Nõiajaht pärast holokausti: juudivastased repressioonid Nõukogude Liidus
Põhjalik lugu sellest, kuidas Natsi-Saksamaa hävitamisse panustanud Nõukogude Liit tegi pärast Teist maailmasõda juudivihast oma poliitika. Stalini juudivastastes repressioonides kaotasid elu, vabaduse või töö paljud tunnustatud Nõukogude kodanikud. Kõige jõhkram oli Juudi antifašistliku komitee hävitamine. Ainult ühe eriala spetsialistid võisid oma juudi päritolu pärast mitte karta. Materjali autor on Artjom Kretšetnikov ning see avaldati esmakordselt BBC venekeelses portaalis.
28. novembril 1948. aastal kirjutas Stalin alla NSV Liidu ministrite nõukogu büroo salajasele otsusele: “Juudi antifašistlik komitee (edaspidi JAK - toim.) viivitamata laiali saata, komitee trükiorganid sulgeda, komitee dokumendid konfiskeerida.”
Järgmisel päeval otsisid Riikliku julgeoleku ministeeriumi (edaspidi RJM - toim.) operatiivtöötajad komitee ruumid läbi ja pitseerisid uksed kinni.
Komitee esimees, Riikliku juudi teatri kunstiline juht Solomon Mihhoels oli selleks ajaks juba surnud. Komitee presiidiumi 20 liikmest 17 arreteeriti, nende hulgas kirjanikud Perets Markiš, Lev Kvitko, Semjon Galkin ja David Gofštein, esimene Nõukogude naisakadeemik Lina Štern, endine Nõukogude informbüroo ülem Solomon Lozovski, Botkini haigla peaarst Boriss Šimeliovitš, näitleja Veniamin Zuskin, luuletaja Itsik Fefer.
Ühtekokku segati asja 125 inimest, kellest 23 lasti maha ja kuus surid vanglas.
Vahistamistest teada ei antud. Kõik nägi välja, nagu oleksid tuntud inimesed lihtsalt kadunud. Aleksandr Fadejev ja Ilja Ehrenburg pidid välismaale sattudes valetama, nagu oleksid oma kolleege alles hiljaaegu Moskvas näinud.
Mooramaa mees on oma töö teinud
Algselt 47 inimesest, peamiselt loomingulise intelligentsi esindajatest, koosnenud Juudi antifašistlik komitee asutati 7. aprillil 1942. aastal sihiga luua NSV Liidule Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias positiivne kuvand ning koguda annetusi.
Püstitatud eesmärgid komitee täitis. Loodi kontaktid, koguti 33 miljonit dollarit annetusi. Ameerikas juhtis Venemaale abi osutamise juudi nõukogu Albert Einstein.
1948. aastaks olid NSV Liidu ja lääneriikide suhted lootusetult kiiva jooksnud, vajadus JAK-i järele kadus ning aktivistide varasemad teened loeti nüüd neile süüks.
Peamiseks põlu alla sattumise põhjuseks peetakse tihtipeale Stalinile saadetud kirja ettepanekuga luua Juudi autonoomne oblast Krimmis. Kuid selle pöördumise (1944. aasta veebruar) ja repressioonide alguse vahele jääb siiski ligemale viis aastat.
Ülekuulamised piinamise saatel ja süüdimõistmised ilma tõenditeta
Kesise haridusega uurija lõi kirjanik Abram Koganit, kui see hakkas omaenda ülekuulamise protokollis vigu parandama: ahaa, et vene keelt siis oskad, aga oma raamatuid kirjutad jidišis?
Itsik Fefer kinnitas kohtus, et uurija Lihhatšov oli talle selgeks teinud: “Ma keeran sul kaela kahekorra või mul võetakse pea maha. Kui me juba teid arreteerisime, küll siis ka kuriteo leiame.”
"Stalin töötas RJM-i noortega nagu professor aspirantidega, süstides neisse lootust. Kutsus enda juurde suvilasse, ise redigeeris dokumente, rääkis, kuidas koostada süüdistuskokkuvõtet. Ise mõtles välja, milliseid küsimusi peaks uurijad esitama. Ise otsustas, keda ja millal arreteerida ja millises vanglas hoida. Võib öelda, et Stalin täitis ühiskondlikel alustel riikliku julgeoleku ministeeriumi eriti tähtsate asjade uurimise osakonna ülema kohuseid."
