Rundalé lossi dekoratiivkunsti näitus

Dekoratiivkunsti näitus „Gootikast juugendstiilini“ Rundāle lossi esimesel korrusel annab külastajatele võimaluse tutvuda ajalooliste kunsti- ja arhitektuuristiilide põhijoontega ajavahemikus 15. sajand-esimene maailmasõda (1914-1918).

Pildil olev ruum on kaunistatud juugendstiilis esemetega.

Ampiirstiil

Arc de Triomphe Pariisis. Ampiirstiili üks tuntumaid näiteid

Ampiirstiil (ka ampiir; prantsuse keeles empire ˈimpeerium, keisririikˈ) on prantsuse ehituskunsti, dekoratsiooni, sisekujunduse ja moestiil, mis oli valdav umbes 1800–1830. See on klassitsismi erivorm, mis kujunes välja Prantsusmaal Napoleon I ajal. Ampiir oli esinduslik ja suursugune, matkides Rooma keisririigi aegset arhitektuuri, ühendades seda sageli egiptuse kunsti motiividega (greifid, sfinksid). Ampiirstiilile on iseloomulik tasapinnalisus ja selged, lihtsad kontuurjooned. Ehitised olid rangelt sümmeetrilised, lihtsa silueti ja lakoonilise dekooriga; levinud olid portikused, sambad ja pilastrid. Mööbli valmistamisel kasutati kullatud pronkskaunistusi. Maalis ja skulptuuris domineeris lineaarsus, plastiline modelleering ja kompositsiooni tasakaalustatus; portreede kõrval loodi pms. Ampiirstiil levis aastatel 1800–1830 peaaegu kõikides Lääne-Euroopa maades. Ampiirstiili mõju oli tugev ka Venemaal.

Eestis on ampiirstiili näited Hõreda mõisa ja Riisipere mõisa peahooned.

Punasefiguuriline stiil

Punasefiguuriline stiil on muistsetes kultuurides kasutatav maalimisviis (näiteks vaasidel), mis on mustafiguurilisest stiilist hilisem. Punasefiguurilises stiilis on figuurid ''punasevärvilised'' ja taust on tume. Seda vaasistiili kasutati näiteks Vana-Kreekas ja etruskite kultuuris.

Mustafiguuriline stiil

Mustafiguuriline stiil on Vana-Kreeka vaasimaali stiil.

Mustafiguuriline stiil

Ateena saavutas 6. sajandi lõpuks enne meie ajaarvamise algust taas juhtiva positsiooni keraamikakeskusena. Sellega üheaegselt ja seda toetavalt toimus mustafiguurilise stiili tekkimine.
Perioodile oli iseloomulikuks mustade figuuride kasutamine, mis oli pärand varasematelt stiilidelt. Punane aluspind kaeti musta angoobiga, millest kraabiti välja detailid.

Kuulsaid keraamikuid mustafiguurilisest perioodist

• Sophilos (590–580 eKr)
• Andokides (550–525 eKr)
• Exekias (u 550–525 eKr)

Herakles ja Geryoneus Atika mustafiguurilisel amforal, millel on kasutatud ohtralt kattevärvi. Umbes 540 e.Kr, tänapäeval Müncheni riiklikus antiigikogus.

Keraamikatöökoda Korintose pinax'il. Umbes 575/550 e.Kr, leitud Penteskouphias, tänapäeval Pariisis Louvre'is.

Ida-Joonia kahenäoline kantharos. Umbes 540 e.Kr, tänapäeval Müncheni riiklikus antiigikogus.

