Otsing sellest blogist

UUS!!!

Laanemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Laanemetsad Laaneme...

neljapäev, 15. juuni 2023

Pädaste mõis

Mõisa varasem ajalugu sai alguse juba 16. sajandil. 17. sajandi lõpus oli Pädastes lisaks puidust härrastemajale ja teistele kõrvalhoonetele veel viljapuuaed. 19. sajandi keskpaigaks oli talupoegade arv mõisas kasvanud kahesajale. Hoone esist muruväljakut raamistavad kahes reas imposantsed maakivist kõrvalhooned. Pädaste mõisas lukustuvad uksed iseenesest, asjad nihkuvad paigast ja tehakse muid trikke. 

Pädaste mõis (saksa keeles Peddast) oli rüütlimõis Muhu kihelkonnas Saaremaal.

Mõisale kuulus 665,84 ha mõisamaad, 554,75 ha talumaad, Simiste küla ja 15 talu, viimased omanikud olid maamarssal Axel Buxhoevedeni pärijad.

1566. aastal sai Johann Knorring mõisa koos Viirelaiuga Taani kuningalt, lühikese vaheajaga kuulus mõis Knorringitele kuni 1768. aastani. Neilt pärineb ka mõisa varasem eestikeelne nimi Norra (mitte segi ajada Koeru kihelkonnas asuva Norra mõisaga).

Praegune mõisa härrastemaja (peahoone) valmis aastal 1875. Arhitektuuriliselt on mõisa härrastemaja uusgooti stiilis.

Praegu asub endine mõisasüda Pädaste külas Muhu vallas Saare maakonnas. Aastast 1996 kuuluvad mõisa hooned Imre Sooäärele ja Martin Breuerile.

Pädaste mõisas on hotell.

Pädaste mõisahärra Imre Sooäär saab mõisas elavate kummitustega hästi läbi:

 “Neid on meil mitmesuguseid, aga kõige võimsam on see, kes teeb igasuguseid trikke, aga ennast ei ilmuta.”

Kummitused on lõpetanud Pädaste mõisaproua peo, tõmmates tema õueminekul raadio juhtme pistikust välja. 

Kummitus keerab uksi lukku

 Imre nendib, et Pädaste mõisa siseruumide uksed lukustuvad vahel imelikult. Just need, mis ei lähe ise lukku, vaid mida tuleb võtmega kinni keerata. “Keeran ukse lahti, võtan kohvrid kätte ja hakkan sisse minema, siis aga läheb korraga lukukeel uuesti sisse tagasi. Keegi justkui keerab ukse uuesti lukku! Sees kedagi ei ole, võtit ees ei ole,” jutustab Imre ja lükkab ümber väite, et ehk on mõisauste lukud lihtsalt korrast ära. “Keeran ukse teist korda lahti, võtan kohvrid kätte, ja lausa näen, kuidas lukusüda ise ukse kinni keerab!” Nagu õudusfilmis! “Kolmandat korda keerasin luku ühe käega lahti ja teise käega tõmbasin ust ning sel hetkel kuuldus nurgast justkui siili podistamist. Sellist häält, nagu siil teeb, kui saab vihaseks: pot-pot-pot-pot!”

Imre kinnitab, et Valge Daami sarnaseid ilmutusi ta seni Pädastes näinud pole. Ainult kummalisi varje, mis mõisa peahoones, harva ka kõrvalhoonetes ringi liiguvad.  “Olen kuulnud ka naisterahva kaeblikku häält,” räägib mõisahärra, kellele meeldib vahel õhtuti mõisa peahoone suures saalis klaverit mängida. “Mängimise ajal hakkab see hääl otsekui niuksuma. Laulab ebamäärast, imelikku viisi - aa-aaa-aaa... Hääl tuleb justkui seinte seest.” Imre sõnul on ta kaebliku naisehääle tunnistajaks viimasel ajal üha vähem olnud ja oletab, et kummitus on temaga harjuma hakanud.  Mõisahärra arvab, et kummitused on kuidagi seotud ajaga, mil mõis oli mõnes mõttes represseerimise koht. Talupojad pidid siin ju tasuta tööl käima. “Küllap siin neid õnnetuid ikka oli, kel mõisaga seotu pärast meel mures. Ja vanadekodu ajal, eelmise sajandi teisel poolel, suri siin palju inimesi. Võib-olla jäi kellelgi neist miskit hinge peale ja nad tahavad tagasi tulla...” 

