PÕHJASÕDA (1700-1721)
PÕHJASÕJA ALGUS
17. sajandi lõpuks oli Rootsi kujunenud Läänemerel valitsevaks suurriigiks. Paistis, et hakkab täide minema Rootsi valitsejate unistus muuta Läänemeri Rootsi sisemereks. Kui 1697. a. sai Rootsi troonile 15-aastane Karl XII, lootsid Taani, Venemaa, Saksamaa ja Poola ära kasutada oma vastase noorust ja kogenematust ning sõlmisid Rootsi-vastase sõjalise liidu. Diplomaatilisi niidiotsi aitas liidu loomisel kokku sõlmida Liivimaa aadlik Johann Reinhold v. Patkul, kes oli olnud üks opositsiooni juhte võitluses mõisate reduktsiooni e. tagasivõtmise vastu.
Põhjasõda algas Poola kuningaks valitud Saksi kuurvürsti August II Tugeva vägede ootamatu rünnakuga Riia vastu ööl vastu 12. veebruari 1700. Üllatusrünnak ebaõnnestus ja ka Riia kindlused ei osutunud nii nõrkadeks, nagi Patkul oli jutustanud, ning nii tuli Saksi vägedel asuda linna pikaajalisele piiramisele. Karl XII otsustas anda löögi kõigepealt Taanile. Rootsi laevastik saatis maale dessandi Taani pealinna Kopenhaageni juures. Oma vägede eesotsas merre hüpanud Karl XII juhtimisel purustati kaldal oodanud Taani väed. Traventhali rahu kohaselt astus Taani augustis 1700 sõjast välja.
1700. a. sügisel maabus Karl XII Rootsi peavägedega Pärnus, et minna appi piiramisrõngas olevale Riiale. Pärnusse saabudes sai ta aga teada, et suvel oli Rootsile sõja kuulutanud ka Venemaa ja et Vene väed olid asunud piirama Narvat. Kuningas otsustas minna Narvale appi. Narva lahingus 30. novembril 1700 saavutasid rootslased venelastele näkku peksvas lumetormis võidu neljakordses ülekaalus olevate Vene vägede üle. Lüüasaanutest uppusid paljud Narva jõe voogudes, Vene vägede välismaalastest ohvitserid ruttasid end vangi andma. 1700/1701. a. talve veetis Karl XII Laiuse linnuses. Kuningas osales eesti talupoja pulmades, rootsi ohvitserid olid vaderitaks eesti laste ristsetel.
PÕHJASÕJA TALLERMAA
Põhjasõja esimestel aastatel tabasid kohalikku elanikkonda eriti rängalt Vene vägede ja nende liitlaste – tatarlaste rüüsteretked. Juba päris sõja algul 1700. a. oktoobris, kui Peeter I oli oma vägedega asunud ründama ja piirama Narvat, suundus Boris Šeremetjev 500 tema käsutuses olnud ratsaväelasega Virumaale, seda kuni Rakvereni julmalt rüüstates. Pärast Karl XII lahkumist Rootsi peavägedega 1701. a. kevadel sõjakäigule Poolasse ja Saksimaale, jäid Eesti- ja Liivimaa kaitseks kohale väikesed Rootsi garnisonid ja väliväed Wolmar Anton v. Schlippenbachi juhtimisel, kes ei suutnud aga vastu seista Pihkvasse koondatud ja sealt rünnakule asunud Vene vägedele.
