Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

teisipäev, 30. november 2021

Elva valla mehed Eesti esimeses parlamendis

See räägib tänapäevase Elva valla aladel elanud ja siit valitud Asutava Kogu liikmetest.

esmaspäev, 29. november 2021

Eesti esimeses maailmasõjas (1914-1918)

Augustis 1914 puhkes Esimene maailmasõda. Baltimaade tähtsus Vene impeeriumi sõjalis-strateegilise tugialana kasvas veelgi. Enne maailmasõda polnud suurriikidel kaugeleulatuvaid plaane Läänemere piirkonnas status quo radikaalseks muutmiseks. Sõja ajal tõusis Saksamaa idapoliitikas kesksele kohale nn dekompositsioonipoliitika, mille mõte seisnes selles, et eraldada Vene riigi läänepoolsed ääremaad ja muuta need Saksamaast sõltuvateks puhverriikideks. Nn idapartei, kuhu kuulusid mõjukad sõjaväelased ja töösturid, ei lootnud saavutada võitu läänes ja pooldas seda, et Venemaa purustataks esimesena. Kindralfeldmarssal Paul von Hindenburgi meelest tuli Poola ja Baltimaad muuta Venemaa-vastase sõja tugialadeks. Baltisakslased tegid Saksamaal agarat kihutustööd, et Baltimaad annekteeritaks ja ühendataks Saksamaaga. Selleks moodustasid nad Balti Usaldusnõukogu (Baltische Vertrauensrat), kes püüdis Saksamaa poliitilisi jõude ja äriringkondi veenda Baltimaade annekteerimise kasulikkuses. Suursaksa Ühing (Alldeutscher Verband) nõudis Saksamaa idapiiri nihutamist Narva jõe – Peipsi järve – Pihkva järve joonele. Saksamaa idapoliitikat mõjutas ka Aleksander Kesküla, kes teavitas Saksa valitsust Vladimir Lenini plaanidest sõlmida Saksamaaga eraldi rahu ja tunnustada rahvaste enesemääramise õigust. Ta oli esimene eestlane, kes tõstatas Eesti küsimuse rahvusvahelisel areenil; Venemaast eraldunud Suur-Eesti pidi tema arvates kuuluma Rootsi egiidi all moodustatud Põhja- ja Baltimaade föderatsiooni.
Sõja ajal suurenes Vene avalikkuses järsult huvi Baltimaade vastu. Valitsuselt nõuti resoluutseid meetmeid Saksa mõju väljajuurimiseks. Niisuguse kampaania ajal sulges valitsus baltisaksa seltsid, koolid ja ajalehed ning keelas ametiasutustes ja avalikes kohtades saksa keele kõnelemise; riigisakslased ning Balti aadli ja vaimulikkonna tegelased, keda võimud süüdistasid salajases koostöös Saksamaaga, saadeti välja. Eesti inim- ja materiaalsed ressursid rakendati impeeriumi sõjamasina teenistusse; üle 90% suurtööstusest töötas sõja heaks. Vene väkke võeti 100 000 eestlast, kellest sai 8000–10 000 meest surma ning iga viies haavata. Vene sõjaväes teenis Esimese maailmasõja ajal kuni 3000 eesti rahvusest ohvitseri.

Esimese maailmasõja aegne soomusrong
1915. aastal hõivas Saksa vägi Poola, Leedu ja osa Lätist ning jõudis Riia lähedale, kus rinne stabiliseerus. Eestist sai Põhjarinde lähitagala. Läänemerel käis positsioonisõda. Saksa laevastiku põhijõud olid Põhjamerel ja Vene laevastik täitis üksnes kaitseülesandeid. Augustis tulistasid Liivi lahte tunginud Saksa sõjalaevad Kuressaaret ja Pärnut, neis linnades vallandus paanika. Eestisse valgus suur hulk sõjapõgenikke, sõjaväelaste üldarv kasvas 1917. aastal Eestis 200 000-ni. 1916 süvenesid majandusraskused ja rahva rahulolematus.
Eesti rahvuslaste juhid hoidsid Vene-Saksa konfliktis Venemaa poolele, sest leidsid, et Eesti ühendamine Saksamaaga tooks kaasa eestlaste saksastumise. Eestlased lootsid, et  tasuks Vene-isamaalise patriotismi, sõjalise vapruse ja lojaalsuse eest annab Vene valitsus neile pärast sõda rohkem õigusi ja eeskätt kauaoodatud omavalitsuse. Ent Vene valitsus umbusaldas Baltimaade rahvaid ja kahtlustas neid Venemaast lahkulöömise kavandamises. Vene väejuhatus tegi plaane eestlaste vara evakueerimiseks, mis tähendanuks maa paljaksröövimist. 1915–17 saadeti osa Tartu ülikooli vara Sise-Venemaale, kuhu kavatseti evakueerida kogu ülikool.
Sõja ajal jäid Eestis põhilisteks poliitlisteks vooludeks rahvuslus ja sotsialism. Sotsiaaldemokraadid tahtsid riigikorda muuta üleriigilise revolutsiooniga. Liberaalid lähtusid rahvusliku ühtsuse ideoloogiast ja lootsid valitsuse reformidele. Noor-Eesti rühm, kes koondus kuukirja Vaba Sõna (1914–16) ümber (Jüri VilmsHans Kruus), propageeris evolutsioonilist sotsialismi, püüdes ühitada sotsialismi ja rahvuslust. Eestlaste majanduslike ja poliitiliste huvide kaitseks ning valitsusele surve avaldamiseks asutasid Eesti-meelsed tegelased 1915 ülemaalise organisatsioonina  Ajutise Põhja-Balti Komitee, mille keskkomiteed (asus Tartus) juhtis Jaan Tõnisson; maakondades ja valdades moodustati kohalikud komiteed. Tallinnas olid eestlaste poliitlisteks keskusteks linnavalitsus ja Ülevenemaalise Linnade Liidu Tallinna Komitee. Eesti äriringkondade ja linnaomavalitsuste esindajad kuulusid riiklikke tellimusi jagavate sõjatööstuskomiteede (need moodustati Tallinnas ja Tartus) koosseisu; Tartu sõjatööstuskomitees olid ülekaalus eestlased. Tõstatati taas eestlaste rahvusliku enesemääramise ja poliitilise autonoomia küsimus (J. Vilms).
Baltisaksa ülemkihtide maine järsk langus Vene valitsuse ja üldsuse silmis tegi nad eestlaste nõudmistele järeleandlikumaks. 1915 saavutas Konstantin Päts Eestimaa Rüütelkonna Komiteega kokkuleppe, et maaomavalitsused korraldatakse suur- ja väikemaaomanike (s. o. mõisnike ja taluperemeeste) võrdse esindatuse alusel ümber. Valitsus, kes pidas seda Balti separatismi avalduseks ja kahe mittevene elemendi ohtlikuks lähenemiseks, reformikava ei kinnitanud. 1916 esitasid Eesti ja Läti duumasaadikud Riigiduumasse seaduseelnõu, mis taotles rüütelkondadelt omavalitsusfunktsioonide äravõtmist ja valimisõiguse andmist kõigile omavalitsusmaksude maksjatele. Riigiduuma ei jõudnud eelnõu arutada, valitsus lükkas selle tagasi. Korduvatele deklaratsioonidele ja lubadustele vaatamata oli tsaarivalitsus kuni oma viimaste päevadeni eestlaste poliitiliste õiguste laiendamise vastu ja ignoreeris järjekindlalt eesti rahva enesemääramistahet. Saksa mõju kohalikus elus küll kärbiti, kuid sellega kaasnes valitsuse taotlus tugevdada Vene mõju ja kohalolekut, isegi pastori ametissemääramine taheti anda Vene ametnike otsustada. Avalikkuse survel kaotati 1916 mõisapolitsei ja suurem osa mõisamaaga seonduvaist majanduslikest privileegidest.

