Otsing sellest blogist

UUS!!!

Laanemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Laanemetsad Laaneme...

teisipäev, 30. juuni 2020

Abstraktne ekspressionism kunstis

Abstraktne ekspressionism


Jump to navigation Jump to search
Abstraktne ekspressionism on 1940. aastatel Ameerika Ühendriikides abstraktsionismist väljakasvanud kunstivool. Uue kunstivoolu alusepanijateks ja viljelejateks olid 1930–1940. aastatel Euroopast Ameerika Ühendriikidesse siirdunud kunstnikud. Sarnast voolu Euroopas nimetatakse informalismiks.
Abstraktse ekspressionismi esindajateks on Mark Rothko, Jackson Pollock, Franz Kline, Willem de Kooning, Arshile Gorky, Helen Frankenthaler. Eestis on abstraktset ekspressionismi viljelenud näiteks Lola Liivat.
Abstraktsest ekspressionismist arenes välja maalilisejärgne abstraktsionism.

esmaspäev, 29. juuni 2020

Moodne kunst

Moodne kunst:
Moodne kunst on katustermin erinevatele kunstivooludele ja -suundadele 20. sajandi algusest 1960.-1970. aastateni. Aluse moodsale kunstile panid postimpressionistid.
Moodsa kunsti peajooneks on loobumine looduslähedusest, töödega antakse edasi tundeid ja meeleolusid.
Moodne kunst jaguneb erinevateks kunstivooludeks ja -suundadeks. Iseloomulikuks on mitmete voolude üheaegne esinemine.
Moodsa kunsti voolud ja suunad:
  • ekspressionism
  • fovism
  • kubism
    • kubofuturism
    • orfism
    • purism
    • tubism
  • futurism
    • lutšism
  • naivism
  • dadaism
  • sürrealism
  • abstraktsionism
    • abstraktne ekspressionism
    • funktsionalism
    • op-kunst
    • minimalism
  • konstruktivism
  • neodada

reede, 26. juuni 2020

Art déco

Art déco (lühend prantsuskeelsest väljendist arts décoratifs, 'dekoratiivkunst') oli populaarne ja modernne dekoratiivkunsti suund aastail 1925–1939, suure depressiooni vältel ja masinaajastu lõppedes, džässmuusika kaasajal.
Eriti populaarne oli dekoratiivkunst sisekujunduses ja tarbekunstis, samas kasutati seda arhitektuuris ja tööstusdisainis, aga ka plakati- ja raamatukujunduses, maali- ja juveliirikunstis, skulptuuris, fotograafias, filmi- ja moekunstis kui ka mujalgi. Kunstisuuna nimetus on tuletatud Esimese maailmasõja järgse esimese rahvusvahelise näituse pealkirjast: "Exposition internationale des arts décoratifs et industriels modernes", mis toimus Pariisis 1925. aastal.

