Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

reede, 13. märts 2020

Renessanssi kunst

Renessanssikunstiks peetakse kunsti, mis oli peavooluks XV –XVI sajandil. Klassitsismi- ja humanismiideed olid kunstnike ja teadlaste seas laialt levinud ja vastukaja leidnud. Kõik, mis eelnevalt oli kiriku poolt keelatud, oli nüüd lubatud. Kunstnikud hakkasid uurima kõike, mis võimalik – loodust, valgust ja inimkeha. Sellesse perioodi mahuvad sellised mitmekülgsed meistrid nagu Leonardo da Vinci, Michelangelo, Raffael, Francois Clouet ja El Greco. Neid viimast kolme hakkan siin essses analüüsima – toon välja nende stiilide omavahelised erinevused ja sarnasused.

Itaalia kunstnik Raffaello Sanzio da Urbino (1483-1520)
Prantsusmaa kunstnik Francois Clouet (1505-1572)
Hispaania kunstnik El Greco e. Doménikos Theotokópoulos (1542-1614)

Alustan Raffaeli ja El Greco stiili võrdlusega. Kuna ei tunne piiblilugusid hästi, et ära tunda kõiki sümboleid maalidel, siis võtan selle erinevus-sarnasus  analüüsi baasiks pigem maalide kompositsiooni, emotsiooni ning värvid, kui maali temaatika. Francois Clouet võrdluse jätan viimaseks, sest Clouet maalis põhiliselt portreesid.

Picture
Raffaeli „Neitsi Maarja kroonimine“ (kombineeritud Ülestõusuga), 1502-1504
Picture
El Greco „Neitsi Maarja ülestõus“, 1577-1579

Kuigi El Greco maal on tehtud pea seitsekümmend aastat hiljem Raffaeli omast, on El Greco võtnud kasutusele siiski eelnevate meistrite kompositsioonivõtte – Neitsi Maarja kõrgub teiste kohal, käed suunatud dramaatiliselt taeva suunas, inglid tema mõlemal poolel ning apostlid seisavad ümber haua, pilguga üles.  El Greco puhul jääb silma see, et ta soovib oma vaatajates emotsionaalset sidet tekitada. Maalis on manerismi stiilis liialdatud apostlite tunnetega, kuid võrreldes Raffaeli siinsete apostlitega, kes on liiga rahulikud,liiga vaoshoitud, ärgitab El Greco apostlid pigem sümpaatiat oma hämmingus. Raffaeli töö on loodud sel perioodil veel oma õpetaja Perugino maneeris. Kõige paremini tuleb liikuvus ning figuuride emotsionaalsus välja Raffaeli viimases teoses– „Issanda muutmine“ (1518-1520), mida võib pidada manerismi eelfiguratsiooniks.


Manerismi tekkeks saab ajaliselt nimetada kõrgrenessanssi lõppu, millal noored kunstnikud elasid läbi kunstilise kriis. Neile tundus, et kõike, mida oleks võimalik saavutada, oli juba saavutatud. Detailsed teadmised anatoomiast, valgusest, füsiognoomiast ning kuidas inimesed oma emotsioone edasi annavad läbi liigutuse ja ilme, graduaalne tooni kasutus – kõik tehnilised vm. probleemid olid lahendatud meistrite poolt. Noortel kunstnikel oli vaja uusi eesmärke, uusi lähenemisi kunstile.  Manerism mõjutas El Greco’t terve tema elu ning selle stiili mõjutusi on tunda samuti Raffaeli „Issanda muutmises“.

Nii Raffael kui ka El Greco on oma Neitsi Maarja maalis kasutanud kolmnurka oma ülemises stseenis. Kolmnurga kompositsiooni mõtles välja Leonardo da Vinci, kellega Raffael oli vanusevahet 30 aastat ning elasid samal ajaperioodil. Raffaelli puhul on kolmnurga kasutamine täiuslik. Nii Kristus kui ka Neitsi Maarja ning inglite pead on kompositsioonil ühtse kaugusega üksteisest. Ülemise ja alumise kompositsiooni seob ilusasti kokku figuur, kes seisab täpselt kolmnurga tipust tõmmatud  joone keskel. Kõik elemendid on selles stseenis tasakaalus. El Greco juures tundub kolmnurga kasutamine juhuslik ning tahumatu. Suuremat rolli- elementide ühendamist nagu Raffaelil- ei tundu kolmnurgal siin olevat.

