Otsing sellest blogist

UUS!!!

Laanemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Laanemetsad Laaneme...

neljapäev, 5. mai 2022

Novembrirevolutsioon Saksamaal

Novembrirevolutsioon oli I maailmasõja lõpus poliitiliselt ajendatud tsiviilkonflikt Saksamaal, mille tulemusena asendati monarhia vabariigiga. Revolutsiooniline periood kestis 1918. aasta novembrist Weimari Vabariigi asutamiseni 1919. aasta augustis.

Revolutsioon


1918. aasta novembris sattus Saksamaa revolutsioonikeerisesse. Novembri alguses algas Saksa laevastiku mäss Kielis, misjärel seal loodi tööliste ja madruste nõukogu. Kielist liikusid madruste salgad edasi teistesse linnadesse, kus puhkesid samuti sõdurite ja tööliste väljaastumised. Novembri keskpaigaks oli terve Saksamaa haaratud rahutustest, kõikjal linnades moodustati nõukogud. Olukord oli keskvalitsuse kontrolli alt väljas. 9. novembril algas Berliinis tööliste üldstreik, millega liitusid ka garnisoni sõdurid. Max von Badeni valitsus astus samal päeval tagasi ning ametisse astus uus parem- ja vasaksotsialistidest koosnev valitsus Friedrich Eberti juhatusel. Kuulutati välja vabariik. Eberti valitsus seadis eesmärgiks lähitulevikus toimuma pidanud konstitutsioonilise kogu valimised. End valitsusega opositsiooni seadnud Spartakusbund Karl Liebknechti juhtimisel nõudis samal ajal kogu võimu andmist nõukogudele ning ülesaksamaalise nõukogu moodustamist. Vasakradikaalide sooviks oli „proletariaadi diktatuur”. Valitsuse sotsiaalpoliitiliste sammude ning Compiègne'i vaherahu sõlmimise tagajärjel olukord riigis siiski esialgu mõnevõrra rahunes. Sotsiaaldemokraadid pakkusid kommunistidele rahvamasside mõjutamisel tugevat konkurentsi – enamikes nõukogudes domineerisidki sotsialistide pooldajad. 
Kohe pärast ametisseastumist kindlustas Ebert endale ka Saksa armee ülemjuhatuse toetuse. 10. novembril leppis ta ülemjuhatuse esindaja kindral Wilhelm Groeneriga kokku, et valitsus astub välja kommunistide vastu ning aitab säilitada sõjaväes distsipliini. Vastutasuks lubas ülemjuhatus Spartakusbundi mahasurumiseks ning korra taastamiseks anda valitsusele appi sõjaväeüksused. Ameerika ajaloolase R. Waite’i sõnul tegi valitsus selle sammuga end sõltuvaks ülemjuhatusest – kui mõni valitsuse samm ei olnud kindralitele meelt mööda, siis oli võimalik ähvardada oma toetuse äravõtmisega. Saksa armee jagunes sel hetkel suures plaanis kaheks: nõukogusid toetavad ja väejuhatuse kontrolli alt ära libisenud peamiselt tagavaraüksused sisemaal ning veel distsipliini säilitanud rindeväed. Sealhulgas loodeti korra taastamisel riigis kasutada just läänerinde vägesid, samas kui idarinde üksusi loeti oma koosseisu ja meeleolu tõttu selleks mitte sobivaks. Novembris-detsembris asusid nii sotsialistid kui kommunistid Berliinis vabatahtlikkuse alusel oma relvastatud jõude looma, kuid kõik need moodustised eelistasid meelsamini poliitikaga tegeleda kui näiteks linnas korda hoida. Peale selle asus Berliinis peamiselt Põhja-Saksamaalt saabunud madrustest moodustatud Rahvamereväediviis (Volksmarine-division), mis paistis silma oma distsiplineerimatusega. 
Ülemjuhatuse kavad rindevägedega Saksamaa maha rahustada kukkusid aga läbi. Sõduritemassi meeles mõlkus pärast sõja lõppu vaid soov koju pääseda. Detsembris läänerindelt kodumaale jõudnud väeosad läksid seejärel suuresti omavoliliselt laiali, millele aitas kaasa ka revolutsioonilisse atmosfääri sattumine. Lõplikult kinnitasid armee võimetust midagi ette võtta sündmused Berliinis 24. detsembril, kui Ratsakaardiväe diviisi osad üritasid vallutada Rahvamereväediviisi valduses olnud keisripaleed ja talle. Madruste vastupanu oli juba raugemas, kui kohale tormas kommunistide ja vasaksotsialistide (viimased olid jõudnud paremsotsialistidega tülli minna) poolt üles õhutatud ligi 100 000-pealine rahvahulk, mis kaardiväelastega segunes. Viimased visaksid püssid käest ja põgenesid. Detsembri lõpus andis valitsus käsu armee ja laevastiku üldiseks demobilisatsiooniks. 