Iseloomustus

Kaasaegselt tõlgendades järgis suund sõltumatult sellele eelnenud belle époque'i aegset juugendlikku (art nouveau) joont ning seda iseloomustas eklektiline segu uusklassitsismist, konstruktivismist, funktsionalismist, modernismist, kubismist ja futurismist. Art déco oli siiski puhtalt otstarbekohast ilu nõudev dekoratiivkunst, mille üks mõjutajaid oli talitluslikku mõtteviisi soosiv Bauhausi koolkond. Seal, kus juugend oli stiliseeritud ja kõverjooneline ning suurlinlik ehk metropoliitne, oli dekoratiivkunst ladus, siksak- või sirgjooneline ja ülemandriliselt kosmopoliitne. Seda on nimetatud "taltunud kubismiks" ja see ei olnud nii looduslähedane kui juugend, vaid rõhus pigem tehnilisusele.
Omamoodi märkimisväärse tõuke suuna kujunemisele andis Tutanhamoni haua leidmine ja avamine Kuningate orus 1922. aasta novembris. See päästis valla ülemaailmse egiptomaania ja kõige sellega seonduva lummuse ja teiste eksootiliste ning näiteks põlisameeriklaste kui ka proletariaatsete motiivide kujutamise kunstis ja käsitöös. Art déco kunstisuuna üldist väljanägemist on raske kirjeldada, aga on öeldud, et selles on modernset "tunneb ära, kui silmata" kvaliteeti.
Elegantselt tähistas dekoratiivkunst helgema tuleviku saabumise ootusärevust ja optimismi, vabaaegset energilist jõudeolekut ja eksootilisi reisimisvõimalusi, kõrgusse pürgivaid hooneid, funktsionaalset ja meisterlikku masinajastut, progressiivset tehnoloogilist läbimurret, priiskavat teatraalsust ja ekstravagantset elevust kui ka luksuslikku glamuuri. Väliselt arhitektuurilise monoliitse mulje jätmiseks kasutati ehituskunstis betooni, stukki, terrakotat ja kumeramaid kivipindasid. Hoonete tipuosad on tihti tornikujulised, ukseavad on kaunistatud ja ümbritsetud kumer-nõgusate pilastrite ja ehisviiludega. Sümmeetriliselt julgetes ja geomeetriliselt nurgelistes ornamentatsioonides või mustrites kasutati peamiste materjalidena peegelpindasid, lakitud puitu, toonitud klaasi, alumiiniumi, kroomterast, roostevaba terast, bakeliiti ja muid plastmasse. Samuti võtsid toonased ookeaniaurikuid, automobiilid, lokomotiivid, aeroplaanid ja tsepeliinid üha rohkem futuristlikuma ning aerodünaamilisema kuju. Kohati oli tähtis ka kuldselt või metalselt läikiva kroomse kuma demonstreerimine.

Dekoratiivkunst arhitektuuris

Art déco näiteid leiab kõikjalt maailmast, peamiselt küll USA ja Euroopa suurlinnadest ehk metropolidest. 1930ndatel kasutati dekoreeriva ajastu stiili laialdaselt avalike hoonete ja raudteejaamade projekteerimisel. Ilmselt kolm selle suuna tuntuimat kõrgehitistest arhitektuurinäidet on New Yorgis asuvad Trump Building, Chrysler Building ja Empire State Building, linna ennast võib pidada antud kunstisuuna hälliks ja alalhoidjaks. Teised tuntud ehitised on veel: Boston Avenue Methodist Church, Times Square Building, Carbide & Carbon Building, American International Building, American Radiator Building, Radio City Music Hall, Rockefeller Center, Waldorf Astoria hotell, The Royal York Hotel, Daily Express Building, Chicago Tribune Building, Chicago Board of Trade Building, LeVeque Tower, Luhrs Tower, Niagara Mohawk Building, Eastern Columbia Building, T&G Building, Griffith observatoorium, Buffalo raekoda, Battersea elektrijaam, Hooveri tamm, Kuldvärava sild, Coit Tower, Lunastaja Kristuse kuju ja kabaree Folies Bergère fassaad. Mitmed Eestile lähimad näited on väiksemal kujul esindatud Stockholmi ja Helsingi südalinnadest (vt Mikael Agricola kirik, pearaudteejaam, hotell Torni, Uusi ylioppilastalo), samal ajal kui Riia kesklinn on just enamasti sellele eelnenud juugendstiilis ehitatud. Küll on aga Riia suursugune keskturg ja Tartu turuhoone (rajati 1936–1938) esindatud uusklassitsistlikus dekoratiivstiilis.