Viktor Alidin, KGB veteran
Teine JAK-i süüasja uurija Vladimir Komarov, kes hiljem vahistati läheduse tõttu põlu alla sattunud riikliku julgeoleku ministri Abakumoviga, kirjutas juba vanglast Stalinile: “Ma vihkasin eriliselt ja olin halastamatu juudi natsionalistide suhtes, kelles nägin kõige ohtlikumaid ja kurjemaid vaenlasi.”
Piinamisest hoolimata ei tunnistanud mõned intelligendid ennast spionaažis ja terrorismis süüdi, mistõttu 8. mail 1952 alanud kohtuprotsess kuulutati kinniseks.
Protsessi käigus juhtus midagi enneolematut: ülemkohtu sõjakolleegiumi esimees kindralleitnant Aleksandr Tšeptsov pidas süüdistusi tõendamatuks ja pöördus keskkomitee poole palvega saata asi uurimisele tagasi.
“Te tahate, et laskuksime nende kurjategijate ees põlvili. Rahvas on kohtuotsuse heaks kiitnud, poliitbüroo on seda kolm korda arutanud. Täitke otsus!” vastas keskkomitee sekretär Georgi Malenkov.
15 süüalusest lasti maha 14. Ainuke, kes saadeti Gulagi, oli maailmakuulus füsioloog akadeemik Štern, kes oli 1925. aastal saabunud Šveitsist NSV Liitu sotsialismi ehitama.
Nagu hiljem selgus, oli Fefer juba aastaid saladuskatte all julgeolekuga koostööd teinud, aga isegi see ei päästnud teda.
Perekondlik probleem?
Millega seletada Stalini käitumist?
Juba lapsena külge jäänud antisemitismiga (tema erasekretär Boriss Bažanov, kes 1928. aastal läände põgenes, kinnitas, et boss oli juba toona kitsamas ringkonnas lubanud endale vastavaid märkusi)?
Vanade arvete õiendamisega Trotski ja teiste “leninliku kaardiväe” esindajatega?
Arvamusega, et sõja korral Ameerikaga on juudid ebakindel element?
Tänapäeval võib kuulda seisukohta, nagu oleks juute NSV Liidus tabanud ahistamine olnud kättemaks nende aktiivse osalemise eest Nõukogude võimu kehtestamisel ja vana Venemaa hävitamisel. Kuid sõjajärgne hoop ei tulnud mitte parteilis-tšekistliku ladviku pihta, millega olid arved õiendatud juba 1930. aastatel, vaid täiesti süütute juudi intelligentide pihta: teadlased, arstid, kirjanikud.
Ajaloolane Leonid Mletšin kinnitab, et JAK-i süüasja algpõhjuseks oli Stalini tervise halvenemine, täpsemalt see, mida sellest kirjutasid lääneriikide Moskva korrespondendid. Eakat diktaatorit ärritas see väga.
Spekulatsioonide aluseks oli Stalini välimus ja sage kadumine avalikkuse silmist. Juhti siiski see seletus ei rahuldanud. Ta oli kindel, et keegi tema lähikonnast lekitab välismaalastele andmeid tema meditsiiniliste probleemide kohta.
RJM leidiski peremeest rahuldava seletuse: info lekib juhi kadunud abikaasa sugulaste kaudu. 1947. aasta lõpul arreteeriti Nadežda Allilujeva õde Anna, tema surnud venna Paveli abikaasa Jevgenia, viimaste tütar Kira ja Jevgenia teine abikaasa, insener Nikolai Molotšnikov.
Peksmine peale tuli Molotšnikovile ülekuulamisel “meelde”, et abikaasal oli üks naistuttav ja tollel omakorda tütar, kes läks mehele Ameerika saatkonnas autojuhina töötavale Vitali Zaitsevile.
Too Zaitsev olevat “keerutanud Kira ümber” ja pärinud Stalini elu üksikasju. Kinni võetud Zaitsev “tunnistas” kiiresti üles, et on Ameerika spioon.
"No nad ei meeldinud talle ja ongi kõik! Olid ka poliitilised motiivid, aga aluseks oli zooloogiline antisemitism, millele mingeid ratsionaalseid põhjusi pole tarvis".
Aleksandr Nikonov, publitsist
Vajalik ülestunnistus saadi ka Jevgenia Allilujevalt. Ta andis teada, et Stalini eraelu üksikasjade vastu tundis huvi naise tuttav, teaduste akadeemia majandusinstituudi doktor Isaak Goldštein.
“Mind peksti julmalt ja kaua kumminuiaga,” tunnistas Goldštein hiljem. “Öistest ja päevastest ülekuulamistest räsituna hakkasin ennast ja teisi sisse rääkima.”
Goldštein andis tunnistusi JAK-i ajalookomisjoni juhataja Zahhar Grinbergi ja komitee esimehe Solomon Mihhoelsi kohta, kes väidetavalt “ilmutasid kõrgendatud huvi Nõukogude valitsusjuhi eraelu vastu, millest huvitusid Ameerika juudid”.
Mihhoelsi tapmine
Kui riikliku julgeoleku minister Viktor Abakumov ja tema esimene asetäitja Sergei Ogoltsov kõigest sellest 27. detsembril 1947. aastal Stalinile ette kandsid, ütles too, et JAK on “nõukogudevastase propaganda keskus ja jagab nõukogudevastast informatsiooni välisluure agentidele”. Ogoltsovi kinnitusel anti just siis suuline käsk korraldada Mihhoelsi autoõnnetus.
Grinberg suri vanglas. Mihhoels tapeti Minskis 1948. aasta 13. jaanuari öösel. Koos temaga likvideeriti Mihhoelsi tuttav, teatriteadlane ja RJM-i agent Vladimir Golubov, kes oli Mihhoelsi üksikusse suvilasse meelitanud - teadis liiga palju. Tšekistid lavastasid nende hukkumise ebakaines olekus veoauto rataste all.
Kõiki tapmises osalenuid autasustati salajas ordenitega.
1990. aastatel tegi ajakirjanik Leonid Mletšin Minskis dokumentaalfimi Mihhoelsi tapmisest. Valgevene KGB juhid palusid tal esineda oma töötajate ees. Hiljem sai Mletšin teada, et viimastes ridades istus veteranide seas ka mees, kes veoauto roolis olles sõitis Mihhoelsist üle.
Kuidas kõik algas?
Kuid JAK-i süüasi ei olnud isoleeritud episood ja esimesed häirekellad kõlasid juba varem.
“Riiklik antisemitism tekkis Nõukogude Liidus äkitselt - ja nii kummaline kui see ka ei ole, just Hitleri-Saksamaaga peetud sõja ajal. Just nagu oleks see nakkus rindejoonest läbi tunginud ja nakatanud kõrgema juhtkonna,” kirjutas ajaloolane Mihhail Voslenski.
"Mulle tundub, et Stalin uskus ühist päritolu inimeste ringkäendust. Ei halastanud ta ju vaenlastega arveid õiendades ka nende omastele. Igal juhul tuleks oletada, et ta ründas juute, sest pidas neid ohtlikuks - kõik juudid on päritolu poolest seotud ja Ameerikas elas mitu miljonit juuti."
Ilja Ehrenburg, kirjanik ja ajakirjanik
1943. aastast alates toimis kirja panemata suunis mitte võtta juute tööle parteiaparaati ja ametikohtadele, millega kaasnesid sõidud välismaale.
Samal aastal armus Svetlana Allilujeva filmiloojasse Aleksei Kaplerisse. Stalin saatis mehe Gulagi - võib-olla jättis ellu ainult hirmust, et muidu võib tütar ema eeskujul midagi hullu ette võtta.
Kui Svetlana abiellus Moskva riikliku rahvusvaheliste suhete instituudi tudengi Grigori Morozoviga, kes oli samuti juut, lõi isa käega, aga andis väimehele korralduse mitte silma alla sattuda. Kolme aasta pärast Svetlana lahutas Morozovist ja Stalini käsilane Georgi Malenkov pidas seda signaaliks, ajades viivitamata lahku oma tütre ja tolle mehe Vladimir Šambergi. Šamberg ei saanud isegi võimalust naisega hüvasti jätta - tema asjad tõsteti ukse taha ja mehele anti kätte pass, kus abiellumise kohta enam märget ei olnud.