Sellises olukorras otsustas Saksa väejuhatus panuse teha vaid vabatahtlikest koosnevatele väeosadele, mida hakati nimetama vabakorpusteks. Tegelikult asuti neid moodustama juba novembris – seoses idarinde vägede kiire lagunemisega pärast vaherahu sõlmimist pidi seal vabatahtlikest sõjaväelastest loodud üksuste ülesanne olema vägede taandumise katmine ja enamlaste edasitungi takistamine Saksamaa suunas. Samas formeeris Kieli kuberner Gustav Noske juba novembris üht vabakorpust – 1. mereväebrigaadi – võitluseks sisemaal. Detsembris loodi lisaks olemasolevale kuuele vabatahtlike väeosale veel 12. Vabatahtlikud pidid nüüd minema sõdima ka Poola üksuste vastu Posenisse. Samal ajal pingestus detsembri lõpus olukord Berliinis. Vasaksotsialistid lahkusid valitsusest ja sisuliselt asusid kommunistidega koostööle. Valitsuse katsele tagandada vasaksotsialistist Berliini politseipresident Emil Eichhorn vastasid vasakradikaalid kuni 150 000-pealise meeleavalduse kokkukutsumisega 5. jaanuaril. Õhtul võeti üle Berliini tähtsamad ajalehetoimetused. 6. jaanuaril kuulutati Berliinis välja üldstreik. Töölised relvastusid. Paremsotsialistid asusid samal ajal oma pooldajatest väeosi moodustama (Republikanische Schutztruppe) – kokku kogunes neisse umbes 4 000 inimest. Detsembri lõpus sõjaministri ametikohale astunud Noske nimetati Berliinis ja ümbruses olevate vägede ülemjuhatajaks. Linnas puhkesid relvastatud kokkupõrked, kui kommunistid ründasid üht Berliinis formeeritavat vabakorpust – Reinhardi vabatahtlike rügementi. Samas mitmed Berliini garnisoni osad ning ka Rahvamereväediviis kõhklesid ega läinudki vasakradikaalidega kaasa. Valdav osa ülesõhutatud rahvamassist jäi samuti passiivseks, kuna ei saanud mässu juhtidelt tegelikult mingeid juhiseid – viimastel puudus kindel tegevusplaan võimu ülevõtmiseks, ehkki seda teha tõepoolest sooviti. Noske korraldusel sisenes 11. jaanuaril Berliini Potsdami vabakorpus, mis koos Reinhardi rügemendi ja mõnede väiksemate osadega (kokku kuni 6 000 meest) vallutas 12. jaanuariks küllaltki vihase võitluse järel kõik vastase tähtsamad kindlustatud punktid, ning kui seejärel jõudsid eesotsas Noskega Berliini ülejäänud linna ümbrusse koondatud vabatahtlike üksused, siis ei kohanud need enam erilist vastupanu. 15. jaanuariks oli Berliin täielikult valitsusvägede käes. Mõlema poole kaotused ei olnud tegelikult kuigi suured ja ka „valge” terror jäi küllaltki tagasihoidlikuks. Küll lasti 15. jaanuaril vabakorpuslaste poolt maha kommunistide juhid Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht. 19. jaanuaril võidi suhteliselt rahulikult läbi viia põhiseadusliku kogu valimised. Kuu lõpus tõmmati vabakorpused Berliinist välja. Seega oli keskvalitsus vabakorpuste abiga suutnud likvideerida oma poliitiliste vastaste tõsise võimuhaaramiskatse. 
Saksamaal algas revolutsioon 3. novembril 1918 sõjalaevastiku madruste ülestõusuga Kielis, kust ta levis kiiresti suurtesse linnadesse. Baieris kukutati monarhia ja 7. novembril 1918 kuulutati välja Baieri Nõukogude Vabariik. 9. novembril loobus troonist Saksa Keisririigi keiser Wilhelm II. Teised saksa monarhiad (Preisi kuningriik, Baieri kuningriik, Saksimaa kuningriik, Württembergi kuningriik, Braunschweigi hertsogkond jt.) kukutati 1918. aasta novembri jooksul.
Max von Badeni valitsus astus 9. novembril tagasi ning ametisse astus uus parem- ja vasaksotsialistidest koosnev valitsus Friedrich Eberti juhatusel. Eberti valitsus seadis eesmärgiks lähitulevikus toimuma pidanud konstitutsioonilise kogu valimised. Philipp Scheidemann kuulutas Riigipäevahoone aknalt välja vabariigi. Kaks tundi hiljem kuulutas Karl Liebknecht Berliini linnalossi rõdult välja "Vaba Sotsialistliku Vabariigi".
Saksamaa Novembrirevolutsiooni tagajärjel kokkuvarisenud senise poliitilise süsteemi (monarhia) asemele asuti looma uut demokraatlikku riigikorraldust. Keiser oli põgenenud ning riigivormi muutmine vajas vormistamist. Saksa Vabariigi Asutav Kogu valiti 1919. aasta jaanuaris. Kokku tuli see Weimari linnas, kuna Berliinis oli pärast saksa kommunistide alustatud Spartacusbundi ülestõusu ja üldstreike ikka veel rahutu. Aasta algul töötati välja põhiseadus, Saksamaast sai vabariik, kus kõrgeimaks seadusandlikuks organiks oli RiigipäevReichstag.