Picture
Raffaeli "Issanda muutmine", 1518-1520

Picture
El Greco "Krahv Orgazi matus“

Kui Raffaelil on selge ruumikujutus, siis El Greco’l on ruumikujutus ebamäärane, selget piiri maise ja taevase vahel pole, mida on võimalik täheldada nii Neitsi Maarja maalis kui ka El Greco hilisemas teoses – „Krahv Orgazi matus“. Raffaelil on need piirid kindlad ning realistlikumas toonis, tuues sisse maali tagaplaanile rohelise looduse nii „Issanda muutmises“ kui ka „Neitsi Maarja kroonimises“ ning selge värvivahe ülemise ja alumise kompositsiooni vahel.
Raffaelile meeldis kasutada väga selgeid värve, eriti punaseid ja siniseid toone. Kui tema varasemtes töödes, nagu „Neitsi Maarja kroonimine“, valitses veel hele värviilu ja puhaste ja selgete lokaaltoonide üksteise kõrvale asetamine, siis hiljem püüab ta küllastatud sooja üldtooni poole, nagu „Sixtuse madonnas“. 
Picture
Raffaeli "Sixtuse madonna"

El Greco kasutas nn „mürgist“ värvipaletti – külma kollast, sinist, rohelist ja punast, mis ideaalselt sobib kokku tema pikaksvenitatud figuuridega ja dramaatilise liikuvusega. Kõige paremini kirjeldab El Greco värvikasutust üks tsitaat Ramon Gomez de la Serna raamatust „El Greco“: „El Greco asetab oma esimestest Toledo piltidest peale tugeva rõhu külmale värvitoonile, talle sünnipäraselt lähedasele, ja ta jäi endale truuks ka siis, kui nägi, et kõik teised sooje toone kasutavad. Ta hülgab punase ja kuldse koloriidi, mis oli põhiline veneetslastel, ja viljeleb sinist ja karmiini, mõnikord oma töid üle ujutades tuhkhalliga, mis ilmselt talle meeldis järjest rohkem...]Domineeriva üldmulje piirides leiame ta lõuendil selgeid, valgusrikkaid, külmi toone; räigeid kontraste suurte pindade vahel, mille värv on puhas, erk, julge, konventsionaalse mahenduseta, isegi toores...]“.

Järgmisena võtan käsile Francois Clouet, kes tegutses põhiliselt õukonnamaalijana nagu tema isa Jean Clouet. Francois Clouet’i poolt pole palju teadaolevaid täisfiguuriga ning ruumikujutusega maale, kuid praeguseks analüüsiks piisab Austria kuninganna Elisabethi portree ning „Suplev naine“(1571).

Picture
Austria kuninganna Elisabethi portree
Clouet on rikkalikult pisidetailidega täiustanud nii oma portreemaale kui ka „Suplevat naist“. Punane kangas maalis on nii peenelt viimistletud, et tundub käegakatsutav – lausa fotorealistlik oma valguskäsitluses. Kahjuks toob figuuride plastilisus vaataja fotorealismist välja.
Picture
Francois Clouet'i "Suplev naine", 1571

„Suplevas naises“ on võimalik maal neljaks stseeniks jaotada. Kui lõigata välja iga stseeni juurest  ülejäänud kolm, nii et, kõik elutu jääks samale kohale, siis kõik stseenid töötaksid paremini eraldi. Kui praegu vaadata kõiki stseene koos, siis see tekitab detailide üleküllastuse. See omakorda teeb maali kompositsiooni kuidagi rahutuks. Kuid võrreldes El Greco maalidega, on see reguleeritud rahutus.

Kuninganna maali vaadates on näha, et Clouet oskab oma  teostes elavalt välja tuua inimese põgusa näoilme. Ka Raffael pööras tähelepanu inimeste näoilmetele ning proovis maali peal välja tuua isiku sisemist mina. Kõige paremini on Raffaeli Julius II ja Leo X portreed. Kahjuks El Greco porteemaalides jätavad isikud reserveeritud ning külma mulje ning inimese tõeline mina jääb pealtvaatajale alatiseks saladuseks.

Picture
Raffael, paavst Julius II portree
Picture
Raffael, paavst Leo X portree
PictureEl Greco, Giorgio Giulio Clovio portree




Värvikäsitluse ja paleti poolest sarnaneb Clouet pigem Raffaeli kui El Grecoga– toonid on soojad ja selged, kuid „Supleva naise“  maali sisse toodud suured varjud peidavad selle soojuse ära.

 Raffaeli portreedes on iga subjekti taga kas loodus, mingi ruumi osa või sein, kuhu saab subjekti vari langeda. Clouet juures on märgata, et tema portreedel pole üldiselt mingit ruumikujutust – on tume sein taga, et rohkem esile tõsta maalitu enda tähtsust. Ka El Greco porteedes on üldjoontes tume taust.