Mustafiguuriline stiil (ka mustafiguuriline keraamika või mustafiguuriline vaasimaal) on üks vanakreeka keraamika põhilisi tehnikaid ja stiile. Eriti levinud oli see 7.–5. sajandil eKr, ent viimased kasutusjuhud ulatuvad isegi 2. sajandisse eKr. See eristub stilistiliselt varasemast orientaalsest stiilist ning hilisemast punasefiguurilisest stiilist.
Figuurid ja ornamendid maaliti vaasipinnale siluetisarnaste kujudena. Peened kontuurid kraabiti sisse enne põletusprotsessi. Detaile sai toetada ja esile tõsta kattevärvidega (peamiselt valge ja punane). Mustafiguurilise stiili keskuseks oli algselt kaubanduskeskus Korinthos, hiljem Ateena. Teisi olulisi tootmiskohti on teada Lakooniast, Boiootiast, Kreeka idaosast ja Itaaliast. Eriti Itaalias kujunesid välja eristiilid, mis olid vähemasti osaliselt mõeldud etruski turule. Etruskide hulgas olid kreeka mustafiguurilised vaasid väga populaarsed, nagu näitab impordi suur osakaal. Kreeka kunstnikud valmistasid etruski turu jaoks eripartiisid, mis erinesid kuju ja dekoori poolest tavalisest toodangust. Etruskid rajasid ka omaenda mustafiguurilise keraamika tööstuse, mis rajanes kreeka eeskujudele.
Mustafiguuriline stiil oli esimene kunstistiil, mis tõstis esile suurel hulgal kunstnikuisiksusi. Mõned neist on teada õigete nimedega, teiste kohta kasutatakse teaduskirjanduses tinglikke nimetusi. Eriti Atikas tegutses ohtralt nimekaid kunstnikke. Mõned keraamikud viisid läbi erinevaid uuendusi, mis sageli mõjutasid vaasimaalijate tööd või olid ise neist mõjutatud. Nii musta- kui ka punasefiguurilises stiilis vaasid on vanakreeka mütoloogia ja ikonograafia tähtsamaid allikaid, samuti on need teatud määral olulised Antiik-Kreeka igapäevaelu uurimisel. Alates hiljemalt 19. sajandist on need vaasid olnud sagedaseks uurimisobjektiks.

Valmistamisviisid

Herakles ajab Kerberost enda ees. Kerberos on ühe pea ähvardavalt Heraklese poole pööranud ja lööb teda oma madudest sabaga. Bucci maalija kaelamfora, ebaõnnestunud põletus. Umbes 540 eKr, leitud Vulcist, tänapäeval Müncheni riiklikus antiigikogus.

Vaasimaali aluseks on maalitav pind ehk vaas, millele kantakse kujutised. Keraamika vormid vaheldusid antiigis moevooludena. Mõned neist tulid periooditi tagasi, teised asendati aja käigus uutega. Neid kõiki ühendas samasugune valmistamisviis. Pärast vaasi savist vormimist see kuivatati. Töökodasid juhatasid pottsepad, kellel oli äriomanikena ühiskonnas kõrgem seisund.
Ei ole selge, mil määral olid pottsepad ja maalijad identsed. Arvatavasti tegelesid tootmisperioodil maalimisega suurel määral pottsepad ise, ent värvati ka teisi maalijaid. Pottseppade ja maalijate seost on siiski raske rekonstrueerida. Paljudel juhtudel (nt Tleson ja Tlesoni maalija, Amasis ja Amasise maalija või ka Nikosthenes ja maalija N) ei ole autorsust võimalik üheselt määrata, ehkki sageli eeldab märkimisväärne osa teaduskirjandusest, et maalija ja pottsepp on identsed. Autorlsses saab aga kindel olla ainult siis, kui vaasil on nii pottsepa kui maalija allkiri.
Maalijad, kes võisid olla kas orjad või käsitöölised, töötasid põletamata vaasidega. Mustafiguurilise stiili puhul kanti motiivid vaasi pinnale saviglasuuriga, mis põletamise käigus muutus mustaks. Tegemist ei olnud värviga tavapärases tähenduses, sest glasuur koosnes samast materjalist, mis anuma valmistamiseks kasutatud savi, erinedes vaid osakeste suuruse poolest. Esmalt kanti kõik motiivid pintslisarnase instrumendiga vaasi pinnale. Vahejaotused ja detailid toodi esile kraapimise teel, nii et ilmus nähtavale vaasi savipind. Edasiste detailide esiletoomiseks kasutati sageli savipigmente – punast ja valget ornamendi, rõivaste või rõivaosade, juuste, loomakarvade, relvaosade ja muu jaoks. Ka naiste naha kujutamisel kasutati sageli valget pigmenti. See, kas vaasimaal õnnestus, selgus alles pärast keerukat kolmeosalist põletusprotsessi. Alles selle käigus tuli nähtavale savi punane ning pealekantud glasuuri must toon.

