Mustafiguuriline stiil

Mustafiguuriline stiil on Vana-Kreeka vaasimaali stiil.

Mustafiguuriline stiil

Ateena saavutas 6. sajandi lõpuks enne meie ajaarvamise algust taas juhtiva positsiooni keraamikakeskusena. Sellega üheaegselt ja seda toetavalt toimus mustafiguurilise stiili tekkimine.
Perioodile oli iseloomulikuks mustade figuuride kasutamine, mis oli pärand varasematelt stiilidelt. Punane aluspind kaeti musta angoobiga, millest kraabiti välja detailid.

Kuulsaid keraamikuid mustafiguurilisest perioodist

• Sophilos (590–580 eKr)
• Andokides (550–525 eKr)
• Exekias (u 550–525 eKr)

Herakles ja Geryoneus Atika mustafiguurilisel amforal, millel on kasutatud ohtralt kattevärvi. Umbes 540 e.Kr, tänapäeval Müncheni riiklikus antiigikogus.

Keraamikatöökoda Korintose pinax'il. Umbes 575/550 e.Kr, leitud Penteskouphias, tänapäeval Pariisis Louvre'is.

Ida-Joonia kahenäoline kantharos. Umbes 540 e.Kr, tänapäeval Müncheni riiklikus antiigikogus.

Mustafiguuriline stiil (ka mustafiguuriline keraamika või mustafiguuriline vaasimaal) on üks vanakreeka keraamika põhilisi tehnikaid ja stiile. Eriti levinud oli see 7.–5. sajandil eKr, ent viimased kasutusjuhud ulatuvad isegi 2. sajandisse eKr. See eristub stilistiliselt varasemast orientaalsest stiilist ning hilisemast punasefiguurilisest stiilist.
Figuurid ja ornamendid maaliti vaasipinnale siluetisarnaste kujudena. Peened kontuurid kraabiti sisse enne põletusprotsessi. Detaile sai toetada ja esile tõsta kattevärvidega (peamiselt valge ja punane). Mustafiguurilise stiili keskuseks oli algselt kaubanduskeskus Korinthos, hiljem Ateena. Teisi olulisi tootmiskohti on teada Lakooniast, Boiootiast, Kreeka idaosast ja Itaaliast. Eriti Itaalias kujunesid välja eristiilid, mis olid vähemasti osaliselt mõeldud etruski turule. Etruskide hulgas olid kreeka mustafiguurilised vaasid väga populaarsed, nagu näitab impordi suur osakaal. Kreeka kunstnikud valmistasid etruski turu jaoks eripartiisid, mis erinesid kuju ja dekoori poolest tavalisest toodangust. Etruskid rajasid ka omaenda mustafiguurilise keraamika tööstuse, mis rajanes kreeka eeskujudele.
Mustafiguuriline stiil oli esimene kunstistiil, mis tõstis esile suurel hulgal kunstnikuisiksusi. Mõned neist on teada õigete nimedega, teiste kohta kasutatakse teaduskirjanduses tinglikke nimetusi. Eriti Atikas tegutses ohtralt nimekaid kunstnikke. Mõned keraamikud viisid läbi erinevaid uuendusi, mis sageli mõjutasid vaasimaalijate tööd või olid ise neist mõjutatud. Nii musta- kui ka punasefiguurilises stiilis vaasid on vanakreeka mütoloogia ja ikonograafia tähtsamaid allikaid, samuti on need teatud määral olulised Antiik-Kreeka igapäevaelu uurimisel. Alates hiljemalt 19. sajandist on need vaasid olnud sagedaseks uurimisobjektiks.

Valmistamisviisid

Herakles ajab Kerberost enda ees. Kerberos on ühe pea ähvardavalt Heraklese poole pööranud ja lööb teda oma madudest sabaga. Bucci maalija kaelamfora, ebaõnnestunud põletus. Umbes 540 eKr, leitud Vulcist, tänapäeval Müncheni riiklikus antiigikogus.

Vaasimaali aluseks on maalitav pind ehk vaas, millele kantakse kujutised. Keraamika vormid vaheldusid antiigis moevooludena. Mõned neist tulid periooditi tagasi, teised asendati aja käigus uutega. Neid kõiki ühendas samasugune valmistamisviis. Pärast vaasi savist vormimist see kuivatati. Töökodasid juhatasid pottsepad, kellel oli äriomanikena ühiskonnas kõrgem seisund.
Ei ole selge, mil määral olid pottsepad ja maalijad identsed. Arvatavasti tegelesid tootmisperioodil maalimisega suurel määral pottsepad ise, ent värvati ka teisi maalijaid. Pottseppade ja maalijate seost on siiski raske rekonstrueerida. Paljudel juhtudel (nt Tleson ja Tlesoni maalija, Amasis ja Amasise maalija või ka Nikosthenes ja maalija N) ei ole autorsust võimalik üheselt määrata, ehkki sageli eeldab märkimisväärne osa teaduskirjandusest, et maalija ja pottsepp on identsed. Autorlsses saab aga kindel olla ainult siis, kui vaasil on nii pottsepa kui maalija allkiri.
Maalijad, kes võisid olla kas orjad või käsitöölised, töötasid põletamata vaasidega. Mustafiguurilise stiili puhul kanti motiivid vaasi pinnale saviglasuuriga, mis põletamise käigus muutus mustaks. Tegemist ei olnud värviga tavapärases tähenduses, sest glasuur koosnes samast materjalist, mis anuma valmistamiseks kasutatud savi, erinedes vaid osakeste suuruse poolest. Esmalt kanti kõik motiivid pintslisarnase instrumendiga vaasi pinnale. Vahejaotused ja detailid toodi esile kraapimise teel, nii et ilmus nähtavale vaasi savipind. Edasiste detailide esiletoomiseks kasutati sageli savipigmente – punast ja valget ornamendi, rõivaste või rõivaosade, juuste, loomakarvade, relvaosade ja muu jaoks. Ka naiste naha kujutamisel kasutati sageli valget pigmenti. See, kas vaasimaal õnnestus, selgus alles pärast keerukat kolmeosalist põletusprotsessi. Alles selle käigus tuli nähtavale savi punane ning pealekantud glasuuri must toon.