Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

reede, 28. oktoober 2022

Majanduse sissejuhatus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Tere
Edaspidi tuleb juttu majandusest. Kuna põhjalik majanduskäsitlus ja majanduse põhitegurid juba olid, siis nüüd tuleb juttu eelkõige lihtsamat tüüpi majandusest.
Jutuks tulevad:
1. Majanduse põhinäitajad ja nende tsüklilisus
2. Majanduspoliitika
3. Raha ja pangandus
4. Teaduspõhine majandus
5. Tööturg
6. Sotsiaalne turvalisus

MAJANDUSE TSÜKLILISUS



Finantsturgude suuremaid vigu on vaadata lühiajalisi tsükleid. Päevakauplejad jälgivad minutigraafikut, püüdes tabada tippe ja põhju. Kommertspangad ja kinnisvaraärimehed püüavad ennustada paari-kolme aasta pärast toimuvat, planeerides laenuandmist või elamuehitust. Keskpank vaatab kotkapilguga viie aasta peale ette ja leiab, et selle aja jooksul jääb inflatsioon piisavalt kõrgeks ja eurot veel ei paista. Ja kõik nad räägivad, et majandus on tsükliline ja majandusbuumile võib järgneda pehme või kõva maandumine nii aktsiaturgudel kui ka kinnisvaras, olenevalt kirjutaja ametist ja haridustasemest. Fondihaldurite ja kinnisvaramaaklerite jaoks on praegu tegu ajutise korrektsiooniga, millele järgnevad uued seninägematud kõrgused.
Eesti majanduse buum ja põmm ei sõltu enam kaugeltki meist endist ja valitsuse silmapaistvast tööst, vaid maailmas toimuvatest protsessidest.

Kuid peale lühiajaliste tsüklite on olemas ka pikaajalised. Ja Eesti majanduse buum ja põmm ei sõltu enam kaugeltki meist endist ning valitsuse silmapaistvast tööst, vaid maailmas toimuvatest protsessidest.
Üks esimesi, kes neid tsükleid märkas, oli Vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev, kes 1925. aastal ennustas 1930. aastate maailma majanduse depressiooni. Vene teadlase mainimine on praeguses sotsiaalmajanduslikus aegruumis kindlasti poliitiliselt ebakorrektne. Ehk õigustab seda fakt, et Kondratjev saadeti 1930. aastal eraomanduse idee toetamise pärast Gulagi, kus ta peale kaheksa-aastast vangipõlve ja oma teooria ennustuste täitumist 1938. aastal "tänutäheks" suure panuse eest majandusteaduse arengusse maha lasti.
Kondratjev uuris kaht terviklikku ja üht tollal käimasolevat tsüklit. Keskmiselt oli tsükli pikkus 54 aastat, laiades piirides 50-72 aastat. Esimene oli tööstusrevolutsiooni laine, mis kestis aastail 1787-1842. Teine 1843-1897, mille põhjustas raudteede võrgu kiire ekspansioon ja auruenergia kasutuselevõtt. Kui Kondratjev kirjutas raamatut, oli käimas kolmanda laine tõusufaasi lõpp. Selle algusajaks võib lugeda 1897. aastat, kui elektrienergia alustas võidukäiku ja viis Edisoni nime entsüklopeediatesse. Samal ajal hakkas oma elu elama härra Karl Benzi, kelle nime järgi on tulnud sõna "bensiin" ja leiutis, mida nimetame autoks.
Kõik majandustsükli lained algavad äritegevuse laienemisega, millega kasvavad ka ettevõtete kasumid. Järgneb aktsiaturu kasv ja kinnisvara hinna aeglane tõus. Inflatsioon on madal, tehniline innovatsioon kõrge. Laine teises osas saabub langus. Seda tähistab tugev inflatsioon, millega kaasneb intressitaseme tõus ning aktsiaturgude ja ettevõtete kasumite seisak. Kinnisvara hinnakasv jätkub, kuid tooraineid tabab tõeline buum, hoogustub võlgnevuste kasv.
Esimesed kaks osa vältavad u 27 aastat. Väikese ehmatuse järel majandus stabiliseerub, kõik on ikkagi hästi, ettevõtete kasumid kasvavad, tooraineid tabab hinnalangus, aga kinnisvara tõeline buum. Börs läheb maniakaalsesse seisundisse - kõik tahavad tekkivast rikkusest osa saada. See faas (kestab 10-20 aastat) lõpeb ootamatu šokiga. Finantsturgudel käivitub paanika. Ettevõtete kasumid sulavad olematuks, laenuturg kaob. Paanika taba kinnisvaraturgu. Järgneb deflatsioon ja majanduslik depressioon. Raske aeg kestab u 20 aastat. Kogu tsükkel on parasjagu nii pikk, et iga inimpõlv kinnitab, et tema ajal on olud muutunud ja sellist kriis enam tulla ei saa.
Kuid nagu ikka kõigi protsesside puhul on ühe tsükli lõpp teise algus.
Kuigi enamik majandusteadlasi ei taha sest teooriast midagi kuulda, tundub tsüklilisus kestvat siiani. Kolmas laine lõppes 1950. aasta paiku, et anda teed neljandale. Neljandat tsüklit vedas lennunduse areng, millele andis lisajõudu 1940. aastate lõpul valminud esimene arvuti. Infotehnoloogiline revolutsioon võis alata.
Kuigi tsükli üle vaieldakse, võib paika panna järgmised tähised. 1966. aastaks oli lõppenud esimene kiire arengu faas. Algas inflatsiooniline ajastu, mil kukkus kokku Bretton-Woodsi süsteem ja viis USA sisuliselt pankrotti. 1980. aastate algul suutis Reagan (või oli see hoopis tsüklist tingitud ettekirjutatud paratamatus) inflatsiooni peatada ja stabiilsuse taastada. Stabiilne faas sinna kuuluva börsimaania, toorainete ja kulla hinna languse ning kinnisvara hinna kasvuga kestis 2001. aastani.
2001. aastast oleme vähemalt 20 aastat kestvas Kondratjevi tsükli viimases faasis, mida iseloomustavad deflatsioon, kasumite kahanemine, aktsiate langemine, krediidituru kokkuvarisemine, varade hinnalangus, kinnisvarakrahh, kulla hinna plahvatuslik tõus.
Kuigi juba maiad olid teadlikud u 60 aastat kestvatest majandustsüklitest ja tegid tsükli lõpus ettevalmistusi järgmise tsükli jaoks, on praegune maailm valinud teise tee. Keskpangad püüavad neljanda tsükli normaalset toimimist takistada ja alandasid 2001. aastal intresse, lükates kinnisvarahinnad raketina üles. Tulemuseks on krediidituru kriis.
(https://alartamming.blogspot.com)

neljapäev, 27. oktoober 2022

Meedia (infokandja)

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Meedia (ladina keeles medium 'keskel olev') on informatsioonikandjate ühine nimetus.


