Liivi sõda

Liivi sõda on Vana-Liivimaa aladel ja ülemvõimu nimel 16. sajandil, aastatel 1558–1583 aset leidnud sõjategevus.

Liivimaa sõda
Narva piiramine 1558. aastal Boris Tšorikovi teos
Toimumisaeg	1558–1583
Toimumiskoht	Vana-Liivimaa
Tulemus	Keskaegse Liivimaa lagunemine ja selle ärajagamine sõja lõpuks Poola, Rootsi ja Taani vahel
Osalised
Liivi ordu  Riia peapiiskopkond  Tartu piiskopkond  Saare-Lääne piiskopkond  Kuramaa piiskopkond  Moskva tsaaririik Liivimaa kuningriik  Leedu suurvürstiriik (kuni 1569)  Poola kuningriik (kuni 1569)  Rzeczpospolita (alates 1569)  Rootsi  Taani
Väejuhid või liidrid
Gotthard Kettler  Wilhelm Fürstenberg  Ivan IV  Šig-Alei  Andrei Kurbski  Aleksei Basmanov hertsog Magnus  Zygmunt II August  Stefan Bátory  Jan Hieronimowicz Chodkiewicz  Erik XIV  Johan III  Frederik II

Liivimaa kaart, Joann Portantius, 1573

Liivimaa sõja üheks osaliseks oli Vana-Liivimaale tunginud Ivan IV valitsetav Moskva tsaaririik ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivimaa ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad. Hiljem Leedu suurvürstiriik ja ka Poola-Leedu ühisriik – Rzeczpospolita, Rootsi ja Taani, hõlmates viimaste omavahelisi vaherahulepinguid ja sõjategevust.
Liivi sõja termin ja ajaline piiritlemine pärineb Vene ajalookäsitlusest, milles jäetakse välja pärast 1583. aastat Vana-Liivimaa aladel hiljem enamasti Moskva tsaaririigi osaluseta väiksemate vaheaegadega kuni 1620. aastateni jätkunud sõjategevus.
Teistes allikates kattub Liivi sõda osaliselt nn Põhjamaade seitsmeaastase sõjaga (1563–1570), milles Rootsi sõdis Taani, Poola-Leedu ja Lübecki vastu ning nn Kahekümneviieaastase sõjaga (1570–1595) Rootsi ja Venemaa vahel.

Põhjused

• Maapuudus: 1550. aastatel oli Moskva tsaaririik pidevalt sõdinud. Sõjaväe kasvades tekkis maapuudus, kuna teenistuse eest jagati maad. Liivimaa oli nõrk naaber, kelle käest oli võimalik kergelt saada talupoegadega hõivatud maad. Kohe pärast vallutust hakatakse maad jagama.
• Väljapääs Läänemerele: tegemist on levinuima põhjendusega Liivi sõja alguseks. Eelkõige nn Balti barjääri murdmiseks oleks piisanud ka 1557. aastal loodud kauplemiskohast Narva jõe suudmes või Narva vallutamisest. Samas ei piirdutud Narva vallutamisega, vaid tungiti läände. Lisaks olid liivimaalased 1557. aasta läbirääkimistel nõus kõigi Venemaa esitatud tingimustega. Seega ei olnud sõja põhjuseks majanduslikud kaalutlused. Väljapääs merele sai Vene riigile oluliseks alles Peeter I ajal, Ivan IV ei ajanud kaubanduspoliitikat. Tema ajal olid kaupmehed ühiskonnas väga madalal kohal ja tsaar ei tegelenud seetõttu nende probleemidega.
• Liivimaa nõrkus: 1556–1557 toimunud koadjuutorivaenus näitas kõikidele Liivimaa naabritele, et Liivi ordu, Liivimaa ainukene arvestatav sõjaline jõud, on nõrk ega suuda koordineeritult tegutseda. Ordu sõlmis Poola-Leeduga rahu juba enne sõjategevuse algust.

Euroopa poliitiline kaart, u 1560

Vene Liivi sõja aegsed territooriumid

Ettekäänded

• Tartu maks: Tartu maksu on historiograafias nähtud ettekäändena sõja alustamiseks. Kuna Liivimaa ei maksnud maksu, oli nendega sõdimine õigustatud. Lisaks võimaldas maksuvahekord tuletada poliitilise alluvusvahekorra. Seejärel loodi kontseptsioon, et Liivimaa on põline Vene ala. Samas rajati selline kontseptsioon alles pärast vallutust, mitte enne.
• Posvoli leping: 1557. aastal sõlmisid Poola-Leedu ja Liivi ordu koadjuutorivaenus lõpetava rahu, millega loodi liit Venemaa vastu. See oli aga vastuolus 1554. aastal sõlmitud Liivi-Vene vaherahuleppega, mille kohaselt ei tohi Liivimaa Venemaa vastastega liitudes osaleda.
• Usk: Liivimaad takistas luterlik hereesia ja seetõttu olid nad loobunud õigest usust. Järelikult oli nende karistamine vältimatu.

