Turumajandus
Turumajandus on modernse riigi majandusmudel, mille tunnuseks on üksikisikute spetsialiseerumine, konkurents ja majandusvabadus. Toodete hinna määrab turul nõudluse-pakkumise suhe, mitte selle tootmiskulu. Turumajanduse põhiomadus on, et investeeringute ja toodetud kaupade jaotuse üle otsustamine käib läbi turu. Sellele vastandub bürokraatlik plaanimajandus, milles investeerimis- ja tootmisotsuseid langetavad riigis täitevvõimu teostavad ametnikud.
Turumajandus sündis esimestest käsitööliste ja kaupmeeste kogukondadest, kes panid aluse linnalisele eluviisile. Teadaolevatel andmetel tekkisid esimesed kaubalinnad 9. aastatuhandel eKr Lähis-Idas (Jeeriko), 8. aastatuhandel eKr Induse jõe regioonis (Mehrgarh) ning 6. aastatuhandel eKr tänase Iraagi aladel (Sumer). Vana-aja perioodil kandsid turumajanduslikku majandusmudelit edasi Foiniikia, Kreeka ja Rooma ning keskajal esindasid seda Itaalia (Firenze, Genova, Veneetsia jt) ja Lääne-Euroopa vabalinnad.
Turumajanduslikus keskkonnas on edukamad need, kes suudavad teha koostööd. Ettevõtjad ühinevad äriühinguteks, kapitali omanikud moodustavad investeerimisfonde ja töötajad ühinevad oma huvide kaitseks ametiühinguteks. Väikeettevõtjad ja tarbijad ühinevad kooperatiivideks (ühistuteks) suurte, turul domineerivate rahvusvaheliste kontsernide vastu, et mastaabiefekti kasutades alandada toodete hankehinda ning suurendada oma turujõudu.
Turumajandus põhineb eraomandusel ja lähtub erahuvist, kuid selle jätkusuutlikkuse (turuvabadused) tagab riiklik institutsioon, mis kehtestab ühtse õiguskorra oma territooriumil ning lahendab tekkinud konflikte kohtute kaudu. Turumajanduslik majandusmudel on ühiskonnakorralduse aluseks linnriikides ja modernsetes riikides ning nendes on valitsus üheks turu subjektiks teiste kõrval. Valitsust eristab teistest turuosalistest see, et lisaks tasulistest teenustest laekuvatele tuludele laekuvad tema eelarvesse ka maksutulud. Kõik turuosalised hangivad ja vahetavad omavahel investeerimiskaupu hinnamehhanismi alusel.
21. sajandi alguse seisuga ei ole üheski riigis puhast turumajandust, sest avalikku võimu esindavad institutsioonid mitte üksnes ei kujunda majanduskeskkonda õiguslike sätetega, vaid ka suunavad turumajanduslikke protsesse kasutades selleks fiskaalpoliitilisi vahendeid erineval määral. Seetõttu tuleks neid klassifitseerida segamajandusena. Näiteks esindab Ameerika Ühendriikide majandus segamajandust (märkimisväärne tururegulatsioon, põllumajandustoetused, teadustöö ja ravikindlustuse rahastamine riigi poolt), kuigi selle aluseks on endiselt turumajandus. On erinevaid arvamusi, kui suurt rolli peaks valitsus mängima turumajanduse suunamisel ja turu toodetava ebavõrdsusega tegelemisel.
Turumajanduse vormid
Turumajanduslike mudelitena võib eristada:
- kapitalistlikku turumajandust, mis taotleb kasumi maksimeerimist ja materiaalse rikkuse kontsentreerimist. Kuna ettevõtluses domineerib ahnus ja hetkekasu, siis põhjustab see kasvavaid vastuolusid turuosaliste vahel, kahjustab ühiskonna jätkusuutlikkust, tarbib loodusressursse mastaabis, mis viib nende lõppemiseni ning toodab prügi sellistes kogustes, et kogu maailm upub sellesse. See majandusmudel on omane nõrga õiguskorraga arenguriikidele, milles rahva põhimass on harimatu ja ei saa millestki aru ning hõimujuhid kaotanud vastutustunde oma rahva ees.
- vabaturumajandust, mis sai alguse üksikisikute spetsialiseerumisest ja turuvabadusi kindlustavast linnriigist ning kasvab lõpuks globaalseks vabaturumajanduseks, milles iga ettevõte, kogukond ja riik peab leidma enesele sobiva majandusvaldkonna ja keskenduma sellele, milles tema on parim. Kuna see turumajanduse vorm sündis Suurbritannias ja levis sealt Ameerika Ühendriikidesse, siis nimetatakse seda anglo-ameerika majandusmudeliks.