Majandus ja rahvastik

20. sajandi algul oli Eesti Vene impeeriumi majanduslikult ja kultuuriliselt arenenuimaid alasid, mida iseloomustas tööstuslik ja põllumajanduslik suurtootmine ülevenemaalise turu jaoks. Head ühendusteed (raudteed, sadamad) ja arenenud infrastruktuur suurendasid Balti piirkonna tähtsust Venemaa majanduselus ja rahvusvahelises tööjaotuses. Üle poole rahvatulust saadi Esimese maailmasõja eel tööstusest. Kohaliku elanikkonna suhteliselt kõrge kultuuri- ja haridustase tegi võimalikuks intensiivse majandamise. Baltimaad olid Lääne-Euroopa ja Venemaa vaheline sild ja transiidikoridor. Selles kolmnurgas toimus elav inimeste ja ideede liikumine ja vahetus. Antandi riigid kartsid oma liitlase Venemaa kokkuvarisemist ja tema sõjalise võimsuse nõrgenemist ega toetanud seal elavate vähemusrahvuste enesemääramise püüdeid.
1917. aastaks oli Lõuna-Eestis peaaegu kogu talumaa välja ostetud, Põhja-Eestis oli ostetud 83% talumaast. Umbes 51 000-le ostutalule kuulus eraomandina 42% kogu maafondist ja 58% põllumajanduslikust maast, koos rendile võetud maaga 55% maafondist ja 75% põllumajanduslikust maast. Täiesti ilma maata oli 1/3 talurahvast (200 000 inimest). Talumajandid andsid 2/3 põllumajandustoodangust. Talude väljaostu võlg ulatus 45 miljoni rublani. Suurmaaomanikele – mõisnikele, riigile, kirikule, linnadele, rüütelkondadele (kokku 1130 mõisa) – kuulus 58% kogu maafondist, 25% põllumajanduslikust maast ja 80% metsadest. Enamik 800 eramõisast oli baltisaksa aadlike käes, eestlased olid omandanud umbes 50 rüütlimõisa. Eestimaa eramõisade keskmine suurus oli 1700 tiinu (1 tiin = 1,0925 ha), suurimad perekonnavaldused ületasid 100 000 tiinu. Põllumajanduses oli põhiline piimakarjandus. Kiiresti kasvas eestlaste osatähtsus tööstuses ja kaubanduses, nad saavutasid ülekaalu väikeettevõtjate ja linnade kinnisvaraomanike hulgas, Eesti kapitaliga rajati või osteti esimesed vabrikud. 1899 Tartus peetud I Eesti põllutöökongress oli J. Tõnissoni algatusel pannud aluse eestlaste majanduslikule ühistegevusele: asutati piima-, masina-, karjakontrolli-, ostu-, müügi-, panga-, kindlustus- jt ühistuid. Kogu maa kattus ühistute tiheda võrguga, nende üldarv ulatus 1917 üle 1000. Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asutamisega (1901) pandi alus Eesti pangandusele. Eesti ühispangad (1914 oli neid 100, liikmeid 50 000) aitasid eestlastel vabaneda baltisaksa krediidiasutuste sõltuvusest. 1903 läks Liivimaa Linnade Hüpoteegi Seltsi juhtimine sakslastelt eestlastele. Asutati Eestimaa Põllumeeste Keskselts (1910), Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskselts (1911) ja Tallinna Ühistegevuse Edendamise Selts (1915).
Eestlaste koguarv Esimese maailmasõja eel oli peaaegu 1,2 miljonit, neist 5/6 elas Eestis. Parema elu ja töö otsinguil ning maapuuduse tõttu rändas väga palju eestlasi välja Venemaale (valitsus soodustas seda) ja vähemal määral Ameerikasse. 1917 elas väljaspool Eestit ligi 200 000 eestlast, neist üle 100 000 Loode-Venemaal, peamiselt Peterburis ja Peterburi kubermangus. 40% kõrgharidusega eestlastest töötas Venemaal. Venemaal tegid haritud eestlased tõhusat karjääri, olid ülikoolide professorid, kõrgemad sõjaväelased või mõisavalitsejad. Eestist tulnud tõid endaga Venemaale kaasa lääneliku põlluharimise tehnoloogia ja töömoraali. Venemaa Euroopa-osas, SiberisKaukaasias ja mujal olevais Eesti asundustes (neid oli 350) rajasid nad mitukümmend tuhat enamikus heal järjel olevat talu ja elasid seal jõukamalt, kui oli võimalik kodumaal. Tööjõupuuduse leevendamiseks tõid mõisnikud Venemaalt Eestisse saksa töölisi koos perekondadega.