Periodiseerimine

• 1558–1561, Vene-Liivi sõda – Eestimaal ja Lätis, Moskva tsaaririigi ja Liivi ordu, Riia peapiiskopkonna, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna vahel, mis lõppes Liivi orduriigi kokkuvarisemise ja uute maaisandate tunnustamisega Põhja-Eestis ja Lõuna-Eestis, Kuramaal ning Lätis;
  • 1562–1578, sõjategevus Moskva tsaaririigi ja Poola-Leedu vahel, Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi (tänapäeva Valgevene ja Leedu) territooriumil. Sõjategevusele eelnes Vene tsaaririigi sõlmitud 20-aastane vaherahu Rootsi kuningriigiga ja sõjalise liidu sõlmimine Taani kuningriigiga. 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi – Rzeczpospolita;
  • 1563–1570, Põhjamaade seitsmeaastane sõda milles Rootsi sõdis Taani, Poola-Leedu ja Lübecki vastu;
  • 1570–1595, Kahekümneviieaastane sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel;
    • 1579–1582, sõjategevus Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita, Krimmi khaaniriigi, Osmani impeeriumi ning Poola kuningat ja Leedu suurvürsti Stefan Batoryt toetavad hertsog Magnuse ning Brandenburgi margi ja Saksimaa kuurvürstiriigi vahel.

Eellugu

15. sajandi lõpul oli Vana-Liivimaa formaalselt Saksa-Rooma keisri võimu all, sisuliselt kuulus võim Liivi ordule, osaliselt piiskoppidele, mõisnike-läänimeeste rüütelkondadele ja teatud määral ka linnriikidele. Kohalikud võimud olid tihti omavahel vastuolus. Samal ajal hakkas killustatud ja nõrgale Vana-Liivimaale järjest tugevamat survet avaldama naabruses asuv Ivan III karmikäelise valitsuse all võimsust koguv Moskva suurvürstiriik, mis huvitus kaubandusõigustest Läänemere piirkonnas. 1480–1481 ja 1501–1502 tegid venelased Liivimaale rüüsteretki, 1494 suleti jõuga Hansa kaubakontor Novgorodis.
Võimeka Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi juhtimisel tegid orduväed Liivimaa-Moskva sõjas 1502. aastal vasturünnaku ning saavutasid Smolino järve ääres venelaste üle võidu ("Smolino ime"), mis tõi mõneks ajaks maale rahu. 1503. aastal Moskva-Leedu sõja lõpetanud lepet pikendati 1509., 1521., 1531. ja 1554. aastal. Rahutusi tekitasid aga Liivimaale 1525. aastal jõudnud reformatsiooni-ideed, mida toetasid sõltumatud linnad, kuid mitte ordu ja piiskopkonnad, mis jäid katoliku usutunnistuse pooldajateks.
1554. aastal nõudis Ivan IV rahu pikendamise läbirääkimistel Tartu piiskopkonnalt lõivu üks riia mark aastas elaniku kohta ("Tartu maks"), väites, et tegu on põlise Vene maaga, mis peab oma tõelisele isandale taas hakkama tribuuti maksma. Siinsed võimud olidki algul sunnitud maksu rahu säilitamiseks lubama, kuid hiljem keeldusid maksmast, lootes keisri toetusel maksunõuet kõrvaldada. Samas ei suutnud ordu ega piiskopid maad kindlustada. Peagi (1557) laienes maksunõue kogu Liivimaale.
Ordu püüdis Vene ohu vastu leida kaitset, sõlmides esialgu liidu Rootsiga. Kuid 1554–1557 kestnud Rootsi-Vene sõjas jäi ordu erapooletuks ning pälvis nõnda Gustav Vasa silmis reeturi maine. Pealegi algas Liivimaal Riia peapiiskopi (kes oli Poola vasallist Preisimaa hertsogi Albrechti vend) ja ordumeistri vahel tüli, mis on tuntud koadjuutorivaenusena. Selle lõpetas Poola sekkumine 1557. aastal, misjärel Vana-Liivimaa oli sunnitud Zygmunt II Augusti nõudmisi Posvoli lepingu kohaselt tunnistama, taastades peapiiskop Wilhelmi õigused. Sõlmiti ka Vene-vastane Poola-Liivimaa liit, mis pidi ellu rakenduma aga alles 1562. aastal. Nii jäi Liivimaa Venemaa otsese rünnakuohu vastu kaitseta.
1557. aasta lõpus saadeti Liivimaa saatkond Moskvasse tsaari juurde. Esialgu tingiti maksu suuruse üle ja Ivan oli nõus teatud järeleandmisi tegema. Kui aga selgus, et saatkonnal raha Tartu maksu jaoks kaasas ei ole, lasi Ivan nad vangi heita. Sõjapidamise Liivimaa vastu oli ta otsustanud juba varem, sest asus kohe pärast saadikute vangistamist tegutsema. Saadikud jõudsid Liivimaale tagasi alles pärast sõja puhkemist.

