Eesti Kirjandusmuuseum - 107 aastat kummituslugusid Vanemuise tänaval
Sel talvel möödus 107 aastat Eesti Kirjandusmuuseumi Lilla Daami, aadlipreili Friederike surmast.
Eesti Kirjandusmuuseumi kummitus Lilla Daam olla aadlipreili Friederike Julie Anette Marie von Grote, kelle isa Nikolaus von Grote - Kaagvere mõisnik - oli toonasele Aia tn 42 krundile 19. sajandi lõpus perele linnaelamu ehitada lasknud. Friederike surma asjaolusid olla perekond kiivalt varjanud, nii ei olnudki kaua aega teada, mis tegelikult juhtus 19. veebruaril 1913, mil Friederike 29-aastasena suri. Kohe järgnenud segased ajad ja baltisakslaste lahkumine jätsid siia vaid ähmase mälestuse sellest loost.
Friederike oli pere viiest tütrest keskmine ja elas pärast oma isa surma 1911. aastal emaga Tartu linnamajas aastaringselt. Legendi järgi olla Friederike endale õnnetu armastuse pärast ise käe külge pannud. Konks, mille otse õnnetu preili end poonud, on siiani maja esimese korruse kaminatoas näha. Õnnetu armastuse olla põhjustanud Mellini kliiniku noor tohter, kes ilma ette hoiatamata salaja Riiga sõitnud. Karula kiriku surmameetrikas on aga kirje, mis Friederiket puudutava loo tekkele valgust heidab: Friederike suri Riias, ägeda pimesoolepõletiku tagajärjel.
Sama teadsid tema surma kohta rääkida ka 2002. aastal Kirjandusmuuseumi maja külastanud Friederike poolvenna Heinrichi järeltulijad, kes olid muidugi üllatunud kuuldes, et just see pimesoolepõletikku surnud tädi maja kaitsevaimuks ja maskotiks on saanud.
Lilla Daam nõuab meeste hingi
Lood sellest, et tollases Eesti Rahva Muuseumi (nüüdses Eesti Kirjandusmuuseumi) majas kummitab, jõudsid rahva sekka 1930ndatel aastatel. Muuseumi kauaaegne raamatupidaja Ernst Lintsi jutustanud kohtumisest kummitusega ajakirjanikule, misjärel trükiti lugu kummitavast preilist ära ajalehes Vaba Maa.
Maja esinduskummitust on nähtud valdavalt noore daamina lillas. Folklorist Eda Kalmre vahendab Ernst Lintsi kirjeldust: “Kell oli üheteistkümne ajal õhtul, kui mina istusin seal selles ruumis, tegin tööd. Ja äkki, justnagu tuleks tuulevoog sealt kamina poolt ja mina vaatan ümber, et ilus väike daam. Ja kõige huvitavam see, et misukene see kleit seljas oli. Ristikheinalehed ja lilla keep pääl.”
Enne Eesti Rahva Muuseumi asus majas korporatsioon Fraternitas Estica. Arvatakse, et Lilla Daami käsi oli mängus ühe korporandi õnnetus hukkumises. Noormees hukkunud tollase Aia tn 42 (nüüd Vanemuise 42) majas joomingu käigus. Seda õnnetut surma ja mitmeid hilisemaid segastel asjaoludel hukkumisi – õnnetud hukkunud olnud just mehed - seletatud tõigaga, et Lilla Daam nõuab meeste hingi.
Lood Lillast Daamist pole kusagile kadunud ka tänapäeval. Majas leidub töötajaid, kellele on osaks saanud kummituslikud elamused. Eriti häirituna tundvat majavaim end ehituste ja remontide aegu. Nii võiks oodata kohtumisi ka nüüd, mil just valminud üks hoone juurdeehituse järk.