Kuulsamaid esindajaid

Näitlejaid:
  • Marlene Dietrich
  • Greta Garbo
  • Gloria Swanson
Kunstnikke:
  • Tamara de Lempicka
  • Jean Dupas
  • Raphaël Delorme
  • Jean-Gabriel Domergue
Disainereid:
  • Erté
  • René Lalique
  • Jean Després
  • Émile-Jacques Ruhlmann
  • Sonia Delaunay
  • Léon Bakst
Illustraatoreid:
  • Paul Poiret
  • A.M. Cassandre
  • Arthur Radebaugh
  • Georges Lepape
Skulptoreid:
  • Lee Lawrie
  • Rene Paul Chambellan
  • Joseph-Émile Brunet
  • Hildreth Meière
  • Jean Dunand
  • Paul Manship
  • René Buthaud
  • Joseph Csaky
Arhitekte:
  • Edward Weber
  • William van Alen
  • William Frederick Lamb

Kunstiareenilt kadumine

Art déco kaotas enda sõdadevahelise tulevikulootuse ja populaarsuse 1930-ndate lõpus (seoses Teise maailmasõja puhkemisega) nii Euroopas kui ka Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, ning hiljem taaselustus inspiratsioonina uuesti 1980. aastate graafilises disainis.

neljapäev, 25. juuni 2020

Uusasjalikkus muusikas

Uusasjalikkus (saksa keeles Die neue Sachlichkeit) on muusikas 1920. aastatel tekkinud, ekspressionismile vastandunud suund.
Uusasjalikkuse mõiste tekkis 1923. aastal maalikunstis ja levis sealt teistesse kunstivaldkondadesse. Iseenesest ebaselge tähendusväljaga stiilimõistest kujunes mõne aasta jooksul lööksõna ja lõpuks kogu epohhi iseloomustav mõiste. Laiemas tähenduses iseloomustabki uusasjalikkus 1920. aastate keeruliselt defineeritavat ajastuvaimu. Sõnaga seotud terminoloogiline segadus johtub eelkõige sellest, et mõistet "uusasjalikkus" on tihti seotud maailmavaateliste ja ideoloogiakriitiliste funktsioonidega. Seda kasutati mitte niivõrd kirjeldava, kuivõrd väärtushinnangulise mõistena.
1923. aastal kasutas Mannheimi Kunstihalli juhataja Gustav Friedrich Hartlaub sõna "uusasjalikkus" selleteemalise näituse pealkirjana. Näitusega sooviti vastandada klassitsistlikku ja "kunsti eitusel" põhinevat "tegelikku tänapäevakunsti". Tänapäeval ongi uusasjalikkuse mõiste seotud põhiliselt 1920. aastate maalikunstiga.
1925. aastal levis uusasjalikkuse mõiste teistesse kunstivaldkondadesse.
  1. Muusikakriitik H. Strobel võrdleb teisi autoreid järgides uut muusikat ja "uusasjalikku" maalikunsti.
  2. Juba 1927. aastal saavutas uusasjalikkuse mõiste nii muusikas kui ka teistes kunstivaldkondades publitsistliku lööksõna tähenduse.
  3. Uusasjalikkust hakati siduma muusika uudse ettekandepraktikaga.
  4. 1927. aastast kinnistus uusasjalikkuse vastandav seostamine ekspressionismiga.
  5. Muusikas seostub uusasjalikkuse mõiste 1920. aastatel levinud n-ö tarbemuusika (Gebrauchsmusik) edendamisega.
  6. Lööksõnana kasutati "uusasjalikkust" väga paljude 1920. aastate ajastuvaimu iseloomustavate tendentside üldmõistena.
  7. Uusasjalikkuse mõistet hakati muusikakriitika eeskujul kasutama ka 1920. aastate kirjanduse iseloomustamiseks.
Ajastu vaimu iseloomustajana kasutati uuesti avastatud "asjalikkuse" mõistet 1928. aastal sündinud M. Schifferi ja M. Spoliansky kabareerevüüs "Ripub õhus" ("Es liegt in der Luft"). Filosoofias saavutas asjalikkuse mõiste keskse tähenduse ja seda kasutatakse tänaseni tervet epohhi iseloomustava mõistena. Saksa keelest levis uusasjalikkuse mõiste teistesse keeltesse.
Koos uusasjalikkuse mõiste käibeletulekuga hakati ideoloogiakriitika aspektist polemiseerima tendentsidega, mis samastusid tõeluse eest põgenemisega (Flucht vor der Wirklichkeit). Kuigi selline ideoloogiakriitiline aspekt on mõiste kujunemise ajaloo seisukohalt oluline, on selle historiograafiline kasutamiskõlblikkus metoodilistest põhjustest lähtuvalt pigem küsitav.