kolmapäev, 4. mai 2022

Saksamaa kahe maailmasõja vahelisel ajal

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

SAKSAMAA KAHE MAAILMASÕJA VAHEL




I Weimari Saksamaa 1919-1933:

  • 1919-1933.a. oli Saksamaa demokraatlik riik.
  • Et 1918.a. Novembrirevolutsiooniga oli keiser (Wilhelm II) kukutatud ja keisririik likvideeritud, vajas riik uut põhiseadust.
  • 1919.a. võttis Rahvuskogu Weimari linnas vastu uue põhiseaduse:
    • Saksamaast sai vabariik ja kehtestati parlamentaarne riigikord.
    • Kõrgeim seadusandlik organ oli Riigipäev (Reichstag).
    • Parlament valiti proportsionaalsetel alustel.
    • Riigipäev pidi moodustama valitsuse.
  • Selle põhiseaduse järgi valitseti Saksamaad kuni 1933.aastani. Selle tõttu nimetatakse seda ajajärku ka Weimari vabariigiks.
  • 1920-ndate esimesel poolel valitses Saksamaal keeruline sisepoliitiline olukord.
  • Äärmusparteid üritasid ära kasutada:
    • majanduslangust (Põhjused: sõda; reparatsioonid; 1923-1924 majanduskriis ja hüperinflatsioon).
    • Saksamaa välispoliitilist isolatsiooni (Põhjus: kaotajariik I maailmasõjas) ja välispoliitilisi tagasilööke (Ruhri okupeerimine).
    • sisepoliitilisi probleeme.
  • Segases situatsioonis üritasid nad mitmeid võimuhaaramise katseid:
    • Saksa Kommunistlik Partei (SKP)- 1919.a. Berliinis ja Münchenis; 1923.a. Hamburgis.
    • Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP)- 1923.a. Münchenis (õlleputš).
  • Võimudel õnnestus äärmuslased esialgu maha suruda ja Saksamaa demokraatlikku arengut jätkata. Majandusolude paranedes äärmuslaste populaarsus vähenes.
  • NB! Vt. ka Weimari vabariigist Üldajalugu X klassile; lk. 165-169.

SKP võimuhaaramise katsetest Üldajalugu X klassile; lk.165-166.

NSDAP õlleputšist Üldajalugu X klassile; lk.167-168.



II Saksamaa Hitleri diktatuuri ajal

2.1. Hitleri võimuletulek

  • 1929.a. puhkenud suur majanduskriis teravdas uuesti Saksamaa sisepoliitilist olukorda.
  • Taas hakkas kasvama äärmusparteide (natsid; kommunistid) populaarsus.
  • NSDAP oli võtnud 1920-ndate aastate II poolel suuna võimulepääsemiseks parlamentaarsel teel. Hitleri / NSDAP populaarsust suurendasid populistlikud loosungid:
    • lubadustest tuua riik välja majanduskriisist ja kaotada tööpuudus.
    • vaadata ümber Versailles`i rahulepingu tingimused.
    • taastada Saksamaa sõjaline võimsus.
    • saksa rahvuse (aaria rassi) üleolek teistest rahvastest.
  • 1932.a. valimiste järel sai NSDAP-st Riigipäeva suurim erakond.
  • 1933.a. sai A.Hitler Saksamaa valitsusjuhiks-kantsleriks.
  • 1934.a. suri president P. von Hindenburg; uusi presidendivalimisi enam ei korraldata. Hitler kuulutati saksa rahva Juhiks (Führer`iks).