Kirjandusmuuseumis elab Lilla Daam
Kummitavaks neiuks peetakse 1913. aastal seal majas surnud Frederike Julie Annette Mariet, kelle perekonnale see XIX sajandi lõpul ehitatud hoone kuulus. Kõige levinuma versiooni järgi tegi noor naine enesetapu õnnetu armastuse pärast ühe arsti vastu. Sellest ajast kummitabki neiu Lilla Daamina (tal olevat seda värvi kleit seljas). Esimese maailmasõja järel kolisid maja omanikud Saksamaale ja 1924 kolis sinna järk-järgult tolleaegne Eesti Rahva Muuseum. Üks on aga kindel: Lillat Daami on näinud nii mõnedki muuseumitöötajad ning veel tänapäevalgi räägitakse seda lugu uutele töötajatele ja ka külastajatele, kes ekskursioonile tulevad.
Kõik teavad seda lugu
Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis töötav Eda Kalmre ei mäleta täpselt, millal ta esimest korda kummitusest kuulis. “Minu puhul oli see küllap tollane rahvaluule arhiivi juhataja Ellen Liiv, kes väga armastas sellest rääkida ja kes ise oli seda kuulnud Ernst Lintsi käest,” pajatab Kalmre.
Ernst Lints on väidetavalt mees, kes esimesena Lillat Daami kohtas. Ise rääkis ta Eda Kalmrele loo järgmiselt: “Mina mõtlen, et võib-olla, et ma sel ajal olin nii segamini ka juba. Kell oli üheteistkümne ajal õhtul, kui mina istusin ja tegin tööd. Ja äkki, justnagu tuleks tuulevoog sealt kamina poolt ja mina vaatan, et ilus väike daam. Ja kõige huvitavam see, et misukene kleit tal seljas oli. Siin oli ristikheinalehed ja siin oli lilla see (keepõ). Vaatan, et äkki tohoo, et mis see nüüd on, ja käed laiali, oot-oot, et küll ma teen talle nüüd hullu. Ajasin käed laiali ja kadus ära. Ja see on õige, mina rohkem teda näinud ei ole.” Eda Kalmre ütleb, et ta küll ei usu seda juttu, kuid päriselt eitada ka ei saa.
“See lugu kuidagi imbub igasse siia majja tööle tulnusse iseenesest. Olen siin töötanud 20 aastat ja aeg-ajalt on ikka sellest kolleegidega omavahel juttu olnud,” räägib ta. Samas mäletab Kalmre ka Lintsi sõnu, kes mitteametlikult talle tunnistas, et mõtles kogu loo välja. “Talle lihtsalt meeldis lugusid rääkida ja peaasi, et hea lugu on,” usub Kalmre. Siiski peab Kalmre tunnistama, et maja pikad pimedad koridorid, keldrid ja hoidlad on just ideaalne koht ühe korraliku kummituse jaoks. Seda enam, et kummituse kasuks räägib ka mitu majas aset leidnud surma.
Lilla Daam nõuab ohvrit
Väidetavalt on Lilla Daam väga kiivas hoidma oma kodu algset suurust. Alati, kui on tehtud mingi juurdeehitis, on keegi surma saanud. Toime on pandud enesetappe ning juhtunud õnnetusi ehitajatega. Seda täpselt iga kord, kui midagi ehitatakse. Siiski usuvad maja töötajad, et kummituse ohvrijanu on vaid aegade jooksul loole juurde poogitud. Ikka selleks, et asi põnevam oleks. Kokkulangevus surmade ja juurdeehitustega tekitab aga tõesti kõhedust. “Praegu jälle ehitatakse uut fuajeed ja treppi,” mõtiskleb Kalmre. Üks kõhedust tekitav seik teebki ju loo põnevaks. Muidugi on natuke naljakas ka see, et oma kummitus on majas, kus kummitus-lugusid rahva muistendi alla liigitatakse.