Ministrite nõukogu esimehe asetäitja masinaehituse alal Vjatšeslav Malõšev tähendas päevikusse üles Stalini sõnad keskkomitee presiidiumi istungil 1. detsembril 1952. aastal: “Kõik juudid on natsionalistid, Ameerika luure agendid.”
Kuid 1953. aasta jaanuarini, mil algas “arstide süüasi”, avalikult juutidest midagi halba ei räägitud.
1949. aasta kevadel ütles ÜK(b)P keskkomitee propagandaosakonna juhataja asetäitja Fjodor Goloventšenko Moskva lähedale Podolskisse kokku kutsutud parteiaktiivile: “Meie niisiis ütleme - kosmopolitism. Aga mida see tähendab, kuidas seda öelda lihtsas keeles, töölise moodi? See tähendab, et igasugused moišad ja abramid tahavad meie koha ära võtta!”ю Liialt otsekohene aparaaditöötaja kihutati keskkomiteest minema ja suunati juhtima üht Moskva pedagoogilise instituudi kateedrit.
Ametlikult peeti võitlust “kodumaatu kosmopolitismi” ja “välismaa ees lömitamise” vastu.
1948. aasta juunis kutsus Moskva Frunze rajoonikomitee esimene sekretär, tulevane NSV Liidu kultuuriminister Jekaterina Furtseva kokku teadusasutuste direktorite ja parteikomitee sekretäride koosoleku ja korraldas neile korraliku peapesu “teadustöötajate ideelis-poliitilise kasvatustöö kehva korralduse” pärast. Sõna “juut” tema suust ei kuuldud, aga “poliitiliselt ebaküpsete” teadlaste nimed olid Rubinštein, Ošerovitš, Šifman, Gurvitš.
28. jaanuaril ilmus Pravdas suundanäitav artikkel “Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”, milles esinesid ainiti juudi nimed ja milles esimest korda kasutati mõistet “kodumaatu kosmopolitism”. Peatoimetaja Pjotr Pospelov on meenutanud, et selle väljendi dikteeris talle Stalin isiklikult.
"Kosmopoliitide sekka arvati paljud kirjandusteadlased, kriitikud, tõlkijad - ja me ei suutnud neid kaitsta. Me saime aru kõrgemalt poolt tulevate suuniste ebaõiglusest, kuid vaikisime, ja seeläbi said meist selle häbiväärse klaperjahi kaasosalised."
Aleksandr Puzikov, ajakirja Hudožestvennaja Literatura peatoimetaja
18. veebruaril 1949. aastal avati Kirjanike keskmajas dramaturgide ja teatrikriitikute kolmepäevane nõupidamine.
“See on kontrrevolutsiooniline tegevus, kokku klopsitud organiseeritud grupp,” kõmises tribüünil Kirjanike liidu esimees Aleksandr Fadejev.
“Mind kutsuti välja keskkomiteesse. Mida ma oleksin teha saanud?” tundis ta hiljem hingepiinu.
Anatoli Surov tõi Moskva akadeemilises kunstiteatris lavale Ameerika-vastase näidendi “Roheline tänav”, mis pälvis 1949. aastal Stalini preemia. Mõne kuu pärast puhkes aga skandaal: selgus, et teksti olid tema eest kokku klopsinud leivata jäänud “kosmopoliitidest” “kirjandusneegrid”. “Nõukogude näitekunsti lootus” visati välja nii parteist kui ka Kirjanike liidust - mitte niivõrd plagiaadi, kuivõrd sellepärast, et suhtles valede inimestega.
Kirjanduse ja teatri järel haaras “võitlus kosmopolitismiga” kõik eluvaldkonnad. Mõnedki inimesed tõttasid innuga klaperjahis osalema - peamiselt sihiga haarata endale vabaks jäänud kohad.
