Eesti Vene ajal

Eesti-, Liivi- ja Kuramaa hertsogiriigi kaart 1746. aastast

Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Tallinna ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Riia kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.
Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud mõisad. 30. septembril 1710 kinnitas Peeter I Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused. Lõplikult kinnitati need Uusikaupunki rahuga 1721. aastal.

Venemaa keisrinna (1762–1796) Katariina II

Rootsi riigi poolt enne Põhjasõda läbiviidud mõisade reduktsiooni käigus tekkinud pingeid Rootsi krooni ja aadlike vahel oli kasutanud osavalt ära Vene riik. Peeter I lubas redutseeritud mõisad aadlikele tagastada. 1710. aastal esitatud kapitulatsioonides nõudsid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad mõisate ennistamist õiguspärastele omanikele. Seda korrati 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingus. Ehkki õiguslikult sai mõisaid tagastama hakata alles pärast rahulepingu sõlmimist, toimus tegelik restitutsioon tunduvalt varem. Esimesed mõisad tagastati juba 1710. aastate alguses. Vene riik nõudis truudusvande andmist ja mõisnikud pidid kohapeale elama asuma. Viimasest ei olnud huvitatud Rootsi kõrgaadlikud, kes eelistasid jääda Rootsi. Seepärast neile enamasti mõisaid ei restitueeritud või kui ennistatigi, siis müüsid nad need kiiresti maha. 1721. aastal loodi restitutsioonikomisjonid. Restitutsioon viidi lõpule enamasti 1720. aastate lõpuks. Restitutsiooni otsese tulemusena taastus aadli maavaldus.
Eesti ja läti talupojad polnud siiski täiesti õigusteta seisundis. Võrreldes rootsi ajaga oli talupoegade olukord siiski raskem ja nende üksikud protsessid aadlike vastu lõppesid siiski enamasti kaotusega, ühe sellise tulemuseks oli Roseni deklaratsioon 1739. aastal, selles esitatud äärmuslikud seisukohad talupoegade täielikust kuulumisest aadli omavoli alla ei peegeldanud siiski reaalselt valitsevat olukorda ning ka tsaarivalitsus püüdis deklaratsiooni autori meelehärmiks sellist olukorda pärast selle avaldamist igati vältida.

Vennastekoguduse liikumine

1730. aastate alguses jõudis Eestisse vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. Hernhuutlus levis rändkäsitööliste kaudu, keda nende vagaduse tõttu Põhjasõjast tühjaks jäänud maal meelsasti mõisates töökäteks oodati. 1736 külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega. Zinzendorfi abiga avaldati 1739 eestikeelne piiblitõlge. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.
Vene aeg kestis kokku mitu sajandit. Kuni 20. sajandi alguseni.