Kultuurielu

Noor eesti haritlaskond ja rahvuskultuur kujunesid kahe suurrahva – saksa ja vene – kultuuri mõju ja surve all. 19. sajandil oli valdav saksa haridus,  20. sajandi algul vene haridus. Eesti tekkivat kõrgkultuuri mõjutas vahetult euroopaliku Peterburi akadeemiline ja modernistlik kultuur. Mitmel alal, näiteks muusikas ja kujutavas kunstis, oli vene koolkondadel eesti kutselise kunstielu sünniloos määrav tähtsus. 1906 lubati Baltimaadel avada eesti, läti ja saksa õppekeelega erakoole. 1906 avati Tartus eesti õppekeelega Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastekool. Eesti haridusseltside (1910 oli neid 75) algatusel asutati paarkümmend emakeelset kooli, sh. keskkooli. 1917 oli Eestis 37 keskkooli, milles õppis 13 000 õpilast, neist 7000 eestlased. 1900–15 viiekordistus eesti üliõpilaste arv ja ulatus 1000-ni, kõrgharidusega eestlasi oli umbes 800. Akadeemilise haritlaskonna juurdekasvu kiiruselt jõudsid eestlased maailmas esimeste hulka; peamised õppimiskohad olid Tartu, Peterburi, Riia ja Moskva. Väljaspool Eestit õppis Esimese maailmasõja ajal üle poole kõigist eesti üliõpilastest. Tähtsat osa eesti haritlaskonna rahvuslikul ja seltskondlikul kasvatamisel etendasid üliõpilasorganisatsioonid: seltsid EÜS (1883), EÜS-i Ühendus (1906), Peterburi EÜS (1907), Moskva EÜS (1907) ja Riia EÜS (1909) ning korporatsioonid Vironia (1900), Fraternitas Estica (1907), Sakala (1909), Ugala (1913), Rotalia (1913) jt. 1915 oli organiseerunud 2/3 eesti üliõpilastest. Paljud eesti päritolu teadlased (Ludvig Puusepp, Johann Heinrich Tammann, Johan Vilip, Michael Vittlich (Mihkel Vitsut), Friedrich Martens) said Venemaa teadlaskonda kuuluvana rahvusvaheliselt tuntuks. 1901–17 oli Tartu ülikoolis 22 eestlasest õppejõudu, sh meditsiiniprofessorid Aleksander Paldrok ja Heinrich Koppel, slaavi keelte professor Gotthilf Leonhard Masing, praktilise usuõpetuse professor Johan Kõpp, eesti keele lektorid K. A. Hermann ja Jaan Jõgever.
Eesti kultuur muutus professionaalsemaks. Arenes eesti kirjakeel (Johannes AavikJohannes Voldemar Veski), väljapaistvaid tulemusi saavutati rahvaluule kogumisel, uurimisel ja publitseerimisel (Jakob HurtMatthias Johann EisenOskar Kallas). Eesti kirjandusse tulid prosaistid Eduard VildeAugust KitzbergErnst Peterson-SärgavaFriedebert Tuglas ja Oskar Luts ning luuletajad Gustav SuitsJuhan LiivAnna HaavaKarl Eduard Sööt ja Ernst Enno. Kujutavas kunstis paistsid silma Ants LaikmaaKristjan RaudKonrad Mägi ja Nikolai Triik, muusikas heliloojad Rudolf TobiasMart Saar ja Aleksander Läte, arhitektuuris Georg Hellat ja Karl Burman. Spordis tõid Eestile kuulsust raskejõustiklased Georg LurichAleksander AbergGeorg Hackenschmidt ja Martin Klein.
Põhjalikke kultuuriuuendusi taotleva haritlaskonna rühmitise Noor-Eesti (1905) juhid G. Suits, F. Tuglas, J. Aavik ja Bernhard Linde kutsusid eestlasi üles euroopastuma, looma euroopalikku kultuuri ilma saksa ja vene vahenduseta, siirduma kultuuriloomingus rahvuslikult universaalsele. Nooreestlased otsisid uusi kultuurikontakte Lääne-Euroopaga, romaani, anglosaksi ja Skandinaavia kultuuridega. Eriti tihedad kultuurisuhted kujunesid neil soomlastega. Asutati kutselised eesti teatrid: Tallinnas Estonia (1906), Tartus Vanemuine (1906) ja Pärnus Endla (1911). Eestlaste enesetunnet tõstis uute esinduslike teatrimajade ehitamine. 1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts, 1909 Eesti Rahva Muuseum. Ent uus eesti eliit ei tõrjunud välja vana. Baltisaksa ülemkihtidel oli endiselt tähtis osa nii ühiskondlikus elus, majanduses kui ka kultuuris.

reede, 26. november 2021

Rahvuslik liikumine

Eestlaste rahvuslik liikumine ka rahvuslik ärkamine algas 19. sajandi keskel.


Ärkamisaeg (ka: rahvuslik ärkamisaegrahvuslik ärkamine) oli 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärkava haritlaskonna kujunemise aeg. Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
Väga tähtis roll oli laulupeol ning ärkamisaegsetel kirjanikel.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.
Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ei ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. Johann Voldemar Jannsenit, kes andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest, hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi. Johann Voldemar Jannsen oli ka üks I üldlaulupeo algatajatest. Tema tütar, Lydia Jannsen oli luuletaja ja kirjanik, kes valis endale kirjanikunimeks Lydia Koidula.

Tähtsamad daatumid



ärkamisaeg Eestis (1860–1885)

ärkamisaeg, aeg umbes 1860. aastate algusest kuni venestamisaja alguseni (1880. aastate keskpaik), s.o aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna (Johann Voldemar JannsenLydia KoidulaCarl Robert JakobsonJakob Hurt) ning seltsitegevuse kaudu.
Termini tõi eesti keelde Garlieb Merkel, Eesti ajalookirjanduses juurdus termin 20. sajandi alguses Villem ReimaniHans Kruusi ja mitme teise kaudu. Rahvusliku ärkamise ja uuestisünni (national awakeningnationale Wiedergeburt jne) mõiste on kasutusel ka rahvusvahelises ajalookirjanduses – seoses Euroopas (18. sajandi lõpp – 19. sajand) ja mujal maailmas (20. sajand) tugevnenud rahvusluse ilmingutega.