B. Šeremetjevi uued rüüsteretked algasid 1701. a. jõulude paiku ja jätkusid järgmistel aastatel. Esialgu läbisid venelased maad u. 10 km laiuse rindena, mille eest liikus tatarlaste ratsavägi, elanikke eriti julmal viisil tappes ja piinates. Osa elanikkonnast saadeti vangidena Venemaale. Mõnikord jäeti lapsed ellu, et neid Venemaal müüa. Eriti põhjalik Eesti laastamine algas Peeter I käsul 1703. a. Šeremetjevi 11 000-meheline ratsavägi läbis Viru-, Järva-. Viljandi-, Tartu- ja hiljem Võrumaa. Teel põletati Rakvere, Paide, Viljandi, Põltsamaa jt. keskused. Põletatud maa taktika paremaks läbiviimiseks jagati armee osadeks – parteideks. Tegelikult kujunesid nendest röövsalgad, kes säilised hiljem rahva mälus pardiajajate, ruskide, kirkiside jt. nimetuste all ja kellega hirmutati lapsi veel aastakümneid hiljemgi. “Parteid” tapsid ettejäänud inimesed, röövisid ehted ja rehe ning põletasid hooned. 1704. a. piirasid Vene väed ümber ja vallutasid tormijooksuga Tartu ja Narva, Põhjasõja algul 1701. a. Poola ja Venemaa vahel sõlmitud Birža lepinguga pidid Baltimaad liitlaste võidu korral minema Poolale. Seetõttu käskis Peeter I 1708. a. suvel hävitada Tartu linna, mis 1704. a. oli kapituleerunud Vene vägedele. Venemaa väljapääsuks Läänemerele pidi olema Neeva jõe suue, kus hävitatud Rootsi kaubalinna Nevanlinna asemele rajati 1703. a. Peterburi linn. Enamus Tartu ja Narva elanikkonnast küüditati Venemaale. Tartu hävitamise jäädvustas värssides Puhja köster Käsu Hans 32-salmilises kaebelaulus “Oh! Ma waene Tardo Liin…”.
EESTI TALURAHVAS PÕHJASÕJA AASTATEL
Põhjasõja ajal põgenesid paljud talupojad koos peredega metsadesse ja soodesse. Esimestel aastatel toimusid mitmel pool ka mõisavastased rahutused, neist tuntuimad Kagu-Eestis Orava mõisas ja veidi hiljem Harjumaal.
Juba sõja algul algas ka meeste värbamine Rootsi regulaarvägedesse, nii vabatahtlikena kui ka sundkorras. Juba enne Narva lahingut 1700. a. hakati kuninga käsul moodustama maakaitseväe üksusi. Plaani konkretiseeriti, kui Karl XII 1701. a. talvel Laiusel viibis. Mehi ei pandud mundrisse, palka neile ei makstud ja relvi pidi iga mees kodunt kaasa võtma. Eestimaa kubermangus kavatseti väkke kutsuda 5000 meest, Liivimaa kindralkuberneri arvestuste kohaselt maakondade ja kihelkondade järgi 3212 meest. Algul astuti nendesse üksustesse lootusega aidata kaasa maa kaitsmisele rüüstavate vaenuvägede vastu, osalt aga ka lootuses pääseda mõisatööst. Varsti tuli aga paljudel meestel pettuda, sest kodunt kaasa võetud jahipüssid, vikatid ja hangud, aga ka väljajagatud relvastus vanade püsside ja mõõkade näol oli puudulik, et väljaõpetamata mehed suutnuks vastase väljaõppinud vägedele tõhusat vastupanu osutada. Ligikaudsete arvestuste kohaselt värvati Rootsi regulaarvägedesse ja maakaitseväkke kokku kuni 7000-8000 eesti ja läti talupoega, valdavalt küll eestlast. Nad võtsid osa mitmetest lahingutest maale tunginud Vene vägede vastu ja kandsid raskeid kaotusi.
Rootsi garnisonide ja neid toetavate kohalike vägede vastupanu murdis lõplikult 1710. a. Baltimaile jõudnud suur katkulaine. Ajaloo uurimustes, mis toetuvad pärast katku läbiviidud revisjonidele, on leitud, et varasemate nimekirjadega võrreldes oli puudu u. 75% talurahvast. Tegelikult olid kaotused mõnevõrra väiksemad, sest osa rahvast varjas end veel metsas või oli mujale pagenud. Katku suri u. 200 000 eestlast. 1712. aastaks oli ellu jäänud u. 150 000-170 000 inimest. Eesti rahva säilimine oli sattunud tõsisesse ohtu.
