Ostinato või ka ostinaato (ladinakeelsest sõnast obstinatus, itaalia keeles ostinato, kaljukindel, vääramatu, kangekaelne, visa, jonnakas) on muusikas objekti omadus korduda muutumatuna (st korduda ostinato). Muutumatult (ostinaatselt) korduda võib näiteks motiiv, rütm, harmooniajärgnevus või muud sellist.
Ostinato pikkus võib olla alates lühikesest kahenoodilisest motiivist kuni pika muusikalise fraasini. Korrata võib rütmimustrit või ka terviklikku meloodiat. Ostinatos korratakse helisid alati samaväärses helide järjestuses, kus igal noodil on igas korduses alati sama tähtsus ja rõhk.
Basso ostinato on pidevalt korduv bassimotiiv või bassiteema.
Ostinato jõudis lääne muusikasse 13. sajandil ja populaarne on see tänapäevani.
Ostinato pikkus võib olla alates lühikesest kahenoodilisest motiivist kuni pika muusikalise fraasini. Korrata võib rütmimustrit või ka terviklikku meloodiat. Ostinatos korratakse helisid alati samaväärses helide järjestuses, kus igal noodil on igas korduses alati sama tähtsus ja rõhk.
Basso ostinato on pidevalt korduv bassimotiiv või bassiteema.
Ostinato jõudis lääne muusikasse 13. sajandil ja populaarne on see tänapäevani.
Termin
Ostinato't kui nähtust on kirjeldanud juba Zarlino aastal 1558 traktaadis "Le istituzioni harmoniche", kasutades selleks sõna pertinacie.
Sõna ostinato esineb omadussõnana muusikalises kontekstis esimest korda 1687. aastal ilmunud Berardi traktaadis "Documenti armonici". Seal leidub väljend 'ostinaatne kontrapunkt' (contrapunto ostinato).
Brossard'i (1703), Waltheri (1732) ja Jean-Jacques Rousseau (1768) muusikaleksikonides on contrapunto ostinatotähenduses sünonüümidena kasutusel terminid contrapunto perfidiato ja contrapunto obligato.
Sõna nimisõnaline vorm ilma "ostinaatset" (obstinate) elementi täpsemalt määratlemata, on suhteliselt uus. Hermann Mendel kasutas seda oma Muusikalises konversatsioonileksikonis (Musikalisches Conversations-Lexicon) aastal 1877 ning seda mõisteti pikka aega isegi mitmetes 20. sajandi muusikaleksikonides kui lühendit terminist basso ostinato.
Sõna ostinato esineb omadussõnana muusikalises kontekstis esimest korda 1687. aastal ilmunud Berardi traktaadis "Documenti armonici". Seal leidub väljend 'ostinaatne kontrapunkt' (contrapunto ostinato).
Brossard'i (1703), Waltheri (1732) ja Jean-Jacques Rousseau (1768) muusikaleksikonides on contrapunto ostinatotähenduses sünonüümidena kasutusel terminid contrapunto perfidiato ja contrapunto obligato.
Sõna nimisõnaline vorm ilma "ostinaatset" (obstinate) elementi täpsemalt määratlemata, on suhteliselt uus. Hermann Mendel kasutas seda oma Muusikalises konversatsioonileksikonis (Musikalisches Conversations-Lexicon) aastal 1877 ning seda mõisteti pikka aega isegi mitmetes 20. sajandi muusikaleksikonides kui lühendit terminist basso ostinato.
Ostinato näiteid klassikalises muusikas
Tuntud on näiteks generaalbassi osa Johann Pachelbeli teoses "Kaanon D-duuris" ja militaarne 5/4 rütm Gustav Holstiorkestrisüidi "Planeedid" palas "Marss". Samuti saab näiteks tuua ostinato Wolfgang Amadeus Mozarti teose "Reekviem" osas "Confutatis". Gioachino Rossini avamängudeskasutatakse crescendo'des ostinato't sageli. Muud märkimisväärsed näited: Gustav Holsti "St. Paul's Suite" teine osa (kus teise hääle viiulid mängivad divisi korduvat kaheksast noodist koosnevat meloodiat), rütmimuster Raveli "Boléros", Chopini teose "Berceuse" harmooniline muster.
Ostinato näiteid popmuusikas
Väga tuntud ostinato näide on John Williamsi filmimuusika filmile "Lõuad" (Jaws, 1975). Selles kasutati kahte madalat nooti, mida korratakse erinevates tempodes, väljendamaks tapjahai erinevaid tegevusi. See kahe noodi ostinatoga teema on üks tuntumaid filmimuusikas.
Danny Elfmani loodud teema filmile "Mehed mustas" (Men in Black, 1997), mis põhineb Patrice Rusheni laulul "Forget Me Nots", on ostinato basskitarril. Akira Ifukube kasutab oma helitöödes filmile "Gojira" ning teistele Jaapani ulmefilmidele ostinatot ohtralt. Ostinato't kuuleb ka Broadway muusikali "Rent" loo "Seasons of Love" alguses.
ABBA loos "Take a Chance on Me" korratakse taustal fraasi "take a chance, take a chance, take a, take a chan-chance".
Ameerika progressiivse metali bänd "Symphony X" kasutab sageli meloodiat ostinatona, liigutades meloodiat bassihääles. Ka progressiivse metali bänd Dream Theater esitab harmoniseeritud kitarri ja klahvpilli ostinato't sellistes lugudes nagu "Learning to Live" ja "In the Name of God".
Led Zeppelini loos "Immigrant Song" kuuleb kogu pala jooksul bassil ja kitarril ostinato't.
Danny Elfmani loodud teema filmile "Mehed mustas" (Men in Black, 1997), mis põhineb Patrice Rusheni laulul "Forget Me Nots", on ostinato basskitarril. Akira Ifukube kasutab oma helitöödes filmile "Gojira" ning teistele Jaapani ulmefilmidele ostinatot ohtralt. Ostinato't kuuleb ka Broadway muusikali "Rent" loo "Seasons of Love" alguses.
ABBA loos "Take a Chance on Me" korratakse taustal fraasi "take a chance, take a chance, take a, take a chan-chance".
Ameerika progressiivse metali bänd "Symphony X" kasutab sageli meloodiat ostinatona, liigutades meloodiat bassihääles. Ka progressiivse metali bänd Dream Theater esitab harmoniseeritud kitarri ja klahvpilli ostinato't sellistes lugudes nagu "Learning to Live" ja "In the Name of God".
Led Zeppelini loos "Immigrant Song" kuuleb kogu pala jooksul bassil ja kitarril ostinato't.
Ostinato näiteid džässmuusikas
Sisuliselt märgib ostinato't džässis ingliskeelne termin vamp, mis tähendab lihtsalt muusikalise kujundi või saatepartii kordamist. Saatepartii vamp võimaldab esitajal luua harmoonilise raamistiku, mille najal improviseerida. Sageli kasutatakse seda hoovõtulauana improvisatsioonile.
Klassikalisi džässinäiteid on muuhulgas palad "A Night in Tunisia", "Take Five", "A Love Supreme", "Maiden Voyage", "Cantaloupe Island" ja "Chameleon".
Klassikalisi džässinäiteid on muuhulgas palad "A Night in Tunisia", "Take Five", "A Love Supreme", "Maiden Voyage", "Cantaloupe Island" ja "Chameleon".