- sotsiaalset turumajandust, mis sündis saksa kultuuriruumis ning lähtub kogukonna või riigi kui terviku jätkusuutlikkuse kindlustamise eesmärgist ja konkurentsivõime parandamise vajadusest. 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi algul levis see mudel mandri-Euroopa riikidesse ja omandas seal erinevaid lahendusi.
Kapitalism
Kapitalism viitab majandussüsteemile, kus tootmisüksused kuuluvad suuresti või tervenisti eraettevõtjatele ja neid juhitakse kasumi saamise eesmärgil, nad on üles ehitatud kapitali kogumiseks. Kapitalismis määrab investeeringud, sissetulekud ja hinnad üldiselt turg.
On olemas erinevaid kapitalismi vorme, millel on erinevad suhted turuga. Laissez-faire’i ja vaba turu käsitluse puhul sekkub riik hinnakujundusse ning teenuste ja toodete pakkumisse vähe või üldse mitte. Heaolukapitalismis, sekkuvas või segamajandusel põhineval kapitalismis mängivad turud domineerivat rolli, kuid on mõnel määral valitsuse poolt reguleeritud, eesmärgiga korrigeerida turutõrkeid või soodustada sotsiaalset heaolu. Riigikapitalismis toetutakse turgudele kõige vähem – riik sõltub suuresti kaudsest majandusplaneerimisest ja/või riigiomandis olevate ettevõtete akumuleerunud kapitalist.
Kapitalism on olnud läänemaailmas domineerivaks feodalismi lõpust saati. Mõiste "segamajandus" aga iseloomustab enamikku tänapäevastest majandustest, sest nad hõlmavad mõlemat – nii era- kui ka riigi omanduses olevaid ettevõtteid. Kapitalismis on hinnad nõudluse ja pakkumisega väga seotud. Näiteks, mida kõrgem on nõudlus kindla toote või teenuse järele, seda kõrgemat hinda on võimalik selle eest küsida, ning mida madalam on toote või teenuse nõudlus, seda madalamat hinda selle eest küsitakse.
Turusotsialism
Turusotsialism viitab erinevat tüüpi majandussüsteemidele, kus tootmisvahendid ja domineerivad majandusasutused on kas avalikus või ühingute omandis, kuid juhitud vastavalt nõudluse ja pakkumise vahekorra reeglitele. Sellist tüüpi turumajanduse juured ulatuvad klassikalisse majandusteadusesse, Adam Smithi ja mutualistidest filosoofide töödesse.
Turuvälist sotsialismi ja turusotsialismi eristav tunnus on tootmistingimuste turu olemasolu viimases ja ettevõtete kasumlikkuse võimalus. Kasumit, mis on saadud avalikus omandis olevatelt ettevõtetelt, võib kasutada mitmeti – seda edasiseks tootmiseks uuesti investeerides, valitsuse pakutavate ja sotsiaalteenuste otseseks rahastamiseks või jagada avalikkusele sotsiaaldividendina või tavalise maksusüsteemi kaudu.
Turumajandus Eestis
Majanduskorraldus muutus Eestis pärast taasiseseisvumist, kui pärast 50-aastast Nõukogude okupatsiooni sai käsumajandusest turumajandus. Vahetult pärast taasiseseisvumist toimus äkiline majanduslangus, mida põhjustas Nõukogude turu kaudu saadud odava kütuse ja tooraine kaotus.
Kui Nõukogude ajal toodeti Eestis ainult pisitooteid või vahesaadusi ning lõpptooted valmisid mõnes teises Nõukogude Liidu liiduvabariigis, siis pärast iseseisvumist tuli Eesti ettevõtetel prioriteedid ümber korraldada. Tuli leida uusi kaubandus- ja majanduspartnereid, leida uued nišid.
Kuna taasiseseisvunud Eestis oli algusaastatel pidev majanduslangus ning väga paljudel ettevõtetel ja inimestel läks majanduslikult väga halvasti, tekkis paljudel inimestel vale ettekujutus turumajandusest ning eelnenud käsumajandust peeti sellest paremaks. Kuid eesotsas Mart Laariga võeti vastu uus maksusüsteem, mis aitas ka ettevõtlusel Eestis areneda
