Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

kolmapäev, 10. aprill 2019

Sotsialism, sotsiaaldemokraatia, kommunism

Vasakpoolsed ideoloogiad
Vasakpoolsetest poliitilistest ideoloogiatest on enamlevinud sotsiaaldemokraatia.
Radikaalsemat ühiskonnakäsitlust, mis nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel, tuntakse kommunismina. 
Sotsiaaldemokraatia keskseks väärtuseks on võrdsus, täpsemalt võrdsed võimalused kõigile. See tähendab, et ühiskond peab tagama igale oma liikmele inimõigused, võimaluse saada haridust ja arstiabi, omandada elukutse ja leida tööd. Edasi sõltub heaolu juba sellest, kuidas keegi suudab ühiskonna poolt pakutavad väljavaated realiseerida.
Majanduses pooldavad sotsialistid segamajandust, kus erasektori kõrval eksisteerib kaalukas riiklik sektor. Valitsus reguleerib majandust eeskätt maksusüsteemi abil, mis peab vältima suuri toimetulekuerisusi ühiskonnakihtide vahel. Suurema tulu saajad peavad maksma kõrgemaid makse. Laekuvat raha kasutatakse eeskätt kohalike omavalitsuste, hariduse, ja sotsiaalvaldkonna edendamiseks. Sotsiaaldemokraadid arvavad, et riik peab pehmendama turukonkurentsi mõju ning tagama igale inimesele väärika elatustaseme. Nende arvates peaksid nii rikkad kui ka vaesed, põliselanikud kui ka immigrandid nautima tasuta meditsiini- ja haridusteenuseid, samuti peaks neil olema õigus taotleda abirahasid.
Vasakpoolsus on aastakümnete vältel kujundanud Skandinaavia ühiskondade iseloomu. Kuigi nüüd kärbitakse sealgi sotsiaalkulutusi ning karmistatakse immigratsioonipoliitikat, on Põhjamaad jätkuvalt vasakpoolsuse heaks näiteks.
Sotsialism on ühiskondlike liikumiste (peamiselt parteide) vasakpoolne ideoloogia. Sisuliselt on vasakpoolsus ja sotsialism kattuvad mõisted.
Termin tuleneb ladinakeelsest sõnast socialis ('ühiskondlik').
Sotsialismi alla kuulub palju ideoloogiaid: marksism, kommunism, demokraatlik sotsialism, sionistlik sotsialism jpt.
Kommunistliku ideoloogia kohaselt on sotsialism vahe- või eelaste üleminekul kapitalismilt kommunismile. Ametliku retoorika järgi oli 1980. aastaks Nõukogude Liidus kommunism põhiliselt üles ehitatud (hiilimaks mööda Nikita Hruštšovi varasemast lubadusest, et kommunism on selleks ajaks üles ehitatud), seda seisundit nimetati arenenud sotsialismiks.











Ajaloost

Majanduse arengu tulemusena hakkas 19. sajandil linnaelanikkond järsult kasvama. Vabrikutööstuse levides kasvas tööliskond, kelle elu ja töötingimused olid rasked. Paljusid ähvardas tööpuuduse, haiguse, tööõnnetuse või vanaduse korral viletsus, sest hoolekande- ja sotsiaalkindlustussüsteemi polnud. Seevastu liberaalid jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse, ja konservatiivid olid arvamusel, et töötajate olukorra parandamine kahjustab riigi konkurentsivõimet. Sotsialistide arvates tuli protestida olemasoleva vaesuse vastu ja pöörata suuremat tähelepanu ühiskondlikule heaolule. Neid iseloomustas usk inimeste võrdsusse ning vendluse ja koostöö ideaali.
1830. aastatel tekkinud voolu esindajate, sotsialistide arvates sünnitas konkurentsile ja eraettevõtlusele rajatud majandus liiga suurt ebavõrdsust. Majandus tuli nende arvates allutada kogu ühiskonna huvidele. Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada kaheks:
  • revolutsioonilised voolud, mis taotlesid revolutsioonilisel teel õiglase ühiskonna rajamist;
  • reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku.
Vastandina liberaalidele ja konservatiividele, kes lähtusid majanduse ja ettevõtjate nõudmisest, seadsid sotsialistid esikohale tööinimese olukorra ja probleemide lahendamise.
1840. aastail algas sotsialistlikus liikumises marksistlik suund. 19. sajandi teisel poolel sai marksism sotsialistliku liikumise kõige mõjukamaks vooluks. Marksismi selle aja tuntuimad teoreetikud olid Karl Marx ja Friedrich Engels.
Praktilises tegevuses hakkasid Eduard Bernstein ja tema poolehoidjad nõudma Marxi õpetuse revideerimist (siit ka selle voolu nimetus revisionism) ning revolutsiooni asemel seati esikohale sotsiaalsed reformid. Neid taheti saavutada parlamentaarse võitluse ja demokraatlike valimiste teel. Sellest kujunes välja uus suund: sotsiaaldemokraatia.
Sotsiaaldemokraatia peamiseks toeks kujunesid tööstustööliste, ameti- ja kutseühingud. 20. sajandi esimesel poolel valitses sotsiaaldemokraatias seisukoht, et demokraatia ja sotsialism on lahutamatud ning et demokraatia viib lõpuks ise sotsialismile. Endiselt aga arvati, et sotsialism sisaldab "tootmis- ja vahetusvahendite ühiskondlikku omandit". Ent alates Teise maailmasõja lõpust on paljud sotsiaaldemokraadid hakanud majanduse laiaulatusliku natsionaliseerimise vajalikkust vaidlustama.