Geomeetriline stiil

Geomeetriline stiil on Vana-Kreeka vaasimaali stiil.

Geomeetriline stiil

9. ja 8. sajandil eKr arenes välja geomeetriline stiil oma rikkalike ja keerukate mustritega, mille seas domineerisid siksakilised jooned ja kolmnurgad. 8. sajandil eKr ilmusid varasemate puht-geomeetriliste kujundite hulka ka esimesed kujutised loomadest ja inimestest, mis olid alguses väga visandlikud kuid aja jooksul täienesid. Sellele perioodile oli iseloomulikuks väga suurte vaaside loomine. Keraamikakeskuseks oli Ateena.
Geomeetriline periood jagatakse vahel veel omakorda mitmeks väiksemaks osaks. Näiteks varaseks geomeetriliseks stiiliks (u 900–850 eKr), kui leidus ainult geomeetrilisi kujundeid, keskmiseks geomeetriliseks perioodiks (u 850–770 eKr), kui ilmusid esimesed figuurid loomade näol ja hiliseks geomeetriliseks perioodiks (770–700 eKr), kui esines juba inimeste kujutisi.

Geomeetrilises stiilis amfora
u. 725–700 eKr.
Louvre'i muuseum, Pariis

Geomeetriline stiil on üks Vana-Kreeka keraamika stiilidest. Geomeetriline stiil sai alguse umbes 900 aastat eKr ja seda kasutati eriti laialdaselt 8.–7. sajandil eKr. Geomeetriline stiil arenes välja Ateenas.
Dekooris kasutati palju geomeetrilisi elemente, millele lisandusid hiljem stiliseeritud inimese ja loomakujutised. Esimesed inimesekujutised ilmusid umbes 770 aastat eKr.
Sellele perioodile oli iseloomulikuks väga suurte vaaside loomine.

protogeomeetriline ehk eelgeomeetriline stiil

Ateenast pärit protogeomeetriline amfora

Eelgeo eetiline stiil oli Vana-Kreeka vaasimaali stiil.

Eelgeomeetriline stiil

10. sajandil eKr hakati Vana-Kreekas pärast Mükeene kultuuri kokkuvarisemist taas viimistletud keraamikat looma, mis oli väljakujunenud ühtse stiilina ja kaunistatud vähesta aga seejuures väga lihtsate joontega. Seda stiili, mille viljelemisel oli eesrinnas Ateena, tuntakse kui eelgeomeetrilist stiili (vahel nimetatud ka protogeomeetriliseks ingliskeelse mõiste Protogeometric Style järgi). Eelgeomeetrilise stiili õitseaeg oli vahemikus umbes 1050–900 eKr.
Eelgeomeetriline ehk protogeomeetriline stiil oli Vana-Kreekas kasutusel olnud keraamikastiil, mille õitseajaks peetakse aastaid umbes 1050–900 eKr. Stiili iseloomustavad vähesed ja väga lihtsad jooned.

Vana-Kreeka vaasimaal

Vaasimaalimise kunst sai alguse juba Vana-Kreetas, 2. aastatuhande alguses e.m.a. (enne meie ajaarvamist).

Varaminoilise ajajärgu (2. aastatuhande algusest enne meie ajaarvamist) kamares-stiilis vaasid olid kahevärvilised ja kaunistatud vabalt paigutatud taime-, motiivide-, mereeelukate ja teistega.

