Uusasjalikkus (saksa keeles Die neue Sachlichkeit) on muusikas 1920. aastatel tekkinud, ekspressionismile vastandunud suund.
Uusasjalikkuse mõiste tekkis 1923. aastal maalikunstis ja levis sealt teistesse kunstivaldkondadesse. Iseenesest ebaselge tähendusväljaga stiilimõistest kujunes mõne aasta jooksul lööksõna ja lõpuks kogu epohhi iseloomustav mõiste. Laiemas tähenduses iseloomustabki uusasjalikkus 1920. aastate keeruliselt defineeritavat ajastuvaimu. Sõnaga seotud terminoloogiline segadus johtub eelkõige sellest, et mõistet "uusasjalikkus" on tihti seotud maailmavaateliste ja ideoloogiakriitiliste funktsioonidega. Seda kasutati mitte niivõrd kirjeldava, kuivõrd väärtushinnangulise mõistena.
1923. aastal kasutas Mannheimi Kunstihalli juhataja Gustav Friedrich Hartlaub sõna "uusasjalikkus" selleteemalise näituse pealkirjana. Näitusega sooviti vastandada klassitsistlikku ja "kunsti eitusel" põhinevat "tegelikku tänapäevakunsti". Tänapäeval ongi uusasjalikkuse mõiste seotud põhiliselt 1920. aastate maalikunstiga.
1925. aastal levis uusasjalikkuse mõiste teistesse kunstivaldkondadesse.
- Muusikakriitik H. Strobel võrdleb teisi autoreid järgides uut muusikat ja "uusasjalikku" maalikunsti.
- Juba 1927. aastal saavutas uusasjalikkuse mõiste nii muusikas kui ka teistes kunstivaldkondades publitsistliku lööksõna tähenduse.
- Uusasjalikkust hakati siduma muusika uudse ettekandepraktikaga.
- 1927. aastast kinnistus uusasjalikkuse vastandav seostamine ekspressionismiga.
- Muusikas seostub uusasjalikkuse mõiste 1920. aastatel levinud n-ö tarbemuusika (Gebrauchsmusik) edendamisega.
- Lööksõnana kasutati "uusasjalikkust" väga paljude 1920. aastate ajastuvaimu iseloomustavate tendentside üldmõistena.
- Uusasjalikkuse mõistet hakati muusikakriitika eeskujul kasutama ka 1920. aastate kirjanduse iseloomustamiseks.
Ajastu vaimu iseloomustajana kasutati uuesti avastatud "asjalikkuse" mõistet 1928. aastal sündinud M. Schifferi ja M. Spoliansky kabareerevüüs "Ripub õhus" ("Es liegt in der Luft"). Filosoofias saavutas asjalikkuse mõiste keskse tähenduse ja seda kasutatakse tänaseni tervet epohhi iseloomustava mõistena. Saksa keelest levis uusasjalikkuse mõiste teistesse keeltesse.
Koos uusasjalikkuse mõiste käibeletulekuga hakati ideoloogiakriitika aspektist polemiseerima tendentsidega, mis samastusid tõeluse eest põgenemisega (Flucht vor der Wirklichkeit). Kuigi selline ideoloogiakriitiline aspekt on mõiste kujunemise ajaloo seisukohalt oluline, on selle historiograafiline kasutamiskõlblikkus metoodilistest põhjustest lähtuvalt pigem küsitav.