Munitsipaalne sotsialism

19. sajandi viimasel veerandil hakkas Euroopas tekkima sotsialismi mitte teoorial, vaid praktikal põhinev süsteem, mis avaldus esmalt Joseph Chamberlaini reformides. Euroopa paljudes osades võimust võtnuna tegeles munitsipaalne sotsialism algul tänavate sillutamisega, hariduse, tervishoiu, parkide, raamatukogude, kunstigaleriide, muuseumide, trammide, haiglate, telegraafi, vee- ja gaasivarustusega. See praktilise sotsialismi vorm kasutab kohalikke omavalitsusi, et viia ellu avaliku omandivormiga seotud sotsiaalseid eesmärke, pidades silmas kõigi (linna)kodanike kasu.
Sotsiaaldemokraatia on vasaktsentristlik ideoloogia. Pooldab sotsiaalset õiglust, riigi sekkumist majandusse stabiilsuse huvides ja demokraatiat.
Sotsiaaldemokraatia sümboliks on eri riikides kas punane nelk või punane roos.

Sotsiaaldemokraatia ajalugu

Ideoloogia tekkis 19. sajandi lõpupoolel sotsialistide niinimetatud revisionistliku suuna pooldajate hulgas. Tekkepõhjuseks reaktsioon 19. sajandi kapitalismile üldomaseile pahedele (kehvad sotsiaalmajanduslikud olud, vaesus, majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, pea olematud töökaitseseadused ja sotsiaalne turvalisus, sotsiaalne tõrjutus). Sotsiaaldemokraatiat eristas sotsialismist revolutsioonilisuse eitamine ja soov arendada ühiskonda evolutsiooniliselt, reformide teel. Lahknes sotsialimist lõplikult esimese maailmasõja ajal erimeelsuste tõttu rahvusluse küsimuses. Mõningaile teoreetikuile on sotsialism ja sotsiaaldemokraatia siiski tänini sünonüümid. Ka kasutavad nimetust "sotsialistlik" enda kohta mitmed klassikalised sotsiaaldemokraatlikud erakonnad, näiteks Prantsuse Sotsialistlik Partei. Sotsiaaldemokraadid pooldasid võitlust rahvuse ja riigi eest. Sotsiaaldemokraatlikud partei tekkisid esmalt Saksamaal (1863), Suurbritannias (1900) ja Prantsusmaal (1905).