“Meie majas on selle loo rääkimine mõeldud rohkem meie maja töö vastu huvi äratamiseks, see lugu lihtsalt sobib siia majja ja meie raamatukogu kaminasaali,” tunnistab Kalmre. Lugu on aga püsivalt elujõuline ja täieneb üha. “Uskuda või mitte, ent kui noor tudengineiu, kes varem polnud midagi kuulnudki majas kummitavast daamist, teda korraga koridoris enda ees näeb; või kui keset päist päeva koguneb seltskond keeleõppijaid naisi meie maja helikabinetti ja üks sisenejaist näeb korraga enda ees aknast kumavas päikesevalguses pikka lillasse riietatud naistõ” küsib Kalmre mõtlikult, meenutades viimaseid juhtumeid. Jah, igal juhul käivad majas nüüd jälle ehitustööd.
Eesti Kirjandusmuuseumi kummitus Lilla Daam olla aadlipreili Friederike Julie Anette Marie von Grote, kelle isa Nikolaus von Grote - Kaagvere mõisnik - oli toonasele Aia tn 42 krundile 19. sajandi lõpus perele linnaelamu ehitada lasknud. Friederike surma asjaolusid olla perekond kiivalt varjanud, nii ei olnudki kaua aega teada, mis tegelikult juhtus 19. veebruaril 1913, mil Friederike 29-aastasena suri. Kohe järgnenud segased ajad ja baltisakslaste lahkumine jätsid siia vaid ähmase mälestuse sellest loost.
Friederike oli pere viiest tütrest keskmine ja elas pärast oma isa surma 1911. aastal emaga Tartu linnamajas aastaringselt. Legendi järgi olla Friederike endale õnnetu armastuse pärast ise käe külge pannud. Konks, mille otse õnnetu preili end poonud, on siiani maja esimese korruse kaminatoas näha. Õnnetu armastuse olla põhjustanud Mellini kliiniku noor tohter, kes ilma ette hoiatamata salaja Riiga sõitnud. Karula kiriku surmameetrikas on aga kirje, mis Friederiket puudutava loo tekkele valgust heidab: Friederike suri Riias, ägeda pimesoolepõletiku tagajärjel.
Sama teadsid tema surma kohta rääkida ka 2002. aastal Kirjandusmuuseumi maja külastanud Friederike poolvenna Heinrichi järeltulijad, kes olid muidugi üllatunud kuuldes, et just see pimesoolepõletikku surnud tädi maja kaitsevaimuks ja maskotiks on saanud.
Lilla Daam nõuab meeste hingi
Lood sellest, et tollases Eesti Rahva Muuseumi (nüüdses Eesti Kirjandusmuuseumi) majas kummitab, jõudsid rahva sekka 1930ndatel aastatel. Muuseumi kauaaegne raamatupidaja Ernst Lintsi jutustanud kohtumisest kummitusega ajakirjanikule, misjärel trükiti lugu kummitavast preilist ära ajalehes Vaba Maa.
Maja esinduskummitust on nähtud valdavalt noore daamina lillas. Folklorist Eda Kalmre vahendab Ernst Lintsi kirjeldust: “Kell oli üheteistkümne ajal õhtul, kui mina istusin seal selles ruumis, tegin tööd. Ja äkki, justnagu tuleks tuulevoog sealt kamina poolt ja mina vaatan ümber, et ilus väike daam. Ja kõige huvitavam see, et misukene see kleit seljas oli. Ristikheinalehed ja lilla keep pääl.”
Enne Eesti Rahva Muuseumi asus majas korporatsioon Fraternitas Estica. Arvatakse, et Lilla Daami käsi oli mängus ühe korporandi õnnetus hukkumises. Noormees hukkunud tollase Aia tn 42 (nüüd Vanemuise 42) majas joomingu käigus. Seda õnnetut surma ja mitmeid hilisemaid segastel asjaoludel hukkumisi – õnnetud hukkunud olnud just mehed - seletatud tõigaga, et Lilla Daam nõuab meeste hingi.
Lood Lillast Daamist pole kusagile kadunud ka tänapäeval. Majas leidub töötajaid, kellele on osaks saanud kummituslikud elamused. Eriti häirituna tundvat majavaim end ehituste ja remontide aegu. Nii võiks oodata kohtumisi ka nüüd, mil just valminud üks hoone juurdeehituse järk.