Suure Prantsuse revolutsioonisaksa rahvusluse ja romantismiideede mõjul algas 19. sajandi keskel eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes nii nagu teistelgi Ida-Euroopa väikerahvastel (tšehhidelsoomlastellätlastel jt), kel polnud ei oma riiki ega iseseisva riikliku eksistentsi kogemust. Majandusliku aluse eestlaste etnilisele eneseteadvustamisele pani 1860. aastail alanud talude massiline päriseksostmine ja eestlastest maaomanike kihi tekkimine. Eesti rahvusluse kandjaks said tärkav maaharitlaskond (koolmeistrid, köstrid, vallakirjutajad) ja keskkiht (taluperemehed), hiljem ka linnaametnikud ja äriettevõtjad, kes kõik püüdlesid sotsiaalse tõusu poole. Rahvuslik liikumine sai alguse majanduslikult jõukamast Lõuna-Eestist, eeskätt Viljandimaalt, kus kujunesid esimesed rahvusliku liikumise keskused (HolstrePaistuTarvastu jt). Haritlased tegid rahvuslikku selgitustööd, õhutasid eestlasi osa võtma avalikust elust ning sõnastasid nende õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. 1857 võttis Johann VoldemarJannsen eestlaste omanimetusena kasutusele sõna „eestlane”. Jannsen rajas järjepideva eesti ajakirjanduse (andis 1857–63 Pärnus välja nädalalehte Perno Postimees, aastast 1864 Tartus Eesti Postimeest), visandas talupoegliku rahvusideoloogia esimesed piirjooned ja korraldas esimesed suured kultuuriüritused. 1860. aastail levis Lõuna-Eestis laiaulatuslik palvekirjadeliikumine, mida juhtisid ärksad haritlased ja talupojad (Johann KölerAdam ja Peeter PetersonJaan AdamsonMärt Jakobson). Nn Peterburi patriootide ehk rahvasõprade (J. Köler, Aleksander Jürjev, Philipp Karell, Friedrich Dankmann) toetusel õnnestus talupoegade saatkonnal 1864 keiser Aleksander II-le üle anda suur märgukiri, milles taotleti soodsamaid maa ostu- ja rendihindu, teoorjuse kaotamist, eesti keele kasutamise laiendamist, rahvakoolide allutamist Vene haridusministeeriumile ning seda, et kirikuõpetaja valiks kogudus.
Suur rahvuslik ettevõtmine oli eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (seda nimetati Eesti talurahva vabastaja keiser Aleksander I auks Eesti Aleksandrikooliks) rajamise katse. Eesti Aleksandrikooli jaoks raha korjamise komiteedest (neid oli 146) kujunes ülemaaline organisatsioon, mille eesotsas oli peakomitee (1870–84, president Jakob Hurt), mis tegeles rahvuslike ideede levitamise ja kultuuriürituste korraldamisega. Tähtsat osa eestlaste rahvuslikus liikumises etendasid mitmesugused seltsid, mis asutati baltisaksa ja Soome seltside eeskujul kogu maal; kihelkondades asutati laulukoore ja orkestreid. 1865 asutas Jannsen Tartus laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, mis pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (1870) ja korraldas 1869 baltisaksa laulupidude eeskujul Eesti esimese üldlaulupeo; selles osales üle 800 laulja ja mängija ning seal käis kuni 12 000 pealtvaatajat. Esimesed Eesti põllumeeste seltsid asutati Tartus, Pärnus (1870), Viljandis (1871) ja Võrus (1874); 1900. aastal oli neid üle 40. Kõige arvukam oli ülemaaline kirjanduslik-kultuuriline org. Eesti Kirjameeste Selts (EKS, 1872–93 Tartus), kuhu kuulus 1882 üle 1100 liikme. EKS arendas eesti keelt ja kirjandust, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1870 pandi alus esimesele eesti üliõpilasorganisatsioonile, millest kasvas välja Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS, 1883).  23. V 1884 pühitseti Otepää kiriklas EÜS-i sinimustvalge lipp. Tuhandeliikmeliseks ühenduseks kujunes Tallinnas tegutsenud kaubalaevaselts Linda (1879–93).
Ärkamisajal sündis eesti poliitika, mis laveeris kahe kohaliku võimukandja – Vene valitsuse ja baltisaksa ülemkihtide – vahel. Eesti rahvuslikus liikumises eristus kaks suunda. Üks neist oli poliitiliselt mõõdukas kultuurirahvuslik, etnilis-lingvistiline suund (J. Hurt, J. V. Jannsen, Jaan BergmannMartin Lipp, Michael Jürmann), mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse edendamisele. Eesti rahvusluse ideoloogia alusepanija, teoloog ning rahvaluule- ja keeleteadlane J. Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline.
Teine suund (Carl Robert Jakobson, J. Köler, Mihkel VeskeMart Mitt jt) oli radikaalsem. Selle juht oli pedagoog, kirjanik, ajakirjanik ja põllumees C. R. Jakobson. Ta asutas esimese eestikeelse poliitilise ajalehe Sakala (1878–82) ning sõnastas rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, milles nõudis eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi, Balti erikorra ja Balti aadli privileegide kaotamist ning Vene seaduste jõustamist Eestis.
Erinevad lähtepunktid ja arusaamad rahvusliku liikumise eesmärkidest ja nendeni jõudmise viisidest ning juhtide isiklik rivaalitsemine, mis paisus rahvuslikes organisatsioonides avalikuks võimuvõitluseks, viisid 1878 suurlõheni. Appi võeti demagoogia ja võimudele saadeti kaebekirju – kõik see nõrgendas rahvuslikku liikumist. 1880 läks Hurt Peterburi kirikuõpetajaks ja radikaalse suuna esindajad võtsid rahvuslike ürituste juhtimise üle. 1882 Jakobson suri. Rahvuslikus liikumises algas mõõn, mida süvendas valitsuse tagurlik sisepoliitika.
Eestlaste rahvusliku ärkamise tulemused:
1. Eestlaste eneseteadvuse teke, mis viis lõpuks iseseisva riigi loomiseni.
2. Eesti kultuuri ja eestlaste ajaloo teadvustamine
3. Eestlaste hariduse parandamine
4. Eestikeelse kirjasõna teke
5. Eesti pärimuse kogumine

kolmapäev, 24. november 2021

Eesti 18. sajandil



1700. aasta sügisel ründasid Vene tsaaririigi tsaari Peeter I juhitud väed tungivad septembrikuus Alutagusesse ja asusid Narvat piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi 19. novembril Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August II Tugeva vägede vastu ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses.
Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, kui vene väed tungisid Lõuna-Eestisse. Septembris toimusid lahingud RäpinasKasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Aluliina piirkonda.
1702. aastast hakkasid Vene väed saavutama ka edu: venelased võitsid Erastvere ja Hummuli lahingud, millele järgnesid põhjalikud rüüstamised PärnumaalTartumaal ja Mõniste piirkonnas. 1703. aastal toimus tsaar Peeter I väejuhi Boriss Šeremetjevi rüüsteretk läbi Eestimaa; rüüstetegevusest jäävad enam-vähem puudutamata ainult HarjumaaLäänemaa, Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared, seega vähemviljakad maaosad. Vangistatakse palju talupoegi, eriti arvukalt lapsi, saates neid Ukrainasse. 1703/1704. aasta talvel toimusid korduvad vene vägede rüüsteretked Narva ümbruskonda. 1704. aastal vallutasid venelased Tartu (13. juulil) ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Narva vallutamisele järgnes linna rüüstamine moskoovia sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt.
Aastatel 1707–1708 toimusid vene ratsaväe rüüsteretked, pärast rootsi vägede kaotust Poltaava lahingus (1709) jätkus aktiivne sõjategevus Eestimaal ja 1710. aastal kapituleerus Tallinn Vene vägede ees. 1709–1710 vallutasid Vene väed Eestimaa ja Liivimaa kubermangu, alistumislepingutes baltisakslastele väga laiad privileegid (Balti erikord), et neid enda poole meelitada. 1721. aastal, Uusikaupunki rahuga, kinnitati Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege.

Venemaa keisririigi territooriumid 1730. aastal, Läänemereprovintsid ja piirialad Rzeczpospolitaga

Eestimaa ja Soome, Vene-Rootsi sõja (1741–1743) ajal 1742. aastal

Eesti ala Vene võimu all




Eesti-, Liivi- ja Kuramaa hertsogiriigi kaart 1746. aastast
Next.svg 
Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga.

teisipäev, 23. november 2021

Eesti Vene ajal


Eesti-, Liivi- ja Kuramaa hertsogiriigi kaart 1746. aastast
Next.svg
Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Tallinna ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Riia kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.
Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud mõisad. 30. septembril 1710 kinnitas Peeter I Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused. Lõplikult kinnitati need Uusikaupunki rahuga 1721. aastal.

