Otsing sellest blogist

UUS!!!

Laanemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Laanemetsad Laaneme...

kolmapäev, 6. mai 2020

Fovism kunstis


Albert Marquet "Vue de Paris, le quai du Louvre" (1906)
Fovism on 20. sajandi algul väljakujunenud kunstivool, mis on omane foovide rühmitusse kuulunud prantsuse kunstnikele. Foovide esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis . Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas" (parmi les fauves).
Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest.
Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks.
Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil enamik senistest liikmetest haarasid kinni uutest väljakutsetest ja läksid edasi teist teed.
Foove peetakse ekspressionismi eelkäijateks, kuid näiteks Georges Braque pöördus hoopis kubistliku stiili poole.

Fovistid

  • Henri Matisse (1869–1954) - Foovide rühmituse keskne kuju. Ta arvas, et kunstnikul ei ole vaja loodust kopeerida, vaid tal tuleb lasta tegelikkusel mõjuda endale ja püüda neid tekkinud meeleolusid väljendada. Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele. Nii ongi Matisse'i teosed vaatamata väga erksatele ja kontrastsetele värvidele harmoonilised ja kaunid. Matisse viljeles fovismi elulõpuni.
  • Raoul Dufy (1877–1953) - tema teostes on sageli muusika motiive.
  • Albert Marquet (1875–1947)
  • Maurice de Vlaminck (1876–1958) - kasutas kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Vlamincki suureks eeskujuks oli van Goghi looming.
  • André Derain (1880–1954) - kasutas kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Derain sattus hiljem kubismi mõjude alla.
  • Georges Braque (1867–1956) – kuulus foovide hulka kaks aastat. 1907. aastal jõudis ta koos Picassoga kubismini.
Erandlik tegelane foovide seas oli Georges Rouault (1871–1958), keda teistega sidusid ainult mõned välised tunnused. Nooruses oli ta töötanud keskaegsete kirikute vitraažide taastamisel. Tema töödele on iseloomulikud jõulised mustad piirjooned ja otsekui hõõguvad värvid. Tema tööde teemad on sageli pärit Piiblist, teoste üldine vaim süngevõitu ja moraliseeriv.
Fovismil oli suur mõju 20. sajandi kunstile. Foovid panid aluse suunale, mida üldiselt nimetatakse ekspressionismiks (prantsuse keelest expression, 'väljendus

Regionalism Kunstis

Regionalism


Thomas Hart Bentoni õlimaal "Chilmarki inimesed" (1920)
Regionalism on Ameerika Ühendriikide kunstivool, mille viljelejad kujutasid maaelu stseene. Regionalismi kõrgaeg oli aastatel 19301935.

Regionalismi teke

1920.–1930. aastatel asusid USA väikelinnade ja külade elanikud siirduma suurlinnadesse. Omapäraste piirkondade elukorraldused sulandusid ühtseks, standardiseerunud elulaadiks, ning selliste inimeste maaelu tagaigatsevale meeleolule vastas regionalistide looming.
Ameerika kunstis iseloomustab regionalism realismi suunda, mis eemaldus linnast ning tehnoloogilisest arengust ja keskendus maaelu stseenide kujutamisele. Eriti hinnatud olid regionalismi tööd just suure depressiooni ajal 1930. aastatel, sest need sisendasid ameeriklastele turvatunnet.

Esindajad

Regionalismi kuulsamad esindajad on Grant Wood (1891–1942), John Steuart Curry (1897–1946), Andrew Wyeth (1917–2009) ja Thomas Hart Benton (1889–1975).
Regionalistidest olid tuntud ka George Biddle ja Marsden Hartley. Hartley juhindus kõigepealt traditsioonilisest maalimisstiilist, hiljem võttis eeskujuks Euroopa avangardistliku stiili, eriti Kandinsky. Hiljem leidis juba endale iseloomuliku pildikeele, mida rakendas olustiku- ja meremaalides, mis olid seotud ta kodukoha Maine'iga. Hartleyst sai 1930. aastatel regionalistliku liikumise juht.