Raffael ja Clouet on oma proportsioonides, koloriidis ja subjektide tundmises sarnased. El Greco seevastu läks oma rada pidi ning ei ole oma stiilis võrreldav teistega – need, kellega on paremini võimalik võrrelda ning rohkem sarnasusi näha, saabuvad alles ekspressionismi ajal. Kuigi need sarnasused võivad ühe või teise koha pealt olla suured või väiksed, on just need väikesed erinevused, millest iga kunstniku juures rõõmu tunda.  Lõpetaksin selle essee tsitaadiga:

„Osalt täiustab kunst looduse loomingut; osalt jäljendab seda.“ Aristoteles
  • Sünnimaa Itaalia (15.-16.sajand), teistes Euroopa riikides (1500-1630), Eestis (1520/30-1650)
  • Renaissance- taassünd
  • Eeldused renessanssi tekkeks:
    * kujunesid linnriigid
    * keisrite ja paavstide võitlus
    * Rooma katoliku kiriku lõhenemine
    * kaubavahetus, luksuskaup
    * kaubanduse kiire areng
  • Humanism - inimese ja inimlikkuse väärtustamine
  • Suured mõtlejad, mõjutajad:
    * Dante Alighieri (1265-1321) kirjanik ja poliitik
    * Francesco Petrarca (1304-1374) poeet ja teadlane
    * Niccolo Machiavelli (1469-1527) poliitika ja teaduse rajaja, kirjanik
    * Giovanni Boccaccio (1313-1375) kirjanik
  • Leiutised:
    * kaasaskantavad kellad                 * mikroskoop ja teleskoop
    * tulirelvad, raketid                        * allveelaev
    * prillid                                           * trükimasin
    * vesiklosett                                    * tikud

Viikingite kunst

Viikingite kunst

10. sajandist pärinevad Hiddensee aarde hulka kuulunud kullast ehted, millel on läbisegi Põhjamaade usundi ja kristluse sümboleid.
Selliseid kilpkonnakujulisi paarissõlgi kandsid abielus viikinginaised

Viikingite kunst on Skandinaavias ja viikingite kaugemates kolooniates, eriti Briti saartel ja Islandil8.11. sajandini loodud kunst.

Viikingite kunstil on ühisjooni keltidegermaani, hilisema romaani ja Ida-Euroopa kunstiga.

Ajalooline taust

Kaunistatud vaalaluust kilbike mõõtmetega 22×18,3×0,8 cm. 8. sajandi lõpp või 9. sajandi algus

Viikingid olid pärit Skandinaaviast. Ümberkaudsed rahvad tundsid viikingeid peamiselt kui rannikualade rüüstajaid (nimi "viikingid" tulebki tõenäoliselt nende endi sõnast selle tegevuse kohta). Nende teine nimi "normannid" viitab põhjamaisele päritolule.

Viikingid rüüstasid alates 8. sajandi lõpust kuni 11. sajandi keskpaigani peamiselt Euroopa looderanniku jõukaid asulaid. Kristluse-eelsete kauplejate ja rüüstajatena jõudsid viikingid dokumenteeritud ajalukku 793. aastal, mil nad ründasid Lindisfarne'i saare kloostrit.

Algselt kasutasid viikingid oma pikklaevu hooajalisteks sissetungideks ja rüüsteretkedeks Euroopa rannikualadele, meresadamatele ja jõeäärsetele asulatele. Hiljem võtsid nad ette ka kaubareise Skandinaaviast itta, läände ja lõunasse. Korduvad ja korrapärased reisid ida suunas toimusid mööda Dnepri jõge Mustale ja Volga jõge Kaspia merele (kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni) ning lääne suunas Briti saarteIslandi ja Gröönimaa rannikule. On ka tõendid selle kohta, et viikingid jõudsid Newfoundlandi saarele ammu enne seda, kui Christoph Kolumbus Uue Maailma avastas. Hulk alasid asustati ja koloniseeriti.

Uurimislugu

Viikingite kunsti hakati uurima 19. sajandi lõpus. Esimene tähelepanuväärne uurimus on norra arheoloogi Haakon Sheteligi üksikasjalik kirjutis Osebergi laevmatuse rohketest puunikerdustest.

Inglise arheoloogi David M. Wilsoni ja taani arheoloogi Ole Klindt-Jenseni ülevaateteos "Viking Art" ("Viikingite kunst”, 1966) võttis kasutusele leidude süstemaatilise kirjeldamise viisi, mis on tänaseni käibel, ja esitas üksikasjaliku kronoloogilise raamistiku.

David M. Wilson jätkas viikingite kunsti uurimist, avaldades oma töid peamiselt inglise keeles. Oluliseks uurijaks on saanud ka norra kunstiajaloolane Signe Horn Fuglesang.