Venemaa keisrinna (1762–1796) Katariina II
Rootsi riigi poolt enne Põhjasõda läbiviidud mõisade reduktsiooni käigus tekkinud pingeid Rootsi krooni ja aadlike vahel oli kasutanud osavalt ära Vene riik. Peeter I lubas redutseeritud mõisad aadlikele tagastada. 1710. aastal esitatud kapitulatsioonides nõudsid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad mõisate ennistamist õiguspärastele omanikele. Seda korrati 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingus. Ehkki õiguslikult sai mõisaid tagastama hakata alles pärast rahulepingu sõlmimist, toimus tegelik restitutsioon tunduvalt varem. Esimesed mõisad tagastati juba 1710. aastate alguses. Vene riik nõudis truudusvande andmist ja mõisnikud pidid kohapeale elama asuma. Viimasest ei olnud huvitatud Rootsi kõrgaadlikud, kes eelistasid jääda Rootsi. Seepärast neile enamasti mõisaid ei restitueeritud või kui ennistatigi, siis müüsid nad need kiiresti maha. 1721. aastal loodi restitutsioonikomisjonid. Restitutsioon viidi lõpule enamasti 1720. aastate lõpuks. Restitutsiooni otsese tulemusena taastus aadli maavaldus.
Eesti ja läti talupojad polnud siiski täiesti õigusteta seisundis. Võrreldes rootsi ajaga oli talupoegade olukord siiski raskem ja nende üksikud protsessid aadlike vastu lõppesid siiski enamasti kaotusega, ühe sellise tulemuseks oli Roseni deklaratsioon 1739. aastal, selles esitatud äärmuslikud seisukohad talupoegade täielikust kuulumisest aadli omavoli alla ei peegeldanud siiski reaalselt valitsevat olukorda ning ka tsaarivalitsus püüdis deklaratsiooni autori meelehärmiks sellist olukorda pärast selle avaldamist igati vältida.

Vennastekoguduse liikumine

1730. aastate alguses jõudis Eestisse vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. Hernhuutlus levis rändkäsitööliste kaudu, keda nende vagaduse tõttu Põhjasõjast tühjaks jäänud maal meelsasti mõisates töökäteks oodati. 1736 külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega. Zinzendorfi abiga avaldati 1739 eestikeelne piiblitõlge. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.
Vene aeg kestis kokku mitu sajandit. Kuni 20. sajandi alguseni.

Põhjasõda

Hea Rootsi aja lõpetas Põhjasõda.
PÕHJASÕDA (1700-1721)


PÕHJASÕJA ALGUS
17. sajandi lõpuks oli Rootsi kujunenud Läänemerel valitsevaks suurriigiks. Paistis, et hakkab täide minema Rootsi valitsejate unistus muuta Läänemeri Rootsi sisemereks. Kui 1697. a. sai Rootsi troonile 15-aastane Karl XII, lootsid Taani, Venemaa, Saksamaa ja Poola ära kasutada oma vastase noorust ja kogenematust ning sõlmisid Rootsi-vastase sõjalise liidu. Diplomaatilisi niidiotsi aitas liidu loomisel kokku sõlmida Liivimaa aadlik Johann Reinhold v. Patkul, kes oli olnud üks opositsiooni juhte võitluses mõisate reduktsiooni e. tagasivõtmise vastu.
Põhjasõda algas Poola kuningaks valitud Saksi kuurvürsti August II Tugeva vägede ootamatu rünnakuga Riia vastu ööl vastu 12. veebruari 1700. Üllatusrünnak ebaõnnestus ja ka Riia kindlused ei osutunud nii nõrkadeks, nagi Patkul oli jutustanud, ning nii tuli Saksi vägedel asuda linna pikaajalisele piiramisele. Karl XII otsustas anda löögi kõigepealt Taanile. Rootsi laevastik saatis maale dessandi Taani pealinna Kopenhaageni juures. Oma vägede eesotsas merre hüpanud Karl XII juhtimisel purustati kaldal oodanud Taani väed. Traventhali rahu kohaselt astus Taani augustis 1700 sõjast välja.
1700. a. sügisel maabus Karl XII Rootsi peavägedega Pärnus, et minna appi piiramisrõngas olevale Riiale. Pärnusse saabudes sai ta aga teada, et suvel oli Rootsile sõja kuulutanud ka Venemaa ja et Vene väed olid asunud piirama Narvat. Kuningas otsustas minna Narvale appi. Narva lahingus 30. novembril 1700 saavutasid rootslased venelastele näkku peksvas lumetormis võidu neljakordses ülekaalus olevate Vene vägede üle. Lüüasaanutest uppusid paljud Narva jõe voogudes, Vene vägede välismaalastest ohvitserid ruttasid end vangi andma. 1700/1701. a. talve veetis Karl XII Laiuse linnuses. Kuningas osales eesti talupoja pulmades, rootsi ohvitserid olid vaderitaks eesti laste ristsetel.

PÕHJASÕJA TALLERMAA
Põhjasõja esimestel aastatel tabasid kohalikku elanikkonda eriti rängalt Vene vägede ja nende liitlaste – tatarlaste rüüsteretked. Juba päris sõja algul 1700. a. oktoobris, kui Peeter I oli oma vägedega asunud ründama ja piirama Narvat, suundus Boris Šeremetjev 500 tema käsutuses olnud ratsaväelasega Virumaale, seda kuni Rakvereni julmalt rüüstates. Pärast Karl XII lahkumist Rootsi peavägedega 1701. a. kevadel sõjakäigule Poolasse ja Saksimaale, jäid Eesti- ja Liivimaa kaitseks kohale väikesed Rootsi garnisonid ja väliväed Wolmar Anton v. Schlippenbachi juhtimisel, kes ei suutnud aga vastu seista Pihkvasse koondatud ja sealt rünnakule asunud Vene vägedele.
B. Šeremetjevi uued rüüsteretked algasid 1701. a. jõulude paiku ja jätkusid järgmistel aastatel. Esialgu läbisid venelased maad u. 10 km laiuse rindena, mille eest liikus tatarlaste ratsavägi, elanikke eriti julmal viisil tappes ja piinates. Osa elanikkonnast saadeti vangidena Venemaale. Mõnikord jäeti lapsed ellu, et neid Venemaal müüa. Eriti põhjalik Eesti laastamine algas Peeter I käsul 1703. a. Šeremetjevi 11 000-meheline ratsavägi läbis Viru-, Järva-. Viljandi-, Tartu- ja hiljem Võrumaa. Teel põletati Rakvere, Paide, Viljandi, Põltsamaa jt. keskused. Põletatud maa taktika paremaks läbiviimiseks jagati armee osadeks – parteideks. Tegelikult kujunesid nendest röövsalgad, kes säilised hiljem rahva mälus pardiajajate, ruskide, kirkiside jt. nimetuste all ja kellega hirmutati lapsi veel aastakümneid hiljemgi. “Parteid” tapsid ettejäänud inimesed, röövisid ehted ja rehe ning põletasid hooned. 1704. a. piirasid Vene väed ümber ja vallutasid tormijooksuga Tartu ja Narva, Põhjasõja algul 1701. a. Poola ja Venemaa vahel sõlmitud Birža lepinguga pidid Baltimaad liitlaste võidu korral minema Poolale. Seetõttu käskis Peeter I 1708. a. suvel hävitada Tartu linna, mis 1704. a. oli kapituleerunud Vene vägedele. Venemaa väljapääsuks Läänemerele pidi olema Neeva jõe suue, kus hävitatud Rootsi kaubalinna Nevanlinna asemele rajati 1703. a. Peterburi linn. Enamus Tartu ja Narva elanikkonnast küüditati Venemaale. Tartu hävitamise jäädvustas värssides Puhja köster Käsu Hans 32-salmilises kaebelaulus “Oh! Ma waene Tardo Liin…”.