teisipäev, 3. mai 2022

Itaalia kahe maailmasõja vaheliel ajal

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

ITAALIA KAHE MAAILMASÕJA VAHEL



Lühikokkuvõte


Itaalia oli I maailmasõja alguses Kolmikliidus, kuid sõja lõpus võitles Antanti poolel. Väljus sõjast võitjariigina, kuuludes koos USA, Inglismaa ja Prantsusmaaga “Suurde nelikusse“. Pärast I maailmasõda oli Itaalias raske poliitiline olukord, palju sõjast rusutud ja vigastatud inimesi. Itaalia oli töölisriik, võttes eeskuju Venemaalt. 1919. aastal algas fašistlik liikumine, algsest 17 000 liikmest sai lõpuks 300 000...



I Mussolini / fašistide võimuletulek:

  • 1920-ndate aastate alguses süvenes Itaalias sisepoliitiline kriis.
  • Selle põhjused olid:
    • Itaalia osales I maailmasõjas küll võitjate poolel, ent inimkaotused olid väga suured.
    • Niigi suhteliselt nõrk majandus oli sõja tõttu tugevasti kannatada saanud.
    • Pariisi rahukonverentsil ei arvestatud Itaalia nõudmistega (näiteks ühendada kõik itaallastega asustatud alad); see tekitas revanšismitaotluseid.
    • Itaalia ühiskonnas kasvas pidevalt vasakpoolsete mõju (eriti Sotsialistliku Partei tähtsus; Euroopa sotsiaaldemokraatlikest parteidest vasakpoolseim).
    • Vastukaaluks vasakpoolsuse kasvule hakkasid koonduma ka parempoolsed jõud, kes kartsid Venemaa mudeli kordumist (ehk kommunistide võimulepääs 1917.a. oktoobris).
    • Kasutades hirmu vasakpoolsuse ees hakkasid tekkima peamiselt sõjaveteranidest koosnevad ning natsionalistliku meelsust kandvad nn. võitlusliidud.
    • Võitlusliidud kujunevad endise sotsialisti B.Mussolini juhtimisel Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks (fašistid). Selle populaarsust suurendab lubadus lüüa riigis kord majja ja rahvusluse (mitte klassivõitluse ) rõhutamine.
  • 1922.a. korraldasid fašistid “marsi Rooma”- jõudemonstratsiooni, millega taheti valitsusele ja kuningale näidata oma jõudu ning nõuti ministrikohti valitsuses.
  • Alludes survele, anti Mussolinile valitsusjuhi (peaministri) koht ja 5 ministrikohta.



II Fašistliku diktatuuri olemus:

A) Sisepoliitikas:

  • NB! Fašistlikku diktatuuri ei kehtestatud mitte kohe. Esialgu üritas Mussolini valitseda Itaaliat vormiliselt demokraatlike meetoditega. (valitsuses oli fašiste 1/3; parlamendis ~10%).
  • Diktatuur kehtestus järk-järgult 1925-1929 aastatel.
  • Valitsusest eemaldati kõik mittefašistid.
  • Laiendati valitsusjuhi (Mussolini) õiguseid, kes enam ei vastutanud parlamendi ees, vaid ainult kuninga ees (samas oli kuningas pideva fašistide poolt lähtuva surve all).
  • Keelustati kõik parteid peale fašistliku; kehtestati üheparteisüsteem.
  • Suleti opositsioonilised ajalehed ja kehtestati tsensuur.
  • Propageeriti rahvuslust.
  • Kiusati taga antifašiste; suleti neid koonduslaagritesse (NB! Erinevalt Saksamaast ja NSV Liidust oli terror Itaalias palju pehmem; massilisi hukkamisi ei toimunud).
  • Parlamendivalimised muudeti farsiks; parlament kaotas oma senise tähtsuse.
  • Kehtestati kontroll hariduse, armee ja ühiskondlike organisatsioonide üle.
  • Riigis toimusid propagandistlikud massiüritused ja tekkis Mussolini isikukultus.
  • Mussolini isikukultuse näiteid fašistliku propaganda põhjal:
  • Mussolini riigimehena:
    • Itaalia päästja.
    • Jumala saadik ja tema poolt kaitstu.
    • Ülim patrioot ja rahvuse kehastaja.
    • Julius Caesari ja Augustuse troonipärija.
    • Kõige targem valitseja.
    • Armastab isalikult oma rahvast.
  • Mussolini inimesena:
    • Sõjakangelane, kes vaatamata 40 haavale ei vajanud operatsiooni ajal tuimestusvahendeid.
    • Töötab päevas 20 tundi; tegudeinimene.
    • Suur armastaja.
    • Äraostmatu; raha suhtes ükskõikne.
    • Tõeline rahvamees.
    • Tõeline fašist; mehelik ja kultuurne.



B) Majanduses:

  • Riik sekkus aktiivselt majandusse.
  • Eraomand säilis, ent ettevõtte omanik vastutas riigi ees tootmisküsimustes (riik võis sekkuda tootmisküsimustesse, kui eraalgatus polnud küllaldane või puudus).
  • Riigis kehtestati majanduse juhtimise korporatiivne süsteem -ehk tööandjate ja tööliste koondiste / korporatsioonide loomine, mille kaudu organiseeriti klasside koostööd kutsealade kaupa. Sellega taheti vältida klassivõitlust. Samas oli valitsusel võimalik läbi korporatsioonide juhtida riigi majandust.
  • Ametiühingutesse kuulumine tehti kohustuslikuks (need olid riigi kontrolli all); töölistele kehtestati teatud soodustused (kindel tasuline puhkus; abirahad töötuse korral).
  • Streigid olid keelatud.
  • Itaalia majandus arenes teistest suurriikidest (ka totalitaarsetest) aeglasemalt.



C) Välispoliitikas:

  • Itaalia eesmärk oli Vahemere ääres domineeriva ja itaalia rahvusel põhineva “Suur-Itaalia” loomine.
  • Itaalia välispoliitikat iseloomustas agressiivsus.
  • Kuna seni oli Itaalia koloniaalpoliitikas suhteliselt kõrvalseisja rollis olnud (erandiks Türgilt 1911.-1912.a. hõivatud Liibüa ja 19.sajandi lõpul hõivatud osa Somaaliast ning Eritrea); üritati kaotatut tasa teha.
  • 1935-1936.a. vallutati Etioopia (kes oli Rahvasteliidu liige, ent erilisi Itaalia vastaseid sanktsioone sellele ei järgnenud).
  • 1930-ndate teisel poolel lähenes Itaalia Saksamaale (ühendavaks teguriks diktatuur ja agressiivne välispoliitika); ühiselt tegutseti Hispaanias ning sõlmiti liidusuhted.

esmaspäev, 2. mai 2022

Hispaania kodusõda


Hispaania kodusõda oli nagu eelmäng teisele maailmasõjale.
Hispaania kodusõda oli juulist 1936 aprillini 1939 toimunud konflikt Teises Hispaania Vabariigis parempoolsete natsionalistide, keda juhtis Francisco Franco, ja vasakpoolsete rühmituste vahel. Franco oli just kukutanud vabariigi ja kehtestanud diktatuuri. Sõda oli poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste erinevuste tulemus, mida kirjanik Antonio Machado iseloomustas kui kahte Hispaaniat.
Hispaania kodusõda
Osa interbellumist
Spanish Civil War August September 1936.png
Hispaania kodusõja rinded 1936. aastal:

     - natsionalistide algsed alad
     - natsionalistide poolt võidetud alad

     - vabariiklaste alad
Toimumisaeg17. juuli 1936 - 1. aprill 1939
(2 aastat, 8 kuud, 2 nädalat ja 1 päev)
ToimumiskohtHispaania
Hispaania Maroko
Hispaania Guinea
Vahemeri
Põhja-Atlandi ookean
TulemusNatsionalistide võit
Osalised
Flag of Spain (1931–1939).svg Vabariiklased
Bandera del bando nacional 1936-1938.svg Natsionalistid
Väejuhid või liidrid
Vabariiklaste juhid
Flag of Spain (1931–1939).svg Flag of the Popular Front (Spain).svg Manuel Azaña
Flag of Spain (1931–1939).svg Flag of the Popular Front (Spain).svg Julián Besteiro
Flag of Spain (1931–1939).svg LogoUGT.png Francisco Largo Caballero
Flag of Spain (1931–1939).svg Flag of the Popular Front (Spain).svg Juan Negrín
Flag of Spain (1931–1939).svg Flag of the Popular Front (Spain).svg Indalecio Prieto
Flag of Spain (1931–1939).svg Vicente Rojo Lluch
Flag of Spain (1931–1939).svg José Miaja
Flag of Spain (1931–1939).svg Flag of the Popular Front (Spain).svg Juan Modesto
Flag of Spain (1931–1939).svg Juan Hernández Saravia
Flag of Spain (1931–1939).svg Carlos Romero Giménez
Flag of Spain (1931–1939).svg Bandera CNT-FAI.svg Buenaventura Durruti 
Flag of Spain (1931–1939).svg Flag of Catalonia.svg Lluís Companys
Flag of Spain (1931–1939).svg Flag of the Basque Country.svg José Antonio Aguirre
Natsionalistide juhid
Bandera del bando nacional 1936-1938.svg Flag of Spain (1785–1873, 1875–1931).svg José Sanjurjo 
Bandera del bando nacional 1936-1938.svg Flag of Traditionalist Requetes.svg Emilio Mola 
Bandera del bando nacional 1936-1938.svg Francisco Franco
Bandera del bando nacional 1936-1938.svg Gonzalo Queipo de Llano
Bandera del bando nacional 1936-1938.svg Bandera FE JONS.svg Juan Yagüe
Bandera del bando nacional 1936-1938.svg Miguel Cabanellas 
Bandera del bando nacional 1936-1938.svg Manuel Goded Llopis 
Bandera del bando nacional 1936-1938.svg Bandera FE JONS.svg Manuel Hedilla
Bandera del bando nacional 1936-1938.svg Flag of Traditionalist Requetes.svg Manuel Fal Conde
Bandera del bando nacional 1936-1938.svg Merchant flag of Spanish Morocco.svg Mohamed Meziane
Jõudude suurus
1938:
450 000 jalaväelast
350 õhukit
200 tanki
1938:
600 000 jalaväelast
600 õhukit
290 tanki
Kaotused
Vabariiklasi (republicanos) toetasid Nõukogude Liit ja Mehhiko ning natsionaliste (nacionales) toetasid ItaaliaSaksamaa ja naaberriik Portugal.
Hispaania vabariiklaste ühisrinne hõlmas alates tsentristidest kuni kommunistide ja anarhistideni. Neid toetasid peamiselt linlased ning eriti tööstuspiirkonnad, näiteks AstuuriaKataloonia ja konservatiivne Baskimaa, kellest kahel viimasel oli autonoomia vabariiklikust valitsusest. Natsionaliste toetasid peamiselt maaomanikud, jõukad ja konservatiivsed jõud, kes olid enamasti rooma katoliiklased, kellele meeldis võimu tsentraliseeritus, füüsiline julgeolek ja eraomandi puutumatus. Hispaania kodusõja sõjaväeline taktika meenutas mitmeti Teise maailmasõja tegevust. Hitler testis Hispaania kodusõjas oma uusi relvi.[viide?]
Poliitiline olukord oli vägivaldne juba mitu aastat enne sõja puhkemist. Kaotuste suurus on vaieldav: 300 000 – 1 000 000 inimest. Lisaks sõjaväelistele operatsioonidele korraldasid mõlemad pooled massimõrvu. Sõda algas sõjaväelise ülestõusuga Hispaanias ja tema kolooniates. Kommunistid põletasid kirikuid ja kloostreid ning koos sellega hulgaliselt Hispaania ajaloo- ja kunstipärandit.

VastasedRedigeeri


Vabariiklaste poolehoidjad võitlesid ideedega: "türannia või demokraatia" ja "fašism või vabadus". Palju idealistlikke noori liitus 1930-ndatel Internatsionaalse Brigaadiga. Franco toetajad vaatasid sõda kui lahingut ideaaliga: punane hord (kommunism ja anarhism) "kristliku tsivilisatsiooni" vastu. Mõlema poole vaated olid ülelihtsustatud ja lähtusid vaid enda ideoloogiast.