Vene-Liivi sõda

Moskva tsaar (1547–1584) Ivan IV ehk Ivan Julm

Viimane Liivimaa ordumeister ja hilisem Kuramaa hertsog Gotthard Kettler

1558. aasta jaanuaris saatis Ivan IV oma väed Liivimaad vallutama, kes kohtamata erilist vastupanu vallutasid pool Eestimaad, kuni Paideni, sh Narva ja Tartu. Augustiks olid vallutatud ka Vastseliina, Toolse, Rakvere, Porkuni ja Laiuse. Need piirkonnad jäidki järgnenud sõjategevuse ajaks Moskva tsaaririigi võimu alla. Volmaris kogunes lõpuks Liivimaa kõrgemaid seisusi esindav Liivimaa maapäev, kes otsustas siiski lõivu ära maksta, tsaar lükkas aga pakkumise tagasi.
Taani kuninga vahendusel sõlmiti Liivimaa ja Moskva tsaaririigi vahel vaherahu 1. maist kuni 1. novembrini 1559. Detsembris 1559 pidas Liivi ordu läbirääkimisi Taani kuningriigiga, et osalise valduste loovutamisega saavutada Taani liitumine võimuvõitlusse Vana-Liivimaal.
1559. aasta alguses alustasid Vene väed uuesti sõjategevust ja jõudsid välja Tallinna ja Riia linna alla ning Kuramaale, seega Ida-Preisimaa ja Leedu suurvürstiriigi piirile. 1559 valiti ordumeistriks Poola-sõbralik Gotthard Kettler, kes üritas leida raha ja sõjaväge, et venelastele vastu hakata. Ta ründas Vene vägesid Rõngu all ning piiras Tartut ja Laiust. Sama aasta märtsis sõlmiti Taani vahendusel lühike vaherahu.

Zygmunt II August. 1529. aastast Leedu suurvürst ja 1548. aastast personaaluniooni alusel Poola kuningriigi ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja. 1569. aasta Lublini uniooni järel Poola-Leedu ühisriigi valitseja Poola kuningana

G. Kettler andis ordu valdused 1560. aastal Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kaitse alla. Saare-Lääne piiskop Johannes V seevastu müüs 1559 oma valdused Taani kuningale Frederik II-le, too andis need üle oma vennale hertsog Magnusele. 1560 algas taas sõjategevus. Vene väed vallutasid Aluliina ordulinnuse, Eestis sai aga orduvägi Härgmäe lahingus suure kaotuse osaliseks. Samal suvel alistus ka Viljandi ja langes venelaste kätte vangi endine ordumeister Wilhelm Fürstenberg. Vene vägedele osutas vastupanu Paide, andmaks aega Tallinnale rünnaku vastu valmistuda.
Samal ajal kasvas maarahva seas pahameel, kuna kohalikud võimukandjad ei suutnud neile venelaste rüüsteretkede eest mingit kaitset organiseerida. Rahutused kulmineerusid 1560. aastal Harju- ja Läänemaal Koluvere lossi piiramisega.
1561. aastal Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes. Tallinn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi kuningriigi; Liivi Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola kuningriigi võimu alla. 1561. aasta Vilno lepinguga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa Liivimaa konföderatsiooni maadest: Kuramaal viimase Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik ja Lõuna-Eesti ning Läti (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja Zygmunt II August.