EESTI TALURAHVAS PÕHJASÕJA AASTATEL
Põhjasõja ajal põgenesid paljud talupojad koos peredega metsadesse ja soodesse. Esimestel aastatel toimusid mitmel pool ka mõisavastased rahutused, neist tuntuimad Kagu-Eestis Orava mõisas ja veidi hiljem Harjumaal.
Juba sõja algul algas ka meeste värbamine Rootsi regulaarvägedesse, nii vabatahtlikena kui ka sundkorras. Juba enne Narva lahingut 1700. a. hakati kuninga käsul moodustama maakaitseväe üksusi. Plaani konkretiseeriti, kui Karl XII 1701. a. talvel Laiusel viibis. Mehi ei pandud mundrisse, palka neile ei makstud ja relvi pidi iga mees kodunt kaasa võtma. Eestimaa kubermangus kavatseti väkke kutsuda 5000 meest, Liivimaa kindralkuberneri arvestuste kohaselt maakondade ja kihelkondade järgi 3212 meest. Algul astuti nendesse üksustesse lootusega aidata kaasa maa kaitsmisele rüüstavate vaenuvägede vastu, osalt aga ka lootuses pääseda mõisatööst. Varsti tuli aga paljudel meestel pettuda, sest kodunt kaasa võetud jahipüssid, vikatid ja hangud, aga ka väljajagatud relvastus vanade püsside ja mõõkade näol oli puudulik, et väljaõpetamata mehed suutnuks vastase väljaõppinud vägedele tõhusat vastupanu osutada. Ligikaudsete arvestuste kohaselt värvati Rootsi regulaarvägedesse ja maakaitseväkke kokku kuni 7000-8000 eesti ja läti talupoega, valdavalt küll eestlast. Nad võtsid osa mitmetest lahingutest maale tunginud Vene vägede vastu ja kandsid raskeid kaotusi.
Rootsi garnisonide ja neid toetavate kohalike vägede vastupanu murdis lõplikult 1710. a. Baltimaile jõudnud suur katkulaine. Ajaloo uurimustes, mis toetuvad pärast katku läbiviidud revisjonidele, on leitud, et varasemate nimekirjadega võrreldes oli puudu u. 75% talurahvast. Tegelikult olid kaotused mõnevõrra väiksemad, sest osa rahvast varjas end veel metsas või oli mujale pagenud. Katku suri u. 200 000 eestlast. 1712. aastaks oli ellu jäänud u. 150 000-170 000 inimest. Eesti rahva säilimine oli sattunud tõsisesse ohtu.

SÕDA POOLAS JA UKRAINAS
1701. a. kevadel alustas Karl XII Laiuselt suurt sõjakäiku Poolasse ja Saksimaale. Teel vabastati pikaajalisest piiramisest Riia. 1704. a. loobus August II Poola troonist, uueks Poola kuningaks valiti Stanislaw Leszczyňski. 1706. a. sõlmiti Leipzigi lähedal Rootsi ja Poola vahel Altrsnstädti rahu, mille kohaselt Poola pidi lõpetama sõjategevuse Rootsi vastu. Rootsi garnisonid paigutati Saksimaa suurematesse linnadesse.
1708. a. algul alustas Karl XII Saksimaalt sõjakäiku Moskva suunas. Kuigi Vene väed taandusid vastupanu osutamata, hakkas sõjapidamine venima, sest erakordselt vihmane suvi muutis Venemaa teed läbipääsmatuks. Raskusi tekkis vägede moonastamisel. Lesnaja küla all sattus Liivimaalt suure moonavooriga saabunud kindral Lewenhaupti korpus Vene varitsusse ja hävitati. Taganemisel rakendasid venelased põletatud maa taktikat, mis tegi võimatuks Rootsi vägede moonastamise. Karl XII pöördus Moskva suunalt Ukrainasse, lootes leida toetust hetman Mazepa juhtimisel Ukraina iseseisvuse eest võitlevatelt kasakatelt. Enamik kasakaist Mazepaga siiski ei liitunud. Ka olid venelased jõudnud hävitada Ukraina toidu- ja sõjamoonalaod. Paljud Rootsi sõdurid hukkusid 1708/1709. a. talve erakordses pakases.
Eriti halvas Rootsi vägede võitlusvõimet laskemoonapuudus, mistõttu ei olnud võimalik kasutada suurtükkida tulejõudu. Poltaava lahingus 27. juunil 1709 sai Rootsi vägi hävitavalt lüüa. Karl XII koos Mazepa ja paari tuhande mehega pääses Türgisse. Lahingus ellu jäänud Rootsi sõdurid langesid Vene sõjavangi.