Suvitajatele pole Pädaste kummitused seni mingit ohtu kujutanud. “Vastupidi, nad on neist huvitatud ja neile meeldib see,” väidab Imre, sest südameatakiga pole keegi seni Pädastelt haigla- või manalateele läinud.

Mõisahärra ema külastas luupainaja?


“See oli nii selge kogemus, märk, mis mulle anti, et nüüd täitsa usun - mõisas kummitab,” pajatab mõisahärra ema Inna Sooäär.


“Olen eluaeg Muhumaal elanud ja kuulnud lugusid, et Pädaste mõisas vanadekodu ajal kummitas. Meie külaski on kaks vanainimest, kes kummitust näinud ja kuulnud. Aga mina mitte ei uskunud.


Kuid kui Imre 1996. aasta märtsis mõisa ostis, läks ta septembris Kanadasse ja ma pidin kolm kuud kogu territooriumi üksinda valvama. Töölised tegid päeval maja juures tööd, õhtul polnud mõisas peale minu hingelistki.

Olin näinud varem üht kummalist unenägu. Et tulen mõisa peahoonesse sisse ja näen - suured pikad söögilauad, mille ääres istuvad sajad inimesed. Sumisevad ja räägivad omavahel - et nüüd tuleb ta, s.t. mina, trepist alla. Mina kõnnin nende vahel, aga nemad ütlevad, et ärgu ma neid kartku. Vastan, et ei kardagi...


Kolm kuud järjest tulin majja ja ütlesin: “Tere, tulin maja valvama, vaimud, ärge mindki kartke. Mina suhtun teisse hästi.”


Oli viimane öö novembri lõpus, järgmisel päeval pidi Imre Kanadast tagasi olema. Vaatasin telekat, aga saated said otsa ja panin puldi käest. Kell oli üksteist läbi. Aga millegipärast kogu aeg mõtlesin sellele, et täna on viimane öö. Kuid jäin veel nahkdiivanile istuma.


Korraga kuulsin - uks käis. Ja siis - justkui pöörleks mu pea ümber tuul. Mõtlesin veel, et ei tea, kas see on mõisakoer Pätu, kes tuleb mu nägu nilpima. Ei, Pätut polnud. Ja siis äkki pandi minu õlgade ja pea peale - pauhti - nagu padi. Ohhoo, mis see siis nüüd on? Kas tõesti luupainaja? Aga hingata sain hästi, arvasin veel, et käed on kõveras ja jalad konksus, et vereringe on kindlasti kinni. Raputasin käsi ja jalgu - see on kõik selgesti meeles - ei sugugi.


Siis tundsin, kuidas keegi mind selja tagant tõukab, kohe täies pikkuses. No mis see siis ometi on? Olin imelikus asendis - näoga diivani seljatoe poole, keha sirge, aga jalgu maha panna ei saanud, tee, mis tahad. Vaatasin - ülevalt aknast tuleb valguskuma. Ja kui ma jala ikkagi lõpuks maha sain, läksin ukse juurde ja panin tule põlema. Kell oli täpselt kaksteist.


Võtsin padja ja teki ning läksin tuppa, kus ma igal varasemal ööl olin maganud. Ja arutlesin omaette, et kelle teele ma ette jäin. Kas samale mõisahärrale, kes ikka rõdult vaadanud, kas armastuse saarel teemaja korsten suitseb? Aga miks ma hirmu ei tundnud? Ei tea. Magasin rahulikult kella kuueni hommikul ja läksin lehma lüpsma.


Hiljaaegu käis mul külas sensitiiv Laine Rohtla. Tema ütles, mõisas võivad olla vanadekoduaegsed vaimud, sest seal surid sajad inimesed. Et äkki on nad seal mingil põhjusel kinni ja tahavad välja pääseda. Laine tütar Kaja ütles, et on nõus selles suhtes aitama. Sest vaimud pidid inimestelt energiat ära võtma.”