kolmapäev, 24. juuni 2020

Uusasjalikkus kunstis

search
Disambig gray.svg UUsasjalikkus kunstis

Uusasjalikkus (saksa Neue Sachlichkeit) on kunstis ekspressionismile vastanduv suund, mis sai alguse maalikunstis 1920. aastatel Saksamaal.
Termini autor oli Kunsthalle Mannheimi direktor Gustav Friedrich Hartlaub, kes korraldas 1925. aastal selle voolu näituse.
Uusasjalikkus oli ühelt poolt ekspressionismi jätk, teisalt aga – reaktsioon sellele. Astunud areenile 1910.–1920. aastate piiril, levis see kümnendi teisel poole ka eesti kunstis.
Uusasjalikkuse mõistega hõlmatakse mitmesuguseid suundi, näiteks verismi, mis sündis majanduskriisiaegsel Saksamaal. Verismi tähtsamad esindajad olid Otto Dix ja George Grosz, Eestis Eduard Wiiralt. Kui verism kasutas palju ekspressionismi vormivõtteid, segades neid naturalismiga, siis uusasjalikkuse keskliin, nii-öelda "asjalik uusasjalikkus", lähtus alguses küll samuti ekspressionismist, ent arenes edasi omaette stiiliks, mida iseloomustas teatav objektivism segatuna irooniaga.
Uusasjalikkuse eredamaid näiteid eesti kunstis on Juhan Muksi (1899–1983) "Eduard Wiiralti portree" (1925), mis on maalitud vahetult enne mõlema kunstniku siirdumist Pariisi.

teisipäev, 23. juuni 2020

Purism kunstis

search

 Purism kunstis

Purism (ladinakeelsest sõnast purus - puhas) on pärast Esimest maailmasõda Prantsusmaal tekkinud kunstisuund. 1921. aastal ilmus niinimetatud purismi manifest.
Purism kasvas välja kubismist taunides viimase dekoratiivsust. Puristlikus kunstis valitses lihtsus, range matemaatiline kord ja puhtad vormid. Uuriti erinevaid rütme, matemaatilisi kompositsiooni loomise võtteid, "mooduleid". Eesmärk oli kogu keskkonna ümberkujundamine vastavalt masinaajastu ideaalidele.
Purismi nimekaimad esindajad on Le Corbusier, Amédée Ozenfant ja tšehhi arhitekt Bedřich Feuerstein.
Purismi võib pidada funktsionalismi eellaseks.

esmaspäev, 22. juuni 2020

Suprematism

Suprematism


Jump to navigation Jump to search
Must ruut. Kazimir Malevitš. 1915
Suprematism on 1913. aastal Venemaal tekkinud abstraktse maalikunsti suund. See on geomeetrilise abstraktsionismi vorm, mis lähtus kubismist ja futurismist.
Suprematismile pani aluse Kazimir Malevitš, kes 1915. aastal avaldas "Suprematismi manifesti" ning 1916. aastal avaldas oma ideed essees "Kubismist ja futurismist suprematismini". Aastal 1927 ilmus tema teos "Kubismilt ja futurismilt suprematismile - esemetu maailm ehk vabastatud eimiski".
Suprematism pidi võimaldama tajuda esemetust, eimiskit ja universaalset ruumi. Selleks võttis Malevitš kubismist üle selgevärviliste vormide tasapinnalise laialilaotamise, mis ta kandis lõuendile ilma igasuguste assotsiatsioonideta tegelikkusega. Malevitši arvates oli eimiski ehk siis ruumi puhas väljendus, seotud punktiga, kus vorm, värv ja ruum ühinevad.
1918. aastal maalis Kazimir Malevitš valge ruudu valgele lõuendile, mis tema tõlgenduses tähendas ei miski ei miskis.