Hispaania kodusõja perioodid ja tähtsündmused


I periood
1936 – veebruar 1938
Vabariiklaste jõudude järkjärguline suurenemine ja organiseerumine, sõjaliste oskuste kasv ja edu. Mereblokaadist tulenevalt hakkab perioodi lõpul üha suuremat mõju avaldama lahingumoona ja toiduainete puudus.
II periood
veebruar 19381939
Mässuliste armee erakordne tugevnemine välisjõudude toetusel ja – erinevalt vabariiklastest – varustatus tehnikaga.
Sõja I perioodi olulisemad etapid:
  • juuli – august 1936, mässuliste vägede paiskamine Marokost Pürenee poolsaarele; kontakti loomine mässuliste põhja ja lõunagrupeeringute vahel Portugali piiriäärsete alade hõivamise teel ning pikkade rinnete tekkimine Hispaanias. “Mittevahelesegamise poliitika” 27 Euroopa riigi poolt – keelustati relvade väljavedu ja transiit Hispaaniasse.
  • september – oktoober 1936, mässuliste kiire pealetung riigi keskossa Madridi suunal.
  • november – detsember 1936, mässuliste edutud lauprünnakud Madridi suunal ja välismaise abi suurenemine kindral Francole. Vabariiklaste valitsus kolib Valenciasse.
  • jaanuar – mai 1937, lahingute põhiraskuse kandumine manööversõja operatsioonidele Madridi piirkonnas, lõunas ja Hispaania põhjaosas.
  • mai – detsember 1937, vabariiklased kaotavad põhjaprovintsid ja hõivavad Terueli “astangu”. Vabariikliku Hispaania laialdane blokaad, võitlus Vahemere kommunikatsioonidel.
Sõja II perioodi olulisemad etapid:
  • jaanuar – mai 1938, sõjategevuse raskuskeskme kandumine Idarindele, murrang sõjas. Interventide armee tugevnemine ja tehnikaga varustatuse kasv. Mässulised hõivavad Terueli piirkonna. Pealetung Idarindel Ebro jõe mõlemal kaldal ja mässuliste jõudmine Vahemere rannikule. Inglise – Itaalia kokkuleppe sõlmimine 16. aprillil 1938. Vabariiklaste kontrollitav territoorium on mässuliste tegevuse tagajärjel jagatud kaheks isoleeritud piirkonnaks.
  • juuni – juuli 1938, mässuliste kolmekuine (mai – juuli) edutu pealetung Valencia hõivamiseks. Rannikulinnade ja -asulate pommitamine mässuliste ja nende liitlaste poolt.
  • juuli – november 1938, kolmekuuline võitlus Ebro jõel, misjärel jõustus Inglise–Itaalia kokkulepe (16. aprillil 1938).
  • detsember 1938 – veebruar 1939, mässuliste pealetung Kataloonia rindel, Barcelona langeb mässuliste kätte. Kogu Kataloonia hõivamine mässuliste poolt. Vabariiklased liiguvad üle Prantsusmaa piiri. Vabariiklik valitsus naaseb Madridi otsusega jätkata võitlust (13. veebruar 1939).
  • Veebruar – aprill 1939, Prantsusmaa ja Franco kirjutavad alla kokkuleppe. Inglismaa ja Prantsusmaa tunnustavad Franco valitsust. Vabariiklaste leeris tekib “kapitulantide mäss” Cartagenas, mis surutakse maha. Vabariiklaste laevastik lahkub Bisertasse.

Välisriikide osavõtt, Hispaania kodusõjast


Saksamaa

Franco palus Adolf Hitlerilt ja Benito Mussolinilt abi. Hitler sai Franco abipalve kätte 22. juulil 1936 ja algatas sõjalise abi andmise, mille nimetus oli operatsiooni Feuerzauber (Unternehmen Feuerzauber). Saksamaa saatis Hispaaniasse lennu- ja maaväeüksustest koosneva Legion CondoriLegion Condor osales ka kuulsas Guernica pommitamises. Pablo Picasso koostas hiljem sellest maali.

Itaalia

NSV Liit

Nõukogude Liit osales Hispaania kodusõjas põhiliselt sõjavarustuse müüjana ning sõjaliste- ja riiklike julgeolekunõunike saatmisega. Kuna aga Hispaanias oli Vabariikide koalitsioonivalitsus, kuhu kuulusid mitte ainult kommunistliku orientatsiooniga kommunistide esindajad, vaid ka anarhistidIII Internatsionaali (Trotski ja permanentse maailmarevolutsiooni) toetajad jn., siis oli ka nõukogude kommunistliku partei toetus valikuline vastavalt poliitilistele jõududele, kes toetasid tingimusteta Moskva ja Jossif Stalini teostatavat poliitikat.
NSV Liidu sõjaliste ja poliitiliste nõunike aparaati juhendasid Hispaania kodusõjas NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi saadik Hispaanias, Madridis – Marcel Rosenberg, peakonsul autonoomses KatalooniasBarcelonas – Vladimir Antonov-OvsejenkoNSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi ja Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse esindaja Artur Staševski, nõukogude kaubandusesindajana Barcelonas ning peamise sõjalise nõunikuna sõjaväeluure juht Janis Berzinš "kindral Grišini" nime all/kindral Grigori Stern "kindral Grigorovitši" nime all, agentuurvõrgu juht Aleksandr Orlov, sõjamereväeatašee Nikolai Kuznetsov.
Kuna ametlikult säilitas NSV Liit Hispaania kodusõja ajal neutraalsuse, tegutses Hispaanias aktiivselt ÜK(b)P finantseeritav ja kogu maailma kommunistliku suunitlusega parteide tegevust juhendav Komintern, kelle juhtimisel moodustati Internatsionaalsed brigaadid. Interbrigaade juhtis Emil Kleberi (General Emilio Kleber) nime all Punaarmee ohvitser Manfred Stern. Interbrigaadide juhtkonnas olid ka Wilhelm Zaisser (hiljem Saksa DV Stasi juht) ning Máté Zalka kindral Pavol Lukácsi nime all.