Allikad

Viikingite kunstist on tuntud peamiselt metallist ja kivist esemed, sest need materjalid on vastupidavamad. Puidust, luust, elevandiluust ja tekstiilist esemeid on säilinud vähem. Kirjalike allikate järgi olid kunstipärased tätoveeringud sagedased, kuid nendest leide ei ole ja nende säilimine on ka ebatõenäoline. Seetõttu on teadmistes viikingite kunsti kohta olulised lüngad. Arheoloogilised väljakaevamised ja juhuleiud toovad siiski tasapisi uut olulist materjali.

Puit ja muud orgaanilised materjalid

Puitnikerdused Norras Urnesi püstpalkkirikus, haruldane säilinud näide

Puit oli viikingite kunstis kahtlemata peamine materjal, sest nikerdamine nõudis suhteliselt vähe vaeva ning puit oli odav ja Põhja-Euroopas rikkalikult saadaval. Juhuslikult on säilinud Osebergi laevmatuse nikerdused 9. sajandi algusest ja Urnesi püstpalkkiriku nikerdatud kaunistused 11. sajandi lõpust.

Graham-Campbell on selle kokku võtnud nii: "Need tähelepanuväärsed leiud võimaldavad meil kujundada vähemalt mulje sellest, millised osad meil viikingite kunsti tervikust puuduvad. Puidufragmendid ja väiksemad nikerdused teistes materjalides (nagu hirvesarvmerevaik ja morsakihvad) annavad täiendavaid vihjeid. Aga paratamatult on vähe hästisäilinud leidusid ka tekstiilikunstist, ehkki naiste käsitöö sh kudumine ja tikkimine, oli viikingitel hästi arenenud."

Kivi

Kivisse nikerdamist ei harrastatud kusagil mujal Skandinaavias enne 10. sajandi keskpaika (kui viikingiaja alguse Gotlandi pildikivid ja Jellingi kuninglikud monumendid välja arvata). Hiljem (ja tõenäoliselt ristiusu levikust mõjutatuna) levis nikerdustega kivide kasutamine püsivate mälestusmärkidena juba laiemalt.,

Metall

Hõbedast valmistatud hoburaudsõled (ka nn oomega-sõled) viikingiaegselt Põhja-Inglismaalt (10. sajandi algus)

Katkendlike andmete põhjal võib oletada, et viikingite kunsti taastatud ajalugu puidust ja kivist esemete kohta toetub suuresti ulatuslikust erinevatest allikatest pärinevate dekoratiivsete metallesemete uurimisele. Kaasaja uurimustes kasutatavaid metallist esemeid on leitud erinevatest arheoloogilistest leiukohtadest ja just tänu väärismetallide vastupidavusele on säilinud palju selleaegse kunsti väljendusviisidest ja taotlustest.

Ehteid kandsid nii mehed kui ka naised, kuid kantavad ehted olid erinevat tüüpi. Abielunaised kinnitasid oma üleriideid õlgade lähedalt kahe suure paari moodustava kupalsõlega, mille kuplitaolise välimuse tõttu kutsuvad tänapäeva teadlased neid ka "kilpkonnsõlgedeks". Naiste paarissõlgede kuju ja stiil erines piirkonniti, paljud kandsid ka ažuurseid sõlgi. Sageli sõlmisid naised sõlgede vahele helmestega nööre või riputasid sõle alumisele osale muid kaunistusi.

Mehed kandsid sõrmede, käte ja kaela ümber metallist rõngaid ning sulgesid keepe poolringjate hoburaudsõlgedega, millel olid rõivasse kinnitamise tarvis sageli väga pikad nõelad. Meeste relvad, näiteks mõõkade käepidemed, olid kohati rikkalikult kaunistatud. Viikingid kasutasid peamiselt hõbe- või pronksehteid (millest viimased olid mõnikord kullatud), kuid leitud on ka ilmselt kuninglikele isikutele või teistele tähtsatele inimestele kuulunud suuri ja uhkeid puhtast kullast komplekte.

Viikingite haudadest leitakse sageli igapäevaseks kasutamiseks mõeldud kaunistatud metallist esemeid ja see näitab hauapanuste kasutamise laialdaselt levinud praktikat. Surnu kandis oma parimaid riideid ja ehteid ning ta maeti koos relvade, tööriistade ja majapidamistarvetega. Vähem tavalisem, kuid siiski leiuna oluline oli väärismetallist esemete leidmine aaretena. Paljud neist aaretest olid ilmselt omanike endi poolt peidetud. Mõned sarnased leiud võisid olla ka ohvrianniks jumalatele.

Viimasel ajal on tänu metallidetektorite suurenenud populaarsusele ja seaduslikule kasutamisele leitud järjest sagedamini üksikuid juhuslikke metallesemeid ja ehteid (kõige tõenäolisemalt on need olnud kaotatud esemed). See on andnud uurijate jaoks uut materjali ja ühtlasi kiiresti laieneva uue huviliste (aareteotsijate) grupi. Viikingite mündid sobituks hästi sellesse kategooriasse, kuid moodustavad sellest hoolimata viikingiaja esemete hulgas eraldi kategooria – nende kujundus ja kaunistused olid suurel määral sõltumatud viikingitele iseloomulike kunstitaotluste stiilidest.

Muud allikad

Viikingite kunsti kohta kättesaadava teabe mittevisuaalsed allikad on peidus skaldide värssides ehk luule keerukas vormis. Seda loodi viikingite ajal ning anti suuliselt edasi seni, kuni see sajandeid hiljem lõpuks kirja pandi. Mitmed värsid räägivad värvilistest kaunistustest puidul ja kivil, mida aga leiukirjeldustes harva kohtab. Näiteks viitab 9. sajandi skaldist poeet Bragi Boddason neljale näiliselt seoseta stseenile, mis on olid maalitud kilbile. Üks stseenidest kujutas seda, kuidas jumal Thor kalal käis. Sellele motiivile viitab ka Úlfr Uggasoni 10. sajandi poeem, mis kirjeldab maale ühes vastehitatud saalis Islandil.

Algupära ja taust

Viikingite kunsti ja kaunistuste aluseks on alates 4. sajandist välja kujunenud pidev kunstitraditsioon, mis oli omane suuremale osale Euroopa loodeosast. Skandinaavia kunstnike looming oli suuresti keskendunud erinevat tüüpi kaunistustele, mille põhimotiiviks olid omavahel keerdunud loomad, mida kasutati paljude asjade ehtimisel.

Kunstiajaloolane Bernhard Salin oli esimene, kes germaani kunsti loomornamendid süstematiseeris ja need kolme stiili jaotas (I, II ja III stiil). Neist kaks viimast jaotati hiljem Arwidssoni poolt veel kolmeks täiendavaks stiiliks: stiil C, mille õitseaeg oli 7. sajandist 8. sajandini ehk enne kui selle asendas (eriti Skandinaavia lõunaosas) stiil D. Stiilid C ja D inspireerisid viikingite aja loomornamentide algset väljendusviisi (stiil E), mis on üldtuntud kui Osebergi/Broa stiil. Stiilid D ja E kujunesid välja üldisemas Skandinaavia kontekstis ja neis oli suhteliselt vähe mõjutusi väljastpoolt Skandinaaviat.

Stiilid

Skandinaavia kunstis kasutatud loomastiilide ajajoon

Viikingiaja kunst on jaotatud üksteisega nõrgalt seotud stilistilisteks faasideks. Neid faase võib, vaatamata nende osalisele kattumisele stiili ja kronoloogia aspektides, piiritleda ja eristada nii vormiliste kujunduselementide ja korduvate kompositsioonide kui ka motiivide põhjal:

  1. Osebergi stiil
  2. Borre stiil
  3. Jellinge stiil
  4. Mammeni stiil
  5. Ringerike stiil
  6. Urnesi stiil

Pole üllatav, et nimetatud stilistilised faasid esinevad oma puhtaimal kujul just Skandinaavias; mujal viikingite maailmas on töödes sageli märkimisväärseid mõjutusi teistest kultuuridest. Näiteks identifitseerivad kunstiajaloolased Briti saartel Skandinaavia motiivide eraldiseisvaid "saarelisi" variante, mida leidub sageli "puhaste” viikingiornamentide kõrval.

Osebergi stiil

Osebergi viikingilaev Oslo Viikingilaevade muuseumis

Osebergi stiil iseloomustab viikingite kunsti algset faasi. Osebergi stiil on saanud oma nime Osebergi laevmatuse järgi. Tegemist on hästi säilinud ja rikkalikult kaunistatud viikingilaevaga, mis avastati suurest hauakääpast Norra Vestfoldi maakonnas Tønsbergi linna lähistel asunud Osebergi talu maadelt. Lisaks laevale leiti kääpast ka hulk teisi rikkalikult kaunistatud puidust esemeid.

Osebergi stiilile iseloomulikuks motiiviks on nn "haarav metsaline”. Just haarava metsalise motiiv on see, mis varajast viikingite kunsti sellele eelnenud stiilidest eristab. Metsalise peamiseks tunnuseks on tema käpad, mis haaravad kinni kas tema ümber olevatest servadest, kõrval asuvatest metsalistest või mõnest looma enda kehaosast. Stiili iseloomustavad ka eelviikingiaja traditsioonid, kuid tänapäeval seda iseseisva stiilina enam ei tunnustata.

Osebergi laeva hoitakse Oslos Bygdøy saarel asuvas Viikingilaevade muuseumis. Tegemist on rohkem kui 21 meetrit pika laevaga. Laevas olid kahe naise säilmed ilmselt paljude väärisesemetega, mis aga olid ammu enne laeva avastamist röövitud. Matus on dateeritud aastasse 834. Laeva vööritäävi kaunistab loomapea, möirgav metsaline, ja selle pind on kaunistatud omavahel läbipõimunud ja haardes väänlevate-keerlevate loomadega. Laeva keret aga ilustab omavahel põimunud loomadest muster.

Borre stiil

Pronksist kaelaehe viikingiaegsest Hedeby (Haithabu) linnast

Borre stiili iseloomustavad erinevad geomeetrilised läbipõimunud ja sõlmedega mustrid ning zoomorfsed (ühe looma) motiivid. Esimest korda avastati see stiil laevmatusest leitud kullatud pronksist hobuserakmete osadel Norra Vestfoldi maakonnas Borre küla lähistel Borre kääbastes, mille järgi stiil ka oma nime sai. Borre stiil oli Skandinaavias valdav stiil 9. sajandi lõpust kuni 10. sajandi lõpuni – seda ajavahemikku toetavad ka dendrokronoloogilised andmed, mida on saadud tüüpilisi Borre stiili esemeid sisaldavatest leiukohtadest. Dateeritud Borre stiili leiukohtade hulka kuuluvad nii Borre (ca 900), Gokstad (900–905), Tune (905–910), Fyrkat (980) ja Trelleborg (980/981), aga ka mitmed müntide järgi dateeritud aarded.

Borre ja sellele eelnenud stiilidele iseloomuliku elemendina oli jätkuvalt kasutusel lindikujulise kehaga "haarav metsaline". Sarnaselt selle faasi geomeetrilistele mustritele tulenes Borre stiili visuaalne tõuge kasutada oleva ruumi täitmisest – lindikujuliste loomade palmikud on tihedasti läbi põimunud ja loomade kehad on seatud nii, et need tekitaksid tihedaid ja suletud kompositsioone. Selle tulemusena puudub taust – Borre stiili tunnusjoon –, mis vastandub tugevalt sellega ajaliselt kattunud Jellinge stiilis valitsenud rohkem avatud ja voolavale kompositsioonile.

Borre stiili veelgi iseäralikumaks tunnuseks on sümmeetriline kahekordse kontuuriga "rõngaskett" või "rõngaspalmik", mille kompositsioon koosneb läbipõimunud ringidest, mida eraldavad põiki kulgevad jooned ja kattuvad rombid. Borre rõngaskett lõppeb vahel kõrgreljeefse loomapeaga, nagu seda võib näha Borrest ja Gokstadist leitud rihmade osadel.

Metallist esemete servadelt leiab sageli kõrgeima meisterlikkuse tasemega esemetel kasutatud filigraantraati imiteerivaid sälke.

Jellinge stiil

Jellinge stiil on 10. sajandil esinenud loomi kujutava Skandinaavia kunsti faas. Stiili iseloomustavad silmatorkavalt stiliseeritud loomad, kelle kehad on sageli lindikujulised. Algselt kasutati seda nime Taanis Jellingis asuvate esemete kohta (nagu nt Harald Sinihamba püstitatud suur ruunikivi), kuid hilisemad uuringud on need määranud Mammeni stiili alla kuuluvaks.

Mammeni stiil

Kirvepea Mammenist. Hõbeda inkrusteeringuga raud

Mammeni stiil on saanud oma nime stiilile tüüpiliselt esemelt, milleks on Taanist Jüütimaalt Mammeni Bjerringhø küla kääpast jõuka mehe hauapanuste hulgast leitud kirves. Dendrokronoloogiliste andmete järgi langetati hauakambri ehitamiseks kasutatud puud talvel 970–971. Rauast kirves, mis on inkrusteeritud hõbedast kujunditega mõlemalt küljelt rikkalikult kaunistatud, oli tõenäoliselt tseremoniaalne paraadrelv, mis kuulus kuningliku staatusega mehele – tema matuseriietel olid keerukad tikandid ja kasutatud oli siidi ning karusnahka.

Kaduma läinud Cammini laeka koopia. Cammini laegas oli viikingiaja lõpust pärinev väike kullast Mammeni stiilis reliikvialaegas (asub Taani Rahvusmuuseumis)

Mammeni kirve teraosal on kujutatud suurt "mummulise" keha, tuti, ümmarguse silma ja püstise peaga lindu. Suur teokarbikujuline spiraal tähistab linnu puusakohta, kust algavad tema õhukesed piklikud tiivad – parem tiib põimub linnu kaelaga ning vasak tema keha ja sabaga. Kirve terapoolsel serval on poolringikujuline Mammeni stiilile tüüpiline sälkudega serv. Linnu saba on kujutatud kolmekordse väädina, mille avatud ja konksu meenutavad otsad moodustavad kirvel Mammeni stiilile tervikuna iseloomuliku kujunduse. Kujundust muudab keerukamaks linnu pea küljes olev "hari", mis põimub kahel korral kaela ja parema tiivaga ning millest omakorda võrsuvad tera serva mööda liikuvad väädid.

Ülaservas, käepideme lähedal, on Mammeni kirve ühel küljel läbipõimunud sõlm ja teisel küljel kolmnurkne inimese näoga mask (millel on suur nina, vuntsid ja spiraalne habe), mis paistab olevat üks Mammeni stiili lemmikmotiive, mis on sinna varasematest stiilidest edasi kandunud.

Mammeni kirve teisel küljel on laialilaotuva lehe taoline kujundus, mis lähtub selle allosas olevatest spiraalidest ning mille õhukesed "mummulised" väädid levivad omavahel põimudes mööda kirvepead varre suunas.

Ringerike stiil

Vangi kivi
Söderala tuulelipp

Ringerike stiil on 10. sajandi lõpust ja 11. sajandist pärinev ja talle eelnenud Mammeni stiilist välja kasvanud, samuti sageli loomi kujutav Skandinaavia kunstistiil. Stiil on saanud oma nime Norras Oslo linnast põhjas asuva ajaloolise Ringerike piirkonna järgi, kus kasutati laialdaselt kohalikku punakat liivakivi, et lõigata kividesse sellele stiilile omaseid kujunduselemente, mille hulka kuulusid looma- ja taimemotiivid (kuigi Ringerikest endast on leitud vaid üks selles stiilis nikerdustega kuju). Motiivideks on kõige enam lõvid, linnud, paelakujulised loomad ja spiraalid. Mõned neist elementidest ilmuvad Skandinaavia kunsti esmakordselt – näiteks erinevat tüüpi ristid, palmetid ja kahte motiivi ühendavad kringlikujulised silmused. Enamikul neist motiividest leidub vasteid ka anglosaksi ja saksi kunstis.

Ringeriike stiili määratlemiseks on sagedamini kasutatavaks tüüpobjektiks 2,15 meetri kõrgune Opplandi maakonnas Vangi vallas paiknev Vangi kivi. Lisaks selle paremas servas olevale mälestava sisuga ruunikirjale, on suurem osa kivist täidetud ühtlase väätidest ornamendiga, mis saavad alguse kivi alumise ääre kahest teokarbikujulisest spiraalist. Mustri kaks põhivääti ristuvad kahel korral ja moodustavad lõpus sagaraid. Nende ristumiskohtadest alguse saavaist silmustest arenevad uued väädid ning ülemise silmuse väätide keskel on näha pirnikujulisi motiive.

Olgugi et kujundus on teljesuunaline, on väätide kimpude vahel siiski teatav asümmeetria. Väätidega mustri kohal on kujutatud suurt kõndivat looma, kellel on kahekordne kontuur, teokarbikujulised puusad ja “hari” huulel. Kui võrrelda seda kujundust Mammeni kirvel oleva kujundusega, puudub sellel Vangi kivil nähtav teljesuunalisus ja väädid on oluliselt vähem korrapärased. Kui Mammeni stiili rullornament on laineline, siis Vangi kivil on see pingul ja ühtlaselt kumer. Need omadused tähistavadki Mammeni ja Ringerike stiili ornamentide peamist erinevust. Kuid võrreldes kivil olevat looma Jellingi kividel oleva loomaga, on selgelt nähtav kahe stiili omavaheline seos.

Leitud metallist esemete seas ilmneb Ringerike stiil kõige paremini kahel Källungest (Gotland) ja Söderalast (Hälsingland) leitud, vasega kaetud tuulelipul. Neist esimesel on kaks teljesuunalise ülesehitusega silmust-madu, millest omakorda saavad alguse sümmeetrilise paigutusega väädid. Nii madude pead kui ka lipu tagaküljel olev loom ja madu on Vangi kiviga võrreldes rikkalikuma ilustusega – kõigi huultel on "harjad", madudel rõngassabad ja kõigil loomadel pirnikujuline silm, mille tipp on suunatud koonu poole. Viimane on iseloomulik just Ringerike stiilile.

Urnesi stiil

Taani aladelt pärinev pronksist ornament

Urnesi stiil oli loomi kujutava Skandinaavia kunsti viimane faas, mis kestis 11. sajandi teisest poolest kuni 12. sajandi alguseni. Kuigi Urnesi stiil sai oma nime Norras asuva Urnesi püstpalkkiriku põhjapoolse värava järgi, moodustavad suurema osa seda stiili kajastavatest esemetest Rootsis Upplandi maakonnas asuvad ruunikivid. Seetõttu eelistavad mõned teadlased kutsuda seda nimega "ruunikivi stiil".

Stiili iseloomustavad omavahel tihedaks mustriks põimunud sihvakad ja stiliseeritud loomad. Loomade päid on kujutatud profiilis, neil on saledad mandlikujulised silmad ja nende ninadel ning kaeltel on ülespoole lokkivad lisandid.

Varajane Urnesi stiil

Upplandi ruunikivi 871. Näide Åsmund Kåressoni meisterlikkusest Urnesi stiili varajasel perioodil

Stiili varajase faasi dateering põhineb peamiselt ruunikivil U 343 ja Lilla Valla nimelisest kohast leitud hõbedasel kausil, mis pärineb ligikaudu 1050. aastast. Selle stiili varajase perioodi ruunikivid sisaldavad nn Inglise Ruunikive, viidates Danegeldile, kuningas Knud Suure ja Åsmund Kåressoni töödele.

Keskmine Urnesi stiil

Stiili keskmine periood on dateeritud suhteliselt kindlalt ja see määratlus tugineb Norra kuningate Harald Hardråde (1047–1066) ja Olav Kyrre (1080–1090) valitsemisajal välja antud müntidele. Kaks Oslost leitud puitnikerdust on dateeritud vahemikku 1050–1100 ja ajastusse kuuluv nn "Hørningi laud" on dendrokronoloogiliselt dateeritud ajavahemikku 1060–1070.

Siiski on tõendeid ka selle kohta, et Urnesi stiili keskmine periood kujunes välja enne 1050. aastat – sellisena, nagu seda kujutavad ruunimeistrite Foti ja Balle tööd.

Hiline Urnesi stiil

Stiilile nime andnud nikerdused Urnesi püstpalkkirikul on näide Urnesi stiili viimasest perioodist

Keskmine Urnesi stiil püsis populaarsena kõrvuti meister Öpiri hilise Urnesi stiiliga. Öpir on tuntud stiili poolest, kus loomad olid ülimalt peenikesed ja moodustasid avatud kompositsioonis ringikujulisi mustreid. See stiil ei olnud ainuomane Öpiri ja Rootsi alade loomingule, sest seda esineb ka Bølstadist leitud laual ning Norrast Trondheimist pärit toolil.

Jarlabanke ruunikividel on nii hilisel kui ka keskmisel perioodil tegutsenud meistrite Foti ja Balle käekirja jooni ning just nende kahe meistri tüüpi Urnesi stiil segunes 12. sajandil romaani stiiliga.

Urnesi-romaani stiil

Urnesi-romaani stiili ruunikividel enam ei esine. Sellest võib järeldada seda, et ruunikivide valmistamise traditsioon oli enne segastiili ilmumist hääbunud. Segastiil on hästi esindatud Rootsis – selle mandriosal ja Gotlandi saarel. Tänu Oslos säilinud näidetele on Urnesi-romaani stiil dateeritud ajavahemikku 1100–1175. Taanis paikneva Lisbjergi altari esikülg on dendrokronoloogiliselt dateeritud aastasse 1135 ja sama stiil esineb ka 12. sajandi teise poolde dateeritud Iiri päritolu relikviaaridel.

Viikingid olid muinasskandinaavia päritolu meresõitjad, kelle iseloomuliku kultuuri õitseaeg oli umbes 8.–11. sajandil.



Viikingite kunstil on ühisjooni keltide, germaani, hilisema romaani ja Ida-Euroopa kunstiga. 
Üheks nende omapäraks olid rikkalikud hauapanused kus võis olla terveid laevu, relvi, vankreid, saane, piltvaipe, puuskulptuure jm.
Rahvakunst ei piirdunud metallitööga, puidust ja tekstiilist esemed kaunistati paelornamentika ja loomakujutistega. Viikingid armastasid eredaid, kontranstseid värve. 
Viikingite kunsti väga heaks näiteks on ruunikivid, neil on ruunikirjas tekstid ja laevade ning inimeste kujutised. 


Viikingi ruunid