Lümfokiinideks nimetatakse vahel selgroogsete loomade lümfisüsteemi T-lümfotsüütide poolt komplekteeritavaid ja vabastatavaid väikesemolekulilisi (~12–30 kDa) lahustuvaid valke.
Lümfokiinid potentseerivad teiste lümfotsüütide funktsioone ja jagunemist ning aktiveerivad makrofaagide liikumist põletikukoldesse, abistavad B-lümfotsüüte antikehade komplekteerimisel.
Lümfokiinid liigitatakse tsütokiinide rühma interleukiinide hulka. Tähtsaimad T-abistajarakkude poolt komplekteeritavad ja eritatavad lümfokiinid tänapäeval on[3] IL-2, IL-3, IL-4, IL-5, IL-6, G-CSF – granulotsüütide ja makrofaagide (monotsüütide) kolooniat stimuleeriv faktor, interferoon-gamma.
Tuumorinekroosifaktor
Lümfokiinide hulka liigitatakse ka makrofaagide sünteesitud lümfokiin tuumorinekroosifaktor (TNF), mis aktiveerib koos IL-1-ga lümfotsüüte ja kutsub esile rakkude apoptoosi.
