Autoritaarse režiimi aastad
1934. aasta alguseks Eesti olukord paranes. Majanduskriisi kõrgpunkt oli ületatud tänu eelmisel suvel aset leidnud krooni devalveerimisele. Pikale veninud võitluse põhiseaduse muutmise ümber lõpetas vabadussõjalaste poolt pakutud eelnõu jõustumine. Eesseisvad riigivanema (see tähendab riigipea) ja parlamendi valimised lubasid loota sisepoliitilise pinge leevendumist.Nähes vabadussõjalaste suurt populaarsust ja olles mures enda väljavaadete pärast valimistel, teostasid riigivanema kandidaadid Konstantin Päts ja Johan Laidoner 12. märtsil 1934 üheskoos sõjaväelise riigipöörde. Väites, nagu oleksid vabadussõjalased kavatsenud vägivaldselt võimu haarata, lasid nad vangistada mitusada juhtivat vabadussõjalast ning sulgeda nende organisatsioonid ja häälekandjad. Ühtlasi kuulutati kuueks kuuks välja üleriigiline kaitseseisukord, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused ning lükati edasi riigivanema ja Riigikogu valimised.
Kui riigipöörde avalöök oli sihitud vabadussõjalaste vastu, siis sügisel asuti lammutama kogu senist riigikorda. 2. oktoobril 1934 lõpetati Riigikogu istungjärk ennetähtaegselt ning edaspidi ei lubatud parlamendil koguneda. Sellega juhatati sisse nn vaikiv ajastu. Kaitseseisukorda pikendati, erakonnad asendati riikliku ainupartei Isamaaliiduga ja kutsekodadega, ajakirjandus allutati tsensuurile ja mitmed väljaanded suleti, oluliste elualade (ametiühingud, omavalitsused, kirikud, kõrgkoolid jne) üle kehtestati riigi kontroll, uue režiimi vastased võeti politseilise jälgimise alla, parlamendi puudumise tõttu teostati seadusandlust riigivanema dekreetidega. Võim koondus riigivanem Pätsi, ülemjuhataja Laidoneri ja peaminister Kaarel Eenpalu kätte.
1. jaanuaril 1938 jõustati uus põhiseadus, mis legaliseeris senise valitsemispraktika, muutes mitmed kaitseseisukorrast tulenenud ajutised kitsendused alalisteks ning vähendades rahva osalust riigi juhtimisel. Jätkuvalt püsisid kaitseseisukord, tsensuur ja riigi kontroll, poliitiline tegevus jäi keelatuks, olulised seadused anti dekreetidena. Põhiseaduse alusel loodud presidendi ametikohale valiti Konstantin Päts, uus kahekojaline Riigikogu osutas presidendile kuulekaks, samuti nagu valitsuski, mille püsimine olenes presidendi tahtest.
Majanduslikus mõttes oli vaikiv ajastu edukas, ehkki edu tulenes ennekõike soodsast konjunktuurist maailmas, mitte uue režiimi olemusest. Ent riigi jõuline sekkumine majandusellu tõotas pikemas perspektiivis tekitada uusi probleeme laieneva riigistamise, riigiettevõtete ebaefektiivsuse, kõrge maksukoormuse, palkade allasurumise, põllumeeste ulatusliku subsideerimise jms läbi. Tavakodanik tajus neil aastail ennekõike siiski elu paranemist ja elukvaliteedi tõusu. Pätsi poliitika põhines parempoolsel nn rahvusühtsuse ideel, mis rõhutas eestlaste ühtehoidmist, hoolimata nende haridustasemest, ametikohast ja jõukusest. Neid vaateid levitati Riikliku Propaganda Talituse kaudu, mis muuhulgas korraldas ka vastavaid rahvuslikke massikampaaniaid. Peamiselt nendel põhjustel kindlustas Pätsi autoritaarne režiim rahva enamuse toetuse ning mingit arvestatavat opositsiooni riigis välja ei kujunenud.
Suurimad ohud Eestile lähtusid väljast, sest rahvusvaheline olukord teravnes 1930ndate teisel poolel kiiresti. Tõsiseks ohuallikaks nii maailmarahule kui ka Eesti iseseisvusele kujunesid stalinlik Nõukogude Liit ja hitlerlik Saksamaa, mis mõlemad tugevnesid sõjaliselt ja muutusid järjest agressiivsemaks. Samaaegselt ilmnes Rahvasteliidu ja demokraatlike riikide suutmatus rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Rahvusvahelisi kokkuleppeid Eesti julgeoleku tagamiseks sõlmida ei õnnestunud – selleks Eesti välispoliitikal jõudu ei jätkunud ja maailm huvitus Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) muredest liialt vähe. Säärastes oludes loodeti Eesti iseseisvust kindlustada ettevaatliku balansseerimisega Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Paraku oli see võimalik vaid seni, kuni kaks agressorit omavahel väikeriikide osas kokku ei leppinud. 1939. aasta Molotovi–Ribbetropi paktiga määrati Eesti Nõukogude Liidu huvisfääri ning sunniti sõjaliste ähvarduste abil allkirjastama baaside leping, mis nõrgendas tuntavalt Eesti Vabariigi suveräniteeti ning viis lõpuks Eesti iseseisvuse kaotamiseni.
