkus sadu inimesi, septembris tapsid julgeolekujõud al-Huthi.

    Vaatamata mitmetele relvarahudele on konflikt jätkunud ja muutunud ajaga vaid keerulisemaks.  Sõja käigus on hävitatud terveid külasid ja tsiviilisikud on võitlustes hukkunud.  Lisaks vaesusele ja rahulolematusele halvendavad piirkonna ebastabiilsust ka hõimude vahelised konfliktid ning pantvangikriisid. Ka massiline relvakaubandus on pikendanud konflikti.

    2009.  aasta augustis alustas Jeemeni armee uusi rünnakuid mässuliste vastu. Kümned tuhanded tsiviilisikud jäid lahingute keskele lõksu. Valitsus piiras karmilt nii  abiorganisatsioonide kui varustajate ligipääsu lahingutsooni.

    Inimõiguste organisatsiooni Human Rights Watchin kogutud andmete põhjal olid mõlemad osapooled  süüdi inimõiguste rikkumises.

    Kinnitamata andmetel ka novembris toimunud sõjas, kui Jeemeni valitsusele tuli appi Saudi-Araabia õhurünnak, sai surma tsiviilisikuid.

    2010. aasta veebruaris sõlmisid mässulised ja valitsus relvarahu, mis siiski ei kestnud kaua. See oli juba kuues relvarahu 2004. aastast alates. Kevadel ja suvel lõppes niigi lühike rahuaeg ning huthid asusid võitlusse nii valitsuse kui ka valitsust toetavate hõimude vastu.

    Kui 2011. aastal araabiamaalima meeleavaldused ja rahutused levisid Jeemenisse, taandus põhjaosas konflikt tagaplaanile. Keskvalitsuse võimu nõrgenedes on huthid suutnud karmistada kontrolli oma tegevuspiirkonnas Saada provintsis ning levida kaugemalegi. Kui 2013. aasta kevadel alustati rahvusliku pingelõdvenduskoosolekuga riigi põhiseadusest ja valimistest, soovisid huthid siiski osaleda.

    Konflikti tõttu on lahkunud oma kodudest vähemalt 3 140 000 inimest ja tuhanded on surma saanud. Vahendite nappuse ja liikumispiirangute tõttu on organisatsioonidel olnud raske neid aidata.

     

    Lõuna konflikt

    Peale 1994. aasta lühikest kodusõda on lõuna elanike rahulolematus kasvanud.  Aastal 2007 nõudsid  eruohvitserid paremat pensionit või uut töökohta. Varsti protestid levisid ja nõuti rohkem tööd, vähem korruptsiooni ja lõuna elanikele suuremat kasu naftatootmisest.

    Viimastel aastatel on Lõuna-Jeemenis olnud palju iseseisvust ja ka arreteeritute vabastamist nõudvaid meeleavaldusi, mille julgeolekujõud on vägivaldselt maha surunud. Enamjaolt on meeleavaldused olnud rahumeelsed, kuid viimastel aastatel on inimesed olnud üha rohkem relvastatud.

    Meetmete karmimaks muutudes  on inimõiguste organisatsioonid mures ka vägivalla pärast.  2009. aasta lõpus ilmunud Human Rights Watchi raporti kohaselt on Jeemeni väed avanud tule ka relvastamata meeleavaldajate suunas, mis on toonud kaasa  surmajuhtumeid. Julgeolekujõud on korraldanud ka reide, kus piiratakse sõna- ja kogunemisvabadust ning arreteerinud tuhandeid.

    Kui Araabia kevad 2011. aastal Jeemenisse levis, surus valitsus vägivallaga maha rahutusi Lõuna-Jeemenis. Julgeolekujõud ründasid muuhulgas haiglaid, vägivallatseti arstide ja patsientide kallal. Valitsuse rünnakus hukkus ja sai vigastada palju meeleavaldajaid.

    Kaose levides on lõuna protestiliikumine kinnitanud kanda. Kui 2012. aasta alguses korraldati Jeemenis uued valimised, boikoteeris lõuna-liikumine neid.  Liikumine on endiselt killustunud ja  osa selle liikmetest on vägivaldsed. Valitsuse väed on olnud vägivaldsed nii meeleavaldajate kui relvastatud separatistide suhtes, inimesi on tapetud.

    2013. aasta kevadel muutus olukord pingelisemaks, kui lõuna-liikumine on boikoteerinud käimasoleva  rahvusliku pingelõdvenduskonverentsi vastu ning on korraldanud selle vastaseid meeleavaldusi.

     

    Terrorismivastane sõda

    Esimesed märgid al-Qaida olemasolust Jeemenis saadi aastal 2000, kui Ühendriikide sõjalaev USS Cole sai vigastada lõunas Adeni linnas tehtud enesetapurünnakus ja 17 USA sõdurit sai surma.