Meedia – keskkond, kus toimub infoedastus, info avaldamine ja/või massikommunikatsioon
Meedial on oluline roll informatsiooni viimisel rahvani. Meedia on ka riigi tööriist. Meediaga saab kujundada rahva arvamust, sellega saab manipuleerida, sellele saab valetada.  Ka ajakirjandus on osa meediast.
Meedia on sisuliselt kogu info, mis liigub meediakandjatel ning mida saab kuulata, vaadata ja lugeda. Kõik loovad ja tarbivad meediat. Kui sa postitad Instagrammi pildi oma potilillest, on see ka meedia. Ajakirjandus ei ole meedia, vaid osa sellest. Aga väga oluline osa. Ühesõnaga see, mis ma praegu kirjutan ja see mida sa siit loed on ka meedia. 
Massimeedia on meedia, mis jõuab suurte rahvahulkadeni ja kõnetab paljusid inimesi. 
Massimeedia oli varem hea rahva üles kütmise vahend kuid tänapäevase meedia killustumise ajal pole see enam võimalik. Tänapäeval on meedia väga killustunud. Olemas on nii traditsiooniline meedia, alternatiivmeedia, internetimeedia kui ka mõned muud meedia liigid. 
Varem oli põhiliseks meedia levimise viisiks massikommunikatsioon. Massikommunikatsioon on kommunikatsioon, kus saatja on vastuvõtja jaoks umbisikuline.
Massikommunikatsiooni puhul seega saatja ei ole mitte subjekt, vaid teabekanal, mille suhe vahendatava sisuga on vastuvõtjale tundmatu ja kontrollimatu. Saatja umbisikulisus tähendab, et erinevalt kommunikatsiooni normaalsituatsioonist ei ole vastuvõtjal võimalik kinnitada teate vastuvõtmist, saatjal ei ole võimalik kontrollida teate kohalejõudmist ja saatjal ei ole võimalik ka kontrollida tõlgendusreeglitest kinnipidamist. Kommunikatsiooni mõiste kasutamist selles olukorras õigustab asjaolu, et vastuvõtja tõlgendus temale vahendatud sisust on olemuselt autokommunikatiivne. Tagasiside massikommunikatsiooni olukorras tähendab vastuvõtja autokommunikatiivset võimet sünteesida uusi tähendusi.  Kuid tänapäeval on massikommunikatsioon väga nüri meedia levitamise viis.
Tänapäeval on meedia levitamiseks parim viis isikustamine ehk meedia võimalikult täpne sihtimine selle peale, mida konkreetne inimene tahab näha. See võib viia enda arusaamade kivistumiseni ning äärmuste ja populismi kasvuni. Seetõttu võiks vahepeal jälgida ka teistsuguse sisuga meediat. 
Meedia läbipaistvus

Meedia peaks olema läbipaistev. 
Meedia läbipaistvus käsitleb meedia avatust ja vastutavust ning seda on võimalik defineerida kui uudisväärtusliku informatsiooni läbipaistvat esitamist uudisväärtuslikkuse ideel põhinevalt.[1] Meedia läbipaistvus on tänapäevase igapäevase meedia suurim väljakutse kõikjal maailmas, kuna meediakanalid ja ajakirjanikud kogevad pidevalt reklaamijate, informatsiooniallikate, kirjastajate ning muude mõjugruppide survet. 
Uudisteallikad võivad mõjutada seda, millist teavet avaldatakse ja milline teave jäetakse avaldamata. Mõnikord võivad avaldatud andmed olla uudisteallikate poolt kinni makstud, kuid meedia lõpptoode (artikkel, saade, postitus ajaveebis jne) ei osuta selgelt sellele, et teade oleks kas kinni makstud või mingil viisil mõjutatud. Selline meedia läbipaistmatus või mitte-läbipaistvus rikub meedia ja avalikkuse omavahelist usaldust ning suhete läbipaistvust. Lisaks on sel tagajärjed uutele reklaamivormidele ja avalike suhete vormidele, näiteks sulanduvale reklaamile ja kaubamärgi kuvandi loomisele ajakirjanduse kaudu (brand journalism). 
Meedia läbipaistvus on normatiivne kontseptsioon ja see saavutatakse siis, kui:
  • leidub mitmeid konkureerivaid teabeallikaid;
  • teabe esitamise meetod on teada;
  • meedia tootmise rahastamine on avalikustatud ja vastav teave on avalikult kättesaadav.


kolmapäev, 26. oktoober 2022

Kodanike riik

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Eesti riik on kodanike riik. See tähendab, et kodanikel on selles riigis suur roll. Eesti kodanikel on palju eriõigusi, mis mittekodanikel (välisriigi kodanikel ja kodakondsuseta inimestel) puuduvad.

Eesti kodanike eriõigused


Nagu juba märgitud, pole Eesti kodanike õigused võrreldes mittekodanikest alaliste elanikega väga palju suuremad. Erisusi leidub põhiliselt riigivõimu teostamise küsimustes. Vaatleme, milles Eesti kodanike eriõigused täpsemalt seisnevad.

Põhiseadusega on sätestatud järgmised erisused.
  • Ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast (§ 36).
  • Ühtki Eesti kodanikku ei tohi välisriigile välja anda muidu, kui välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras; Väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus (§ 36).
  • Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud (§ 48).
  • Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Eestis viibivad teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda (§ 54-55).

​Sisuliselt olulisimad kodanikuseisundi eelised seisnevad ligipääsus riigivõimu ja avaliku teenistuse ametikohtadele ning teatud oluliselt reguleeritud tegevustele erasektoris, ennekõike õiguse alal. Ainult Eesti Vabariigi kodanik:
  • võib olla Eesti president (põhiseadus § 79);
  • võib valida ja olla valitud Riigikokku (põhiseadus § 60, Riigikogu valimise seadus § 4);
  • võib olla kohaliku omavalitsuse volikogu liige (kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus § 5; õigus laieneb ka Euroopa Liidu kodanikele);
  • võib olla presidendi valimiskogu liige (põhiseaduse § 79, Riigikogu valimise seadus § 11, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus § 14; mõningatesse komisjonidesse kvalifitseerub ka Euroopa Liidu kodanik);
  • võib olla avalikus teenistuses, näiteks olla riigiametis ja kohaliku omavalitsuse volikogus (avaliku teenistuse seadus § 14, vt kommentaari allpool);
  • võib tegutseda riigikontrolörina (riigikontrolli seadus § 19);
  • võib tegutseda õiguskantslerina (õiguskantsleri seadus § 6);
  • võib tegutseda riigi peaprokurörina, juhtiva riigiprokurörina, juhtivprokurörina, riigiprokurörina, vanemprokurörina, eriasjade prokurörina või ringkonnaprokurörina, samuti prokuröri abina (prokuratuuriseadus § 15);
  • võib olla Eesti Panga president, nõukogu esimees või liige (Eesti Panga seadus §-d 7, 8, 10);
  • võib tegutseda kohtuniku ja rahvakohtunikuna (kohtute seadus §-d 47, 103);
  • võib tegutseda notarina (notariaadiseadus § 6, laieneb Euroopa Liidu kodanikele);
  • võib teenida politseis (politsei ja piirivalve seadus § 38);
  • võib töötada kohtutäiturina (kohtutäituri seadus § 10, laieneb Euroopa Liidu kodanikele);
  • võib olla Eesti Teaduste Akadeemia liige (Eesti Teaduste Akadeemia seadus § 5);
  • võib olla valla- või linnasekretär (kohaliku omavalitsuse korralduse seadus § 55).

Euroopa Liiduga ühinemine on paljud senised Eesti kodanike tegevusalad avanud teiste liikmesriikide kodanikele, ehkki mitte kolmandatele isikutele. Üldjuhul vastab sellele Eesti kodanike sarnane tegevusõigus teistes riikides.