SÕDA POOLAS JA UKRAINAS
1701. a. kevadel alustas Karl XII Laiuselt suurt sõjakäiku Poolasse ja Saksimaale. Teel vabastati pikaajalisest piiramisest Riia. 1704. a. loobus August II Poola troonist, uueks Poola kuningaks valiti Stanislaw Leszczyňski. 1706. a. sõlmiti Leipzigi lähedal Rootsi ja Poola vahel Altrsnstädti rahu, mille kohaselt Poola pidi lõpetama sõjategevuse Rootsi vastu. Rootsi garnisonid paigutati Saksimaa suurematesse linnadesse.
1708. a. algul alustas Karl XII Saksimaalt sõjakäiku Moskva suunas. Kuigi Vene väed taandusid vastupanu osutamata, hakkas sõjapidamine venima, sest erakordselt vihmane suvi muutis Venemaa teed läbipääsmatuks. Raskusi tekkis vägede moonastamisel. Lesnaja küla all sattus Liivimaalt suure moonavooriga saabunud kindral Lewenhaupti korpus Vene varitsusse ja hävitati. Taganemisel rakendasid venelased põletatud maa taktikat, mis tegi võimatuks Rootsi vägede moonastamise. Karl XII pöördus Moskva suunalt Ukrainasse, lootes leida toetust hetman Mazepa juhtimisel Ukraina iseseisvuse eest võitlevatelt kasakatelt. Enamik kasakaist Mazepaga siiski ei liitunud. Ka olid venelased jõudnud hävitada Ukraina toidu- ja sõjamoonalaod. Paljud Rootsi sõdurid hukkusid 1708/1709. a. talve erakordses pakases.
Eriti halvas Rootsi vägede võitlusvõimet laskemoonapuudus, mistõttu ei olnud võimalik kasutada suurtükkida tulejõudu. Poltaava lahingus 27. juunil 1709 sai Rootsi vägi hävitavalt lüüa. Karl XII koos Mazepa ja paari tuhande mehega pääses Türgisse. Lahingus ellu jäänud Rootsi sõdurid langesid Vene sõjavangi.
PÕHJASÕJA LÕPP
Pärast suurt võitu Poltaava all avanes Venemaal võimalus vallutada ka Eesti- ja Liivimaa, kus Rootsi vägede vastupanuvõimet nõrgestas ka 1710. a. maad tabanud hirmus katkulaine. 1710. a. kapituleerusid Vene vägedele üksteise järel Riia, Pärnu ja Tallinn. Kapitulatsioonilepingud jätsid kohalikele rüütelkondadele suured õigused, mille tõttu Karl XII absolutismist ja mõisate reduktsioonist ärritatud baltisakslased läksid meeleldi Vene keisri teenistusse.
1712. a. tungisid Vene väed Soome ja 1714. a. oli juba kogu Soome nende käes. Uuesti sõtta astunud Taani väed piirasid sisse ja sundisid 1713. a. alistuma Saksamaalt Jüütimaale tunginud Rootsi armee. Taani, Vene, Preisi ja Saksa väikeriikide ühiste rünnakutega vallutati Rootsi valdused Saksamaal. Ülimalt raskes olukorras alustas Karl XII 1714. a. Türgimaalt läbi kogu Euroopa koduteed. Jõudnud Rootsi, püüdis ta veel muuta sündmuste käiku sõjaretkedega Taani koosseisu kuuluva Norra vastu, kuid langes 11. detsembril 1718. a. Fredrikshaldi juures Fredriksteni kindluse piiramise.
Olukord sõjatandritel muutus Rootsile lootusetuks. Vene väed tegid dessante Rootsi rannikualadele, neid julmalt rüüstates. 1719. ja 1720. sõlmiti rahulepingud enamiku vastastega. Rootsi oli sunnitud loovutama valdava osa oma valdustest Saksamaal. 1721. a. kirjutati Soomes Uusikaupunki väikelinnas alla rahuleping ka Venemaaga. Rootsi oli sunnitud andma Venemaale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning Lõuna-Karjala, kuis sai siiski tagasi Soome. Rootsi oli lakanud olemast Euroopa suurriik, aga sellega tuli leppida, sest Rootsi rahvaarv ja ainelised ressursid polnud suurriigi mõõtu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar