Tööstusrevolutsioon

Tööstuslik pööre ehk tööstusrevolutsioon oli uusaja periood 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil, mil toimusid suured tööstuse arenguga seotud muutused põllumajanduses, tootmises, kaevandamises ja transpordis, mis kõik mõjutasid ühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist olukorda. Pööre sai alguse valgustusajastu järgsest imperiaalsest Suurbritanniast, levis sealt mujale Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse ning lõpuks üle terve maailma.
18. sajandil hakkas seni valitsenud manufaktuurne tootmine asenduma vabrikutootmisega. Esmalt toimus see Suurbritannia tekstiilitööstuses. Järjest rohkem kasutati inimese tööjõu asemel masinaid. Uute masinate leiutamine ning nende rakendamine vabrikutes ongi tööstusliku pöörde peamine tunnus. Samas oli oluliseks vesirataste asemel uudse energiaallikana ka auru kasutusele võtmine praktilise aurumasina kommertsliku tootmise läbi.
Uute masinate loomine, tootmine ja kasutuselevõtmine nõudis raha ja inimesi, kes masinatega töötaksid. Esialgne kapital, mida Suurbritannias vajati uuenduste tegemiseks, saadi peamiselt orjakaubandusest ja suhkruroo kultiveerimisest Kariibi mere saartel. Esimesed vabrikud rajati 18. sajandi alguspoolel, kuid nende edasisele arengule andis hoo sisse 1850. alanud uute tarastamisaktide vastuvõtmine ja 1855. seaduse alusel 1861. aastal alanud kanalite ehitamise buum. Masinate kasutusele võtmine, ka põllumajanduses, vabastas aga hulgaliselt inimesi, kes leidsid rakendust uutes vabrikutes. Nemad muutusid palgatöölisteks.
Masintootmine suurendas oluliselt kaupade tootmist. Ühiskonnas pidi aga olema vajadus selliste kaupade ostmiseks. Nii hakkas turg tootmist üha enam mõjutama. Kui mingi kauba järele puudus nõudlus, osutus selle edasi tootmine mõttetuks. Samal ajal kujunes tootjate vahel konkurents. See sundis ühesuguseid kaupu tootvaid ettevõtjaid oma toodete kvaliteeti parandama ja hoidma hinda ostjatele vastuvõetavana. Lisaks oli vaja piisavalt toorainet, millest kaupu valmistada.