    Järgnevatel aastatel tegid Jeemen ja USA tihedat koostööd al-Qaida leidmiseks ning tundus, et organisatsioon nõrgenebki. Kuid, eriti peale 2006. aasta veebruari tuli uus vägivallapuhang, kui  23 olulist al-Qaida sõjaväelast põgenes Jeemeni vanglast. Enamik neist tvõeti kinni, ent paar pääsenut said liikumise juhiks.

    2009.  aastal Saudi-Araabiast põgenenud ning Jeemenis redutavad al-Qaidan liikmed lõid ametlikult Araabia poolsaare al-Qaida, mis on võtnud vastutuse mitmete pommirünnakute eest Jeemenis ja Saudi-Araabias.

    Liikumine on põhjustanud ka globaalset ohtu, mis on pannud läänemaailma vaatama Jeemeni poole.  2009. aasta  jõulude esimesel pühal üritas  nigeeria mees õhku lasta Amsterdamist Detroiti sõitva lennuki, kuid ebaõnnestus.

    Ülekuulamisel väitis mees, et on õhkulaskmise väljaõpet saanud Jeemenis ja hiljem tunnistas, et AQAP oli plahvatuskatse taga. Juhtum tekitas hirmu, et Jeemenist on saanud uus sõjaväelaste väljaõppekeskus.

    Jeemen on vastanud al-Qaida ähvardustele relvadega ja aastal 2010 rahutused suurenesid, eriti riigi lõunaosas. Samal ajal on ka USA olnud endisest tugevamini haaratud Jeemeni võitlustesse, muuhulgas pakkudes luure ja väljaõppetoetust. Ühendriigid korraldavad Jeemenisse ka mehitamata raketirünnakuid.

    Araabia kevade meeleavaldused ja nendest põhjustatud rahutused Jeemenis on tugevdanud al-Qaida ja sellega sidemeid omavate islmistide võimu riigis, sest nad on suutnud keerulist olukorda enda huvides ära kasutada. Aastal 2011 vallutasid slamistid mitu Lõuna-Jeemeni linna. Kevadel teatas AQAP, et on rajanud kohaliku haru nimega Ansar al-Sharia.

    Kui Jeemen 2012. aasta veebruaris sai uue presidendi, on võitlus al-Qaida ja teiste islamistide vastu ägenenud. Kevadel algas suuroperatsioon, mille tulemusena ka USA on suurendanud rünnakuid islamistide vastu. Kasutusele on võetud kõvemad meetmed: USA president Barack Obama on andnud CIA luureorganisatsioonile loa rünnata ka siis, kui sihitav isik ei ole kindel.  Jeemeni president Hadi on omalt poolt öelnud, et kiidab isiklikult heaks kõik USA rünnakud Jeemenisse, erinevalt eelmisest presidendist Saleh’ist, kes avalikult seda heaks ei kiitnud.

    Rünnakute käigus on surma saanud arvukalt tsiviilisikuid ja just selle tõttu arvataksegi, et poolehoid islamistidele kasvab. Rühmad täidavad ka keskvalitsuse jäetud auke Jeemenis. Nad parandavad teid, taastavad elektrit, jagavad toiduaineid ning valvavad korda.

    2012. aasta suvel õnnestus Jeemeni ja USA armeedel võita islamistidelt tagasi mitmeid linnu. 2013. aastal on Ühendriigid jätkanud õhurünnakutega.

    Inimõigusete organisatsioon Amnesty International avaldas 2012. aasta detsembris raporti, mille kohaselt Jeemeni Abyani provintsis oli al-Qaida ja valitsuse vahelise konflikti ajal „inimõiguste katastroof”. Al-Qaida loodud  Ansar al-Sharia rakendas julmi karistusvõtteid ning muuhulgas hukkas inimesi ilma kohtuprotsessita. Valitsus omakorda tulistas elurajoone.

    Vägivalla eest põgenes umbes 250 000 inimest. 90 protsendil on õnnestunud naasta kodudesse.

     

    Araabiamaade agitatsioon Jeemenis

    Lääne-Saharast ja Tuneesiast alguse saanud meeleavaldused jõudsid Jeemenisse 2011. aasta jaanuari alguses, kui opositsiooni esindajad kutsusid rahvast protestima valitsuse vastu. Veebruariks avaldasid juba kümned tuhanded inimesed meelt Sana’s. Kokkupõrgetes julgeolekujõudude ja meeleavaldajate vahel suri suur hulk inimesi, kelledest osad lasti maha valitsuse täpsuslaskjate poolt. Vägivald suurenes järgnevate nädalate jooksul ning valitsus kasutas tulirelvi üha sagedamini, kuigi meeleavaldused olid peamiselt rahumeelsed. Osa riigi hõimujuhtidest ning armee komandöridest läksid üle meeleavaldajate poolele.