PÕHJASÕJA LÕPP
Pärast suurt võitu Poltaava all avanes Venemaal võimalus vallutada ka Eesti- ja Liivimaa, kus Rootsi vägede vastupanuvõimet nõrgestas ka 1710. a. maad tabanud hirmus katkulaine. 1710. a. kapituleerusid Vene vägedele üksteise järel Riia, Pärnu ja Tallinn. Kapitulatsioonilepingud jätsid kohalikele rüütelkondadele suured õigused, mille tõttu Karl XII absolutismist ja mõisate reduktsioonist ärritatud baltisakslased läksid meeleldi Vene keisri teenistusse.
1712. a. tungisid Vene väed Soome ja 1714. a. oli juba kogu Soome nende käes. Uuesti sõtta astunud Taani väed piirasid sisse ja sundisid 1713. a. alistuma Saksamaalt Jüütimaale tunginud Rootsi armee. Taani, Vene, Preisi ja Saksa väikeriikide ühiste rünnakutega vallutati Rootsi valdused Saksamaal. Ülimalt raskes olukorras alustas Karl XII 1714. a. Türgimaalt läbi kogu Euroopa koduteed. Jõudnud Rootsi, püüdis ta veel muuta sündmuste käiku sõjaretkedega Taani koosseisu kuuluva Norra vastu, kuid langes 11. detsembril 1718. a. Fredrikshaldi juures Fredriksteni kindluse piiramise.
Olukord sõjatandritel muutus Rootsile lootusetuks. Vene väed tegid dessante Rootsi rannikualadele, neid julmalt rüüstates. 1719. ja 1720. sõlmiti rahulepingud enamiku vastastega. Rootsi oli sunnitud loovutama valdava osa oma valdustest Saksamaal. 1721. a. kirjutati Soomes Uusikaupunki väikelinnas alla rahuleping ka Venemaaga. Rootsi oli sunnitud andma Venemaale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning Lõuna-Karjala, kuis sai siiski tagasi Soome. Rootsi oli lakanud olemast Euroopa suurriik, aga sellega tuli leppida, sest Rootsi rahvaarv ja ainelised ressursid polnud suurriigi mõõtu.

esmaspäev, 22. november 2021

Eesti Rootsi ajal

Sissejuhatus

Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsile. Tinglikult kestis Rootsi aeg 1583–1710; selle algus ja lõpp on siiski vaieldav. Üldjoontes loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille lõppedes jäi Eestimaa Rootsi võimu alla. Rootsi aja lõppu on ajaloolased dateerinud erinevalt. Ühe arvamuse kohaselt peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla, teise järgi 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki rahu loetakse Põhjasõja lõpuks. Kolmanda seisukoha järgi lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. Üldisemalt nimetatakse Rootsi aega ka Rootsi-Poola ajaks. Rootsi aega nimetatakse ka "Kolme kuninga ajaks", kuna Eestimaal valitsesid kolme erineva riigi kuningad. Peale Rootsi, Poola ja Vene võimude olid siin liikvel ka Saksa ja Taani esindajad.
Rootsi kuningad
  • 1611–1632 Gustav II Adolf
  • 1632–1654 Kristiina
  • 1654–1660 Karl X Gustav
  • 1660–1697 Karl XI
  • 1697–1718 Karl XII
Poola kuningad
  • 1587–1632 Zygmunt III Waza
  • 1632–1648 Władysław IV Waza
  • 1648–1668 Jan II Kazimierz
  • 1669–1673 Michał Korybut Wiśniowiecki
  • 1674–1696 Jan III Sobieski
  • 1697–1706 August II Tugev
Vene tsaarid
  • 1613–1645 Mihhail I Fjodorovitš Romanov
  • 1645–1676 Aleksei I Mihhailovitš
  • 1676–1682 Fjodor III Aleksejevitš
  • 1682–1689 Sofia Aleksejevna
  • 1682–1696 Ivan V Aleksejevitš
  • 1682–1725 Peeter I Aleksejevitš
Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis.
Negatiivsed küljed
Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast, et põlluharimise viis oli vähetootev. Valitses kolmepõllusüsteem, mille juures vilja all oli kõigest kaks kolmandikku. Põllutööriistad olid puudulikud ja väetamine nõrk. Laudasõnnikut ei jätkunud ja kunstsõnnikut sel ajal veel ei tuntud. Tõsiseid raskusi tegi põllumehele ka põldude ribasus ja nende kaugus elamutest. Mõisnikud ostsid omale õiguse ja pealegi ei usutud üpris tihti seda, mida talupojad rääkisid. Halb oli see, et suure osa viljast pidid talupojad andma Rootsi riigile ja mõisnikele, isegi ikalduse aastal.
Takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik. Eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid kõrvale ortodokssest luterlikust õpetusest. Pastoritel ja mõisnikel oli kindlaks veendumuseks, et talupojad peavad kirikus käima ja õiget jumalat uskuma. Rootsi ajal jõudis Liivimaale nõiajaht. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud osavamad ja targemad inimesed.
Positiivsed küljed
Peale reduktsiooni talurahva olukord paranes. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu. Taluperemehed vabastati peksukaristusest sootuks.
Leeris õpetati lugemist ja kirjutamist sunniviisiliselt. Tänu kiriku poolt lugema õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht “Ordinari Freytags Post-Zeitung”.

Rüütelkonnad

Need olid aadli privilegeeritud korporatsioonid ning seisusliku omavalitsuse organid. Nende täisõiguslikeks liikmeiks võisid olla ainult suurmaavaldajad (algul vasallid, hiljem rüütlimõisaomanikud). Rüütelkonnad osalesid kohalike seaduste koostamises ja oma kubermangu või provintsi valitsemises. Nad valisid oma liikmeskonnast kohalikke kohtunikke ja politseiametnikke ning allutasid endale kiriku.

Kubermangud

Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti (koos Hiiumaaga) ja neli maakonda (Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa) moodustasid Eestimaa ehk Eestimaa kubermangu. Need alad olid Rootsi kätte läinud juba Liivi sõjas. Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa ehk Liivimaa kubermang, sinna kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus(konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Eesti alalt kuulusid Liivimaa kubermangu Pärnu ja Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad, hõlmates kogu Lõuna–Eesti mandriosa. Põhja-Eestist sai Eesti kubermang keskusega Tallinnas ning Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti ühendati Liivi kubermanguks keskusega Riias. Selline jaotus püsis 1917. aastani. Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliwa rahuga seni Kuramaale kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa alla. Nii Eesti– kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga enda poolt määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner (elasid vastavalt Tallinnas Toompeal ja Riias). Nad juhtisid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnikke, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest.

Gustav II Adolf

Sündis 9. detsembril 1594, suri 6. novembril 1632. Oli Rootsi kuningas aastatel 1611-162. Kui Rootsi Riigipäev 16-aastase Gustavi kuningaks ja täisealiseks kuulutas, oli Rootsi parajasti sõjajalal Taani, Venemaa ja Poolaga. Taaniga sõlmis ta 1613 rahu, Venemaalt vallutas Ingerimaa ja Poolalt Liivimaa (Eestimaa kuulus Rootsile juba varem). 1630 viis Gustav sõjaväe Saksamaale toetama Kolmekümneaastases sõjas protestantlikke Saksa vürste katoliikliku Saksa-Rooma keisri vastu. Rootslased lõid vastaseid Breitenfeldi lahingus ja Lechi jõe ääres ning võitsid ka Lützeni lahingu, kus kuningas ise langes. Gustavi ehk Põhjamaa Lõvi võidud tegid Rootsist suurriigi. Tema sõjalisele edule oli kaasa aidanud relvastuse uuendamine: ta võttis kasutusele kergemad hargita püssid (need tulistasid senistest mitu korda kiiremini), lühemad piigid ja kerged nahka mähitud pronkssuurtükid. Kuningas oli ka innukas hariduse edendaja. Eestisse asutas ta Tartu ja Tallinna gümnaasiumi. 30. juunil 1632 kirjutas Gustav II Adolf Saksamaal Nürnbergi sõjaleeris alla Tartu ülikooli asutamise ürikule.