Ajalooprofessor Sergei Dmitrijev kirjeldas päevikus, kuidas 1949. aasta märtsis arutati Moskva riikliku ülikooli ajalooteaduskonna teadusnõukogu istungil teaduskonna puhastamist kosmopoliitidest. “Mis Teie meelest selle kõige taga seisab?” küsis Dmitrijev ühelt kolleegilt.
“Sõda,” vastas too veendunult. “Rahvas tuleb uueks sõjaks ette valmistada. See tuleb muudkui lähemale.”
4. juulil 1950. aastal saatis riikliku julgeoleku minister Abakumov (kes peagi ise vahi alla võeti ja sai süüdistuse koostöös “juudi natsionalistidega”) Malenkovile märgukirja, et Moskva ravitoitumise kliiniku 43 teadustöötajast on 36 juudid ning haiguslugudes ei märgita ära patsientide rahvust.
"Keti otsast on valla päästetud dogmatismi halastuseta murdjakoerad, demagoogia kilavad krantsid, mustsaja lottislõugsed buldogid, juudiviha väljaõpetatud linnukoerad."
Juri Poljakov, ajaloolane, akadeemik
1951. aasta aprillis võeti Abakumovi ettekande peale anetist maha kõrgemate ratsaväeohvitseride kooli ülem kindralleitnant Nikolai Oslikovski, kes saadeti edasi teenima Moskvast kaugemale. Põhjus: Oslikovski sõprade seas oli juute, aga ametikoha tõttu vastutas ta Punasel väljakul paraade vastu võtvate ja juhtivate meeste hobuste ettevalmistamise eest - jumaluke küll, mis see võis veel tähendada!
Heliloojate liidu juhatuse esimees Tihhon Hrennikov leidis postkastist anonüümseid kirju tekstiga “Lollakas Tiša päästab juute”.
1952. aasta veebruaris saadeti 25 aastaks laagrisse Birobidžani oblasti parteikomitee esimene sekretär Aleksandr Bahmutski: ta oli innustanud uurima juudi ajalugu, toetanud jidišikeelsete raamatute väljaandmist, osalenud Moskvas Mihhoelsi matusel ja teinud ettepaneku muuta Juudi autonoomne oblast vabariigiks.
Nimekas mikrobioloog ja arst, Pasteuri ja Metšnikovi kolleeg akadeemik Nikolai Gamaleja ei kartnud 90-aastasena enam kedagi ega midagi ja kirjutas 1949. aastal Stalinile: “Suhtumisega juutidesse on viimasel ajal meie maal midagi halba lahti. Antisemitismi kõlab ka kõrgete isikute suust …”
Žemtšužina süüasi
Kannatusi pidi läbi elama ka Polina Žemtšužina, mõjuvõimsa NSV Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi abikaasa. Kõige põhjal otsustades tundub, et nad armastasid teineteist.
Nähtavasti ei alustanud Stalin Žemtšužina vaenamist mitte naise enda, vaid tema mehe pärast, kellest, nagu näitavad paljud märgid, tahtis ta vabaneda.
Naise süüdistamiseks tõsteti taas üles juudi teema.
27. detsembril 1948. aastal läkitasid Abakumov ja parteikontrolli komitee esimees Matvei Škirjatov Stalinile märgukirja “Žemtšužina poliitiliselt ebaväärikast käitumisest”: “Tema ümber on koondunud juudi natsionaliste, temast on saanud nende nõuandja ja eestseisja.”
“Ebaväärikas käitumine” väljendus esijoones kontaktides Mihhoelsi ja Feferiga, Moskva sünagoogi külastamises 1945. aasta märtsis ning selles, et pärast diplomaatiliste suhete sõlmimist NSV Liidu ja Iisraeli vahel ilmus ta suursaadiku Golda Meiri vastuvõtule ja vestles temaga jidišis.
Kuulduste kohaselt olevat Žemtšužina sõnanud: “Nüüd on meil kodumaa”, aga seda on raske uskuda.
Poliitbüroo 29. detsembri istungil heideti Žemtšužina parteist välja. Molotov jäi erapooletuks, kuid seejärel tunnistas patukahetsuskirjas Stalinile oma käitumise poliitiliselt ekslikuks.