    Aprillis Pärsia lahe araabiamaade läbirääkijate abiga saavutati poliitiline relvarahu, kui president Saleh lubas loobuda võimust 30 päeva jooksul. Kui Saleh taganes oma lubadusest, algasid rahutused pea kohe. Meeleavalduste vägivaldne mahasurumine levis lõunasse, kus julgeolekujõud kasutasid meeleavaldajate maharahustamiseks raketiheitjaid.

    Juunis kokkupõrked opositsiooni ja valitsuse vahel arenesid avalikuks tulistamiseks Jeemeni pealinnas. Tuhanded inimesed põgenesid vägivalla eest. President Saleh sattus pommirünnaku ohvriks ja ta lennutati raskelt vigastatuna Saudi-Araabiasse. Jeemen oli kaose äärel.

    Saleh saabus taagsi riiki alles septembris, kui USA soovitas tal võimult taanduda. Poliitiline olukord rahunes 2011. aasta lõpupoole, kui president Saleh lubas lõpuks tagasi astuda saades puutumatuse, mida on peetud vastuoluliseks rahvusvahelise seadusega. Jaanuaris 2012 loobus ta võimust ja lahkus riigist. Uueks presidendiks valiti veebruaris ainus kandidaat Abd-Rabbu Mansour Hadi.

    Sellega ei ole siiski riigi olukord lahenenud – vaatlejate sõnul ei olnud Salehi lahkumine lahendus, vaid alles eelmäng. Salehi liitlased on endiselt tähtsatel ametikohtadel ja meeleavaldused on jätkunud, eriti pealinnas Sana’as. Teisalt on osad meeleavaldajatest nõudnud Salehi naasmist võimule.

    Hadi on üritanud nõrgendada Salehi võimu. 2012. aasta kevadel vallandas ta Salehi liitlasi julgeolekuametitest. 2013. aasta kevadel vallandas ta Salehi poja riiklikult ametikohalt, Jeemeni armee eliitosakonna juhataja ametikohalt ning siirdas veel kaks Salehi sugulast noormeest julgeolekujõudude ametikohtadelt.

    Kevadel 2013, peale kuudepikkust viivitamist, alustati Jeemenis taas rahvuslike rahuläbirääkimistega, milles osales üle 500 erineva poliitilise rühmituse. Eesmärgiks on luua uus põhiseadus ning valmistuda 2014. aasta veebruari valimisteks.

    Lõuna iseseisvusliikumine on tugevalt seisnud rahukõneluste vastu ja selle tugevaim tiib on keeldunud ka nendes osalemast. Teine boikoteerija on Nobeli rahupreemia laureaat Tawakkul Karman, kelle sõnul ei ole piisavalt kaasatud noorte ja naiste esindajaid.  Veel nõuab ta vangide vabastamist, reformi  julgeolekujõudude hulgas ning meeleavaldajate surmade uurimist, nagu Jeemeni võimujaotamise lepingus oli ette nähtud.

    Jeemeni olukord on viimasel ajal tõusnud esile ka Soomes. 2012. aasta. detsembris rööviti Jeemeni pealinnas Sana’as kaks Soome ja üks Austria kodanik. Inimröövi taga võis olla nii al-Qaida kui ka kohalikud hõimud, kelle jaoks lääne tsiviilelanike pantvangi võtmine on traditsiooniline teenimisvahend. Kuid kestnud läbirääkimiste tulemusena vabastati pantvangid mais.

     

    Humanitaarkriis

    Jeemeni rahvaülestõusus sai surma ligi 2 000 inimest  ja tuhandeid haavata. Inimõiguste organisatsioonide kohaselt on inimõiguste olukord riigis nõrk. Julgeolekujõud on meeleavaldajate vastu kasutanud vägivalda ning sadu inimesi on surma saanud ka relvastatud kokkupõrgetes. Ka väljaspool valitsust tegutsevaid rühmitusi nagu Ansar al-Sharia on süüdistatud inimõiguste rikkumises.

    ÜRO sõnul vajavad  ligi pooled Jeemeni elanikest  humanitaarabi toiduainete, meditsiini, vee ja sanitaartingimuste osas. Üle miljoni lapse kannatab pideva alatoitumise käes. Pooled abivajajatest on pidevas näljahädas. Sellest hoolima oli rahvusvahelisest hädaabi pöördumisest saadud  2013. aasta juunis kokku vaid kolmandik..

    Riigis on ka ligi 340 000 ümberasujat. Suur osa neist on põhja konflikti eest põgenejad, kuid ka lõuna al-Qaida vastane sõda on sundinud inimesi oma kodudest lahkuma. Relvastatud rühmitused värbavad enda hulka ka lapsi.

Bahrein:

2011. aasta Bahreini rahutused

2011. aasta Bahreini rahutused algasid veebruaris mõjutatuna Tuneesiast alanud ja suurt osa Araabia riikidest haaranud revolutsioonilisest lainest. Bahreini meeleavalduste esmaseks nõudmiseks oli šiiidi enamusele suuremate poliitiliste ja muude õiguste tagamine sunniitliku vähemuse poolt valitsetud riigis. 17. veebruari öösel ründasid valitsusjõud protestijate laagrit Manama Pärliväljakul. Inimohvreid kaasa toonud rünnaku järel asusid protestijad nõudma lõppu kuningas Hamadi võimule.

14. märtsil toodi riiki Pärsia lahe Araabia riikide koostöönõukogu sõjaväe- ja politseijõud, päev hiljem kuulutas kuningas kolmeks kuuks välja erakorralise olukorra.

Rahutused suruti vägivaldselt maha. Valitsus karistas protestijatele abi osutanud meditsiinitöötajaid.

Juuni lõpus asutati Kuninglik Sõltumatu Uurimiskomitee veebruaris ja märtsis juhtunu uurimiseks. Komiteelt oodatakse raportit oktoobri lõpuks.

Kuningriik säilis, kuid inimesed said vabamaks ja valitsus sai vabamaks.

Omaan:

2011. aastal puhkesid üle riigi Araabia kevade pärituultes rahutused, mis tõid kaasa ka üksikud inimohvrid. Olukord lahenes riigisektoris suure palgatõusu ja kümnete tuhandete riigipalgaliste töökohtade loomisega. Poliitilisi vabadusi esitasid vaid paar meeleavaldust ning olukord rahunes kiiresti. Laiendati tasuta kõrghariduse omandamise võimalusi.

Jordaania:

Kuningriik on säilinud. Riigis toimusid kokkupõrked riigi jõustruktuuride (kuningriiklaste) ja demokraatiameelsete mässuliste vahel. Kokkupõrgetes on ka surmasaanuid. Kuningas on pidanud rahva survel vähemalt kaks korda valitsust vahetama.

Maroko:

Maroko on kuningriik ja riigipea on kuningas. Praegune valitseja, nii araabia kui berberi juurtega Mohammed VI, on rahva hulgas väga populaarne. Ta on läbi viinud arvukalt haridust, tervishoidu, naiste õigusi ja teisi teemasid puudutavaid reforme ning Marokost saanud üks läänelikumaid Aafrika riike. Tema autoriteet ja berberi kultuurile omane vaoshoitus on ka üks põhjustest, miks Maroko jäi puutumata ülejäänud araabia maailma raputanud niinimetatud araabia kevadest ja sellest välja kasvanud konfliktidest ning on siiani piirkonna stabiilseim ja turvalisim riik. Araabia kevade tõttu vahetusid riigis mitmed valitsused. Riiki reformiti läänelikumaks ja suurendati inimeste vabadusi ja õigusi.

Kuveit:

Toimusid meeleavaldused. Riigis vahetus peaminister ja parlament. Tekkis konflikt, kus ühel poolel oli politsei ja valitsus ning teisel poolel erakond Populaarne Liikumise blokk, sotsialistid, liberaalid. Pärast valimisi loodi valitsus, mis üsna kiiresti kodanike poolt kukutati. Kuningale ei meeldinud parlament, kus oli vähe tema vaadete pooldajaid. Ta pani parlamenti enda vaadete pooldajaid rohkem kui vastaseid ning see koos ühe erakonna juhi vahistamisega tekitasid protestimeeleavaldused mida valitsus proovis maha suruda. Reformiti riigi sotsiaalpoliitikat.

Mauritaania:

Toimusid rahvarahutused, mis viisid riigi juhtkonna vahetumiseni.

Saudi-Araabia:

Toimusid meeleavaldused, mis suruti jõuga maha. Inimeste vabadused suurenesid. Tekkis eraettevõtlus.

Liibanon:

Toimusid laialdased valitsusvastased meeleavaldused, mis viisid riigi sotsiaalpoliitilise süsteemi reformimiseni. Riigi lõunaosas käis võitlus terroriorganisatsiooni vastu.

Lääne-Sahara:

Toimusid meeleavaldused. Loodeti saada riigile rahvusvahelist tunnustust, kuid see jäi tulemata. Maroko väed aeti riigist välja. Praeguseks ajaks ei valitse seda ala keegi. Maroko võim sinna ei ulatu ja Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi (ehk Lääne-Sahara) võim piirdub mõne linnaga.

Araabia Ühendemiraadid:

Toimusid väikesed meeleavaldused.

Katar:

Kirjutati luuletus, mis algatas araabia kevade. Araabia riigid lõpetasid suhted Katariga, sest ta olevat toetanud islamiäärmuslasi. 

Üritab revolutsiooni ennetada toetades vaheldumisi nii valitsusi (diktaatoreid) kui mässulisi (rahvast).