Rootsi kuningas Johan III

Stefan Bátory. Martin Koberi maal (1583)

1561. aastal püüdis Moskva tsaar Ivan IV lahendada kujunenud poliitilist ja sõjalist olukorda diplomaatilisel teel ja abielluda järglasteta Jagelloonide dünastia pealiinis viimase meessoost liikme Poola kuninga Zygmunt II Augusti õega. Läbirääkimised lõppesid 1561. aasta sügisel tulemusteta ja sõjategevus algas uuesti.

Rootsi sõjategevus Poola valdustes

Liivimaa ordumeistri Gotthard Kettleri poolt Liivimaa ordualade tunnistamisega Leedu protektoraadi all olevateks läksid endised Liivimaa ordu valdused Vana-Liivimaal Leedu suurvürsti valdusse. Põhja-Eestis aga tunnistasid Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond maaisandana Rootsi kuningat. Leedu suurvürst reaalset võimu Põhja-Eestis ei teostanud ning valdustes valitsesid endised orduvasallid (mõisamehed). Keerulisi valdustesuhteid Eestimaal tekitasid ka Poola kuninga poolt Rootsi kuninga Erik XIV vennale Soome suurvürst Johanile oma õega abiellumise puhul kaasvaraks antud endised ordulossid Liivimaal (Ruhja, Asti, Härgmäe, Trikata, Helme ja Karksi). 1562. aastal vallutasid rootslased Padise ja Pärnu.

Rootsi, Taani ja Poola sõda

1563–1570 sattusid omavahel sõjajalale ka Rootsi, Taani ja Poola, see oli Põhjamaade seitsmeaastane sõda. 1563 vallutasid rootslased Läänemaa ja poole Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad. Septembris vallutasid rootslased kogu Hiiumaa saare. 1565 vallutasid aga Poola teenistuses olnud Liivimaa mõisamehed Pärnu ja peagi said taanlased tagasi Lihula. Oluline pööre sõjas toimus 1568. aastal, kui Rootsi troonile tõusis Poola-sõbralik Johan III.
1569. aasta juulis saabus Tallinna lahte Taani ja Lübecki ühendatud laevastik, mis pommitas Tallinna reidilt linna 13 päeva jooksul ägedalt. Taanlased ja lübecklased riisusid Tallinna sadama täiesti tühjaks ja said sõjasaagiks enam kui 30 kaubalaeva. 1570. aastal lõpetati sõda ning Johan III sõlmis rahu Taani kuningriigiga, Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena läks Taani käest Rootsi valdusse Lääne-Eesti, kuid Taani valdusse jäi Saaremaa.

Vene ja Leedu-Poola sõda

Moskva tsaaririigi peajõud olid suunatud Leedu vastu, kuhu kevadel 1562 suundusid sõjaretkele Smolenskisse koondatud Moskva väed vojevoodide Ivan Vassiljevitš Šeremetjevi ja Ivan Vorontsovi juhtimisel koos tatari tsareevitšitega "Leedu aladele". Suvel 1562 tegi vürst Andrei Kurbski rüüsteretke Viciebski piirkonda. Rüüsteretke Mstsislau ja Lääne-Dvina aladele tegid Smolenskist, vürstid Pjotr ja Vassili Serebrjanõid ja Velikije Lukist Mihhail Prozorovski ja Mihhail Denisev. Vana-Liivimaal vallutasid Moskva väed Tarvastu ja Põltsamaa.
Leedu vägede vastusõjakäikudena mindi kevadel 1562 Smolenski, Veliže alla ja Pihkvamaa valdadesse ning augustis rünnati Nevelit Pihkvamaal. Sügisel 1562 vallutas Leedu suurhetman Mikołaj Radziwiłł Must tagasi Tarvastu ordulinnuse ja võttis vangi hulga Moskva vojevoode, seejärel tegi ka sõjakäigu Pihkvamaale.
Moskva väed vallutasid kahenädalase piiramise järel 15. veebruaril 1563 strateegiliselt tähtsa Polotski, pärast seda algasid läbirääkimised Moskva ja Leedu vahel.
Läbirääkimise ebaõnnestumise järel alustas Moskva tsaaririik sõjavägede kogumist ja sõjakäiku Leedu vastu, kuid Pjotr Šuiski juhitud väed kaotasid 1564. aasta alguses Tšašniki lahingu Orša all Mikołaj Radziwiłł Musta vägedele. Lahingu kaotuse tagajärjel taganesid Moskva väed Smolenski taha, lahingus langes ka väejuht Pjotr Šuiski. Edasi järgnes kohaliku tähtsusega sõjategevus: juunis 1564 tegid Leedu väed sõjakäigu Liivimaale, hetman Aleksander Hilary Połubiński väed ründasid Tartumaa valdu, 22. juunil alustasid vojevood Juri Tokmakovi väed Leedu vägede valduses oleva Ozerištše linnuse piiramist, kuid välilahingu järel Viciebski vojevoodi Stanisław Paci vägedega taganesid. Juulis tegi Vassili Buturlini ratsavägi koos tatari, nogai ja mordvalaste salkadega rüüsteretke Smolenskist, Mstsislau, Kritševi ja Mogiljovi piirkonda. Sõjategevus lõppes pärast 1569. aastat, kui ühinesid Poola kuningriik ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik Lublini uniooniga Rzeczpospolitaks.
1570. aastal sõlmiti Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel kolmeks aastaks vaherahu.
Juulis 1572 suri Poola kuningas Zygmunt II August ning Poola kuningaks valiti Prantsusmaa kroonprints Henri, kuid juba mais 1574 suri Henri vend Prantsusmaa kuningas Charles IX ja Henri sai Prantsusmaa kuningaks, mispeale ta põgenes Poolast Prantsusmaale ja jättis Poola trooni vabaks. 1575. aastal valiti uueks Poola kuningaks Stefan Batory.
1575. aastast tegutses Rzeczpospolita Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu. Rootsi kuningas Johan III aga oli abielus Poola kuninga Zygmunt I Vana teise tütre Katarzyna Jagiellonkaga.
1577. aasta vallutas Ivan IV kogu Rzeczpospolita käes olnud Vana-Liivimaa lõunapoolsed alad. Rzeczpospolita-Rootsi jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1580. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal. Rzeczpospolita väed piirasid Pihkvat ning Rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