13. sajandil enne meie ajaarvamist tungivad põhjast Kreekasse doorlased, kes seisid küll väga varasel kultuuri arenguastmel, kuid just doorlaste sissetungiga algab niinimetatud Päris-Kreeka ajalugu. Doorlaste rändamine lõpeb umbes 1000 e.m.a. .

Eriti hästi on säilinud tolle ajastu vaasimaalid. Vanaajal olid Kreeka vaasid levinud kõigis Vahemere maades - vaasid kuulusid Kreeka tähtsaimate kaubaartliklite hulka. Vaasid olid tavalised igapäeva esemed. Kreeklased töötasid juba üsna varakult välja kindlad vaasitüübid, mis vastasid nende otstarbele.

Kõige varasem Kreeka vaasimaali stiil on niinimetatud geomeetriline stiil (kuni VII sajand enne meie ajaarvamist). Põhirõhk oli siin ornamendil. Võrreldes Kreeka ja Mükeene vaasimaaliga mõjuvad joonistused neil veel päris abitutena. Nõude vorm ja nende figuraalsed kaunistused moodustavad jagamatu terviku. Jutustavad kujud paigutati mitmele ribale üksteise alla.

Kreeka vaasimaalis pandi väga suurt rõhku ornamendile. Abstraktsete ornamentide kõrval esineb paiguti ka inimeste, lindude ja loomade figuure, mis on samuti lihtsustatud.

Umbes aastal 600 e.m.a kujuneb välja niinimetatud mustafiguuriline stiil.

Figuurid maalitakse musta värviga helepunasele savipinnale; detailid kraabitakse sisse. Valgega kujutati ainult naiste figuure või heledaid rõivaid.

Vaaside liigid:

Vaasid Vasakult paremale ja siis ülevalt alla: 

1. Kraater

2. Kraater

3. Stamnos (säilitusnõu)

4. Amfora (säilitusnõu)

5. Teadmata (ilmselt amfora)

6. Pelike (säilitusnõu)

7. Oinochoe (veini ammutamiseks)

8. Kiili (veini joomiseks)

9. Lekythos (salvipudel)

10. Kantharoj

11. Kyathoj

12. Teadmata (ilmselt sama, mis eelmine)

Herakles ja Athena
Punasefiguuriline stiil
480–470 eKr

Vanakreeka keraamika on Vana-Kreekas viljeletud keraamika.

Perioodid

Eelgeomeetriline stiil

Eelgeomeetriline stiil

10. sajandil eKr hakati Vana-Kreekas pärast Mükeene kultuuri kokkuvarisemist taas viimistletud keraamikat looma, mis oli väljakujunenud ühtse stiilina ja kaunistatud vähesta aga seejuures väga lihtsate joontega. Seda stiili, mille viljelemisel oli eesrinnas Ateena, tuntakse kui eelgeomeetrilist stiili (vahel nimetatud ka protogeomeetriliseks ingliskeelse mõiste Protogeometric Style järgi). Eelgeomeetrilise stiili õitseaeg oli vahemikus umbes 1050–900 eKr.

Geomeetriline stiil

9. ja 8. sajandil eKr arenes välja geomeetriline stiil oma rikkalike ja keerukate mustritega, mille seas domineerisid siksakilised jooned ja kolmnurgad. 8. sajandil eKr ilmusid varasemate puht-geomeetriliste kujundite hulka ka esimesed kujutised loomadest ja inimestest, mis olid alguses väga visandlikud kuid aja jooksul täienesid. Sellele perioodile oli iseloomulikuks väga suurte vaaside loomine. Keraamikakeskuseks oli Ateena.
Geomeetriline periood jagatakse vahel veel omakorda mitmeks väiksemaks osaks. Näiteks varaseks geomeetriliseks stiiliks (u 900–850 eKr), kui leidus ainult geomeetrilisi kujundeid, keskmiseks geomeetriliseks perioodiks (u 850–770 eKr), kui ilmusid esimesed figuurid loomade näol ja hiliseks geomeetriliseks perioodiks (770–700 eKr), kui esines juba inimeste kujutisi.

