Enamik maailma muusikast kõlab tänapäeval 440-hertsise sagedusega. See on helihargi standardne sagedus, mis määrati kindlaks Londonis 1939. aastal toimunud konverentsil. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon ISO kinnitas 440-hertsise standardi 1953. aastal. Ent nüüdisajal aina enam levima hakanud uuringud universumi võngete kohta näitavad, et see rahvusvaheliselt ettenähtud helikõrgus võib inimese tervisele kahju tuua ning olla isegi antisotsiaalse käitumise põhjustaja.
Seega, kui esimese oktaavi a (a¹) sagedus on praegu normitud 440 hertsile (tähistus MIDI pillidel A4), siis alternatiivne häälestus, mida tuntakse Verdi A-na (A = 432 hertsi), on mitme tänapäevase teooria järgi universumiga matemaatiliselt rohkem kokkusobiv. 432-hertsine muusika edastavat soodsalt tervendavat energiat, sest see on matemaatiliselt puhas alustoon.
On teooria, et üleminek 432 hertsilt 440-le dikteeriti natside propagandaministri Joseph Goebbelsi poolt, kes tahtis panna inimesi teatud moel mõtlema ja tundma ning muuta nad selle kaudu nn kujundatud teadvuse vangideks. Teise maailmasõja alguses (1940) tutvustasid Ameerika Ühindriigid 440 hertsi laiemalt kogu maailmale ja nagu öeldud, 1953. aastal sai see ISO 16 standardiks.
440 hertsi on ebaloomulik häälestus-sageduse standard, mis on eemaldatud nn pühade vibratsioonide sümmeetria ja ülemtoonide hulgast ning on kuulutanud läänemaailma inimese alateadvusele sõja. Terviseuurija Leonard Horowitz kirjutab oma töös "Musical Cult Control": "Muusikatööstust iseloomustab see üldkehtestatud sagedus, mis "karjatab" rahvahulki aina suurema vägivaldsuse suunas, soodustades inimestes emotsionaalse ahastuse kaudu psüühilisi haigusi."
Võib küsida, kuidas saab muusika meid iga päev nii tugevasti mõjutada. Aga mine korraks tänavale ja vaata enda ümber. Mida sa näed? Kõigil, nii kooli minevatel lastel, noortel, kes kiirustavd tööle, lapsevaknrit lükkaval naisel ja koeraga jalutaval mehel on kaasas iPodid ja MP3-mängijad, millega nad muusikat kuulates meelt lahutavad.
Universaalse sageduse ja vibratsiooni varjatud võim
Helisagedusel ja vibratsioonil on meie elus tähtis roll. See varjatud jõud mõjutab meie elu, tervist, suhtlemist teiste inimestega ja meie mõttemaailma. Kümaatika-uuringud (helide ja vibratsioonide uurimine nende visualiseerimise kaudu eri keskkondades) tõestavad, et sagedus ja vibratsioon on kogu planeedi mateeria ja eluloomise võtmepunktid ja korralduslik vundament.
Vaata videot, kui suur võib olla helivõngete jõud SIIT.
Kui helivõnked liiguvad läbi füüsilise meediumi (liiv, õhk, vesi jne) on võngete sagedusel helilainete kaudu otsene mõju loodavatele struktuuridele. Helidel ja muusikal on varjatud võime mõjutada meie meelt, keha, mõtteid ja sotsiaalsust. Kui aga muusika põhineb häälestusstandarditele, mis on tahtlikult eemaldatud oma loomulikust looduslikust harmooniast, võib lõpptulemuseks olla inimmõistuse füüsiline kahjustamine.
Heli on midagi palju enamat kui pelgalt vibreerivad signaalid, olles mitte ainult kommunikatsioonivahend, vaid ka elu hoidja ja arendaja, toimides inimestevahelise teadvuse, ühiskondade ja tervete tsivilisatsioonide vahelise kanalina.
A440 või A4 (tuntud ka kui Stuttgarti pigi), mille sagedus on 440 Hz, on A muusikaline noot C keskel ja toimib muusikalise pigi üldise häälestamise standardina.
Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon klassifitseerib selle kui ISO 16. Enne standardiseerimist sagedusel 440 Hz standardiseeriti muud sagedused. Ehkki see pole üldiselt aktsepteeritud, toimib see helisageduse viitena akustilise seadme kalibreerimisele ning klaverite, viiulite ja muude muusikariistade häälestamiseks.
Ajalugu ja kasutamine
Enne standardiseerimist sagedusel 440 Hz järgisid paljud riigid ja organisatsioonid Prantsuse standardit alates 1860. aastatest sagedusel 435 Hz, mis oli ka Austria valitsuse 1885. aasta soovitus. Johann Heinrich Scheibler soovitas 1834. aastal standardina A440, pärast helikõrguse mõõtmiseks "tonomeetri" leiutamist ning Saksamaa loodusloo selts kiitis selle heaks samal aastal.
Ameerika muusikatööstus saavutas 1926. aastal mitteametliku standardi 440 Hz ja mõned hakkasid seda kasutama instrumentide tootmisel.
1936. aastal soovitas Ameerika standardiorganisatsioon A-keskmist C häälestada sagedusele 440 Hz. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon võttis selle standardi kasutusele 1955. aastal (nad kinnitasid need uuesti 1975. aastal) kui ISO 16.
Teaduslikus helikõrguses on see tähistatud A4-ga, kuna see toimub oktaavis, mis algab tavalise 88-klahvi klaveriklaviatuuri neljanda C-klahviga. MIDI-s on see märkus 69.
Klaveriklaviatuur
88 klahviga klaver, oktaavidega nummerdatud ja keskel C (tsüaan) ja A4 (kollane) esiletõstetud.
Kaasaegsed tavad
A440 kasutatakse laialdaselt kontserdiplatsina Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides. Mandri-Euroopas varieerub A4 sagedus tavaliselt vahemikus 440 Hz kuni 444 Hz. Perioodil pilliliikumisel on üksmeel saavutatud moodsa barokilise pigi 415 Hz (kus A40 vastab 440 Hz) ümber, barokk-pigi mõne erilise kirikumuusika (eriti mõne saksa kirikumuusika, nt pre -Bachi Leipzigi perioodi kantaadid), mida nimetatakse (Chortoni pigi) sagedusel 466 Hz (440 Hz-ga, mis vastab A ♭) ja klassikalise helikõrgusega 430 Hz.
A440
5 sekundit siinuslainet sagedusel 440 Hz
A440 kasutatakse sageli häälestamise viitena ainult intonatsioonis, olenemata põhilistest märkustest või võtmetest.
USA aja- ja sagedusjaam WWV edastab 440 Hz signaali kahe minuti tagant igal tunnil, kusjuures WWVH edastab sama tooni esimesel minutil iga tunni tagant. See lisati 1936. aastal orkestrite abistamiseks nende instrumentide häälestamisel.
Kuid normaalsem helisagedus oleks siiski A=432Hz. See on loodushelide sagedus ehk sagedus, mida teevad loomad kõige sagedamini. Seda sagedust tajub elusloodus kõige paremini. See on ka välja saadetud närviimpulsside võnkesagedus.