Vene-Rootsi kahekümneviieaastane sõda

Vene tsaaririigi vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

1570. aastal puhkes sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada. Liivimaal üritas Moskva tsaaririik rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV kutsus troonile hertsog Magnuse, andes oma onupoja tütre Marija talle naiseks. Magnus, kes ei leidnud kohaliku rahva hulgas peaaegu mingit toetust, piiras 1570–71 Vene väega Tallinna, ent löödi tagasi. Vene-vastast ülestõusu üritati Tartus, kuid ebaõnnestunult, linna sakslastest kodanikud küüditati Venemaale.
1573. aastal alustasid Vene väed taas pealetungi ja vallutasid Paide, 1575 Pärnu, 1576 Haapsalu. Maa rüüstati, rootslaste kätte jäi vaid Tallinn. 1575 ühines aga Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu Poola, kus kuningaks oli tõusnud senine Transilvaania vürst Stefan Bátory. 1577 toimus suur Tallinna piiramine, kuid Vene väed löödi tagasi. Tähtsat osa selles mängis Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Samal ajal vallutas Ivan IV kogu Poola-Leedu käes olnud Vana-Liivimaa lõunapoolsed alad ning pööras tülli "Liivimaa kuningaga", kes oli sunnitud põgenema Poola aladele.
Rzeczpospolita-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578 toimus sõjategevuses pööre, purustati venelaste vägi Võnnu lähedal. 1580 vallutasid Poola väed Pihkva ning 1581. aastal Rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

Vene tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel sõlmitud Jam-Zapolski vaherahuga määratud territooriumid

Sõja lõpp

1582 sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583 Rootsi kuningriigiga kolmeaastase Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1645. aastani Taani koosseisu. Endine Kuramaa piiskopkond läks pärast hertsog Magnuse surma Rzeczpospolita vasallriigi Kuramaa hertsogiriigi alluvusse, millele järgnenud Poola-Taani konflikti järel loovutas Taani Kronenbergi lepinguga oma õigused Poolale. Tänutäheks Poolale alistatud Liivimaa olude korraldamisel läänistas Poola kuningas Zygmunt III suurkantslerile ja -hetmanile Jan Zamoyskile 1588. aastal Tartu staarostkonna.
1584 suri Ivan IV ja järgnenud kümnenditel puudusid Moskva tsaaririigil võimalused Liivimaa vallutamist uuesti üritada. Kõige enam oli sõjas kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui ka kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 oli maad laastanud ka katkuepideemia.
Liivi sõja sündmusi kajastas põhjalikult Balthasar Russow oma "Liivimaa kroonikas" ("Chronica der Prouinz Lyfflandt..."), mis ilmus 1577. aastal kaks korda ja kolmanda, täiendatud trükina 1584. aastal.