Orientaalne stiil

Orientaalne stiil

Ajavahemikus 7.–6. sajand eKr sai vanakreeka keraamika hulgaliselt mõjutusi Väike-Aasiast ja Egiptusest. Need mõjutused kajastusid keraamiliste esemete dekooris, kuhu ilmus palju idamaiseid kujunduselemente. Järjest sagedamini esines figuuride kujutamist keraamikal.
Orientaalse stiili valitsusperioodil oli keraamikakeskuseks Korintos.

Mustafiguuriline stiil

Mustafiguuriline stiil

Ateena saavutas 6. sajandi lõpuks enne meie ajaarvamise algust taas juhtiva positsiooni keraamikakeskusena. Sellega üheaegselt ja seda toetavalt toimus mustafiguurilise stiili tekkimine.
Perioodile oli iseloomulikuks mustade figuuride kasutamine, mis oli pärand varasematelt stiilidelt. Punane aluspind kaeti musta angoobiga, millest kraabiti välja detailid.

Kuulsaid keraamikuid mustafiguurilisest perioodist

• Sophilos (590–580 eKr)
• Andokides (550–525 eKr)
• Exekias (u 550–525 eKr)

Punasefiguuriline stiil

Umbes 530. aastal eKr võeti Ateenas kasutusele punasefiguuriline vaasimaalitehnika. Figuurid jäeti värvimata ning figuuride taha jääv taust kaunistati mustaga. Uus tehnika võimaldas saavutada tugevat arengut kujutiste loomulikkuse ja peenekoelisuse edasiarendamiseks. Laienes ka temaatika.

Vaasitüübid

Rhyton

Vana-Kreeka vaasid olid suurepärased kunstiteosed, mis ühendasid endas funktsionaalse vormi, kauni dekoori ja tipptasemel viimistluse ning olid ka üheks põhiliseks Kreeka kaubandusartikliks Vahemere-äärsetes maades.
Vastavalt igapäevavajadustele kujundati välja erinevad nõude tüübid. Näiteks hüdria oli veenõu, kyathose abil mõõdeti veini hulka ning lebest kasutati pesu- ja keedunõuna.
Nõude jagunesid tüübiti laias laastus viide rühma:

• veininõud
• jooginõud
• tualettnõud
• hoiuanumad
• majapidamisnõud

Temaatika

Algsed geomeetrilised kujundid arenesid ajapikku järjest keerukamateks vormideks ning jõudsid lõpuks välja oskuslikult loodud mütoloogiliste ja ajalooliste stseenide, pidustuste, spordivõistluste, igapäevatoimetuste, töötavate käsitööliste ja erootika kujutamiseni.

Keraamika valmistamine

Keraamilised anumad vormiti kõigepealt potiketradel. Pärast seda kinnitati nende külge reljeefsed detailid ja sangad, mis olid valmistatud valuvormide abil.
Saviesemeid kuivatati välioludes. Pärast seda käisid esemed läbi kergest eelpõletusest, mille järel neid poleeriti ja kanti peale dekoor.
Keraamikaga tegelevad käsitöölised jagati vormijateks ja maalijateks.

Kunstiolümpiaadi küsimused

Pöördmuster ja mustrid

Pöördmuster põhineb kuusnurgal ja pärineb aasiast, pärsiast. See on Pärsia vaiba muster.

Mustrid:

Ülesanne 1:

Tee muster ja korda seda kuni oled jõudnud lehe lõppu. Siis võid teha uue mustri samamoodi ainult nüüd 90° teises suunas. Jätka mustrite tegemist või tee keskele pilt.

Ülesanne 2:

Lõika papist välja korrapärane kuusnurk. Lõika selle kuusnurga sisse mõned sälgud (Just nagu on näidatud ja kirjutatud kõige ülemisel pildil.). Keera ühe koha peal seda kuusnurka kuus korda ning tee seda etappi kokku seitse korda. Kaunista kujund ära. Värvi kõik ühesugused pinnatükid ühte värvi.