Internatsionaalsed brigaadidRedigeeri

Hispaania kodusõda ja Eesti

Osavõtt Hispaania kodusõjast oli Eesti kodanikele keelatud. 20. veebruaril 1937 andis riigivanem Konstantin Päts välja «Hispaania kodusõjast osavõtmise keelu seaduse», mis keelas Eesti kodanikel osa võtta Hispaania kodusõjast ükskõik millisel poolel, samuti ei tohtinud Eestis värvata vabatahtlikke kodusõtta ega teha kihutustööd. Sõtta värbajaid ja sõjast osavõtnuid tuli karistada «vangimajaga mitte üle 3 aasta» (RT, 17, 26. veebruar 1937).
Vabariiklaste poolel sõdis eri aegadel vabatahtlikuna kuni paarsada eestlast. Andmed falangistidega koos sõdinute kohta on lünklikud. Hispaaniasse jõudsid vabatahtlikud salaja, üldjuhul läbi Skandinaavia maade (kus asus Eestimaa Kommunistliku Partei illegaalne Keskkomitee), Suurbritannia ja Prantsusmaa, aga ka muid teid pidi. Mindi üksikult ja väiksemate gruppidena, valdavalt ajavahemikus 1937. aasta algusest kuni 1938. aasta augustini. Eestlased sõdisid enamikus 12. Garibaldi-nimelises internatsionaalses brigaadis või 13. Dombrowski-nimelises interbrigaadis. Mõne eestlase sõjatee algas 11. interbrigaadis, mis ümberpiiratud Madridile 1937. aasta alguses esimeste hulgas appi läks. Üksikuid eestlasi jagus ka muudesse väeosadesse.
Ilmselt esimese eestlasena asus Hispaanias sõjategevusse Leopold-Rudolf Bette alias Antonio Williams Alejandro, kes 11. interbrigaadi (valdavalt prantslased-belglased) koosseisus 1936. aasta novembris osales Madridi kaitselahingutes. Nimekas vabariiklaste poolel sõdija oli kuperjanovlasest Udo Einsild, hüüdnimega Habe, kes oli ka Vabadusristi kavaler.
Lünklike andmete järgi langes Hispaanias 14 Eestist pärit vabatahtlikku, kolm suri Prantsusmaal laagrites, seitse sattus vangi Franco vägede kätte. Hukkusid Konstantin Allas (Tallinnast), Richard Busch, Neeme Jõe (Sindist), Alfred Kaubi (Saaremaalt), Boris Konstantjuk (Tartu Ülikooli üliõpilane), August Päärson (Pärnust), Karl Reeta (Sindist), Vladimir Sanderi (Sindist). Viimane kindlalt teada olev Eestist pärit langenu surmakuupäev on 17. september 1938, mil Sindist pärit Neeme Jõe hukkus üksiku mürsukillu läbi.
Mõned astusid hiljem vabatahtlikult Prantsusmaa armeesse ja sõdisid Maginot' liinil. Anton Reinson saadeti karistuspataljoni koosseisus Alžeeriasse. Mõnigi astus vangilaagrist pääsemiseks Prantsuse Võõrleegionisse. 1938. aasta sügisel algas Hispaanias vabatahtlike tagasitõmbumine ja 1939. aasta veebruaris, kodusõja lõpuperioodil taganesid eestlased koos teiste vabatahtlikega Prantsusmaale.
Eesti kuulus rahvusvahelise mittevahelesegamise komitee koosseisu, kus ta oli esindatud kolme kohaga, hiljem see arv tõusis tuntavalt. 1938. aasta sügisel teenis kontrollohvitseridena Hispaania kodusõjas 27 eestlast ning 1938. ja 1939. aasta vahetusel juba 33 Eesti ohvitseri. Teeniti Hispaania-Prantsusmaa piiril ja enamasti sõjapiirkonnas sõitvate kaubalaevade kontrollteenistustes.
Tulemus:
Saksamaa toetatud kindral Francisco Franco võidab kodusõja ja kehtestab Hispaanias diktatuuri, mis lõppeb tema surmaga. Diktatuur kestab mitu aastakümmet, 1936-1975 aastani. Hiljem on Saksamaa juht Adolf Hitler natukene pahane, et Hispaania ei sekku tema poolel teisse maailmasõtta. Hispaania teises maailmasõjas ei osalenud.