Üks olulisemaid küsimusi on õigus tegutseda ametnikuna. Kuigi avalik teenistuja määratletakse jätkuvalt Eesti kodakondsuse nõude kaudu, sätestab avaliku teenistuse seadus, et ametisse võib nimetada ka Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku. Samas täpsustab seadus, et ametisse võib nimetada ainult Eesti kodaniku, kui ametikohal teostatakse avalikku võimu ja kaitstakse avalikku huvi. Niisugused ametikohad on eelkõige seotud riikliku järelvalve teostamise, riigikaitse ja riigisaladuse või salastatud välisteabe töötlemisega, põhiõiguste piiramisega ning kohtuvõimu teostamisega. 


teisipäev, 25. oktoober 2022

Riigi kodanikud

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Igal riigil on kodanikud. Riigi kodanikel on võrreldes teiste riikide kodanikega olulised eelised. Näiteks saavad nad valida riigi institutsioone ja otsustada seda, kuhu poole riik läheb. Nad saavad kandideerida riigi parlamenti või riigipeaks. Nad ei pea tegelema elamislubade ja töötamislubade taotlemise ja pikendamisega. Riigid üldiselt määravad oma sünnijärgseid kodanikke kahte erinevat moodi. Üks võimalus on sünnikoha järgi ja teine võimalus on päritolu järgi.
Sünnikoha järgi:
Sünnikoha järgi kodanike määramisel on riigi kodanikud kõik, kes on sündinud selles riigis. Selles määratluses ei ole vanemate päritolu oluline. Sellist määratlust kasutab näiteks Ameerika Ühendriigid.
Päritolu järgi:
Päritolu järgi kodanike määramisel saadakse kodakondsus selle järgi, mis riigi kodanikud on sinu vanemad või vähemalt üks vanem. Selle määratluse puhul pole sinu sünniriik oluline. Oluline on vanemate kodakondsus(ed). Sellist määratlust kasutab näiteks Eesti Vabariik.
Topeltkodakondsus:
 Topeltkodakondsuse puhul on inimesel mitme riigi kodakondsus ehk inimene on samaaegselt mitme riigi kodanik. On leitud, et globaliseeruvas maailmas tuleb mitme riigi kodanikuks olemine kasuks. Mitmed riigid lubavad topeltkodakondsust. Kuid Eestis on see keelatud, välja-arvatud olukordades, kus teise riigi kodanik on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik ja ta ei saa teise riigi kodakondsusest loobuda. Sellisel juhul tekib Eesti kodanikule topeltkodakondsus, sest sünnijärgsest Eesti kodakondsusest pole võimalik loobuda ning riik seda ära võtta ei saa. Samas ei saa riiik ka teise riigi sünnijärgset kodakondsust ära võtta ning riik ei või inimest survestada teise riigi kodakondsusest loobuma.
Kodanikuks saamine:
Eesti Vabariigi kodanik on ühtlasi ka Euroopa Liidu kodanik ning selleks võib saada mitut moodi:
1) sünnijärgselt
2) naturalisatsiooni korras
3) eriliste teenete eest riigi ees
Sünnijärgne kodanik:
See mõiste riigiti erineb. Mõnes riigis on sünnijärgne kodanik see, kelle vanem või vanemad on riigi kodanikud, kuid mõne riigi puhul on sünnijärgne kodanik see, kes on sündinud selles riigis. Sünnijärgsel kodanikul on mõnes riigis, mõnele ametikohale eelis või ainuõigus. Eestis on sünnijärgne kodanik see, kelle vähemalt üks kodanik on tema sünni ajal Eesti Vabariigi kodanik. Sünnijärgse Eesti kodaniku eeliseks on võimalus kandideerida presidendiks.
Naturalisatsiooni korras:
Niimoodi saavad Eesti kodakondsuse välismaalased ja kodakondsuseta inimesed. Välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab:
  1) olema vähemalt 15-aastane;
  2) omama pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust;
  21) olema elanud enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viimased viis aastat püsivalt;
  22) olema elanud Eestis seaduslikult ja püsivalt pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel kuus kuud pärast Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse registreerimisele järgnevat päeva;
  23) omama registreeritud elukohta Eestis;
  3) oskama eesti keelt vastavalt käesoleva seaduse § -s 8 sätestatud nõuetele;
  4) tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust vastavalt käesoleva seaduse § -s 9 sätestatud nõuetele;
  5) omama legaalset püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja tema ülalpeetavate äraelamise;
  6) olema lojaalne Eesti riigile;
  7) andma vande: "Taotledes Eesti kodakondsust, tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale."
Kui naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud Eesti kodanik saab lapsed pärast kodanikuks saamist, siis on tema lapsed sünnijärgsed Eesti Vabariigi kodanikud.
7.  Legaalne püsiv sissetulek
  Legaalseks püsivaks sissetulekuks loetakse:
  1) seaduslikult teenitud tasu töö-, teenistus- või tsiviilõigusliku lepingu või liikmelisuse alusel;
  2) seaduslikust äritegevusest või omandist saadav tulu;
  3) pension;
  4) stipendium;
  5) elatis;
  6) seaduse alusel makstavad toetused;
  7) ülalpidamine Eestis legaalse püsiva sissetulekuga perekonnaliikmelt.

§ 8.  Eesti keele oskuse nõuded ja hindamine

  (1) Eesti keele oskus käesoleva seaduse mõistes on eesti üldkeele igapäevaeluks vajalik oskus.
  (2) Eesti keele oskuse nõuded on järgmised:
  1) kuuldu mõistmine (ametlik avaldus ja teadaanne; ohu- ja hoiatusteated, uudised, sündmuste kirjeldused ja nähtuste seletused);
  2) kõnelemine (vestlus ja jutustus; küsimuste, seletuste, oletuste ja käskude esitamine; arvamuse avaldamine; soovide väljendamine);
  3) loetu mõistmine (ametlik avaldus ja teadaanne; avalik teade, uudis, näidisvorm, ajakirjanduslik artikkel, sõnum, kataloog, kasutusjuhend, liiklusteave, küsitlus, protokoll, eeskiri);
  4) kirjutamine (avalduse, volituse, seletuskirja, eluloo kirjutamine; ankeedi, elukondliku blanketi, testi täitmine).
  (3) Eesti keele oskust hinnatakse eksamil. Eksami läbiviimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus .
  (4) Eksami sooritanud isikule antakse vastav tunnistus.
  (5) Eksamit ei pea sooritama isik, kes on omandanud eesti keeles põhi-, kesk- või kõrghariduse.
  (6) Käesoleva seaduse § 35 3. lõikes nimetatud isik sooritab eksami käesoleva seaduse § 35 7. lõikes nimetatud ekspertkomisjoni otsuses ettenähtud ulatuses ja viisil.
12.  Eesti kodakondsuse saamiseks esitatavad dokumendid
  (1) Isik esitab Eesti kodakondsuse saamiseks omakäeliselt eesti keeles kirjutatud sooviavalduse, milles on märgitud:
  1) ees- ja perekonnanimi;
  2) andmed ees- ja perekonnanime muutmise kohta;
  3) sünniaeg ja -koht;
  4) emakeel;
  5) kodakondsus;
  6) elukoht;
  7) ustavusvanne vastavalt käesoleva seaduse § 6 punktile 7;
  8) allkiri.
  (2) Isik esitab lisaks sooviavaldusele:
  1) kaks fotot (4x5 cm);
  2) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid;
  3) dokumendi, mis tõendab, et isik viibib Eestis vastavalt käesolevas seaduses sätestatud tingimustele;
  4) omakäeliselt eesti keeles kirjutatud elulookirjelduse, milles on märgitud taotleja teenistuskäik, Eestisse elama asumise aeg ja asjaolud, temaga koos saabunud isikud, taotleja perekonnaseis ja selle muudatused Eestis elamise ajal, kõik senised elukohad Eestis, andmed lähedaste sugulaste kohta, samuti seosed välisriikide sõjaväe-, luure- ja julgeolekuorganisatsioonidega; Eestis sündinul lisaks vanemate Eestisse elama asumise aeg ja asjaolud;
  5) haridust ja teenistuskäiku tõendavad dokumendid;
  6) tõendi legaalse püsiva sissetuleku kohta;
  7) eesti keele oskuse tunnistuse vastavalt käesoleva seaduse § -le 8 või eestikeelse põhi-, kesk- või kõrghariduse omandamist tõendavad dokumendid;
  8) Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise tunnistuse vastavalt käesoleva seaduse § -le 9.
  (3) Enne sooviavalduse esitamist peab isik tasuma riigilõivu.
Eriliste teenete eest Eesti Vabariigi ees: 

§ 10.  Eesti kodakondsuse saamine eriliste teenete eest

  (1) Käesoleva seaduse § 6 punktides 2–4 sätestatud tingimused võidakse jätta kohaldamata isiku puhul, kellel on erilisi teeneid Eesti riigi ees.
  (2) Erilisteks teeneteks loetakse saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või muul alal.
  (3) Eesti kodakondsus võidakse eriliste teenete eest anda mitte rohkem kui kümnele isikule aastas.
  (4) Ettepaneku Eesti kodakondsuse andmiseks eriliste teenete eest võib teha Vabariigi Valitsuse liige.
  (5) Eesti kodakondsuse andmist eriliste teenete eest peab Vabariigi Valitsus põhjendama. Eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse andmisest keeldumist ei põhjendata.
  (6) Vabariigi Valitsuse liikme nimi, kes tegi ettepaneku kodakondsuse andmiseks, ning põhjendus, mille eest kodakondsus anti, avaldatakse Riigi Teatajas.
Kodakonduse taastamine:
16.  Eesti kodakondsuse taastamise õigus on
  (1) Igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele.
  (2) Eesti kodakondsust taastada sooviv isik peab viibima püsivalt Eestis ning olema vabastatud senisest kodakondsusest või tõendama, et ta vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse taastamisega.

§ 17.  Eesti kodakondsuse taastamiseks esitatavad dokumendid

  (1) Eesti kodakondsust taastada sooviv isik esitab omakäeliselt kirjutatud sooviavalduse, milles on märgitud:
  1) ees- ja perekonnanimi;
  2) andmed ees- ja perekonnanime muutmise kohta;
  3) sünniaeg ja -koht;
  4) kodakondsus;
  5) elukoht;
  6) ustavusvanne vastavalt käesoleva seaduse § 6 punktile 7;
  7) allkiri.
  (2) Isik esitab lisaks sooviavaldusele:
  1) kaks fotot (4x5 cm);
  2) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid;
  3) dokumendi, mis tõendab isiku püsivat viibimist Eestis;
  4) Eesti kodakondsuse kaotamist tõendavad dokumendid;
  (3) Enne sooviavalduse esitamist peab isik tasuma riigilõivu.
Kodakondsuse kaotamine:
Sünnijärgselt Eesti kodanikult ei saa kodakondsust ära võtta.

§ 22.  Eesti kodakondsuse kaotamine

  Eesti kodakondsus kaob:
  1) Eesti kodakondsusest vabastamisega;
  2) Eesti kodakondsuse äravõtmisega;
  3) mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega (välja arvatud sünnijärgse Eesti kodaniku puhul).

§ 23.  Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatavad dokumendid

  (1) Isik esitab Eesti kodakondsusest vabastamiseks:
  1) sooviavalduse, milles on märgitud ees- ja perekonnanimi, sünniaeg ja -koht, elukoht, taotletav kodakondsus ja allkiri;
  2) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid;
  3) tõendi selle kohta, et ta on saanud mõne muu riigi kodakondsuse või saab selle seoses Eesti kodakondsusest vabastamisega.
(2) Enne Eesti kodakondsusest vabastamist peab isik tasuma riigilõivu.

§ 24.  Dokumentide esitamine

  (1) Dokumendid Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatakse Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele või Eesti välisesindusele, kui isik elab püsivalt välisriigis .
  (2) Alla 15-aastase alaealise või täisealise piiratud teovõimega isiku eest esitab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud dokumendid tema vanem, lapsendaja, eestkostja või eestkosteasutus.

§ 25.  Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatud dokumentide registreerimine ja menetlemine

  (1) Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatud dokumendid registreeritakse ja võetakse menetlusse Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutuses.
  (2) Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus väljastab isikule tema dokumentide registreerimise ja menetlusse võtmise kohta tõendi, mille vormi kehtestab Vabariigi Valitsus.
  (3) Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus esitab isiku dokumendid ühe aasta jooksul nende registreerimise päevast arvates Vabariigi Valitsusele Eesti kodakondsusest vabastamise otsustamiseks.

§ 26.  Piirangud Eesti kodakondsusest vabastamisel

  Isikut võidakse Eesti kodakondsusest mitte vabastada, kui:
  1) tagajärjeks on kodakondsusetus;
  2) isikul on täitmata kohustused Eesti riigi ees;
  3) isik on Eesti kaitsejõudude tegevteenistuses.
4) isik on sünnijärgne Eesti kodanik

§ 27.  Eesti kodakondsusest vabastamise otsustamine

  Eesti kodakondsusest vabastamise otsustab Vabariigi Valitsus.

§ 28.  Eesti kodakondsuse äravõtmine

  (1) Eesti kodakondsus võetakse ära Vabariigi Valitsuse korraldusega isikult, kes on:
  1) astunud Eesti kodanikuna välisriigi riigi- või sõjaväeteenistusse Vabariigi Valitsuse loata;
  2) astunud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusse või relvi valdavasse ja sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavasse välisriigi organisatsiooni;
  3) püüdnud vägivaldsel teel muuta Eesti põhiseaduslikku korda;
  4) Eesti kodakondsuse saamisel või taastamisel varjanud valeandmete esitamisega asjaolusid, mis oleksid välistanud talle Eesti kodakondsuse andmise või taastamise;
  5) mõne muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest.
  (2) Kelleltki ei tohi veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust.
  (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõige ei laiene isikutele, kes on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga.

§ 29.  Eesti kodakondsuse kaotamine mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega

  Isik loetakse Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks.

§ 30.  Eesti kodakondsust tõendavate dokumentide tagastamine

  Isik, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse, tagastab Eesti kodakondsust tõendavad dokumendid Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele.

[paragrahvid (§) on tsitaadid kodakondsuse seadusest <https://www.riigiteataja.ee/akt/1042868>

esmaspäev, 24. oktoober 2022

Omavalitsus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Eesti omavalitsustasand on kahetasandiline. Kunagi, enne maavalitsuste kaotamist oli see kolmetasandiline. Need kaks tasandit on riik ja kohalik omavalitsus. Kohalikud omavalitsused on vallad ja linnad. Vallavolikogul ja linnavolikogul on seadusandlik võim ja vallavalitsusel või linnavalitsusel on täidesaatev võim. Omavalitsustel kohtuvõimu ei ole. Vallavalitsust või linnavalitsust juhib linnapea või vallavanem.
Omavalitsus on Eestis põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla (vallavalitsus) või linna (linnavalitsus) – demokraatlikult moodustatud võimuorgan, kel on õigus, võime ja kohustus iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Kohalik omavalitsus rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel ja teostub demokraatlikult moodustatud esindus- ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse, -hääletuse või -algatuse teel.
Riigikontroll leidis, et 2019. aastal avaldasid kõige rohkem probleemseid artikleid Tallinna ja Loksa omavalitsused.
Omavalitsus on kohaliku võimu tasand. Omavalitsus võib kehtestada kohalikke makse ja määrusi, kuid need ei tohi minna vastuollu Eesti Vabariigi seadustega. Kohalike omavalitsuste valimistel saavad osaleda kõik valimisõigusega vähemalt 16-aastased selle valla või linna elanikud. Valida saavad ka mittekodanikud (välisriigi kodanikud või kodakondsuseta inimesed), kes on vähemalt 5 aastat seal vallas elanud (sissekirjutatud) ja kellel on kehtiv alaline elamisluba. Kohalikku omavalitsusse võivad kandideerida kõik hääleõiguslikud vähemalt 18-aastased Eesti või muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud, kelle püsiv elukoht (elukoharegistri järgi) asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas.
 Volikogu liikmeks ei või kandideerida isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab karistust kinnipidamiskohas.

Kohaliku omavalitsuse mõiste


Kohaliku omavalitsuse teooriad


Kohaliku omavalitsuse teooriates on kohaliku omavalitsuse (KOV) mõiste kohta kaks mõneti vastanduvat lähenemist, ent kesksel kohal on küsimus kohaliku omavalitsuse ja riigi suhestumisest. Vaba kogukonna teooria tõstab esiplaanile demokraatia põhimõtte, kogukonna vabaduse ja õiguse iseseisvalt oma asju juhtida. Riikliku omavalitsuse teooria näeb kohalikku omavalitsust kui riigivalitsemise eriliiki, riikliku kohahalduse vormi, kus ülesannetel riiklik on olemus ja jaotus otstarbekuse alusel.
Tänapäeva õigussüsteemis nimetatud omavalitsusteooriaid puhtal kujul enam ei rakendata. Ka kehtiva Eesti Vabariigi Põhiseaduse puhul on tuvastatav mitmete omavalitsusteooriate süntees. Ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta (EKOH) artikkel 3, mis KOV mõistet sisustab, põimib need teooriad ühte. Artikkel 3 p 1 sätestab: "Kohalik omavalitsus tähendab kohalike võimuorganite õigust ja võimet seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust."

Kohaliku omavalitsuse mõiste Eesti seadustes ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas


KOV mõiste on selgesõnaliselt lahti kirjutatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS). KOKS § 2 lg 1 sätestab: "Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi." KOKS § 2 lg 2 sätestab: "Kohalik omavalitsus rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel ning teostub demokraatlikult moodustatud esindus- ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse või rahvaalgatuse teel."
Kohaliku omavalitsuse regulatsioon on sätestatud enamiku riikide põhiseadustes. Eesti põhiseaduses on kohalikul omavalitsusel eraldi alajaotus – XIV peatükk ning relevantseid norme leidub ka põhiseaduse teistes alajaotustes. Kohaliku omavalitsuse mõiste ise on Eesti põhiseaduses defineerimata. EKOH kui rahvusvahelise õiguse dokument tunnustab kohalike territoriaalsete korporatsioonide õigust omavalitsusele, jätab aga igale riigile õiguse nende korralduse üle otsustada. Eesti Vabariik ratifitseeris harta 28. septembril 1994, kohustudes järgima kõiki selles sisalduvaid põhimõtteid. Harta jõustus Eesti suhtes 1. aprillil 1995. Koostoimes põhiseaduse normidega annavad harta kui Euroopa demokraatlike riikide mitmekesist omavalitsuskogemust üldistava rahvusvahelise lepingu normid KOV-le kindla õigusliku aluse. 16. veebruaril 2011 ratifitseeris Riigikogu EKOH kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuses osalemise õigust käsitleva lisaprotokolli.
Põhiseaduse järgi on KOV aluseks idee kogukonnast, kelle ülesandeks on lahendada selle kogukonna probleeme ja korraldada kohalikes huvides (vajadusel ka vastuolus keskvõimu huvidega) kogukonna elu. Kohaliku omavalitsuse eesmärk ja põhisisu on kohaliku elu küsimuste iseseisev otsustamine kohaliku kogukonna poolt – selle määrab põhiseaduse § 154 lg 1. Põhiseaduses on mõistet "kohalik omavalitsus" kasutatud järjekindlalt üldmõistena, konkretiseerides seda vaid erandjuhtudel. Selline konkretiseerimata mõistekasutus (ainus erand on § 104 lg 2 p 4, mida tuleks tõlgendada KOVVS-na ), mis üldjuhul hoidub KOV organite nimetamisest, on põhiseaduses taotluslik ning võimaldab selle põhiseadusliku institutsiooni sisustamisel ja tõlgendamisel teatud paindlikkust. Siiski on oluline arvestada, et põhiseaduse § 156 lg-s 1 ja EKOH art-s 3 nähakse ette KOV esindusdemokraatlik sisestruktuur, millest tuleneb volikogu prioriteet täitevorgani(te) suhtes kohaliku elu küsimuste otsustamisel

Rahastamine

Kohaliku omavalitsuse (KOV) rahastamise korraldus lähtub kohaliku omavalitsuse finantsgarantii põhimõttest (PS § 154 ja § 157 lg 2; EKOH art 9). Selle alla kuuluvad õigused on suunatud omavalitsusüksuse enesekorraldusõiguse kasutamiseks vajalike tingimuste loomisele, et vallad ja linnad oleksid majanduslikult suutelised täitma avalikke ülesandeid. KOV rahastamise korraldus põhineb ühelt poolt omavalitsuslike ülesannete rahastamise süsteemil ja teiselt poolt talle seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamist reguleerivatel sätetel. Nõuetekohase rahastamismehhanismi loomine on riigi ülesanne, kusjuures seadusandja on vaba otsustama rahastamisallikate süsteemi üle.

Rahastamise põhimõtted

KOV rahastamise süsteem peab muu hulgas vastama alljärgnevatele tingimustele:
  • Linnadele ja valdadele eraldatavad rahalised vahendid peavad olema piisavad, seejuures peab tagatud olema nii seadusest tulenevate kui ka muude, seadusega sätestamata omavalitsuslike ülesannete piisav rahastus.
  • Omavalitsuslike ülesannete täitmiseks eraldatav raha peab olema eristatav riiklike kohustuste täitmiseks eraldatavatest vahenditest. See võimaldab omavalitsusüksustel aru saada, millised vahendid on mõeldud kohaliku elu küsimuste üle otsustamiseks ja kohaliku elu korraldamiseks. See omakorda võimaldab otsustada, kuidas seda raha kasutada.
  • Rahastamise süsteem peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist.
  • Väiksemate rahaliste vahenditega omavalitsusüksuste kaitseks tuleb rakendada rahalise ühtlustamise mehhanisme või muid analoogilisi meetmeid, et tasandada võimalike tuluallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist omavalitsusüksuste vahel.
  • Linnad ja vallad tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse.
  • Et säilitada omavalitsusüksuste võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel, ei peaks neile eraldatavaid vahendeid siduma konkreetsete projektidega.
  • Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel.
  • Linnadel ja valdadel on õigus iseseisvalt otsustada võlakohustuste võtmise üle.
Riigikontroll on leidnud, et lisaks peab rahastamise süsteem olema järjepidev ega tohi omavalitsuste jaoks ootamatult ja põhjuseta senisest ebasoodsamaks muutuda.
Kui omavalitsuslike ülesannete rahastatus langeb mõnes omavalitsusüksuses allapoole minimaalselt vajalikku taset, saab omavalitsusüksus ühe võimalusena esitada riigile taotluse, et talle eraldataks lisaraha. Juhul, kui taotlus jääb rahuldamata, on omavalitsusüksusel võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse (HKMS § 44 lg 5). Kaebuse läbivaatamise käigus saab halduskohus hinnata ka KOV rahastamist reguleerivate sätete põhiseaduspärasust.

Tulude allikad

Omavalitsuste tulud tulevad eri allikatest:
  • toetused riigieelarvest (toetus- ja tasandusfond ning muud toetused);
  • maksutulud (üksikisiku tulumaks, maamaks, kohalikud maksud);
  • kaupade ja teenuste müük (nt majandustegevusest saadav tulu, üüri- ja renditulu);
  • muud tulud (keskkonnatasud, vara müük jm).
Riigieelarve seos omavalitsusüksuste eelarvetega on sätestatud RES-i §-des 46–52. RES-i § 46 lg 1 kohaselt antakse linnadele ja valdadele toetust tasandusfondist ja toetusfondist ning juhtumipõhiselt ka konkreetse tegevuse või investeeringu toetamiseks. Tasandus- ja toetusfondist jagatava toetuse põhimõtted kehtestatakse igal aastal riigieelarve seadusega (vt nt 2017. aasta kohta 2017. aasta riigieelarve seaduse § 3). Teave omavalitsusüksuste rahastamise ja finantsjuhtimise kohta on kättesaadav Rahandusministeeriumi koduleheküljelt, ülevaated tekkepõhiste raamatupidamisandmete kohta on kättesaadavad riigipilve teenuse kaudu.

Kohaliku omavalitsuse rahastamisega seotud teooriaid

KOV rahastamissüsteemi käsitlusega on seotud ka avaliku sektori ökonoomikast tuntud fiskaalse föderalismi (ingl k fiscal federalism) ja fiskaalse võrdsustamise (ingl k fiscal equalization) teooriad. Fiskaalne föderalism uurib seda, millised fiskaalpoliitilised ülesanded ja vahendid oleks otstarbekas tsentraliseerida (pakkuda keskvalitsuse poolt) ning millised detsentraliseerida (pakkuda muude valitsussektori tasandite poolt). KOV rahastamissüsteemi loomisel tuleb muu hulgas arvesse võtta seda, et ressursside jaotamine oleks efektiivne ja ühiskonna (mitte üksiku omavalitsusüksuse) heaolu maksimeeritud ning et riigil oleks võimalik täita fiskaalpoliitika stabiliseerimise ülesannet ja tagada valitsussektori fiskaalpoliitika jätkusuutlikkus. Fiskaalseks võrdsustamiseks nimetatakse fiskaalpoliitilisi meetmeid (toetusi), mille abil tagatakse olukord, et omavalitsusüksustel on võimalik pakkuda samasuguse maksukoormuse juures samasuguseid avalikke teenuseid ka juhul, kui omavalitsusüksused jõukuse (sissetulekute) poolest erinevad. Eristatakse vertikaalseid (omavalitsusüksustele teeb ülekandeid keskvalitsus) ja horisontaalseid (omavalitsusüksused ise teevad üksteisele ülekandeid) fiskaalse võrdsustamise süsteeme. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangul moodustas 2003. aastal OECD riikides fiskaalne võrdsustamine keskmiselt 2,3% SKP-st.

Eelarve


Joonis 1. Kohalike omavalitsuste tulude struktuur 2013; allikas Rahandusministeerium, (A. Annok joonis)

Joonis 2. Kohalike omavalitsuste kulude struktuur 2013; allikas Rahandusministeerium, (A. Annok joonis)
Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 157 lg 1 sätestab, et kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab seadus. Kohaliku omavalitsuse eelarve on kohaliku omavalitsuse volikogu poolt iga aasta kohta vastu võetud määrus (statuut), mis sätestab kohaliku omavalitsuse üksuse kõik tulud ja kulud. See on omavalitsuse rahaline plaan strateegiliste plaanide elluviimiseks, mis käib koos arengukava ja eelarvestrateegiaga. Kohalik eelarve on aluseks omavalitsuslike haldusfunktsioonide täitmisele vallas või linnas ning ühtlasi ka üheks kõige olulisemaks vahendiks kohaliku omavalitsuse üksuse arengu kavandamisel. Kohaliku eelarve vastuvõtmine, selles muudatuste tegemine, lisaeelarve vastuvõtmine ja eelarve täitmise aruande kinnitamine kuuluvad valla- või linnavolikogu ainupädevusse.
Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadusest (edaspidi: KOFS) tulenevad kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve koostamise, vastuvõtmise, täitmise ja aruandluse põhimõtted, kohaliku omavalitsuse üksuse arvestusüksuse finantsdistsipliini tagamise meetmed, finantsdistsipliini tagamise meetmete rakendamise menetluse ning raske finantsolukorra ohu kõrvaldamise menetluse põhimõtted. Kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve on iseseisev, mis tähendab, et valla- ja linnaeelarve on riigieelarvest lahutatud ning olles nii osa avaliku sektori eelarvest, kuid ei moodusta seejuures osa riigieelarvest. Kui riigieelarve ehk riigi kõigi tulude ja kulude eelarve võtab iga aasta kohta seadusena vastu Riigikogu, siis kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve võtab vastu volikogu ning selle tulud ja kulud ei ole osaks vastavalt riigieelarve tuludest ja kuludest. Põhiseaduse § 154 lg 1 kohaselt on vallad ja linnad oma tegevuses iseseisvad ning eelarve kujundamise näol on tegemist enesekorraldusõiguse avaldumisega. Kohalikud omavalitsused võivad oma rahalisi vahendeid enda volituste piires vabalt kasutada. Siiski võib riik kohalikule omavalitsusele rahalisi kohustusi peale panna, kuid ainult seaduse alusel ning riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest (nt toimetulekutoetuse väljamaksmine). Eelarveaasta algab 1. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril. Eelarve tuleb vastu võtta hiljemalt kolme kuu jooksul arvates eelarveaasta algusest. Eelarve eelnõule lisatakse ka seletuskiri selleks vajalike selgituste ja põhjendustega. Kui on moodustatud osavald või linnaosakogu, siis esitatakse eelarve ka neile oma arvamuse lisamiseks. Eelarve eelnõu ja seletuskirja esitab valla- või linnavalitsus volikogule hiljemalt üks kuu enne eelseisva eelarveaasta algust. Eelarveaasta jooksul võib eelarvet muuta lisaeelarvega, mille volikogu võtab vastu määrusena. Lisaeelarve eelnõu koostab valla- või linnavalitsus ja esitab selle volikogule koos seletuskirjas toodud põhjendustega lisaeelarve vajaduse kohta. Kohaliku omavalitsuse eelarve vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälte enamus. Eelarve võtab volikogu vastu määrusega. Eelarve avaldatakse seitsme tööpäeva jooksul pärast selle vastuvõtmist kohaliku omavalitsuse üksuse veebilehel koos eelarve menetlemist käsitlevate volikogu ja volikogu komisjonide istungite protokollidega. Tasakaalustatuse printsiibi kohaselt peavad eelarve kulud ja tulud olema võrdsed. Kui tuludes ja kuludes on vahe, nähakse vahe katmiseks ette finantseerimistehinguid. Eelarve koostamisel peab kohalik omavalitsus kinni pidama ka netovõlakoormuse ülempiirist. Netovõlakoormus on võlakohustuste suuruse ja likviidsete varade kogusumma vahe. Netovõlakoormus võib aruandeaasta lõpul ulatuda põhitegevuse tulude ja põhitegevuse kulude kuuekordse vaheni, kuid ei tohi ületada sama aruandeaasta põhitegevuse tulude kogusummat.

Eelarve kujunemine

Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklist 9 tulenevad kohaliku omavalitsuse rahastamise alused, mille tulemusena peab kohaliku omavalitsuse rahastamise süsteem tagama omavalitsuse tervikliku ja kooskõlalise toimimise. Eesti kohalike omavalitsuste eelarvete osakaal avalikus sektoris on 25%. Eelarved koosnevad omavalitsuse põhitegevuse kuludest ja tuludest (vaata joonis 1 ja joonis 2), investeerimistegevusest, finantseerimistegevusest ning likviidsete varade muutustest. Eelarve peab sobima demokraatliku riigi eelarvele esitatavatele tingimuste ja nõuetega, sealhulgas suutma täita ka teatud funktsioone ning vastama väljakujunenud finantsjuhtimise põhimõtetele. Klassikalised põhimõtted on järgmised:
  • Eelarve täielikkuse printsiip – eelarves peavad kajastuma kõik tulud ja kulud
  • Selguse printsiip – nõuab tulude ja kulude niisugust rühmitamist, et kõikide eelarve tulude ja kulude päritolu ja kulude eesmärk oleks üheselt määratud
  • Ühtsuse printsiip – leiab väljenduse kassaühtsuse põhimõttes, s.t kõik tulud koondatakse ühte fondi (riigikassasse) ja kõik kulud tehakse samast fondist
  • Täpsuse printsiip – eeldab, et eelarvesse on tulud ja kulud võetud niisuguse täpsusega, et eelarveperioodil nad tegelikult kujunevadki niisuguseks
  • Eelnevuse printsiip – eelarve hõlmab kindla perioodi tulusid ja kulusid, seepärast peab ta olema valmis õigeks ajaks, s.t eelarveperioodi alguseks
  • Spetsialiseerituse printsiip – kvalitatiivne spetsialiseeritus tähendab, et kulutada võib ainult nendeks otstarveteks, mis eelarves on ette nähtud ja kvantitatiivne spetsialiseeritus tähendab, et kulutada tohib maksimaalselt niisuguses summas, nagu näeb seda ette eelarve, seega plaanivälised ja üleplaanilised kulud on keelatud
  • Avalikkuse printsiip – nõuab, et kõik eelarvemenetluse etapid oleksid avalikustatud sel määral, et iga kodanik võib saada ülevaate finantspoliitikast.

Arengukava ja eelarvestrateegia

Vallal ja linnal peab olema koos eelarvega ka arengukava ja eelarvestrateegia, mis on aluseks eri eluvaldkondade arengu integreerimisele ja koordineerimisele. Arengukavas esitatakse valla majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalised suundumused ja vajadused, probleemide ja võimaluste hetkeolukorra analüüs tegevusvaldkondade lõikes, tegevusvaldkondade strateegilised eesmärgid ja nende täitmiseks vajalikud tegevused arengukava perioodi lõpuni. Eelarvestrateegia on arengukavast tulenev selgitustega finantsplaan, mis on arengukava osa või arengukavaga seotud iseseisev dokument. Eelarvestrateegia koostatakse arengukavas sätestatud eesmärkide saavutamiseks, et planeerida kavandatavate tegevuste finantseerimist.

Kaasav eelarve

Kaasava eelarve koostamine on kodanikuvõimu arutlus- ja otsustusprotsess, mis on üks osalus-demokraatia avaldumisvorme. Kaasavas eelarvemenetluses otsustavad kindla piirkonna elanikud, kuidas kasutada osa omavalitsuse või muu institutsiooni eelarvest. Eelarve kulude poole arutelul osalemine võimaldab kodanikel avalikke kulutusi leida, arutada ja tähtsuse järjekorda seada ning annab neile võimaluse teha rahakulutuse kohta otsustusi. Kui eelarve kulude arutellu kaasamist võetakse tõsiselt ja see toetub vastastikusele usaldusele, võidavad sellest nii kohalik omavalitsus kui ka kodanikud. Mõnel juhul on kaasav eelarve tõstnud isegi inimeste maksukuulekust. Eestis võttis kaasava eelarvemenetluse esimesena suuremal määral kasutusele Tartu linn 2013. aastal, eraldades kaasava eelarve tarbeks 1% linna investeeringuist ehk 140 000 eurot.

Elanike osalemine kohaliku omavalitsuse teostamises

Kohalikele omavalitsustele on seadusega tehtud ülesandeks korraldada kohalikku elu elanikkonna huvidest ja vajadustest lähtuvalt. Oma eesmärkide saavutamiseks lubab seadus anda kohalikele elanikele õiguse osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel ehk olla kaasatud otsustusprotsessi. Tänapäeval peetakse kodanike kaasamist demokraatliku ühiskonna väga tähtsaks instrumendiks.
Elanike kaasamise põhimõte tuleneb kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p-st 4, mille kohaselt on valla- ja linnaelanikel õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel. Sama põhimõtet väljendab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 44, mis annab nii Eesti riigi kodanikele kui ka Eestis viibivale välisriigi kodanikele õiguse vabalt saada üldiseks kasutamiseks leitavat informatsiooni.

Võimalused kohaliku omavalitsuse töös osalemiseks

Omavalitsusüksus korraldab avalike arutelude kaudu kõigi huviliste kaasamise arengukava koostamisse. Teade arengukava ja selle muutmise eelnõu avalikustamise kohta avaldatakse maakonnalehes ja valla- või linnavalitsuse veebilehel. Arengukava eelnõuga saab tutvuda vähemalt kolm nädalat. Arengukava avaldatakse pärast vastuvõtmist valla- või linnavalitsuse veebilehel.
Vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikel elanikel on õigus teha kohaliku elu küsimustes kohaliku omavalitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks algatusi. Algatus esitatakse valla- või linnavalitsusele eelnõuna, millele lisatakse allkirjadega varustatud algatuse esitajate nimekiri. Kui algatatud küsimus kuulub volikogu pädevusse, esitab valitsus selle ühe kuu jooksul volikogule lahendamiseks koos omapoolse seisukohaga. Algatuse esitajate esindajal on õigus osaleda algatuse arutelus volikogus või valitsuses (KOKS § 32).
Lisaks on igal elanikul individuaalselt õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi (KOKS § 33).

Volikogu valimine

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on hääletamisõigus Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 16-aastaseks ja kelle rahvastikuregistrisse kantud elukoht asub vastavas vallas või linnas. Eestis elav Euroopa Liitu mittekuuluva riigi kodanik või kodakondsuseta isik saab kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääletada, kuid ei saa volikokku kandideerida.
Edasise kohaliku omavalitsuse volikogu tegevuse kohta peab info olema elanikkonnale internetist kergesti kättesaadav ning elanikkonnale peavad veebis olema loodud võimalused osaleda kohaliku võimu teostamisel. Kohalike omavalitsuste internetipõhine infosüsteem VOLIS võimaldab avalikkusel lugeda kohaliku omavalitsuse istungite materjale ja jälgida volikogu istungil toimuvat üle interneti, samuti olla kaasatud volikogu ja valitsuse otsustusprotsessidesse erinevate e-kaasamise kanalite kaudu.

Kaasav eelarve

Kaasava eelarve mõte on eraldada mingi osa omavalitsuse eelarvest, et selle kasutamine kohalikule kogukonnale otsustamiseks anda. Esimesena võttis kaasava eelarve meetodi Eestis kasutusele Tartu linn 2013. aastal. Tartu linna eeskujul võtsid kaasava eelarve kasutusele ka Viljandi, Pärnu, Haapsalu, Elva, Kuressaare, Jõgeva, Rapla, Tapa, Kose, Türi, Lüganuse jt. Kaasav eelarve toimub kindla eelarvemenetluse järgi.

Kaasamise hea tava

Eesti Vabariigi Valitsus kinnitas 2011. aasta istungil "Kaasamise hea tava". Kaasamise hea tava eesmärk on anda selgemad juhised kaasamise planeerimise ja korraldamise kohta ning ühtlustada valitsusasutuste kaasamispraktika kvaliteeti. Kaasamise laiem eesmärk on suurendada otsuste tegemise läbipaistvust ja valitsussektori usaldusväärsust suhetes huvirühmade ja laiema avalikkusega. Dokumendis on sõnastatud juhised huvirühmade vastavaks teavitamiseks ja avaliku konsulteerimise korraldamiseks.
Kaasamise head tava rakendatakse poliitikaalgatuste ettevalmistamise käigus, milleks võivad olla nii Riigikogu, valitsuse kui ka ministri õigusakti eelnõu ettevalmistamine, samuti arengukava ettevalmistamine, aga ka muud liiki poliitikaalgatused.

Seaduslikkuse põhimõtte laienemine kohaliku omavalitsuse üksustele

Seaduslikkuse põhimõtte laienemine kohaliku omavalitsuse üksustele tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse (1992) (edaspidi PS) § 154 lõikest 1, mille kohaselt kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.
Sõnaühendit "tegutsevad seaduste alusel" PS viidatud sättes tuleb mõista esiteks nõudena, et riigivõimul on kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kasutamisse võimalik seadusega sekkuda ja kohaliku omavalitsuse elemente konkretiseerida. Näiteks on Riigikohtu üldkogu leidnud: "Riigivõimu teostamisena tuleb mõista ka omavalitsusüksuste põhiseaduslike õiguste piiramist." Teiseks tuleb seda mõista nõudena, et kohaliku omavalitsuse üksused peavad ka ise lahendama nii kohaliku kui ka riigielu küsimusi vastavuses seadustega.

Seaduslikkuse põhimõttest üldiselt

Seaduslikkuse põhimõte riigivõimu teostamisel on tuletatav õigusriigi printsiibist kui ühest PS aluspõhimõttest. Seaduslikkuse põhimõtte keskne säte on PS § 3 lõike 1 esimene lause, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seaduslikkuse põhimõte koosneb omakorda põhiseaduse ülimuslikkuse, üldise seadusereservatsiooni ja seaduse prioriteedi põhimõtetest, mis täpsemalt tähendab, et:
  • kõige olulisemad riigielu küsimused tuleb reguleerida parlamendi poolt vastu võetud seadustega (põhiõiguste piirangud, maksud jne) – üldine seadusereservatsiooni ehk parlamendireservatsiooni printsiip;
  • haldusorganid on seotud olemasolevate seadustega – seaduse ülimuslikkuse ehk seaduse prioriteedi printsiip;
  • haldusorgan tohib tegutseda, kui talle on selleks seadusega või seaduse alusel antud asjakohane volitus – seadusliku aluse printsiip.

Kohaliku omavalitsuse üksus ja seaduslikkuse põhimõte

Riigivõimu teostamine on täidesaatva riigivõimu teostamine ning see hõlmab nii riigi kui ka riigist alamal seisvate avalik-õiguslike juriidiliste isikute, sealhulgas kohaliku omavalitsuse mis tahes tegutsemise. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgelt väljendanud, et ka kohaliku omavalitsuse organid teostavad riigivõimu.
Parlamendireservatsiooni printsiibist tulenevalt ei või kohaliku omavalitsuse üksus põhiõigusi ise reguleerida, ta tohib seda teha üksnes seaduse volituse alusel. Nimetatud põhimõte on sätestatud ka haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 3 lõikes 1, mille kohaselt võib haldusmenetluses isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi piirata ainult seaduse alusel. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et seda, mida põhiseaduse järgi on õigustatud või kohustatud tegema seadusandja, ei saa edasi delegeerida täitevvõimule, isegi mitte ajutiselt ja kohtuvõimu kontrollivõimaluse tingimusel. Näiteks kehtib jäätmeveo korraldamisel kui kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesande täitmisel § 3 lg-st 1 tulenev seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et isikute põhiõigusi saab kohalik omavalitsus piirata üksnes seadusest tuleneva volitusnormi alusel.
Samuti on Riigikohus näiteks tunnistanud põhiseadusvastaseks ilma seadusliku aluseta antud omandipõhiõigust piirava määruse, mis oli antud kohaliku elu küsimuste reguleerimise eesmärgil PS § 154 lõike 1 alusel. Riigikohtu üldkogu leidis, et kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.
Riik ei tohi siiski üldist seadusereservatsiooni kasutades muuta kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku garantiid sisutühjaks. Säilima peab kohaliku omavalitsuse garantii tuum – enesekorraldusõigus – ja kohaliku omavalitsuse õiguste riive peab olema proportsionaalne (PS § 11), st õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.
Seaduse ülimuslikkuse printsiibist tulenevalt ei tohi ükski kohaliku omavalitsuse üksuse õigusakt (määrus, üldkorraldus, halduse individuaalakt) olla vastuolus ühegi kõrgemal astmel oleva õigusnormiga (seadus, põhiseadus). Nimetatud põhimõte on sätestatud järgmistes seadustes:
  1. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 7 lg 1 kohaselt on volikogul ja valitsusel õigus anda üldaktidena määrusi. HMS § 89 lg 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan.
  2. KOKS § 7 lg 2 kohaselt on volikogul õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid, valitsusel anda korraldusi. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane mh siis, kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas.
Laias funktsionaalses tähenduses teostab kohaliku omavalitsuse organ riigivõimu ka siis, kui ta lahendab kohaliku omavalitsuse autonoomia raames kohaliku elu küsimust. Riigikohus on leidnud, et ka kohaliku elu küsimusi peab kohalik omavalitsus lahendama vastavuses seadusega.
Maavalitsus on asendatud maakondlike kohalike omavalitsuste liitudega.