Istungil luges Stalin Molotovi juuresolekul ette kahe Žemtšužina endise abilise käest välja pekstud ülestunnistused, nagu oleks nad koos temaga tegelenud grupiseksiga.
26. jaanuaril 1949. aastal naine arreteeriti ja saadeti Kustanai oblastisse. Mingit kontakti temaga mees luua ei suutnud, ainult Beria olla talle aeg-ajalt kõrva sosistanud: “Polina on elus.”
Ühes Žemtšužinaga pandi istuma ka kümme tema sugulast ja endist kaastöötajat. Õde ja vend vanglas suridki.
1955. aastal sai Iisraeli kommunistliku partei peasekretär Šmu’el Mikunis Kremli haiglas Molotoviga kokku ja päris, miks ta abikaasa eest välja ei astunud. “Sest ma olin kohustatud alluma parteilisele distsipliinile,” vastas Molotov.
21. jaanuaril 1953. aastal lisasid RJM-i uurijad nõukogudevastases propagandas ja agitatsioonis süüdistatud Žemtšužina paturegistrisse mahalaskmist ette nägeva süüdistuse “kodumaa reetmises”. Umbes samal ajal sõnas RJM-i ülema asetäitja Rjumin arreteeritud riikliku julgeoleku alampolkovnikut Issidor Makljarskit üle kuulates hiljutisele kolleegile: “Žemtšužina on Moskva juudi natsionalistide juht ja Iisraeli spioon.”
Nii teda kui ka Molotovi päästis Stalini surm.
Diktaatori lõpp saabus 5. märtsil 1953. Nelja päeva pärast sai Molotov 63-aastaseks. Beria küsis kolleegide nimel, mida ta kingituseks saada tahaks. Molotov vastas: “Andke Polina tagasi!”
Abikaasad elasid koos veel 17 aastat - jäädes raudkindlalt stalinistideks.
Turbekiri
Ainuke Nõukogude juutide rühm, keda vaenamine ei puudutanud, olid füüsikud.
"Põhimõtteliselt uute tehnikasuundade ideid on meil tihtipeale sündinud, kuid neid pole edasi arendatud, sest pole leidnud tunnustust ega soodsaid tingimusi."
Pjotr Kapitsa, füüsik, akadeemik
1947. aastal alustasid “parteilised teadlased”, kes ei leidnud endale aatomiprojektis kohta, võitlust “kodanlik-idealistliku” relatiivsusteooria ja kvantmehaanika vastu.
Nende pesaks kujunes Moskva riikliku ülikooli füüsikateaduskond. Dekaan Vladimir Kessenihh sai kuulsaks väitega, et Nõukogude teadlastel ei ole mingit vajadust avaldada oma töid inglise keeles.
“Orjalikus lömitamises lääne teaduse ees” süüdistati Pjotr Kapitsat (kes, muide, ei olnud juut), Abram Joffet, Vitali Ginzburgi, Lev Landaud, Aleksandr Frumkinit, Jakov Frenkelit, Jevgeni Lifšitsit ja paljusid teisi.
4. detsembril 1948. aastal käskis keskkomitee sekretariaat valmistada ette üleliidulise füüsikute kongressi. Korralduskomitee esimees, kõrgharidusministri asetäitja Aleksandr Toptšijev selgitas ülesannet: “Meie kongress peab olema samal tasemel nagu VASHNIL-i istung [31. juulist 7. augustini 1948. aastal peetud Üleliidulise põllumajandusteaduse akadeemia istung, millel mõisteti hukka “reaktsiooniline väärteadus” geneetika].”
Kuid kongress lükati algul edasi jaanuari lõpust märtsi, siis aga pandi sootuks kalevi alla.
1949. aasta märtsis saatis kõrgharidusminister Sergei Kaftanov keskkomiteele ülikoolides füüsikat õpetavate juutidest professorite nimekirja, aga kedagi neist ei puudutatud.
Tuleb välja, et aatomiprojekti teaduslik juht Igor Kurtšatov olevat enda ülemusele Lavrenti Beriale napisõnaliselt selgeks teinud: “Kui relatiivsusteooria ja kvantmehaanika ära keelatakse, siis ei tule ka pommi.” Beria kandis selle Stalinile ette. Argumendist saadi aru.