Ideoloogiast üldiselt

Sotsiaaldemokraatia eesmärk on tagada inimestele võrdsed võimalused eneseteostuseks sõltumata inimeste sotsiaalmajanduslikust olukorrast, tulude ümberjaotamine (progressiivne tulumaks) ja heaoluriik.
Sotsiaaldemokraatlik ideoloogia on ajaloo käigus korduvalt muutunud. Praegune sotsiaaldemokraatia on laenanud mitmeid põhimõtteid moodsast liberalismist ehk sotsiaalliberalismist. Näiteks võrdsete võimaluste põhimõte, positiivse vabaduse põhimõte ("riigi sekkumine majandusellu on lubatud, sest see suurendab kodanike sotsiaalset heaolu") on laenatud nendelt. Moodne sotsiaaldemokraatia arvestab majandusdemokraatia põhimõtetega, tööliste kaasamine ettevõtte juhtimisse (nn koosotsustamine) suurendab sotsiaalset sidusust.
Sotsiaaldemokraatia läbivaim idee on inimestevaheline poliitiline ja majanduslik võrdsus. Sotsiaaldemokraatia peamised arenguetapid:
  • 19. sajandi lõpp – 1917: sotsialistliku mõtte sünd, eraldumine kommunismist
  • 1917–1945: sotsiaaldemokraadid hakkasid pooldama rahvuslust
  • 1945 – 1970. aastad: keinsluse põhimõtete kasutamine, heaoluriigi põhimõte
  • 1970.–1980. aastad: sotsiaaldemokraadid loobusid riigistamisest
  • 1980. – tänane päev: vastukaaluks uusparempoolsusele tekkis kolmas tee, laenati sotsiaalliberaalsest filosoofiast mitmeid punkte
Iga riigi sotsiaaldemokraatlike parteide arenguetapid on erinevad. Näiteks Suurbritannia leiboristid on tüüpilised "kolmanda tee" pooldajad, samas on Saksamaa ja Prantsusmaa sotsiaaldemokraadid jäänud truuks klassikalisemale sotsiaaldemokraatiale. Üldiselt ei kuuluta moodne sotsiaaldemokraatia ühiskonnaklasside kadu, vaid taotleb klassirahu inimestevahelise koostöö kaudu. Samuti ei pea sotsiaaldemokraatia eesmärgiks sotsialistlikku ühiskonda, vaid pooldab demokraatlikku ühiskonda, pidades oluliseks ühiskonnakorralduse muutmist sotsiaaldemokraatlikuks demokraatliku valitsuse abil. Sotsiaaldemokraatia roll on Euroopa poliitikas suhteliselt suur, sotsiaaldemokraatlikud erakonnad on kõige tugevamate seas.
Sotsiaaldemokraatiat on alates 1960. aastatest tugevalt kritiseerinud uusparempoolne poliitiline filosoofia, tuntumad kriitikute esindajad on Karl Raimund Popper, Friedrich August von Hayek, Milton Friedman


Sotsiaaldemokraatia tuntumad ideoloogid

  • Eduard Bernstein algatas sotsiaaldemokraatia eraldumise sotsialismist, 1899. aastal pani raamatuga "Sotsialimi Eeldused ja Sotsiaaldemokraatia Ülesanded" ette sotsialismi demokraatliku saavutamise, demokraatlike institutsioonide kaitsmise ja pidas otstarbekaks, et täielikku sotsiaalset õiglust suudab pakkuda vaid ühiskond, kus on natsionaliseeritud vähemalt majanduse "juhtivad kõrgendikud".
  • Charles Anthony Raven Crosland argumenteeris 1956. aastal ilmunud raamatus "Sotsialismi Tulevik", et kui kapitali ei saa enam vaadelda klassiekspluateerimise vahendina, siis fundamentaalsed natsionaliseerimise ja planeerimise eesmärgid pole enam ajakohased.
  • Anthony Giddens, raamatu "Kolmas tee – Sotsiaaldemokraatia uuestisünd" autor, pooldas segamajandust, kus tootmisvahendeid omab valdavalt erasektor, kuid riik reguleerib majandust demokraatliku valitsuse kaudu, tagab töötajatele sotsiaalsed garantiid (pensionikindlustus, invaliidsuspension, progressiivne tulumaks, tulupoliitiline kokkulepe, töökaitseseadused jne). Uus mõte oli, et riik peab toetama väike-ettevõtlust, aktiivset kodanikuühiskonda ja keskkonnakaitset. Pani ette muuta Briti Tööpartei põhikirjas olnud 1917. aastast olnud punkti tööstusharude riiklikust omamisest, mis muudeti ära 1996. aastal.
Eestis esindab sotsialismi, täpsemalt sotsiaaldemokraatiat Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Treeningsõltuvus

Aitäh Aesthetic Projectile, et te tegite Podcasti koos Siim Landiga, kus te rääkisite treeningsõltuvusest.
Treeningsõltuvusel on kaks vormi:
Primaarne: Teed trenni, keha toodab dopamiini, sa jääd sellest sõltuvusse ja tahad iga kord aina suuremat kogust.
Sõltuvusse jäämiseks peavad need ained sulle ajju jõudma.

Sekundaarne: Füsioloogiline sõltuvus pole võimalik. Trenniga probleemide eest põgenemine. Trenniga stressi vastu võitlemine. Selle tulemusena jäävad teised asjad tahaplaanile ja trenn muutub peamiseks tegevuseks. Teed trenni selleks, et oma  probleemid eemale ajada, peast välja tõrjuda.

Teed trenni selleks, et saavutada oma ideaalmina. Selleks, et saavutada endast ideaalpilt.
Sa teed liiga palju trenni ja sööd liiga vähe (anoreksia).