Kunstnikud


reede, 19. juuni 2020

Püäntillism

Puäntillism on maalikunstis tehnika, milles pilt luuakse pintsli otsaga täpitades. 
Tehnika lõid 1886. aastal prantsuse kunstnikud Georges Seurat ja Paul Signac.

neljapäev, 18. juuni 2020

Neoimpressionism, divisionism, püantillism

Neoimpressionism ehk uusimpressionism oli kunstivool 19. sajandi lõpul.
















Ajalugu

Uue maalitehnika alusepanijaks peetakse Georges-Pierre Seurat'd. Stiil levis teistesse maadesse alates 1887. aastast ja leidis publikut põhiliselt tänu Paul Signaci aktiivsele tegevusele ja tema 1899. aastal ilmunud raamatule "Eugéne Delacroix'st neoimpressionismini".
Neoimpressionistidele avaldasid mõju mitmed värvitaju käsitlevad teosed, näiteks keemik Michel-Eugène Chevreuli "Värvide simultaankontrasti seadust" (1839). Mõju avaldas ka Charles Blanci "Joonistuskunsti grammatika", mis uuris, kuidas jooned sisendavad emotsioone.
Albert Dubois-Pillet, Georges-Pierre Seurat, Paul Signac ja Odilon Redon asutasid 1884. aastal Sõltumatute Kunstnike Seltsi, mis võimaldas ametlikust Salongist kõrvale jäädes vabalt oma teoseid eksponeerida.

Tunnused

Georges-Pierre Seurat
"Tsirkus" (18901891)
õli lõuendil
185,5 × 152,5 cm
Musée d'Orsay, Pariis
Lõuend (või puitalus) valmistati hoolikalt ette. Maaliti aegamööda, kiht kihi haaval. Maaliti ääris, mis sulges kompositsiooni. Ka raam kaeti värvipunktidega. Klaasiga kaetavat teost üldjuhul ei lakitud.
Ainestik tuli tavaliselt igapäevaelust. Palju kujutati populaarseid meelelahutusi, näiteks kohvikuid, tsirkuseetendusi ja kontserte, aga tehti ka maastikumaale.
Neoimpressionistide eesmärgiks oli valguse tõepärane kujutamine. Erinevalt impressionistidest huvitasid neid rohkem optilised efektid ja kompositsioon kui vahetu mulje edasiandmine.

Divisionism


Divisionism (prantsuse keeles diviser 'jaotama') on üks kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast.
Segamata värvitoone kanti alusele väikeste korrapäraste punktide, laikude või joontena. Taolise maalitehnika puhul säilib hästi värvide sära ja annab maalile kummalise väreluse.
Divisionistlikud neoimpressionistid olid näiteks: Georges-Pierre Seurat, Henri-Edmond Cross ja Giuseppe Pelizza da Volpedo.
Parim näide divisionistlikust maalist on "Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel".

Puäntillism


Püantillism on teine kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast, mida iseloomustab maalimine lühikesed pintslitõmmetega (punktitamisega). Maalimisviisist tuleneb ka voolu nimetus (prantsuse keeles point 'punkt').
Puäntillistlikud neoimpressionistid olid näiteks: Albert Dubois-Pillet, Henri-Edmond Cross, Georges-Pierre Seurat ja Paul Signac.

Kunstnikud

Paul Signac
Paavstide loss Avignonis (1900)
õli lõuendil
73,5 x 92,5 cm
Musée d'Orsay, Pariis