Luteri kirik Rootsi aja algul

Ka pärast Rootsi võimu kehtestamist jäi Eesti ja Liivimaa saksa kultuuriruumi osaks. Rootsi valdusesse kuulus 17. sajandil teisigi saksa elanikkonnaga alasid: Pommerimaa, Wismar, Bremen ja Verden.
Luteri kiriku organisatsiooniline ülesehitamine sai alata alles Rootsi võimu kindlamal juurdumisel Eestis. Liivi sõda oli viinud kirikuolud haletsusväärsesse seisundisse: kirikuhooned olid purustatud ja rüüstatud, enamik kogudusi jäänud õpetajateta. Peale ainelise kahju võtsid talurahva hulgas taas maad muinasusu kombed ja ebausu ilmingud. Surnuid maeti vanadesse kalmetesse, loobuti ristimisest ja kiriklikust abielulaulatusest, hoopis vähe oli armulaual käijaid. Soovida jättis ka pastorite haridus ja kõlblus. Läänemaa Kirbla pastori kohta märgiti, et “ta elab vastikut elu, kraakleb ja tülitseb päevad ning ööd, ei valmista iialgi oma jutlust ette ning pakub armulaual veini asemel õlut.”
Eestimaal tegi suure töö luteri kiriku  organisatsioonilisel ülesehitamisel piiskop Joachim Jhering. Kõrvuti esimese eestikeelse aabitsa väljaandmisega töötas Jhering välja ka ajastule iseloomuliku range kirikukaristuste süsteemi, kuhu kuulus kiriku ukse ees jalgade pakkupanemine, häbipingil põlvitamine, mitemsugused rahatrahvid jm, mis aga ei aidanud luteri usku eestlastele vastuvõetavamaks muuta.
Protestantlik kirik võttis üle katoliku kirikus valitseva nõiajahi ja ilmutas Rootsi võimude toetusel erilist agarust nõidade jälitamisel. Just nüüd hakati üle kogu maa korraldama nõiaprotsesse, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid.
Liivimaal nimetati pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks vaimulikuks, s.o superintendendiks juba Poola ajal jesuiitide vastu võidelnud Hermann Samson, kellest sai luterliku fundamentalismi silmapaistvamaid esindajaid. 1626. aastal avaldas Samson üksikasjalise juhendi, kuidas nõida rahva hulgast ära tunda ja temaga ümber käia. Taoline nõidade välimääraja andis hoogu uutele protsessidele. Kaebealuse suhtes rakendati kõigepealt “veeproovi”: tal seoti käed ja jalad ning lasti nööri otsas vette. Usuti, et süütu inimene vajub põhja, nõid jääb aga pinnale.. Kui veeproov näitas, et tegemist on nõiaga, siis sunniti süüdistatavat julma piinamisega omaks võtma ka kõige tobedamaid süüdistusi. Lisaks mitmesugustele otsestele nõidumissüüdistustele karistati inimesi libahunti jooksmise ning kuradiga suhtlemise eest. Levinumaks karistuseks nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal.
17. sajandil jäi luteri usk eestlastele veel paljuski võõraks. Keskajal oli eestlaste muinasusund segunenud katoliiklike tavadega, millest võõrutamine ei olnud luteri pastoritele kerge ülesanne. 1642. aastal leidis Urvaste kihelkonnas Osulas aset Pühajõe mässu nime all tuntuks saanud sündmus, mille käigus talupojad hävitasid Võhandu jõele ehitatud mõisa vesiveski, kuna pidasid seda pühaks peetava jõe rüvetamiseks ning neid tabanud viljaikalduse põhjuseks. Kohale saadetud sõjavägi küll vaigistas talupojad, kohalik pastor pidi aga tõdema, et talupojad “ei tea midagi Jumalast ega tema sõnast, ei usust ega käskudest. Nende pimedus, ebausk, ebajumalad ja nõidus ületavad igasuguse piiri.”

Tartu ülikooli asutamine

Ülikooli asutamine oli üks osa Rootsi riigivõimu kindlustamisest Liivimaal. Sõdadest laastatud maal oli puudus riigiametnikest, pastoritest, arstidest, kodu- ja gümnaasiumiõpetajatest. Tavapärane õppimine Saksamaa ülikoolides oli Kolmekümneaastase sõja tõttu muutunud peaaegu võimatuks.
Tartu valiti ülikooli asukohaks eelkõige linna soodsa geograafilise asendi tõttu Rootsi Baltikumi-valduste keskpunktis. Vähetähtis polnud Poolaaegse jesuiitide gümnaasiumi tegevus Tartus. Protestantliku ülikooli rajamist võib seetõttu vaadelda ka kui soovi siin tegutsenud katoliku õppeasutusele midagi vastu seada.
Ülikooli asutamise tegeliku töö tegi ära Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte, üks oma aja haritumaid rootslasi. 1632. aastal Tartus uksed avanud ülikoolis õppisid valdavalt Rootsi ja Soome päritolu tudengid. Kui puhkes Vene-Rootsi sõda, viidi ülikool 1656 Tallinnasse, kus see kiratses kuni 1665. aastani. Ülikool jätkas tööd Tartus alles 1690. aastal, nüüd juba peamiselt baltisakslastest üliõpilastega. Ühenduse parandamiseks Rootsiga viidi 1699. aastal ülikool Pärnusse. Pärnus tegutses ülikool juba Põhjasõja tingimustes kümmekond aastat, kuni venelased linna 1710. aastal vallutasid. Kuigi vene võimud lubasid ülikooli esimesel võimalusel taasavada, teostus see alles 1802. aastal
Oma korralduselt sarnanes Tartu ülikool teiste tolle aja Euroopa ülikoolidega. Siin oli neli teaduskonda: usu-, õigus- arsti- ja filosoofiateaduskond. Õppetöö toimus ladina keeles loengute ja dispuutide vormis. Üliõpilaste arv Tartus oli keskeltläbi sajakonna ringis, Pärnus kahanes see sõja tingimustes 30-40 tudengini. Korraga oli Tartus ametis kümmekond professorit, kogu Rootsi-aegses ülikoolis tegutsenud õppejõudude arv ulatub üle poolesaja.

Kokkuvõte
Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis. Kas see aeg oli just eesti talupoegadele hea aeg, ei oska mina täpselt öelda, kuigi allikaid uurides tundub et nende olukord siiski paranes piisavalt Rootsi ajal.